Kirjakeel, kõnekeel, tsitaatsõnad. (3)

Hääldusalus, veaohtlikud hääikuühendid, võõrsõnade ja –nimede hääldamine.

Hääldusalus on iga keele eriomane viis häälikuid hääldada.
Hääldusalust iseloomustatakse tavaliselt nelja tunnuse abil: keele asend, häälduskoht, hääldusintensiivsus ja huulte asend.
Eesti keeles on keele asend hääldamisel suhteliselt madal, häälduskoha poolest on eesti keel suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine.
Aktsent – võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju.
g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised.
Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb.
Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi.
Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama.
Rõhk, välde, palatalisatsioon .

Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. –
Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks.
Eesti keeles on sõnarõhk tavaliselt esimesel silbil .
Kõnetakt – Rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega.
Eestikeeles on kõnetakte kolme liiki – ühe( kass )-, kahe(rau-da)-ja kolmesilbilised(ki-ri-kus).
Ühesilbilised kõnetaktid on alati kolmandas vältes.
Kõnetakt Välde Näited
Ühesilbiline kõnetakt III soe, liiv, lai, suu, post, sarv
Kahesilbiline kõnetakt I pesa, kana, idu, rida, asi, isa
II tubli , kaunis, tütar, lammas
III jalga, aasta, välja, oota , öine
Kolmesilbiline kõnetakt I õline, ägestuv, eriti, arutu
II raamatud, kaunitar, soolane
III laitmatu, vaatleja, koltunud
Välte määramisel on kolm etappi :
1) Kõigepealt määratakse kõnetakti silpide arv.
2) Kahe- ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb kõigepealt vaadata esimese silbi pikkust. Kui esimene silp on lühike, siis on tegu esmavältelise sõnaga. Kui ei, siis tuleb edasi uurida. (Lühike silp on see, mis lõppeb lühikese vokaaliga)
3) Kui esimene silp on pikk, siis tuleb vaadelda kõnetakti kõigi silpide omavahelisi pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid . Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused.
Sõnavälde – sõna viimase kõnetakti välde
A-tüvi – kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin)
B-tüvi – keda, mida. Tegusõnade puhul –nud vorm. (Ma olen õppinud)
Palatalisatsioon ehk peenendus – iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j.
N:
Palataliseeritud – tulp , mänd, kass (lill, puu, loom)
Palataliseerimata – tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna)
Võõrsõnade õigekiri ja tsitaatõnad.
Võõrsõna – eesti keele reeglitega muganemata laensõna
Laensõna – Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned ajajooksul kaovad ja ta muutub omasõnadega nii sarnaseks, et tavakõneleja enam ei tajugi, et tegu on võõrsõnaga.
Kõnes tuleks vältida vähetuntuid võõrsõnu, kirjas võõrsõnade liigtarvitamist.
Võõrhäälikud – f, š, z, ž.
Võõrsõnade erijooned :
1) Esineb võõrhäälikuid
2) Sõna pearõhk võib olla järgsilbil
3) Sõna alguline g, b, d.
4) Järgsilpide pikad täishäälikud.
Pika täishääliku järel kirjutatakse h alati ühe tähega.
Häälikuid f ja š kirjutatakse alati k, p, t õigekirjareeglite alusel.
Võõrsõnade poolitamisel ei ole soovitatav silbialgulisi kaashäälikuühendeid lõhkuda.
Tsitaatsõnad – omakeelses tekstis kasutatud võõrkeelsed sõnad ja väljendid.
Tüvevokaal, käändelõpud ja tuletusliited eraldatakse tsitaatsõnast ülakoma abil.
exclusive – välja arvatud
inclusive – kaasa arvatud
de iure – õiguslikult
de facto – tegelikult
pro – peaks olema
pro et contra – poolt ja vastu
a la – nagu
a priori – isseenesest, juba ette
ceteris paribus – muidu võrdseil tingimusel
sic! Või nii!
vice versa – vastupidi
Anno Domini – issanda aastal
ad hoc – meelevaldne
bona fide – heas usus
et al. – ja teised
ca. Ligikaudu
i.e. see tähendab
Heureka – olen leidnud