Enamik Keynesi-eelseid majandusteadlasi uskus, et raha omatakse üksnes ühel põhju-sel: ostude tegemiseks jooksval perioodil. Sellist raha omamise motiivi nimetatakse äritehingute nõudluseks. Keynes lisas kaks lisapõhjust raha omamiseks. Ettevaatusmotiiv viitab soovile omada raha ajutiste finantsiliste hädaolukordade juhtumitel. Raha hoidmine on likviidsuseelistuse väljendus (soov hoida oma varandust kõige likviidsemal kujul). Raha ülekandemehhanism on kaasaegse makroökonoomika üks tähtsamaid osi. Rahandusteadlased väidavad, et raha pakkumine on tähtis põhjuslik faktor, millel on võimas mõju majanduse igale sektorile. Teised majandusteadlased pole sellega nõus. Neoklassikalised majandusteadlased usuvad, et muutused raha pakkumises mõjutavad ainult inflatsiooni määra, mitte tootmissfääri idee, mis on kooskõlas enamiku monetaristide vaadetega pikema perioodi kohta. Paljud keinslased väidavad, et raha
J. M. Keynes (1883-1946) ühendas reaalse ja monetaarse sfääri majandusteoorias ning selgitas oma konseptsiooni kehtivust efektiivse nõudluse kaudu. Mitte pakkumine ei määra nõudlust, vaid efektiivne nõudlus määrab hüviste pakkumise ja sellega tööhõive taseme. Neoklassikaline süntees on kaugenenud Keynesi õpetusest ja kuulumine sellesse koolkonda on kaheldav, kuid igal juhul sai just temast alguse lõhe majandusteoorias. Klassikalis-neoklassikaline (pakkumiskeskne makroökonoomika) ja neoklassikaline (nõudluskeskne makroökonoomika) süntees selgitavad majandusprotsesside seaduspärasusi täiesti erineval alusel. Kahe mudeli olemasolu ei tähenda sugugi seda, et üks neist on vale või teisest halvem. Kumbki sobib kindlatel eeldustel ja tingimustel. 1.2. ALTERNATIIVSED TÖÖTURU TEOORIAD Neoklassikalise tööturu mudel pakub mõnede majandusteadlaste arvates siiski suhteliselt vähe
annaabi.ee 
