Eesti Raha ja pangandus (1)

Sissejuhatus
Kõigist kunagistest Nõukogude Liidu riikidest on just Eesti see, kus on läbiviidud kõige radikaalsemaid, julgemaid ja samas ka väga edukaid reforme. Reformid on aidanud areneda erinevatel majandusvaldkondadel, eelistades kord rohkem üht, kord teist. Rahandus on olnud üks peamistest valupunktidest alates rahareformist. 
Oma raha hüvesid naudime juba aastast 1993 ja stabiliseerunud on ka pangandus , mille uusimaks väljundiks on aktiivne kaasalöömine pensionifondi-projektis. Väikese riigi kohta oleme aktiivsed ja püüame olla ka edukad. Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine on päevakorras juba pikemat aega ja valitsus teeb kõik, et harida ka rahvast neil teemadel. 
Eesti raha
Mis on raha?
Raha on mistahes üldtunnustatav maksevahend kaupade ja teenuste eest tasumiseks. Raha funktsioon ei ole ainult maksevahend, vaid ka olla väärtuse mõõt ja kogumis- ehk akumulatsioonivahend . Raha peab vastama järgmistele omadustele: stabiilsus, kulumiskindlus, ühtlus, jagatavus, äratuntavus. 
Raha väärtuse määrab turg . Ka Eesti Panga päevakursside fikseerimisel arvestatakse nimelt hinnataset maailma valuutaturgudel. Raha tugevus laiemas plaanis sõltub usaldusest selle raha vastu. Usaldusväärsuse säilitamiseks peab majanduspoliitika olema asjakohane ja pikema horisondiga läbimõeldud. Eesti Pank saab krooni usaldust hoida läbi fikseeritud kursisüsteemi ja olles avatud ning majandusagentide silmis kompetentne
Eestis käibelolevast rahast moodustab sularaha umbes 14%, ülejäänud raha on pangaarvetel.
Raha turvalisuse koha pealt kehtib reegel, et mida suurem nominaal , seda rohkem turvamärke. Katkised ja rikutud rahatähed kõrvaldatakse käibelt. Käibelt kõrvaldatud rahad hävitatakse range komisjoni juuresolekul. Pangatähed jahvatatakse peeneks puruks. Mündid saadetakse ümbersulatamisele. Valeraha jääb vastava asutuse juurde hoiule. Valeraha uurib ametlikult Politsei kõrval ka Eesti Pank. Uurimiseks kasutatakse spetsiaalset tehnikat, tundlikke mõõteriistu, eriomadustega optikat jne. 
 
Eesti krooni ajalugu
Aastal 1992, täpsemalt 20. juuni 1992, sai Eesti hakkama julge teoga ja implementeeris omaenda raha – krooni (rahvusvaheline lühend EEK). Rublad kaotati mõne ajaga ringlusest. Elanikkond vahetas oma rublad uute Eesti kroonide vastu kursiga 10 rubla = 1 kroon. Mäletan isegi, kuidas ma oma rahapõrsa tühjaks tegin ja koos vanaemaga vahetama laksin. Kui läksin oli mul väga palju raha, aga vastu sain ainult näputaie. Olin väga pettunud, pealegi ei mahtunud uued rahad ka rahakotti, liiga suured olid. Lühikese ajaga muutusid nii hinnad, kui ka palgad Eestis tundmatuseni. 
Eesti krooni baasraha on tagatud 100% kulla- ja konverteeritava välisvaluuta (Saksa mark, euro, dollar jne.) varudega. Rahareformi seaduse järgi võrdsustati kroonide kogus kullareservidega Eesti Pangas, mis tähendab, et kroon on eestisiseselt 100% ümbervahetatav: iga füüsiline või juriidiline isik võib ja saab kroone ümbervahetada igasse olemasolevasse valuutasse ja vastupidi. Alguses, krooni implementeerimisel oli idee seostada Eesti kroon metsaga, kuna ei olnud kindel, et riik oma kullavarud välisriikidelt tagasi saab. Eesti kroon on algusest peale olnud tagatud ainult keskpanga kulla - ja välisvaluutareservidega ja mets pole kunagi olnud Eesti krooni kattevara tagatiseks. Küll aga seisis rida metsalanke veel mitu aastat parast rahareformi keskpanga bilansivälisel arvel, enne kui need Riigikogu otsusega Valitsusele üle anti.
Eesti kroon on täiesti “iseseisev” valuuta . Nagu paljudel teistelgi rahvusvaluutadel, on Eesti kroonil fikseeritud kurss . Eesti puhul on ehk mõneti eripärane vaid see, et fikseeritud kursi hoidmiseks on valitud maksimaalselt rangetel reeglitel põhinev süsteem - valuutakomitee. Veel teadmiseks, et Eesti krooni kurss on lisaks Saksa margale fikseeritud ka euro suhtes.
Väikese siseturu ja väga avatud majandusega riigi puhul on fikseeritud valuutakurss eeliseks, sest võimalused teistsugust kursireziimi edukalt juhtida on sellistes oludes niikuinii üsna piiratud. 
Kroon seoti saksa margaga, mida nii mõnedki pidasid rumalaks sammuks, poole parem oleks olnud ikka USA dollariga siduda, kuid siiani ei ole sellest mingisuguseid katastroofilisi tagajärgi tulnud. Tänaste uudist valguses oleme hoopis heas olukorras, kuis USA dollar on oma langemise äärel. Kroon oli Eesti Panga definitsiooni kohaselt 1/8 saksa margast, st 1 DEM = 8 EEK. 1992. aastal kui Eesti kroon seoti Saksa margaga oli Saksa mark Euroopa Liidu juhtvaluutasid, mille liikumistest paljud Euroopa valuutad sõltusid.
Eestis on rahana käibel hetkel 6 erinevat mündivormi ja 8 erinevat paberraha vormi. Aja jooksul käib nende väljavahetamine, käibelt ärajätmine ja uuendamine. 
Sente ja münte on valmistanud/valmistab Eesti Panga tellimusel Tallinna Juveelitehas , Soome ettevõte Suomen Rahapaja OY (aastatel 97 ja 98), ning Lõuna-Aafrika firma South-African Mint Company (Pty) Ltd (samuti 97-98).
Rahatähed on trükitud Ameerikas – United States Banknote Company, Suurbritannias – Thomas De La Rue & Company Ltd. ja Saksamaal – Bundesdruckerei GmbH .
Ringluses olevast sularaha kogusummast moodustasid pangatähed 99,2%, käibemündid 0,7% ja meenemündid 0,1%.
Rahatähed on trükitud V.Taigeri kavandi järgi, vaid 2-kroonised on U. Ploompuu kavandi järgi.
Nimetus „kroon“ on tulnud sellest, et sõjaeelne eesti raha oli samuti kroon. 
 
Inflatsioon
 
Inflatsioon on üks raskemini lahendatavaid probleeme, mis tsentraliseeritud turult vabaturule üle mineva ühiskonna ees seisab. Ometi on see väljakutse, mis tuleb vastu võtta, kui tahetakse kasutada materiaalseid hüvesid, mida turumajandus pakub. 
Mis siis inflatsioon õieti on? See on ühe majandussüsteemi piires toodetavate ja müüdavate kaupade ning teenuste üldine keskmise hinnataseme tõus. Turumajanduses põhjustab inflatsiooni tavaliselt üks kahest: kas suurendab rahvas oma kulutusi kiiremini, kui tootjad jõuavad suurendada teenuste ja kauba pakkumist; või siis väheneb teenuste ja kauba pakkumine tarbijale ja/või tootjale, mis tõstab hindu. Vahel kirjeldatakse inflatsiooni kui järjest kasvava rahahulga võidujooksu aina kahaneva kaupade hulgaga.
Inflatsioon tabab üleminekumajandust raskelt , kuna hinnad lastakse vabaks - valitsus ei reguleeri enam hindu - see aga on oluline samm turumajanduse poole. Sellise hindade vabakslaskmise esmane tagajärg on ette teada: krooniliselt defitsiitsete kaupade hinnatõus. Seda sellepärast, et valitsus hoidis varem nende hindu kunstlikult madalal tasemel, mistõttu nõudmine pidevalt ületas pakkumist. Veel võisid mõju avaldada riiklike kasuandjate poolt tekitatud moonutused ja puudused majanduses. Ning mida enam on rahval üleminekuajal raha käes (kuna seni polnud suurt midagi osta), seda raskem on inflatsioonikoorem.
Ometi, kui see paratamatu inflatsioonipuhang üle elada, tasub see end lõppkokkuvõttes ara. Ainult ilma riigi poolt tõkestamata saab pakkumise-nõudluse turumehhanism toole hakata. Kõrged hinnad annavad märku suuremast nõudlusest, ning sellele järgneb - ehkki esialgu aeglaselt ja visalt - suurem tootmine. Rahva raha võib olla osaliselt kaotanud ostujõu, kuid allesjäänu eest võivad tarbijad hakata ostma kaupu, mida üha rohkem müügile tuleb. Pakkumise kasvades hinnad stabiliseeruvad. Ka järjekorrad hakkavad kaduma, kui tarbija näeb, et aina rohkem erinevaid kaupu pidevalt müügil on.
Ettevõtjad ja investeerijad reageerivad vastsele vabamajandusele äritegevuse laiendamisega, pakkudes võidu uusi tooteid ja teenuseid - seega ka uusi töökohti - ja suurendades pakkumist, pidurdavad edasist hinnatõusu.
Põhjus, miks ajutine inflatsioon turumajandusmaades inimesi häirib, on see, et hinnatõusu korral jaotatakse sissetulekud ja rikkus ümber suvaliselt, arvestamata töötajate või firmade tootmispanust või viljakust. Samal põhjusel tabab inflatsioon valusasti ka neid, kes saavad fikseeritud tulu (pensioni või muidu pikaajalise lepinguga määratud väljamakseid), samal ajal kui need, kes lepingulisi väljamakseid teevad, tulevad kasudega välja. Kannatada saavad ka säästlikud ja investeeringuid teinud inimesed, kuna inflatsioon kahandab nende raha ostujõudu. Ja vastupidi - need, kellel õnnestub selle devalveerunud rahaga oma võlad või muud lepingukohustused ära maksta, võidavad suuresti, välja arvatud juhul, kui maksete ja intressimäära nihutatakse koos inflatsioonitasemega.
Inflatsioon Eestis peale rahareformi oli oodatud tulemus. Majandusteadlaste sõnul oli tegemist ilmtingimata vajaliku nähtusega, mis ühtlustas turuhinnad ja tegi võimalikuks edasise arengu. Aastal 1992 oli inflatsiooniprotsent Eestis 953%, mis peale 2001 aasta lõpu inflatsiooni haripunkti , millega võitlesid mitte ainult Eesti, vaid ka teised Euroopa riigid, on kahanenud umbes 4-5% tasemele . Kõige enam levinud viis inflatsiooni mõõtmiseks on tarbijahinnaindeks.
Keskmised palgad ja töötasud on siiski veel väikesed ja suhteliselt tasakaalutud võrreldes näiteks Skandinaaviamaade elatustaseme ja palgatasemega, kuid oleme hinnatasemelt suhteliselt tasakaalus ülejäänud Euroopa maadega. 
Kõike seda arvestades, peab valitsuse stabilisatsiooni-poliitika hoidma pidevalt tasakaalu kahe vajaduse vahel: soodustada majanduse kasvu, kuid hoidma inflatsiooni kontrolli all.
Inflatsiooni vastupidist protsessi nimetatakse deflatsiooniks, mis tahendab üldist hinnataseme alanemist. 
Eesti kroon ja euro
Kui Eesti võetakse vastu Euroopa Liitu, siis lähtudes Euroopa Lepingu nõuetest on liitumine majandus- ja rahaliiduga põhimõtteliselt kohustuslik, mis tähendaks Eestis euro sularaha muutumist ainsaks seaduslikuks maksevahendiks. Kuivõrd Eesti kroon on juba alates rahareformist 1992.a. seotud Saksa margaga ja Saksamaa nagu ka teised europiirkonna riigid fikseeris oma rahvusvaluuta (Saksa marga) kursi 1. jaanuarist 2000 euro suhtes, siis on alates sellest ajast fikseeritud ka Eesti krooni kurss euro suhtes ( 1EUR = 15,64664). Eesti tõenäolisele liitumisele (kuid ilmselt mitte enne aastat 2006) europiirkonnaga eelneb kindlasti üleminekuperiood, mille suhtes lepitakse kokku Euroopa Liiduga.
Alates 1999. aastast kuuluvad üksteist Euroopa Liidu riiki – Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania , Portugal , Austria, Belgia, Holland, Iirimaa ja Luksemburg – rahaliitu, kus on ühine raha ja ühine rahapoliitika. 2001 aastast lisandus neile ka Kreeka. Nende riikide valuutakursid on nii üksteise kui euro suhtes alates 1999. aasta algusest jäädavalt fikseeritud. 
Et Eesti krooni kurss on fikseeritud nii Saksa marga kui euro suhtes, siis on loomulik, et kõigi nende valuutade kursid Eesti krooni suhtes on juba 1999.aasta algusest muutumatuna püsinud
1. jaanuarist 1999 on fikseeritud järgmiste riikide vastavad kursid:
 
Riik
Valuuta
Väärtus
Belgia
BEF
40.3399
Saksamaa
DEM
1.95583
Kreeka *
GRD
340.750
Hispaania
ESP
166.386
Prantsusmaa
FRF
6.55957
Iirimaa
IEP
0.787564
Itaalia
ITL
1936.27
Luxembourg
LUF
40.3399
Holland
NLG
2.20371
Austria
ATS
13.7603
Portugal
PTE 
200.482
Soome
FIM
5.94573 
 
* Kuna Kreeka liitus Euroopa Liiduga kaks aastat hiljem, siis fikseeriti Kreeka ja euro vaheline kurss mitte 1. jaanuar 1999, vaid 1. jaanuar 2001.
Eesti krooni kurss euro suhtes on fikseeritud tasemele 1 euro = 15,6466 EEK. Sularaha vahetades peaks arvestama aga ka sellega, et valuuta ostu-müügihinna sisse võidakse arvestada ka teenustasu. 
Pangandus
Maailma panganduse algust loetakse erinevates allikates erinevalt. Mõned viivad selle tagasi koguni antiikaegsete rahavahetajateni. Enamasti räägitakse panganduse algusest seoses renessansiaja Itaaliaga.
Kommertspangaks nimetatakse tavaliselt sellist panka, mis pakub laia teenuste-toodete valikut (annab laenu, võtab hoiuseid, pakub arveldusteenuseid jm. konto kasutamise võimalusi). Sellised ongi Eesti äripangad. Ajalooliselt on maailmas eksisteerinud ja eksisteerib ka teistsuguseid krediidiasutusi. Näiteks hoiupangad (algselt ainult hoiustasid ja tegid ülekandeid, laenu ei andnud); investeerimispangad (aitavad ettevõtetel ja valitsusel hankida rahalisi vahendeid teistelt finantsinstitutsioonidelt, tegutsevad diileri ja vahendajana väärtpaberiturul); kaubanduspangad (tekkisid põhiliselt seoses väliskaubandusega; algselt vekslite aktseptimispaigad, tänapäeval pakuvad muidki teenuseid eksportijaile-importijaile, korraldavad aktsiaemissioone, haldavad investeeringuportfelle). Panku võib eristada ka omandivormi järgi (riigi- ja erapangad). Keskpank erineb äripangast. 
 
Eesti Pank
Eesti Pank asutati Eesti Ajutise Valitsuse 1919.a. 24.veebruari otsusega. Siis kinnitati ka panga põhikiri. Panga põhikapitaliks assigneeriti riigikassast 10 miljonit marka. Võeti vastu esimene summa jooksvale kontole ning Eesti Pank alustas regulaarset tegevust.
Eesti Panga esimene president oli Mihkel Pung ( märts-okt 1919), seejärel oli ajavahemikus okt 1919- okt 1926 Eesti Panga juhiks Artur Uibopuu. Eesti Panga kõige kauaaegsem president oli enne II maailmasõda Juri Jaakson (nov 1926 - juuli 1940). 1940.aasta juulist-oktoobrini täitis presidendi kohustusi Juhan Vaabel . Pärast 50-aastast vaheaega alustas Eesti Pank taas tegevust 1.jaanuaril 1990. 
Eesti põhiseadus ütleb, et Eesti Pank tegutseb seaduse alusel ja annab aru Riigikogule. (Eesti Panga seadus § 1 ja § 3).
Keskpank ei allu riigi valitsusele üheski arenenud riigis. Ajapikku on kogemuste najal jõutud järeldusele, et selline lahendus on majanduse pikaajalise arengu seisukohast parem. Iseseisev keskpank saab päevapoliitilistest kaalutlustest kõrvale jääda ning võtta vastu otsuseid, mida lühemaajalise perspektiiviga seotud poliitikutel võib olla raske teha.
 
Eesti Panga missioon
Tugevdada nii siseriiklikku kui ka rahvusvahelist usaldust Eesti raha ja rahasüsteemi püsivuse ning terviklikkuse vastu.
Eesti Panga peaeesmärgid
1. Eesti krooni väärtuse säilitamine ja täisväärtuslikkuse kindlustamine raha funktsioonide täitmisel.
2. Eesti finantssüsteemi turvalisuse ja stabiilsuse edendamine ning arengu toetamine.
3. Ühiskonna sularahanõudluse rahuldamine.
 
Eesti Panga kohustused ja ülesanded
1. Korraldada raharinglust ja tagada riigi vääringu stabiilsus. Eesti Pangal on Eesti raha emiteerimise ainuõigus;
2. Teostada riiklikku raha- ja panganduspoliitikat ning suunata krediidipoliitikat;
3. Teostada järelvalvet kõigi Eesti territooriumil tegutsevate krediidiasutuste üle;
4. Koostada Eesti maksebilanss .
Pangasüsteem
Eestis – nagu kõikjal mujal tsiviliseeritud maailmas – on kaheastmeline pangasüsteem. Esimesel astmel keskpank (Eestis – Eesti Pank), teisel astmel krediidiasutused, sealhulgas kommertspangad : nt Hansapank, Ühispank, Krediidipank jne). Esimesel astmel kantakse hoolt hinnastabiilsuse eest ja juhitakse mitmesuguste instrumentide abil raha hulka, mis läheb ringlusse kommertspankade kaudu. Teisel astmel tegeldakse pangaklientide teenindamisega. Pangateenused võib jagada 4 suurde rühma: hoiuteenused, laenuteenused, arveldusteenused ja lisateenused. Eesti Pangal puuduvad muud kliendid peale kommertspankade. Eesti Panga poolt kommertspankadele makstavaks reserviintressimääraks ja hoiustamise püsivõimaluse intressimääraks on aruandekuu viimasel pangapäeval kehtinud Euroopa Keskpanga deposiidiintressimäär. Finantsturgudele ei kehtesta Eesti Pank ühtegi protsenti.
Eesti panga finantssektori- sh panganduspoliitika eesmärk on tagada Eesti finantssektori usaldusväärsus ja täielik valmisolek ühinemiseks Euroopa Liidu ja Euroopa ühise turuga. Loomist vajab Eesti ühiskonna vajadusi kõige paremini rahuldav raharinglussüsteem. Keskpank aitab kaasa sularahata maksevahendite kasutamiseks vajaliku infrastruktuuri ja õigusliku keskkonna loomisele. Eesti Pank loob reaalajalise brutoarveldussüsteemi ja käivitab tähtajalise netoarveldussüsteemi jaemaksete arveldamiseks, et muuta Eesti krooni ülekandesüsteemid turvalisemaks, kiiremaks ja säästlikumaks.
Pankasid kontrollib praeguseni Eesti Panga juures tegutsev Pangainspektsioon. Aga on juba alustatud ühtse finantsjärelvalveinstitutsiooni moodustamist – samuti Eesti Panga juurde, kuid senisest laiemate funktsioonidega ja märksa suurema iseseisvusega.
Veidi rohkem kui kümne aasta eest startinud Eesti kommertspangandus on arenenud tormiliselt. Alakapitaliseeritud arvukad väikepangad kujunesid läbi erinevate arengute tänasteks suurpankadeks. Seda tänu nii kommertspankurite jõupingutustele, kui ka Eesti Panga poolt kehtestatud rangetele eeskirjadele ja konservatiivsele rahapoliitikale. Eesti kommertspankade paremik kuulub tipptegijate hulka Ida-Euroopas.
Rahvusvahelise Valuutafondiga (International Monetary Fund - IMF) liitus Eesti 26. mai 1992.
5. detsembri seisuga 2001 aastal oli Eestis 6 panka – tuntuimad Hansapank, Ühispank ja Krediidipank. Lisaks veel Sampo Pank, Preatoni Pank, Tallinn Business Bank Ltd - lisaks veel suurte rahvusvaheliste pankade harud, nagu näiteks Merita Bank Plc Estonian Branch, Landesbank Schleswig-Holstein Girozentrale, Vereins- Und Westbank AG jne.
Üle 40 panga on omal ajal kas jõudnud tööga pankrotti või siis liitunud mõne suurema korporatsiooniga. Tuletades kasvõi meelde mõne aasta taguseid nimesid nagu Foreks Pank, Maapank, Optiva Pank, EVEA Pank jne, ei märka neid enam kuskil esinemas tänavapildis. 
Pankrott ehk maksejõuetus on olukord, kus ettevõte ei suuda täita endale võetud maksekohustusi. Pankroti korral toimub ettevõtte kõigi varade realiseerimine ning saadud rahadega kustutatakse võlausaldajate nõuded. Ettevõtte (ka panga) edu või ebaedu on sõltuv tema juhtide tegevusest, keskkonna tingimustest ja tegevusplaani vastavusest tegelikule olukorrale. Ebaõnnestumise põhjusteks võib olla kehv juhtimine, mitteadekvaatne kontroll, segadused varaga ümberkäimisel. Pank on finantsettevõte. Tema maksejõuetuse põhjuseks on tõsised vead finantsjuhtimisel, st kas likviidsuse, intressiriski, krediidiriski, kapitali või kulude juhtimisel. Sellised on olnud pankrottide põhjused ka Eesti panganduses. 
Lisaks pankrotivara realiseerimisest laekunud vahenditele saavad hoiustajad panga pankroti korral oma hoiuste katteks kompensatsiooni Hoiuste Tagamise Fondi kaudu. Maksimaalne kompensatsiooni summa ühe hoiustaja kohta ühes pangas on 2000.a. 1.jaanuarist 40 tuhat krooni. Edaspidi see astmeliselt suureneb ja on vastavalt praegusele plaanile alates 2004.a. 1.jaanuarist 100 tuhat krooni, alates 2007.a. 1. jaanuarist 200 tuhat krooni ning alates 2010.a. 1.jaanuarist 313 tuhat krooni (e 20 tuhat eurot). 
Pankrotte ei kuuluta välja kunagi Eesti Pank. Seda saab teha vaid kohus. Samas kohustab seadus Eesti Panka panga pankrotti algatama, kui pank on püsivalt maksejõuetu. Nt EVEA Pank oli püsivalt maksujõuetu. Selles veendus ka kohus, kes kuulutas välja panga pankroti. Kindlasti ei saa ühelegi pangale pankrotti kuulutada lihtsalt pahatahtlusest - pank vaidlustaks sellise käitumise kohe kohtus ja nõuaks kahjutasu. Ka isiklike huve ei maksa ühegi pankrotiavalduse tagant otsida. Keskpangale on iga panga pankrott alati väga raske probleem.
Lõppsõna
Eesti raha ja sellega igati seotud pangandust võib pidada omamoodi rahvuslikuks uhkuseks. Kuigi meie pangad on peamiselt välisomandis, töötavad nad siiski meie heaks ja teevad oma tööd hästi. 
2001 aasta lõpus otsustas Reitinguagentuur Fitch tõsta Eesti pikaajaliste välisvaluutakohustuste reitingu ehk riigireitingu tasemele A-, lühiajaliste väliskohustuste reitingu tasemele F1 ja Eesti krooni pikaajalise reitingu tasemele A+. Varasem Eesti riigireiting oli tasemel BBB+, mis tähendab esmakordset jõudmist nn. A-reitingugruppi, märkis Sutt. Lühiajaliste väliskohustuste reiting tõusis tasemelt F2 ja Eesti krooni pikaajaline reiting tasemelt A. 
"Riigireitingu tõstmine suurendab Eesti usaldusväärsust meie äripartnerite silmis ning kinnitab Eesti integreeritust Euroopa majandusruumiga. Väärib rõhutamist, et reitingu tõstmine toimus ajal, kus maailmamajanduse kasvuväljavaated on endiselt küsimärgi all ning arenevate ja üleminekumajanduste olukord seda ebakindlam," kommenteeris reitingu tõstmist Eesti Panga asepresident Andres Sutt. 
Fitch rõhutab oma teates, et Eesti majandusareng viimase aasta jooksul on olnud muljetavaldav. 2000. aasta SKP kasv oli 6,9%, millega kaasnes ekspordi tugev tõus. Tänavune oodatav majanduskasv on 5-6%. Fitchi hinnangul on Eesti majanduse tugevuseks hästitoimiv ning põhiliselt välisomanduses olev pangandussüsteem, ulatuslikud välisinvesteeringud, järjekindel majanduspoliitika ning riigi edusammud ühinemisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Agentuur tõstab esile madalat üldvalitsuse võlga, mis moodustab SKP-st vaid 5,4%. Eesti probleemideks peab Fitch väliskeskkonnast sõltuva majanduse väiksust ja avatust, jooksevkonto defitsiidi suhteliselt kõrget taset, suurt tööpuudust ning regionaalset ebavõrdust, suuri summasid nõudvaid keskkonnakahjusid ning pingelisi poliitilisi suhteid Venemaaga. 
Tavainimest puudutavas panganduses toimuvatest prognoositud muutustes võiks arvatavasti välja tuua digitaliseerituse suurenemise ja sellega seoses ka nö kliendile individuaalse lahenemise tähtsustamisega. Eesti pangandus on pideval tõusuteel ja areneb proportsionaalselt koos majanduskasvuga. 
 
Kasutatud allikad:
• Eesti Statistikaamet - (www.stat.ee) – rahandusarvud2000.pdf, figures2002.pdf, how to do business in estonia.pdf
• Koolimaterjalid – (www.miksike.ee) – Timo Uustali materjalid
• Eesti Väliskaubanduse Liit - (www.etc.ee/ee/)
• Institute Of Baltic Studies - (www.ibs.ee/ibs/ economics /tee/)
• Estonica - ( http://estonica.org/ )
• Krediidipank - (www.krediidipank.ee)
• Eesti Pank - (www.ee.epbe)
• Estonian Business Information - ( http://bsr.aktiva.ee/ )
• Internet Resources For Estonian Studies - (slavweb.com/eng/fsu/est-e0.html)
• The Baltic Review – ( http://www.tbr.ee/issues/vol18/newgrowth.html )
• Business & Economy – ( http://www.ibs.ee/ibs/economics/tee/ )
• Estonia Country Guide – (www.ciesin.ee/ESTCG/EandT/Est%5FEco%5FDeve.html)
• Estonica –( http://estonica.org/eng/lugu.html?menyy_id=689&kateg=40&nimi=&alam=81 &
tekst_id=690#Monetary%20reform%20as)
• Balti Riikide Aasta – ( http://www.utrikes.regeringen.se/inenglish/pressinfo/information/factsheets/pdf/00_no5.ht m)
• „Estonian Economic Survey 1993-1994“, Toomas Paht
• Balti Assamblee – ( http://www.baltasam.org/activity/news/archive/events.html )
• Hansapanga kodulehekulg - (www.hansa.ee)
• Discover Estonia - ( http://manila.djh.dk/discover/stories/storyReader$22 )
• Rahvusvaheline valuutaliit – IMF (www.imf.org)
• Majandusministeerium - ( http://www.mineco.ee/ )
• Rahandusministeerium - ( http://www.fin.ee/ )