19. sajand, vene aeg (0)

VENE AEG XIX sajand 
 
Haldusjaotus  
 
Jätkus vene aeg ja haldusjaotus jäi samaks. 
Aleksander I (valitses 1801- 1825)  tunnistas Balti provintside eriseisundit 
Aleksander III (valitses 1881- 1894) jättis baltisaksa  aadli eesõigused kinnitamata 
 
Talurahvareformid  
 
Suurete muutuste ajajärk, põhjused: 
  kap. suhete kiirem areng põllumajanduses 
  pärisorjusliku korra kriitika (Merkel, Petri ) 
  pärisorjuse kaotamise seadused 
  rahvuslik liikumine, talurahva omavalitsuse kujunemine 
 
Reformid : 
 
1802 – Eestimaa  talurahvaregulatiiv  „Iggaüks, kes ...“ 
1804 –  Liivimaa talurahvaseadus  
  Põhimõtteliselt sarnased seadused: 
  talude pärandatav kasutamisõigus 
  vaba omandiõigus nii vallas- kui kinnisvarale 
  teokoormiste normeerimine  
  piirati mõisniku õigust talupoja isiku suhtes (keelati nende müümine ja võõrandamine) 
  taluperemehed vabastati kodukarist, teistele ülempiir 15 hoopi 
  loodi  vallakohtud , mis olid mõisniku kontrolli all,  kohtunikud olid talupojad (edasikaebused 
kihelkonnakohtule, kus kohtunikeks 1 mõisnik ja 2 talupoegade esindajat) – hakkas 
kujunema talurahva omaette  kohtusüsteem 
 
23. mai 1816 – Eestimaa kubermangus 
26. märts 1819 –  Liivimaa kubermangus 
   talurahvas sai pärisorjusest priiks ja pandi perekonnanimed (priinimed) 
  mõisnik loobus kõigist õigustest talupoja isiku üle, kuid jäi maaomanikuks ja  talupoeg  pidi 
maad rentima 
  normeeritud koormised asendati rendilepingutega 
  tlp liikumisvabadus jäi piiratuks (keelatud  asuda  linna ja kubermangust välja, võis liikuda  
kubermangu piires mõisast mõisa) 
  
Reformid jäid poolikuks, sest talupoeg  sai vabaduse ilma maaomandita 
  valitsevaks teoorjuslik mõisamajandus 
   omavalitsus  sõltus mõisnikust 
 
1849 – Liivimaa kubermangus 
1856  – Eestimaa kubermangust 
 
  seadused avasid võimaluse talukohad päriseks osta 
   teoorjus lõpetati järk- järgult aastaks 1868 ja asendati raharendiga 
  talude maad aeti krunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord 
  mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (mõisamoonakad) 
  talupoeg sai õiguse arendada  iseseisvat majandustegevust (oluliseks said ettevõtlikkus, 
algatusvõima ja oskus rahaga ümber käia) 
 
1898 aastaks oli Liivimaal välja ostetud 86% talumaid, Eestimaal 50%  ja Saaremaal vähem 
 
Veel seadusi: 
1863 – passiseadus, mis lubas talupojal linna asuda ja liikuda vabalt kogu Vene riigi piires 
1865 – keelati mõisnike kodukariõigus 
1866 –  vallaseadus , millega  vallavalitsus  ja vallakohus vabanesid lõplikult mõisniku kontrolli alt 
1868 – kaotati teoorjus, täielikult  raharendile  üleminek 
 
Talupoja kohustused olid: 
 
I Mõisale: 
1. 
teotöö, mis jagunes korrateoks (korraline nädalategu) ja abiteoks (hooajatööd ajal) 
2. 
naturaalandam – vili, käsitöö jne 
3. 
rahamaksud – alates 1849, kui mindi  üle raharendile 
II Riikliku kohustused: 
1. 
pearahamaks 
2. 
nekrutiandmise kohustus (vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad, kogukonna 
ametimehed) 
3. 
sõjaajal teenistus maakaitseväes (1806-1807, 1812, 1854-1855) 
4. 
vägede majutamise ja küüdikohustus 
III kogukondlikud kohustused: 
1. 
teede korrashoid 
2. 
koolimaja  ehitus ja  remont  
3. 
magasiaida ehitamine jne 
IV kirikule: 
 
kirikumaksud 
 
Talurahva liigendus: 
  pererahvas – 35-40% 
  sulasrahvas – 25-30% 
   vabadikud (popsid) – 25% 
  mõisateenijad – 10% 
 
Maata rahvast (60-65% talurahva üldarvust) sai tulevikus palgatöölised nii linnas kui maal 
 
Probleemid ja uuendused põllumajanduses 
Mõisnike ja talupoegade rahavajadus sundis otsima  uusi sissetulekuallikaid ja intensiivistama 
tootmist. 
1. 
1820. aastatel satub viinapõletamine kriisiseisu (oli olnud mõisnike tähtsaim tuluallikas), 
sest Lõ-Vm-l toodeti odavamalt. Viina hinnad langesid ja mõisnike tulud samuti langesid 
2. 
Kartulikasvatus – hakkas levima 18. saj II poolel, massiliseks muutus 19. saj II veerandil: 
odav tooraine viinavabrikutele,eestlastele sai põhitoiduaineks – lõppesid nälahädad 
3. 
meriino e peenvillaste  lammaste  kasvatamine mõisates, mida soodustas kalevivabrikute 
rajamine ja soodsad viljahinnad välismaal. Peatselt siiski hinnad langesid – Austraaliast hakati 
odavat villa Euroopasse eksportima 
4. 
ristikheina kasvatus – meriinolambad vajasid paremat toitu 
5. 
linakasvatuse laienemine – eriti Viljandimaal ja Pärnumaal 
Talurahvarahutused 19. sajandil: 
 
1. Kose -Uuemõisa rahutused 1805.a 
18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks. Muudatuste vajadust olid 
sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel . 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond 
talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar  Aleksander I regulatiivi, mis sätestas 
talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste alandamist või ühtlustamist ette ei 
näinud. (Regulatiivi tõlkis eesti keelde  Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz  ning seda 
tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseadusekinnitamiseni jõuti 
augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde 
tõlgitud seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi 
Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata, mis tekitas kuulujutte, et keiser olevat 
öise rehepeksu hoopis ära keelanud. Rahutused puhkesid mitmes paigas, kõige tõsisemaks läks aga 
asi Kose-Uuemõisas. Septembris keeldusid teomehed, kes päev läbi olid põldu kündnud, öisest 
rehepeksust. Parun Tiesenhausen üritas järsult korda majja lüüa ning tema pahameele alla sattus 
asjasse otseselt mitte puutuv Kõlli Toomas. Väljaastumise ajendiks saigi mehe vangistamine ja 
karistamiseks Tallinna saatmine . 
 Teised teomehed aga jõudsid tee peale ette ja vabastasid Kõlli Tooma . Varsti lõpetasid öise 
rehepeksu ka Ravila teomehed. Kui 21. septembril haagikohtunik ja kihelkonnakohtunik Kose-
Uuemõisa saabusid, et vastuhakkajaid peksuga karistada, tulid oma kaaslastele appi ka Ravila 
mehed. Hüüdes: "Üks kõigi, kõik ühe eest!" keeldusid teomehed ükshaaval kohtunike astumast ja 
kohtunikud olid sunnitud neil minna laskma. Seepeale saadeti Tallinnast kohale ligi 200-meheline 
sõjaväekomando. Teomeestele tulid aga appi 
naabervaldadeRavila,  Ojasoo , Triigi, Kuimetsa, Habaja ja  Kaiu  talupojad. 2. oktoobril marssis 
umbes 250 meest, kes olid relvastatud teivaste, kuue jahipüssi ja ühe püstoliga, kolonnis Kuivajõe 
kõrtsi juurest Kose-Uuemõisa. Mõisa juures avasid sõdurid talupoegade pihta tule, viimased  
omakorda tungisid ahelikku hargnedes peale. Võitluses langes komandoülem kapten Muskein ja üks 
allohvitser, 11 soldatit sai haavata . Talupoegadest langes kuus meest, kolm suri haavadesse, neli sai 
raskesti haavata. Püssi tule all laiali jooksnud talupojad pidasid veel järgmisel päeval plaani minna 
Peterburist õigust otsima, kuid 4. oktoobril kohale saabunud uus sõjaväeüksus sundis neid edasisest 
vastuhakust loobuma. 1806. a veebruaris sai 32 vastuhakkajat Tallinnas  raekoja ees kätte 
peksukaristuse ja paljusid neist ootas ees sunnitöö Siberis.  
  
2. 1841 . a Pühajärve sõda 
Nii  nimetatakse 1841. aasta septembris Pühajärve mõisas toimunud talupoegade ülestõusu. 1840. 
aasta viljaikaldusest tulenev näljahäda oli talurahva meeleheitele viinud ning levisid kuulujutud , et 
Lõuna-Venemaal jagatakse tasuta viljakat maad. Paljud talumehed läksid Riiga väljarändamise 
luba taotlema , kust neile olukorda selgitati ja koju tagasi saadeti. Hoolimata selgitustööst ei 
rahunenud ülesköetud talurahvas maha ning aadlikud küsisid sõjaväelt abi. Väeosade saabumine 
aga suurendas veel usaldamatus mõisnike vastu, enamik uskus et riik soovib nende elujärge 
parandada ning süüdistasid kõiges toimuvas mõisnikke. Väljarändamise õhutajaid karistati avaliku 
peksuga ning kuus tükki saadeti ka Siberisse sunnitööle. Sellegipoolest üritasid paljud ka 
järgnevatel aastatel välja rännata. 
 
2.1845. a algas massiline  usuvahetusliikumine  
-1832. a võeti vastu ülevenemaaline luteri usu seadus,.ametlikuks riigiusuks sai kreeka-katoliku 
õigeusk, luterlus muutus vaid üheks lubatud sektiks. 
-1845. a levisid rahva seas kuuldused, et kes lähevad keisriusku, vabastatakse teoorjusest ja saavad 
maad. Usku vahetas: Saaremaal 30%, Lõuna-Eestis 17% 
4.1858. a Mahtra sõda. Peale maa päriseksostmise seadusi uued talurahvarahutused, neist suurim: 
Mahtra mõisas 2. (14. ukj) juunil 1858 toimunud ülestõus oli 1858. a Põhja-Eesti 
talurahvarahutuste keskne  sündmus. Ärevus kasvas juba kevadel seoses 1856. a talurahvaseaduse 
väljakuulutamisega, mis pidi toimuma 20. aprillil  piduliku jumalateenistusega kõigis kirikuis, kuid 
asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja 
kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail 
keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 
18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal , Tammikuja  Tuhala  mõisa talupojad kogunesid Toompeale 
õigust nõudma. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda kaks roodu sõjaväge. Eriti karmilt 
kohtlesid karistussalklased talupoegi Habajal jaOjasool, pekstes 50 vitsahoobiga tõrkujate  seljad  
veriseks. Seejärel suundus pool roodu (50 soldatit 2 ohvitseri juhtimisel) Mahtra mõisa, kus 
talupojad keeldusid sõnnikuveost. Mahtra mehed saatsid appikutse naabervaldadesse ja nõnda 
kogunes 2. juuni hommikul Mahtrasse 700-800 kaigaste, kootide, vikatite, hangude, kirveste jm 
käepärasega relvastatud talupoega. Sõdurid piirati ümber ja aeti käsikähmluse järel põgenema. 
Surma sai üks ohvitser , haavata 13 sõdurit, Mahtra mõisale pandi tuli otsa. Talupoegadest sai 
"sõjas" surma 7 ja haavata 14, kellest 3 hiljem suri.  
Mahtra ülestõusu mahasurumiseks moodustati tsaar Aleksander II käsul Oranienbaumis 2414-
meheline üksus, kuid selle kohalesaatmisest loobuti. Ülestõusu lämmatamisega sai hakkama ka 
1100 kohalike garnisonide sõdurit. Sõjakohus mõistis 59 meest surma, kuid hiljem nende karistusi 
pehmendati. Veebruaris 1859 toime pandud karistusoperatsioonide käigus aeti 41 talupoega läbi 
kadalipu (50-1000) hoopi, neist 2 saadeti 20 aastaks sunnitööle ja 33 Siberisse asumisele. Mahtra 
sõja ettevalmistamisel ja selle ajal paistsid eriti silma Mahtra talupojad Hans Tertsius ja (Oti) Jüri 
Rosenmäe ning Kaiu sulane Peeter Oleander. Langenuist olid tuntumad sulane Jüri Tork  Purilast 
ja Mahtra taluperemees  Adra Mihkel. 
 
Loe lisaks: 
Esimene väljarändamistuhin ulatus Lõuna- ja Kesk-Eestisse 1830. aastate lõpul. Märksa 
ulatuslikumaks muutusid ümberasumismeeleolud 10 aastat hiljem just Räpina kandis  Lõuna- ja 
Kagu-Eestis. Nendele, kes omavoliliselt lahkujatest kätte saadi, anti avalikult peksa. 
Lahkujate soov oli leida mujalt vaba maad, sest Eestis kuulus maa mõisnikele ning isikliku 
vabaduse puudumine andis mõtte otsida maad või elukohta mujalt. 
Eesti ümberasumisliikumisele aluse panijate rühm asus teele 10. mail 1855 Väimela Kirumpää 
kõrtsi juurest. 
Väimelast lahkus 16 meest ja 14 naist. Naabervallast Joosult 1 mees ja 5 naist, ning Põlgaselt 3 
meest ja 1 naine. 
Lahkuti Saraatovi linna ja teekond kestis 3 kuud ning 20 päeva. Sinna jõudes sai aga selgeks, et 
Saraatovi ümbruses vabu maid enam ei ole. 
Ümberasujad leidsid endale peatuspaigaks saksa asunduse Krasnojaris, kust suunduti hiljem ka 
Samaara kubermangu ja asutasid seal 1858. aastal Lifljandka asunduse. 
Nii tekkis vanim eesti asundus Samaaras 1858. a. 
Sel ja järgmisel aastal võttis ümberasumisliikumine võimude meelest juba ähvardava ulatuse : 
peagu kõik seitsme Võrumaa mõisa talupojad soovisid umber asuda Samaarasse. See õnnestus 
ainult 63 perekonnal. Ümberasumisliikumisest võttis aastail 1860-62 aktiivselt osa 25-30% 
Eestimaa kubermangu talupoegadest, ent õnnestus see vaid 3200 talupojal. 
Väljarändamisliikumine puhkes uue  hooga 1860. aasta sügisel Põhja-Eestis, eriti Järvamaal. 
Väljarändamismõtte agaraks levitajaks oli seal talupoeglik prohvet Maltsvet (Juhan Leinberg) oma 
enam kui 300 poolehoidjaga. Tema üleskutse oli minna sinna "kus täht särab" ja pääseda mõisnike 
orjusest . 
1861. aasta mai keskel kogunesid talupojad Tallinna Lasnamäe veerule ootama imelaeva, mis pidi 
nad Krimmi viima, kuid laev jäi tulemata. Sellest hoolimata otsustati teele asuda.Esimesena lahkus 
viis perekonda juuni keskel ning Krimmi jõuti augustis. Seal valiti endale uueks asupaigaks Aktatši-
kijati küla Salgiri jõe ääres. 
Teine Krimmi siirdujate rühm jõudis mööda Volgat sõites kohale alles septembris, valides endale 
Samurki küla Musta mere  kaldal . 
Alates möödunud sajandi 1870. aastatest oli Kaukaasia Musta mere rannik täis tipitud väiksemaid 
ja suuremaid eestlaste kolooniaid . Püsivamateks Eesti kultuurikeskusteks kujunesid neist 1882. a. 
rajatud Estonia, Ülem- ja Alam-Linda (1884), Salme (1884), Sulev (1885) ja Punase- Lageda ehk 
Eesti-Aiake ( 1886 ).