EDUARD VILDE AASTATEL 1900-1917 (0)

TALLINNA ARTE GÜMNAASIUM
EDUARD VILDE AASTATEL 1900-1917
Referaat
Koostaja: Elise Õunapuu
Juhendaja : Õp. Arvis Kiristaja
10 A klass
Tallinn 2015
SISUKORD
SISUKORD…………………………………………………………………………... lk 2
SISSEJUHATUS……………………………………………………………………... lk 3
1900-1905…………………………………………………………………………….. lk 4-6
1906-1917……………………………………………………………………….……. lk 7-9
HUVITAVAID FAKTE……………..…………………………………..…………… lk 10
KOKKUVÕTE……………...……………………………………………...….…...… lk 11
KASUTATUD KIRJANDUS……………………………….……………….……..…lk 12
LISAD……………………………………………………….…………….……….… lk13
SISSEJUHATUS
Eduard Vilde (1865-1933) tegutses üle poole sajandi kirjamehena. Tema ilukirjanduslik pärand on suurem kui ühegi teise eesti kirjaniku oma. Ent Vilde loomingu väärtus ei seisne suures lehekülgede arvus, vaid selles, mis ta neil lehekülgedel on ütelnud.
Vilde oli looja, kes suutis teha üheaegselt nii kirjaniku- kui ka ajakirjanikutööd, olla kriitik ja poliitik, tõlkida teiste rahvaste kirjandust ning hoida end kursis kirjandus-, teatri- ning kunstimaailmaga.
Kirjanik armastas oma rahvast ja rahvas armastas teda.
Eduard Vilde on meie kirjanduse "esimene" mitmes mõttes. Ta on meie esimene nalja-, reisi-, krimi-, romaanikirjanik, samuti oma aja juhtivaid kirjanduse- ja teatrikriitikuid. Oma elust ligi 20 aastat võõrsil elanud Vildet peetakse ka meie esimeseks tõeliseks eurooplaseks. Paradoksaalsel kujul on Vilde ka meie esimene ja enim nõukogude ajal ümberhinnatud autor.
Selle teema valisin ma sellepärast, olen sellest kirjanikust kuulnud ja tahaksin tema kohta rohkem teada saada. Tema elulugu tundub huvitav ning teadsin , et saan palju uut teada.
1900-1905
1900. a. juuli lõpus naasis Vilde pikemalt Lääne-Euroopa reisilt, täis energiat ja värskeid ideid – ja juba augustis on „ Teataja “ asutamise avaldus liikvele pandud. Läks aga veel ligi aasta, enne kui saadi 9. juunil 1901 ajalehe väljaandmise luba. Vilde asus energiliselt kaastöölisi organiseerima: sõideti mööda Eesti linnu ja käidi Peterburis toimetusliikmeid, kirjasaatjaid ja levitajaid värbamas. Vildel olid eesti demokraatlike ringkondadega juba varem laiad sidemed. Toimetusse kutsuti O.H Münther, H. Pöögelmann, J. V. Veski , hiljem A. H. Tammsaare , E. Virgo. Lehe kontoris töötas tulevane poetess M. Under, keda Vilde õhutas luuletajateele.
Ajaleht „Teataja“ tõi kaasa suuri muutusi eesti keele positsioonide tugevnemisel Tallinnas. Iga päev toimetusse sisse asunud eesti haritlased lisasid saksakeelsele kesklinnale seni harva kuulda olnud eesti keele kõla. Ka ajaleht ise propageeris oma veergudel moodsat eesti keelt. Vilde igapäevaseks tööks Teataja toimetuses oli tõlkida ajalehe Berliner Tageblatt järgi välistelegramme, panna kokku poliitikaringvaade ning kirjutada „ Mahtra sõda“.
Vilde hakkas koguma Mahtra sõja mälestusi Juurus 1901 a. sügisel: Mahtra meeste mälestuste kirjapanek tähendas ehedat kokkupuudet oma rahvaga ja rahva keelega, mis ei jäänud kajastamata ka teoses.
Mahtra ülestõusu ainelist romaani kirjutama hakates ei olnud Vildel aimugi, et sellest üritusest kasvab välja kolmest osast koosnev suurteos, epopöa eesti talurahva võitlusest. Seda triloogiat peetakse Vilde loomingu keskseks saavutuseks, mis käsitleb 1850-60. aastate talurahva liikumist.
„Mahtra sõda“ ilmus 1902 aastal, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ilmus 1903 aastal ja „ Prohvet Maltsvet“ 1905-1908.
Sündmustiku ja tegelaste poolest on iga romaan omaette tervik, neid ühendavad eelkõige kujutatav ajajärk ja põhiteema . Kasutades arhiivimaterjale ja mälestusi (eriti „Mahtra sõjas“) on V. loonud mitmekülgse pildi 19. saj. keskpaiga Eestimaast, ta on tabanud ajastu üldilmet ja stiihiliste talurahvaliikumiste õhkkonda.
Triloogia esimene osa, „Mahtra sõda“, käsitleb üht juhtu talupoegade massilistest vastuhakkudest Põhja-Eesti mõisates. 1858. aasta aprillis kuulutati välja uus talurahvaseadus . Talupojad ootasid uuest seadusest teokoormiste vähendamist ja abiteo kaotamist. Tegelikult seadus abitegu ette ei näinudki. Talupoegadele ei seletanud keegi, et seaduses määratud renditingimused hakkavad kehtima alles peale maade mõõtmist ja hindamist, milleks oli ette nähtud 10-aastane tähtaeg. Toetudes seadusele keeldusid paljude mõisate talupojad abitoest. Vastuhakuliikumine oli laialdane, andmeid on ligikaudu 75 mõisa kohta. Vastuhakud suruti äärmise julmusega maha, tõsisematel juhtudel sõjaväe abil. Romaanis on kirjanik kujutanud sündmuste käiku ning andnud sügava käsitluse talurahva olustikulistest tingimustest, mis viisid rahva meeleheitele.
Romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ keskne episood on Anija ja Kurisoo talupoegade ebainimlik peksmine Tallinna turuplatsil 21. juulil 1858, põhjuseks samuti abiteost keeldumine . Valdade saadikutest, kes olid tulnud kubermanguvalitsusse mõisniku peale kaebama , karistati igasuguse kohtuta 51 meest ränga peksuga. See pandi toime aadli poolt hoiatusena, et talupojad ei püüaks ametivõimudelt kaitset taotleda. See tülgastav sündmus seostab romaani orgaaniliselt eelmisega. Romaani ülesandeks on veel näidata eestlaste pürgimist linna neil aastail ning nende madalat seisust . Romaan pakub iseloomulikke pilte Tallinna tolleaegsest elulaadist, eriti käsitöölistest.
„Prohvet Maltsvetis“ on käsitlemist leidnud talurahvaliikumise teised vormid – ümberasumine ja usuline liikumine. Rasketest agraaroludest põhjustatud väljarändamine algas 50-ndate aastate keskel Liivimaal, 60-ndates aastates levis see liikumine ka Eestimaa kubermangus. Sadu perekondi rändas Samaarasse ja mujale Venemaale. Põhja-Eestis, Järvamaal omandas ümberasumisliikumine usulise varjundi, sest sealsed agaramad väljarändajad olid maltsvetlased. Romaan pakub traagilisi pilte maltsvetlaste väljarändamisest ja selle eellugudest. Romaani lõpupool on asjalikud kirjeldused väljarännanute elust Krimmist.
Vilde külastas 1904 aasta sügisel Krimmi ja Kaukaasia eesti asundusi, et oma romaanile rohkem materjali hankida.
„Mahtra sõda“ ilmus „Teatajas“ 12 jaanuarist kuni 7. maini 1902 ja seejärel raamatuna J.H. Vahtriku kirjastusel. Tallinlased ja Harjumaa elanikud olid väga huvitatud selle ilmumisest. Teataja toimetuse maja ette kogunes lehe ilmumise ajaks arvukalt inimesi, kes suure pinevusega kohe „Mahtra sõda“ lugema hakkasid.
Romaan „ Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ilmus algselt samuti Teatajas, 1902 a. kevadel.
Romaan „Prohvet Maltsvet“ hakkas algul ilmuma Tartu ajalehes „Uudised“, 1. aprillil 1905 aastal. Keset romaani kirjutamist oli Vilde sunnitud pagema välismaale. Tal õnnestus kaasa viia kogu oluline materjal romaani edasi kirjutamiseks. Autor jätkas tööd Kopenhaagenis, eelviimased poognad saatis ta Eestisse aga Nürnbergist ning lõpupoognad juba Münchenist 1908 a. jaanuaris.
1905 aastal osales Vilde revolutsioonisündmustes ja pidi seepärast sama aasta lõpus minema maapakku. Vilde oli meie esimene pagulaskirjanik . Üdini eurooplane , kes elu lõppvaatuses tundis end peaaegu siseemigrandina.
Pagulasena elas ta koos abikaasa L.Jürmanniga Šveitsis, Soomes, Saksamaal, Austrias , USA-s, Taanis ja mujal. Eestisse tuli tagasi alles 1917 a. mais.
1906-1917
1906. a. jaanuaris põgeneti Soome kaudu Berliini ja seejärel Zürchisse, pidevalt oli neil rahapuudus. Hädast päästis mõnevõrra see, et Vilde sai honorari mõne artikli kirjutamise eest. Kevadel saabus Vilde Helsingisse, hakates välja andma poliitilist pilkeajakirja „ Kaak “. Seda jõudis ilmuda vaid 3 numbrit. Need veeti salaja meritsi Eestisse. Ajakiri oli väga menukas ja müüdi kiiresti läbi.
Oma poliitilistes satiirides ja teistel sel perioodil kirjutatud töödes asus Vilde kindlalt proletariaadi positsioonil. Ta ründas balti mõisnikke, Vene tsarismi ja eesti kodanlust.
Helsingis olles võttis Vilde osa sinna koondunud eesti revolutsionääride – pagulaste tegevusest. Teda oleks tahetud vangistada, sest Peterburist tuli vastav käsk , aga tänu Soome politseivõimudele, kes teda informeerida jõudsid, õnnestus Vildel taaskord põgeneda. Algas pikk pagulaspõlv. Peatunud aasta Kopenhaagenis, siirdus ta 1907 aasta lõpul Nürnbergi, järgmise aasta algul Müncheni ning peatselt Stuttgardi. Siin elati kaks aastat, muretseti koguni oma mööbliga korter. Need aastad olid majanduslikult suhteliselt kindlustatud. Saadi honorari uute jutustuste ja artiklite eest eesti lehtedele.
1911 aastal reisis ta Ameerikasse. Ta abikaasa oli eelmisel aastal New Yorki tööle läinud ühte eestikeelset töölislehte toimetama . Tal oli palju sekeldusi maale jõudes ja sealne elulaad ei meeldinud talle kuidagi. Nii tulid Vilde ja Jürmann juba mõne kuu pärast tagasi Euroopasse. Peale seda ilmusid tal mõned iroonilised reisikirjad sellest Ameerika-reisist.
Pikemalt jäädi elama Taani,Kopenhaagenisse ja seal meeldis Vildele väga. Rahamured muidugi kimbutasid ka seal. Aastast 1912 pühendas ta oma loomingulise jõu näidendite kirjutamisele ja romaanile „ Mäeküla piimamees “.
Sellel ajalõigul pühendab ta oma tööd emantsipeerunud naistele mõeldes. Vilde varasemates töödes esinevad ideaalnaised ei võitle enese kui inimese õiguste eest, vaid ainult oma südamearmastuse eest. Nüüd Vilde sellega enam ei lepi. Ta naised asuvad võitlema enda kui iseseisva, vaba inimese õiguste eest.
Vilde omapärasest naisõiguslusest sündisid tema kuulsad „päikesenaised“, tuntuim neist „ Tabamata ime“ (1912) Eeva Marland .
„Tabamata ime“ üks eksemplar saadeti ka „Estonia“ teatri eestseisusele, teine kirjastaja Eduard Virgole. Esietendus toimus alles 1913 a. sügisel, näidend äratas suurt tähelepanu ja selle ümber tekkis kauakestev poleemika. Näidend oli teravalt satiiriline ja rahva hulgas väga populaarne .
Näidend „ Pisuhänd “ sai valmis 1913 a. oktoobris , komöödia esietendus oli „Estonias“ 1914 a. veebruaris . Etendus saavutas menu tänu sädelevale huumorile. See oli samuti väga populaarne rahva seas. Aastail 1914 – 1916 oli see kõige mängitavam lavatükk. Välismaal mängiti seda tükki Soomes, Saksamaal, Tsehhis, Leedus, Lätis. „Pisuhänd“ on kahtlemata maailmakirjandusse kuuluv komöödia. See on realistlik karakterkomöödia, mille teravik on suunatud kodanluse karjerismi vastu. Eesti kultuuriruumis leidub ohtralt tsitaate "Pisuhännast", viiteid selle sündmustikule ja tegelaskujudele. Tuntud on ütlused "Tuu pole häda peräst — tu om toreduse peräst", "Kord Vestmann all ja Piibeleht peal", "Vestmann Vestmanni uulitsast" jts.
Vilde kolmas näidend „Side“ valmis 1916 a. märtsist kuni 1917 a. jaanuarini. Näidend esietendus 3. septembril 1917 „Estonias“, saavutamata erilist edu. Trükis ilmus näidend alles 1922 aastal. Juttu on siin on vanemate ja laste vahelistest suhetest, rahateemadest. Vanemad vaatavad sageli oma lastele kui ainult kapitalile, varandusele. Tekib draama , kus isa ja poja vaheline konflikt muutub traagiliseks kokkupõrkeks.
Romaan „Mäeküla piimamees“ ilmus trükis 1916 aastal. Realistliku kujutluslaadiga ning süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks. "Mäeküla piimamehe" käsikiri jõudis Kopenhaagenist Tallinna 1916. aasta jaanuaris ja teos ilmus sama aasta aprillis Romaani kõige õnnestunumaks saavutuseks peetakse erakordse ilmekusega loodud karakterid. See on Vilde viimane pikem eepiline teos. Sündmustik toimub ajal, mil eesti külas arenes kiiresti kapitalism , kuid selle kõrval olid säilinud feodalismi jäänused. Tegelastevahelised konfliktid kasvavad välja ajajärgule omastest sotsiaalsetest vahekordadest. Teose peategelased: Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees , kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive.
1917 aastal oli kirjaniku majanduslik olukord väga raske. Näidendite eest tuli küll natuke honorare, aga rahakursi langus tegi selle hoopis tühiseks. Aasta algul korraldasid kirjaniku austajad Tallinnas peo Vilde toetamiseks. Sissetulek saadeti Kopenhaagenisse, sellest sai Vilde koos abikaasaga reisiraha kodumaale . Nad saabusid 6. mail. Neid tuldi vastu võtma lippude ja lilledega. Korraldati austamisõhtuid ja vastuvõtte.
Kodumaal ühines Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühendusega. Ent tema sotsiaaldemokraatlik meelsus ei pärinenud sugugi Vene põrandaalusest liikumisest , vaid Saksa töölisliikumiselt, mida ta eestlastele eeskujuks tõi. Vilde marksism ja selle juurde kuuluv ateism oli samuti Lääne-Euroopa päritolu. Oktoobrirevolutsiooni järel kehtestatud proletariaadi diktatuuri Venemaal ei mõistnud ta hoopiski mitte. Ta pidas end vägivalla vastaseks, kuid pidas end siiski revolutsionääriks.
HUVITAVAID FAKTE:

• Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.
  
• Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe
  
• Arte Gümnaasium tähistas Eduard Vilde sünniaastapäeva. Vilde aastapäevaürituse tähtsaima osana toimus Arte Gümnaasiumi poolt korraldatud ülemustamäelise õpilaste jutuvõistluse parimate autasustamine.
  
• Kadriorus asub E. Vilde muuseum, kus saab täieliku ülevaate kirjaniku elust ja loomingust.
  
• Tartus asub Eduard Vilde nimeline kohvik .
  
• Eduard Vilde oli üks Tsaari-Venemaa esimesi vabaabielumehi.
  
• E. Vilde loomingusse kuuluvad nii humoreskid , näidendid, novellid , jutustused, reisikirjad kui ka romaanid ja ajaleheartiklid.
  
• Vilde oli oma elujooksul kaks korda kodanlikus abielus, millest kummaski kahjuks lapsi ei sündinud. Kirjanik suri 1933. aasta jõuluajal Kadrioru kodus.
  
• Tänavu möödub Eduard Vilde sünnist 150 aastat.
  

KOKKUVÕTE
Ajajärk 1900-1917 Vilde loomingus peetakse üsna viljakaks perioodiks . 90-ndatel oli ta kriitilise realismi kandvaim autor. Sel ajal ilmusid tema parimad romaanid ja näidendid. Need olid tema elu parimad aastad.
Vilde seisis sotsiaaldemokraadina Eesti riigi hälli juures, oli oma aja tulisemaid demokraatlike põhimõtete ja omariikluse kaitsjaid ning eesti inimese kultuurilise arengu ja eesti keele eest võitlejaid.
KASUTATUD KIRJANDUS
Alttoa, V. (1965) Eduard Vilde, Tallinn: Eesti Raamat
Eduard Vilde sõnas ja pildis (1966), toim. Käosaar, J.,Tallinn: Eesti Raamat
Eesti Entsüklopedia , 10 kd.(1998) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
Oja, A. (2013) Eduard Vilde, eurooplane ja naisõiguslane. Keel ja Kirjandus, nr. 3, lk. 216-220
Viitol, L. (2012) Eduard Vilde. Tallinn: Tänapäev
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4ek%C3%BCla_piimamees
http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde
LISAD
Eduard Vilde aastal 1911. Nõukogude Liidu postmark
Eduard Vilde
Eduard Vilde kunagine elukoht Tartus,
Tähtvere tänav 6.