Pärisorjuse süvenemine ja kaotamine (0)

5 VÄGA HEA

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
11B Klass
PÄRISORJUSE SÜVENEMINE JA KAOTAMINE

Referaat
Tallinn 2016

SISUKORD:

1. BALTI ERIKORD 3
1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE 3
2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE 4
2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED 5
2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..." 5
2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus 5
2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus 7
2.5 1856 . aasta Eestimaa talurahvaseadus 8
3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT 9
Kasutatud kirjandus: 10

1. BALTI ERIKORD

Balti erikord oli Balti kubermangude (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ) laialdane autonoomia (e omavalitsus ) Vene riigi koosseisus kuni 1880-ndate aastate alguseni . Balti erikord kehtestati 1710.aasta kapitulatsiooniaktidega ja lõplikult Uusikaupunki rahulepingu sätetega.
Uusikaupunkti rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-eesti koos poole Lätiga Liivimaa , üks keskusega Tallinnas (õieti Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisa omanikud , vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi kubermangu aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi Maapäev, kus ostustav sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium . Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles.

1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE

Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Roseni deklaratsioon ei saa siiski sõna-sõnalt võtta. Päris õigusetu ei olnud talupoegade olukord isegi mitte Otto Fabian Von Roseni ajal. Näiteks möönab see sama deklaratsioongi, et koormiste tasumisest ülejääv vili loetakse talupoegade isiklikuks omandiks, mida nad võivad vabalt müüa. Pigem kirjeldab Roseni deklaratsioon Balti aadlike arusaama ideaalsest elukorraldusest: mõisnikul on talupoja üle kõik õigused, kuid oma suuremeelsuses annab ta viimasele aega-ajalt mõne õiguse raasukese tagasi Talupoegade olukord jäi kahtlemata raskeks, kuid nüüd saadi õnneks mõneks ajaks rahu nii otsesest sõjategevusest kui katkutaudidest.

2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE

Eesti rahava ajaloo üks tähtsamaid sündmusi oli pärisorjuse kaotamine, mis Eestimaal toimus 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.
Pärisorjus oli tsaari otsusega küll kaotatud , aga sellele järgnes teoorjus , mis polnud eelnenust parem, paljude silmis isegi hullem. Talupoeg polnud uute seaduste silmis enam mõisniku pärisomand (nagu kinnisvara või kariloomad), aga maad tal ka ei olnud. Muude eriõiguste kõrval oli mõisnikul õigus talupoega peksta ilma kohtuotsuseta ja see leidis aset enamasti mõisa tallis . Sõna teoorjus pärineb sellest, et talupoeg pidi tema enda majandada jäetud pisikese maalapi eest “teoga” renti maksma, see tähendas orjana mõisapõldudel töötama. Järelvalvajateks olid kupjad – sakslaste eestlastest abilised . Sellest ajajärgust pärineb rahvalaul:
“Oh mina väike mehekene,
põlvepikku poisike...
Päeval peksan mõisa rehed,
öösel künnan marga maad...”
Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenud näljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul , mida Eestis hakati kasvatama 18. sajandi keskpaigast, kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek. Tänu Lõuna-Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabad rahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamise üheks väliseks märgiks oli perekonna- ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsid oma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki palju saksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, Eesti Vabariigi päevil.
1841 . aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas.
19. sajandi teisel veerandil püüdsid slavofiilsed ringkonnad piirialade rahvaid tihedamalt “emakeelse Venemaa” külge siduda. Venestuspoliitika peamiseks kandjaks oli õigeusu kirik , lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks “tsaari usku” siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud.

2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED

2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..."

1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi, mille kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga „Iggaüks...“, said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat.
Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele selle järel, kui see Keila Miikaeli koguduse pastori Otto Reinhold von Holtzi poolt oli eesti keelde tõlgitud ja Tallinnas „J. H. Gresseli kirjadega" trükitud. 1803. aastal jagasid ülem-kirikueestseisjad äratrükitud regulatiivi, mida selle eestikeelse trüki algussõnade järgi „Igga üks" (õigem oleks: „Iggaüks") hakati nimetama, kohalikele mõisnikele välja. Viimased kuulutasid selle sisu oma talupoegadele ja andsid neile iga adramaa kohta uuest regulatiivi st ühe eksemplari.

2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus

1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.
Kuni talurahvaseaduste vastuvõtmiseni koosnesid eramõisad reeglina kahest osast: mõisamaast, mis oli mõisa kasutuses ja mille eest ei pidanud maksma riigimakse ning talumaast, mida talupojad said kasutada mõisas teotöö tegemise, mitmesuguste andamite ja maksude eest.
Kahte liiki mõisakoormised (tegu)
1. korraline nädalategu (peremehe- ja perenaisepäevad), mis sisaldasid:

rakmetegu/rakmepäevad – mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi
jalategu/jalapäevad – teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani (linasugemise-, lambaniidu- ja ketruspäevad). Jalategu tegid enamasti nn vaimud – naised ja alaealised .

2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:

abitegu kitsamas mõttes – talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu , lõikus , rehepeks , mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi
nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne)

1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist , otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud – kedrust, mune, kanu , lambaid , võid jne. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas.

pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast – iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis.

2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus

1811. aastal Eestimaa rüütelkonna poolt vastuvõetud, kuid alles 23. mail 1816 kehtestatud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks.
1816. aasta talurahvaseaduse rakendamiseks loodi Eestimaa uue talurahvaseaduse sisseseadmise komisjon [1].
Talupojad said isiklik vabaduse ja hakkasid ise maksma pearahamaksu ja muid riigimakse ning hoolitsema magasiaitade funktsioneerimise eest. 1816. aasta talurahvaseadus tekitas nüüdsest isiklikult vabadeks saanud talupoegade kui riigikodanike jaoks ka talurahva omavalitsused ehk mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Need langesid kokku mõisate piiridega. Kogukonnavalitsus pidi kindlustama talurahvale pandud mõisa- ja riigikoormiste täitmise, hoolitsema vaeste ja haigete eest, pidama ülal koole ja valvama korra järele oma territooriumil.
Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Valla taluperemeeste hulgast valiti täisealiste meeste hääletamise tulemusel vallatalitaja. Vallad hakkasid kogukonna elukorralduse reguleeriva organina üle võtma funktsioone, mis enne olid mõisnike käes. Mõisa kontroll aga säilis – vallatalitaja kinnitas ametisse mõisnik ning mõisnik kontrollis ka kogukonna tegevust.
Tegelikult koosnes toonane mõisavald kahest osast – talupojamaast ja mõisamaast. Vallavõim käis talupojamaa üle – mõisarahvas end vallakodanikeks ei pidanud. 1866. aasta Baltimaade vallaseadus vabastas talupojakogukonnad sellest mõisa „eestkostest" ja vald muutus riiklikuks haldusüksuseks, jäädes oma territooriumilt aga ikkagi enamasti veel ühe mõisa piiridesse .
Seaduse alusel hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma , vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime ( perekonnanime ). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletatud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks.

2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus

1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse "Walla kogukonna seadus" järgi tunnistati talupoegade kasutuses olev maa talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast (kuuendikumaa). 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.
Seadus reguleeris ka koolikohustust, koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks , kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor , kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Püha Sinodi hooleks. Talurahvaasjade komisjon moodustati 1856. aastal tagamaks seaduse täitmist.
1856. aasta talurahvaseadus võimaldas, lisaks 1816. aasta isiklikule vabadusele, ka ühiselulist vabadust.

3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT

Paljud vene haritlaskonna esindajad said aru, et pärisorjus on väär ja sobimatu. 19. sajandil ilmnesid juba tõsised majandusliku allakäigu märgid.
Aleksander II oli seisukohal, et pärisorjuse edasikestmine nullib majandust.
1858. aastal alustasid keskvõimud, enamike mõisnike vastuseisust hoolimata, pärisorjuse kaotamise reformi ettevalmistamist.19. veebruaril 1861. aastal avaldati vastav manifest ja selle juurde kuuluvad aktid.
Pärisorjuse kaotamine hõlmas sisuliselt kolme olulist muudatust :
Talupojad said isikliku vabaduse. Mõisnikul polnud enam õigust talupoega müüa, osta, kinkida ega pantida. Talupoeg võis abielluda või tegevusala vahetada.
Isiklikult vabadele talupoegadele anti maad. Erinevalt eesti ja läti talupoegadest said vene talupojad maad, kuid seda vahetati nii tihti, et talupoegadel ei tekkinud talupoja tunnet . Ühele taluperele mineva maa suuruse aluseks oli juba varasemast ajast, teotöö või obroki eest tema harida olnud maatükk. Maad ei saanud talupoeg aga tasuta. Selle ostis mõisniku käest riik ja ostusumma koos protsentidega pidi talupoeg riigile tagasi maksma 49 aasta jooksul.
Pärisorjusest vabastatud talupoegade haldamine läks nüüd mõisniku käest riigivõimu poolt kontrollitava talupoegade omavalitsuse kätte. Omavalitsuse peamisteks lülideks olid vald ja külakogukond. Paljud vene haritlaskonna esindajad said aru, et pärisorjus on väär ja sobimatu. 19. sajandil ilmnesid juba tõsised majandusliku allakäigu märgid.
Aleksander II oli seisukohal, et pärisorjuse edasikestmine nullib majandust.
1858. aastal alustasid keskvõimud, enamike mõisnike vastuseisust hoolimata, pärisorjuse kaotamise reformi ettevalmistamist.19. veebruaril 1861. aastal avaldati vastav manifest ja selle juurde kuuluvad aktid.
Pärisorjuse kaotamine hõlmas sisuliselt kolme olulist muudatust:

Talupojad said isikliku vabaduse. Mõisnikul polnud enam õigust talupoega müüa, osta, kinkida ega pantida. Talupoeg võis abielluda või tegevusala vahetada.

Isiklikult vabadele talupoegadele anti maad. Erinevalt eesti ja läti talupoegadest said vene talupojad maad, kuid seda vahetati nii tihti, et talupoegadel ei tekkinud talupoja tunnet. Ühele taluperele mineva maa suuruse aluseks oli juba varasemast ajast, teotöö või obroki eest tema harida olnud maatükk. Maad ei saanud talupoeg aga tasuta. Selle ostis mõisniku käest riik ja ostusumma koos protsentidega pidi talupoeg riigile tagasi maksma 49 aasta jooksul.

Pärisorjusest vabastatud talupoegade haldamine läks nüüd mõisniku käest riigivõimu poolt kontrollitava talupoegade omavalitsuse kätte. Omavalitsuse peamisteks lülideks olid vald ja külakogukond.

Kasutatud kirjandus:

https://wikipedia.ee
Ajaloo vihik

.DOCX Laadi alla originaalfail 9 lk · .docx · 16 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-05-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

16 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Anxietic Õppematerjali autor

Pärisorjuse süvenemine Pärisorjuse kaotamine Pärisorjus ajalugu

Sarnased õppematerjalid

doc

Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis

..................................................................9 5.1 Usuvahetus........................................................................................................................9 5.2 Reformid......................................................................................................................... 10 5.3 Uued talurahva seadused(1863. ja 1867. a).................................................................... 11 6. Muutused eestlaste elus seoses pärisorjuse kaotamisega......................................................12 6.1 Majandus XX.sajandil.....................................................................................................12 7. Kokkuvõte ............................................................................................................................14 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................15

Õigussüsteemide ajalugu

docx

Eestimaa talurahvaseadus 1816

ka mõju tänapäevale. Lisaks sellele käsitlen analüüsis valitud allika liiki, selle struktuuri, koostajate ringi, talurahvaseaduse adressaate ja argumentatsiooni. Samuti võrdlen Eestimaal kehtinud seadust Liivimaal 1819. aastal vastu võetud talurahvaseadusega ning Eesti varasemate talurahvaseadustega. Veel toon välja 1816. aasta talurahvaseaduse ajaloolise arengu ja käekäigu. Allikas esinevast instituudist valisin analüüsimiseks talupoegade pärisorjuse kaotamise. Analüüsi käigus avan selle instituudi mõiste, tähenduse ja ka edasise saatuse. 3 1. Allika analüüs 1.1. Allika liik 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse näol on tegemist Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadusega, mis muutis ja täpsustas talurahva õigusi ja kohustusi. Eestimaa talurahvaseaduse eelnõu töötas rüütelkond välja juba 1811

Võrdlev õigussüsteemide ajalugu

docx

TALUPOEGADE OLUKORD EESTIS 13.-19.SAJANDIL - REFERAAT

teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa heaks, muideks isiklike töövahenditega, selle jaoks, et tasuda oma kasutuses oleva maa eest- seda nimetati mõisateoks. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus. *Talupoeg oli isiklikult vaba, tal oli oma maa ning kasutada oli tal ka osa küla ühisvaldusest. Talumehel oli õigus kaubitsemiseks. 14.- 16. sajand Peale Jüriöö ülestõusu, mis toimus aastail 13431345, karistati talurahvast laialdaselt ning aina vähenema hakkas feodaalide arvestamine talupoegade õigustega. Jüriöö ülestõusu eesmärgiks oli maarahva vastuhakk sakslastest ja taanlastest võõravallutajatest ning ka muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud

Ajalugu

pdf

Talupoegade õigused: “Iggaüks”

kangutada - ei maksa end pidevalt täis juua, ebausk ei ole hea jne majanduslik paigalseis tekitab seisakut et mõttetu on vaeva näha mõisa köis ei lohise talupoegade käärimine tähistatakse erinevaid rahutusi talupoegade seas, mida oli sõjaväega vaja maha suruda, et talupoegi taas tööle sundida kui need pidevalt kordusid, hakati nende olukorda üle vaatama preisimaal kaotatakse pärisorjus, seejärel saksamaa riikides - nende eeskuju järel arvavad BS aadlikud, et seda võiks ka siin teha. sellele on siiski üsna paljud vastu, sest enamiku maailmapildis tootmine rajaneb talupoja tööle Eraviisilised talurahvaseadused üksikutes mõisates on teada üsikuid mõisnikke, kes oma territooriumil oma seaduste järgi talupojad teist tüüpi rendile üle viivad või koormisi leevendavad, aga neid oli väga vähe

Ajalugu

docx

Eesti ajalugu II, faktid

1641 Piiskop Joachim Jhering andis välja esimese teadaoleva eestikeelse aabitsa. 1645 sõlmiti Brömsebro rahu Taani ja Rootsi vahel. Rootsi sai Saaremaa endale. Kogu Eestimaa v.a. Setumaa Rootsi käes. 1660 Suri Rootsi kuningas Karl X. Sõlmiti Oliwa rahu Rootsi, Rzeczpospolita, Austria ja Brandenburg margi vahel. See lõpetas II Põhjasõja. Ruhnu saar läks Rootsile. 1681 Karl XI kaotas Liivimaal reduktsiooniga riigistatud mõistats pärisorjuse. 1684 asutati Forseliuse seminar. Talurahva harimiseks. 1686 võeti vastu uus kirikuseadus. Esimene piibli- ehk keelekonverents. Anti välja Virginiuste poolt tõlgitud lõunaeestikeelne Uus Testament. 1688 Forselius upub Stockholmist Eestisse sõites. Liivimaal hakatakse riigistama ka neid aadlike mõisaid, mis kuulusid neile enne Rootsi valitsusaega. 1700 Algas Põhjasõda. toimus Narva lahing Rootsi ja Vene vägede vahel. Rootsi võitis ja talvitus Laiuse linnuses.

Ajalugu

doc

Eesti talupoegade olukord 13-19 saj.

-E. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormiste liike vähendati. Kasvas teopäevade arv, sest talupoegi oli vähem, kuid mõisatööd oli vaja siiski teha. -Rootsi võim kogu Eesti alal: - Et kiiremini tööjõudu saada, siis mõisnikud võtsid uutelt talupoegadelt, kes nende maale olid elama asunud, kohustuse maksta kolme aasta jooksul makse. Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645. fikseeriti P. E. talupoegade sunnismaisus ja pärisorjus. - Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised, mida mõisnik võis oma suva järgi nõuda. 1672. alustas uus kunn reduktsiooni. - Suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes. - Talupoja mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega pärast seda, kui mais hakati hindama ja kaardistama ning talupojad olid kuulutatud kuninga alamateks

Ajalugu

doc

Põhjasõda ja Vene aeg Eestis

· 18. saj. II pool Zimmermanni koolikorralduse kava (ei rakendatud täielikult) Koolikohustuse kehtestamine Koolide rajamine igasse kihelkonda ja suurematesse mõisatesse · Talurahva seas oli palju lugeda oskajaid · 18. saj. II pool hakkas levima eesti keelne ilmalik kirjandus · 1731.a. esimene teadaolev maarahvakalender · 1766.a. Hupeli esimene eestikeelne ajaleht ,,Lühhike öppetus..." Pärisorjuse kaotamine Eestis: Mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet (18. saj. Lõpp) Talupoja koormiste tõus reformide taotlused 1802 maapäeval võeti vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv (iggaüks), mille olulisemateks säteteks olid talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine ning teokoormiste viimine vastavusse talu majandusliku kandevõimega rahutused talurahva seas, sest seadus ei rahuldanud

Ajalugu

odt

Eesti ajalugu

1802-talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põhise kasutamise õiguse jätkusuutliku talu pidamisel. Otsustati asutada valla ja kihelkonna kohtud 1804-talupojad jäid endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ja pantida ega tohtinud kinkida maast lahus. 1809- täiendusena anti õigus talukoha pärandamiseks ning talupojadvõisid seaduse järgi maad osta. Koormised pidid vastama maa suurusele ja kvaliteedile. 1816- 23. mail kaotati pärisorjus, kogu maa tunnistati mõisnikuomandiks. Mõisnik sundis talupoegadele peale nn. Vaba lepingu lühiajaliseks maa kasutuseks. Vabaks laskmine pidi lõppema 14a. Jooksul ja vabaks lastud said perekonnanime. Mõisniku politseivõim säilis ning talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. 1856- jäi mõisnikule maad u 1/6 mõisast ja talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talu omaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda või talupoegadele päriseks müüa. Talude müüki

Ajalugu

Rohkem sarnaseid