Keeleteadus (0)

Mis vahe on loomulikul keelel ja tehiskeelel?
Loomulik keel on keeleteaduse uurimisobjekt. See on keel, mida teatud rühm inimesi räägib emakeelena. Ta on tekkinud loomuliku arengu tulemusena. Tehiskeel on kunstlikult loodud keel, näiteks formaalkeeled, mida kasutatakse teaduslikus ning tehnilises valdkonnas, seda iseloomustavad näiteks matemaatilised sümbolid, ning rahvusvahelised abikeeled, mille eesmärk on luua universaalkeel, näiteks esperanto või volapük.
Mitu elavat loomulikku keelt on maailmas?
Maailmas on 6000-7000 elavat loomulikku keelt.
Kus ja miks on kõige suurem arv erinevaid keeli?
Kõige rohkem on elavaid loomulikke keeli Aasias – 2165. Keelte paljususe üks põhjusi võib olla näiteks maastiku eripära. Igas orus ja künkas elavad inimesed, kes kasutavad suhtlemisel oma keelt, neil pole tarvis enda elukohast kaugele rännata, sest kõik eluks vajalik on olemas.
Miks on maailma keelte arvu kohta nii palju erinevaid andmeid?
Maailma keelte arvu kohta on nii palju erinevaid andmeid, sest vahet tuleb teha murdel ja keelel, surnud (hääbunud) keelel ja elaval keelel, allikate usutavuses saab kahelda, andmete kogumiseks on kasutatud erinevaid meetodeid ning andmete võrdlemisel on võimalik täheldada erinevusi. Murde ja keele puhul on oluline arusaadavuse kriteerium – erinevat keelt rääkivad inimesed ei saa üksteisest aru, murde puhul on teineteisest võimalik aru saada, samas on hiina ühiskeel keel, kuigi see koosneb nii paljudest erinevatest keeltest ja keelekeskkonnas ei pruugi teineteisest arugi saada. Elavat ja surnud keelt teineteisest eristamisel on küsimus, kas hääbunud keel, mida koolis õpetatakse, on ikka hääbunud. Kui üht keelt räägib vaid üks inimene maailmas, siis on võimalik kahelda, kas see on ikka eraldiseisev keel või on ta selle ise välja mõelnud. Andmete kogumisel kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks rahvaloendusel mõnes riigis ei küsita emakeelt . Allikaid võrreldes saab selgeks, et rahvaloendusel on erinevad traditsioonid, tihtipeale emakeelt ei küsita. Lisaks võib näiteks hiina ühiskeelt käsitleda poliitilise mõistena, sest tegelikult on see lingvistilises mõistes kogum erinevaid keeli.
Kuidas erinevad murded keeltest?
Erinevaid keeli kõnelevad inimesed ei saa teineteisest aru, murrete puhul on teineteisest võimalik aru saada. Kultuuriline põhjus – kui suur identiteet on murdel (näiteks võru keelel on tugev identiteet, aga ta ei ole iseseisev keel); poliitiline põhjus – näiteks Balkani riigid, serbia keel ja horvaadi keel.
Nimeta 10 suurima emakeelena kõnelejate arvuga keelt.
10 suurima emakeelena kõnelejate arvuga keelt on hiina ühiskeel, hispaania , inglise, bengali , saksa, uu, portugali, vene, hindi ja jaapani.
Mille alusel keeli liigitatakse?
Keelte erinevad liigitusalused on genealoogilised (sugulust ja päritolu silmas pidades), areaalsed (kasutuspiirkonna ja keelekontaktide alusel), sotsiolingvistilised ( kasutust ja staatust ühiskonnas silmas pidades) ja tüpoloogilised (struktuuri ja sõnavara omadusi silmas pidades).
Nimeta genealoogilise liigitusaluse meetodeid.
Rekonstruktsioonis püütakse tütarkeelte erinevuste ja sarnasuste võrdlemise teel selgeks teha algkeel . Keelepuud tehakse eesmärgiga leida omavahel suguluses olevad keeled, mis jagatakse keelerühmadesse ehk harudesse. Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille puhul on suguluse tõestamine võimalik. Nii on umbes 160 keelerühma, kuid andmeid tõlgendatakse ümber, mistõttu see ei ole kindel. Genealoogilise liigituse puhul kuuluvad samasse rühma need keeled, mis on pärit samast algkeelest. Indoeuroopa keeled on kõige tuntumad, sest sellest on kõige rohkem andmeid.
Milline on üks meetod keelte suguluse uurimisel ? Mis seda iseloomustab?
Võrdlev-ajaloolise meetodi abil uuritakse keelte sugulust. Rajajateks on Franz Bopp ja Rasmus Rask, kes võrdlesid indoeuroopa keeli. Nad leidsid , et mõne hääliku erinevused on süstemaatilised, kehtivad kindlad häälikuseadused. Rekonstruktsioonide abil otsitakse algkeele kuju.
Nimeta erinevaid viise laenamiseks.
Mitteleksikaalsed laenamised, näiteks grammatiliste elementide laenamine on võimalik vaid siis, kui samast keelest on toimunud ka leksikaalne laenamine ehk laenatud on sõnu. Seotud morfeeme, näiteks käändelõppe on võimalik laenata, kui samast keelest on laenatud ka sidumata morfeeme, näiteks sõnu. Eessõnade ja teiste grammatiliste sõnade laenamine on võimalik vaid juhul, kui sõna süntaktiline positsioon laenamisel ei muutu. See tähendab, et eessõna jääbki eessõnaks mitte ei muutu tagasõnaks.
Kes tegelevad keelte uurimisega?
Keelte uurimisega tegeleb ajalooline keeleteadus, sotsiolingvistika ja grammatisatsiooniteooria. Ajalooline keeleteadus rekonstrueerib keele varasemaid kujusid, et välja selgitada kuidas neist on tekkinud tänapäeval kasutusel olevad keeled. Sotsiolingvistika uurib, kuidas mingist vormist , mida kasutab vaid piiratud grupp inimesi, saab levinud norm terves kõnelejaskonnas ning kuidas ühiskond ja selles toimuvad muutused mõjutavad keele arengut. Grammatisatsiooniteooria tegeleb grammatiliste elementide tekkimise ja muutuste uurimisega. Näiteks sellega, kuidas eesti keele kaasaütlev kääne kujunes välja sõnast kansa, mis tähendab rahvast.
Miks keeled muutuvad?
Keelte muutumises on oluline roll ökonoomial, analoogial, keelekontaktil ja keskkonna muutusel. Ökonoomia puhul tähendab see seda, et kommunikatsioonisituatsioonis püütakse end väljendada võimalikult selgelt ja lühidalt, v.a siis kui tegemist on kunstilise eesmärgiga. Analoogia puhul püütake ebareeglipärasusi produktiivsete reeglite abil reeglipäraseks kohandada . Keelekontaktis toimub keeles muutus, kui ühest keelest teise laenatakse elemente või sõnu. Keskkonna muutudes on tarvis kirjeldada uusi nähtusi või esemeid, mistõttu toimuvad keeles muutused.
Millised reeglid/ universaalid kehtivad keeles laenamisele?
Mitteleksikaalne laenamine võib toimuda vaid juhul, kui samast keelest on toimunud ka leksikaalne laenamine. Grammatilisi sõnu võib laenata vaid siis, kui sõna süntaktiline positsioon laenamise käigus ei muutu. S.t et eessõna jääb ka pärast laenamist eessõnaks. Seotud morfeeme võib laenata vaid siis, kui on laenatud ka vabasid morfeeme.
Mis iseloomustab keelte areaalset jaotust?
Areaalse liigituse aluseks on kõnelejaskonna piirkonna/ riigi geograafiline asend. Lisaks sellele arvestatakse ajalugu, keelekontakte ja vastastikust suhtlust. NT prantuse keele tekke lugu: Gallias oli alates 51. aaastast e.m.a roomlaste ülemvõim. Eelnevalt räägiti seal galli keelt, mille kohta on vähe andmeid. Kohalikud hakkasid kasutama nn vulgaarladina keelt. Galli keel kadus umbes aastal 800- substraat . Ladina keel on prantsuse keele adstraat ja protsessi tulemus on prantsuse keel – superstraat . Areaalse liigituse vaatepunktist on oluline keelekontakt, mis võib seletada keelte sarnasusi . Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida nt pidžinkeel ja kreoolkeel .
Milline on keelte areaalne makrojaotus?
Areaalne makrojaotus on: Aafrika, Euraasia , Kagu- Aasia ja Okeaania, Austraalia ja Uus- Guinea , Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika.
Millest lähtub sotsiolingvistiline liigitus? Millised on selle jaotuse juures tähtsamad märksõnad?
Sotsiolingvistiline liigitus lähtub keele staatusest ja funktsioonist ühiskonnas. Sellest lähtudes võib keeli jagada enamuskeelteks ning vähemuskeelteks. Enamuskeel on territooriumil enimkasutatud keel, vähemuskeel on keel, mida kasutab vähemus inimesi sellel territooriumil. Riigikeel on normile vastav keel. Võib juhtuda, et vastaval territooriumil seda keelt ei räägita. Näiteks mõnes Aafrika riigis võib kasutusel olla palju erinevaid keeli, kuid riigikeeleks olla inglise või prantsuse keel. Lingua franca on ühine keel, mida kasutatakse suhtlemisel, kui inimesed ei jaga emakeelt. Enamasti on selleks suur ja prestiižne keel, näiteks inglise keel üle(lääne)maailmne lingua franca. Diglossia on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks erinevat keelekuju, mida kasutatakse erinevates valdkondades. Näiteks üht kasutatakse avalikes meediakanalites, haridusvaldkonnas ja teist igapäevases suhtluses . Lähis-Ida araabiakeelsetes ühiskondades tavaline nähtus – kasutusel on standardkeel ja araabia keele suuline kõne.
Milline on sotsiolingvistika uurimisküsimus?
Sotsiolingvistika uurimisküsimus on, kuidas tekivad erinevused ühiskonna eri klasside keelekasutuse vahel.
Milline eesmärk on tüpoloogilisel jaotusel? Mis on selle aluseks?
Tüpoloogilise liigitusaluse eesmärgiks on välja selgitada, kuidas keeled struktuuri alusel jagunenud on. Selle aluseks võivad olla grammatilised elemendid, sh sõnajärg.
Kuidas jaotuvad keeled morfoloogiliste elementide alusel?
Keeled jaotuvad selle järgi, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub:
Analüütilistes keeltes liitub sõnadele vähe või üldse mitte morfoloogilisi elemente. Üldjuhul koosnevad sõnad lausetes vaid ühest morfeemist. Süntaktilisi seoseid väljendatakse abisõnade või sõnajärje kaudu. Näiteks inglise keel on the table.
Sünteetilistes keeltes on palju morfoloogilisi elemente. Morfeemid liituvad käänete ja pöörete kaudu sõnade külge. Nt eesti keeles laua-le.
Polüsünteetilistes keeltes on väga palju morfoloogilisi elemente, mis liituvad sõnade külge. NT Siberis tšuktši keel.
Millised on erinevad morfeemide liitumise liigid? Millised väljendusviisid neile vastavad?
Erinevad võimalused morfeemide liitumiseks on fusioon , kumulatsioon ja muutumine. Fusiooni puhul on morfeemide piirid hajusad . Kumulatsiooni puhul on ühes morfeemis mitu tähendust ja muutumise puhul võib olenevalt ümbrusest ühe tähenduse väljendamiseks olla mitu erinevat morfeemi kuju. NT eitussufiksid hixkarya keeles. Sünteetilises väljendusviisis liituvad morfeemid sõnade lõppu, näiteks eesti keeles. Analüütilises väljendusviisis kasutatakse abisõnu, näiteks inglise keeles. Reduplikatsioonis kasutatakse grammatilise tähenduse väljendamiseks tüvekordust. Nt läki-läki. On ka keeli, kus kasutatakse reduplikatsiooni mitmuse väljendamiseks.
Mis on klusiiv ?
Klusiiv on keel, kus eristatakse inklusiivseid ja eksklusiivseid esimese isiku pronoomeneid ja verbiafikseid. NT inklusiivne meie – mina ja sina vs eksklusiivne meie – mina ja tema. Välistatakse kuulaja .
Kirjelda keeleuniversaale.
Keeleuniversaalid on nähtused, mis peavad esinema kõikides maailma keeltes.
Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on teada, et igas maailma keeles on mingil viisil võimalik väljendada eitust. Enamik universaalne on tendentsid, s.t et nendes esinevad erandid. Tänapäeval otsitakse universaalidest erandeid . Joseph Greenberg sõnastas 45 universaali, millest osa on tänaseks ümber lükatud.
Millised on vähimad üksused keeles?
Vähimad üksused keeles on häälikud.
Kes oli Ferdinand de Saussure ja millega ta tegeles?
Ferdinand de Saussure oli strukturalismi rajaja keeleteaduses. Ta kirjeldas vormi ja tähenduse suhet kui tähistajat ja tähistatavat.
Kuidas eristada häälikut morfeemist? Mis on kaksikliigendus?
Kaksikliigendus on häälikute ja morfeemide eristamine keeles. Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused.
Millised on strukturalismi põhitõed?
Keel on autonoomne märgisüsteem, see tähendab, et ta on ainus süsteem, mis suudab kirjeldada iseennast . Tuleb eristada keelt ehk langue ja kõnet ehk parole . Keeles peab toimuma sünkrooniline uurimine . Keele struktuur on tasandiline ( foneetika , fonoloogia , semantika , pragmaatika , morfoloogia , süntaks).
Mis tegeleb keele struktuuriga?
Keele struktuuri erinevad tasandid on foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Foneetika tegeleb häälikutega. Fonoloogia tegeleb erinevate häälikuühenditega, sh rõhkude ja muude silbile rakenduvate nähtustega. Morfoloogia tegeleb morfeemidega, nende moodustumise ja sõnadeks liitumisega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks osadeks (osalaused, liitlaused, lihtlaused). Semantika tegeleb keeles väljenduvate tähendustega. Pragmaatika arvestab lisaks keelelisele ka mittekeelelist konteksti (suur ja väike algustäht, kirjavahemärgid).
Mis on foneetika ja mida ta uurib? Millist märkimisviisi kasutatakse?
Foneetika on teadus, mis tegeleb häälikute uurimisega akustilisest, artikulatoorsest ja pertseptiivsest aspektist . Foneetika uurib häälikuid ja nende esinemist kõnevoolus. Märkimiseks kasutatakse nurksulgi. [a:] koolon tähistab pikka häälikut.
Millisteks allüksusteks foneetika jaguneb ja millega need tegelevad?
Foneetika allüksused on artikulatoorne, akustiline ja pertseptiivne foneetika. Artikulatoorne foneetika tegeleb kõneorganite tegevuse uurimisega kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja akustilisi omadusi (pikkus, kõrgus jt). Pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ehk tajumist.
Milline on foneetika põhiüksus ja mis teda iseloomustab?
Foneetika põhiüksuseks on häälik. Häälikute hulk on lõpmatu. Hääliku kvaliteeti mõjutavad tema naaberhäälikud, positsioon ja kõneleja emotsionaalne seisund ning kõneorganite anatoomia.
Mis on fonoloogia põhiüksus ja mis teda iseloomustab?
Fonoloogia põhiüksus on foneem ehk häälikuvariandi abstraktsioon, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Foneemil endal puudub tähendus.
Millega tegeleb fonoloogia?
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi (silpe), mis on vajalikud uuritavas keeles sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Kirjelda minimaalpaarianalüüsi.
Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi tähtsaim meetod, kus üks häälik mingite häälikute kontekstis muudetakse, et muuta ka sõna tähendust. NT kama , kana, kala
Mis on transkriptsioon ?
Transkriptsioon on häälikute ja teiste tähtsate foneetiliste tunnuste märkimine. NT rahvusvaheline foneetika tähestik IPA. Võib olla ligikaudne või täpne, sõltub eesmärgist. Täpses transkriptsioonis kasutatakse lisamärke.
Kui palju erinevaid häälikuid maailma keeltes leidub?
Kõige rohkem vokaale on saksa keeles 14, konsonante on keeltes 6-122.
Mis on häälikute jaotuse aluseks?
Häälikute jaotamine vokaalideks ja konsonantideks põhineb sellel, et vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid üldiselt mitte.
Mis kirjeldab moodustusviisi ja moodustuskohta?
Moodustusviisi puhul on oluline, mis ja kuidas toimub kopsudest nina või suu kaudu tuleva õhuga ja kuidas keele ja huulte asend kujundab tekkivat heli.
Moodustuskoha puhul tuleb jälgida, millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse.
Mis on koartikulatsioon?
Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe hääliku mõju teise, lähedal asuva hääliku hääldamisele.
Mis kirjeldab assimilatsiooni ? Millised erinevad variandid selleks on?
Assimilatsiooni puhul muutub häälik lähedal asuva hääliku sarnaseks. Vokaalharmoonia, kus esimese silbi vokaal määrab ära kõigi järgnevate silpide vokaalide laadi . Nt võro keeles hõbõhõnõ. Palatalisatsioon ehk pehmendus, mis märgib tähendust. Nt palk vs palk.
Mis kirjeldab dissimilatsiooni ?
Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane.
Kuidas jagunevad vokaalid?
Vokaalid jagunevad kõrguse alusel kõrgeteks (ü, i ja u), keskkõrgeteks (ö, e, õ ja o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada eesvokaale (ü, i, ö, e ja ä) ning tagavokaale (u, õ, o ja a). Labialiseeritud vokaalid on ü, ö, u ja o.
Kuidas jagunevad konsonandid?
Konsonandid jagunevad helilisteks (l, m, n, r, v, j) ja helituteks (k, p, t, h, s, š, f). Moodustusviisi alusel jagunevad konsonandid sulghäälikuteks (k, p, t), ninahäälikuteks ehk nasaalideks (m, n, h) ja ahtushäälikuteks ehk spirantideks (w, v, f, s, r, l, j, š ja h). Moodustuskoha alusel jagunevad konsonandid huulhäälikuteks (m, p, v, f, w), hammashäälikuteks (t, n, s, r, l), suulaehäälikuteks (k, h, j, š) ja kõrihäälikuteks (h).
Millised on erinevad kirjaviisid?
Foneetiline kirjaviis on kirjaviis, milles ühele foneemile vastab üks märk, näiteks eesti või inglise keel. Logograafiline ehk mõistekiri on näiteks papüürusele joonistatud pildilood. Märk võib tähistada sõna või silp, näiteks hiina keeles. Silpkiri on silpi tähistava märgistusega kiri, näiteks etioopia või brahmsi. Jaapani kirjas on olemas elemente kõikidest eelnevatest kirjaviisidest.
Mis on kirja eelkäijad?
Kirja eelkäijad on kipud ehk inkade sõlmnöör, mis on riidekiududele märgitud info, mille kirjaviis sõltub sellest, millega ja millele kirjutati. Vampumid on värvilistest teokarpidest kirja eelkäija.
Kirjelda kirja tekkimist.
Kiri tekkis sõltumatult u 5000 aastat tagasi Lähis-Ida sumeritel ja Ameerikas maiadel u 2000 aastat tagasi. Kiri algas siis, kui tekkis ühendus tähistaja ja tähistatava vahel. Suur roll oli sellel, millele ja mil viisil kirjutati (savi, papüürus, luu, kivi, vajutati, kraabiti, graveeriti).
Mis on morfeemi põhiomadus?
Morfeemi põhiomadus on see, et ta omab tähendust.
Mis on morfoloogia ja süntaks?
Morfoloogia ja süntaks on vormilised vahendid, mis kannavad tähendust. Morfoloogia tegeleb morfeemide, nende liitumisega sõnadeks ja nende tähendustega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks üksusteks ehk lauseteks.
Kirjelda morfeemianalüüsi.
Morfeemianalüüs on morfeemide jagamine ehk segmentimine ja neile grammatiliste tähenduste lisamine ehk glossimine .
Millised on seotud morfeemide liigid?
Seotud morfeemide liigid on afiksid, mis jagunevad vastavalt esinemiskohale infiksiteks, sufiksiteks, prefiksiteks ja tsirkumfiksideks. Infiksid esinevad tüve sees, sufiksid esinevad tüve järel, prefiksid tüve ees ning tsirkumfiks koosneb nii prefiksist kui ka sufiksist ehk siis afiksist nii tüve ees kui järel.
Millised on tüüpiliste grammatiliste morfeemide omadused?
Grammatilised morfeemid on seotud morfeemid, st et nad kuuluvad mingi sõna juurde. Kui keeles on mingi kategooria, siis on kohustus seda ka lausetes väljendada. Grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid, neil on fikseeritud positsioon ja üldine tähendus.
Mis vahe on preskriptiivsel ja deskriptiivsel grammatikal?
Preskriptiivse grammatika puhul on normid ette kirjutatud, deskriptiivne grammatika on kirjeldav ja seletav.
Mida näitab sünteesiindeks?
Sünteesiindeks näitab morfeemide hulka sõnas.
Mis vahe on markeeritud ja markeerimata vormil? Kuidas see eesti keeles väljendub?
Markeerimata vorm on sõna algvorm, mis ei anna edasi grammatilist infot. Markeeritud vorm võib olla näiteks mitmus , kesk- ja ülivõrre. Mida keerulisem on mõiste, seda keerulisem on ka markeeritus. Eesti keeles on alus ehk subjekt markeerimata, objekt on markeeritud. Nt Jaan pesi akent . Jaan on markeerimata ning akent on markeeritud vorm.
Mitmeliikmelised võivad olla grammatilises kategoorias moodustuvad opositsioonid?
Iga grammatilise kategooria opositsioonid võivad olla kas binaarsed (nt ainsus ja mitmus/ arvukategooria) või mitmeliikmelised (nt kõneviisid ehk kaudne, käskiv, tingiv jne).
Millised on sõna preskriptiivsed määratlused?
Sõna preskriptiivsed määratlused on paus ja vahe, lahutamatus (sõnu lisatakse teiste sõnade vahele mitte sisse), üksiesinemine (vabad morfeemid ehk sõnad saavad iseseisvalt esineda, v.a artiklid millel pole tähendust), foneetilised piirid (sõna kõla osutab sellele, kus on algus ja lõpp. V.a prantsuse keeles), semantilise üksuse staatus.
Mis on glossimine?
Glossimine on grammatilise info lisamine morfeemidele.
Mis on grammatiseerumine ?
Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks või grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks.
Mis on grammatiline kategooria?
Grammatiline kategooria on komplekt või hulk morfosüntaktilisi omadusi, selle liikmed väljendavad samasse mõistelisesse valdkonda kuuluvaid tähendusi, esinevad üksteisega vastanduvalt ja väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil.
Nimeta erinevad sõnaliigid. Mis neid iseloomustab?
Substantiiv ehk nimisõna viitab entiteedile ehk siis olemasolevale objektile , nähtusele või mõistele.
Tegusõna ehk verb viitab tegudele või sündmusele.
Omadussõna ehk adjektiiv viitab millegi omadusele.
Määrsõna ehk adverb määratleb verbiga viidatud tegevuse viisi.
Arvsõna ehk numeraal on sõna, millega väljendatakse arvu või järjestust.
Asesõna ehk pronoomen on sõna, mida kasutatakse substantiivi asemel.
Abisõnad on näiteks artiklid, abiverbid, partiklid jts.
Substantiivid ja verbid on universaalsed , st nad esinevad kõikides keeltes. Omadussõnad on osaliselt universaalsed.
Millised on tavalisemad grammatilised kategooriad?
Tavalisemad grammatilised kategooriad on arv ehk numerus, klass (sh sugu ehk genus ja elusus ), määratlus ehk definiitsus , kääne ehk casus , võrdlus, aeg ehk tempus , isik ehk persona , kõneviis ehk modus , laad ehk aspekt ja polaarsus .
Millised on võimalikud arvu eristused?
Tüüpilisem arvu eristus on ainsus ja mitmus. Harva esineb ka triaal ja paukaal ja duaal. Eesti keeles on arve kaks: ainsus ja mitmus.
Mida märgib elusus?
Elusus märgib seda, kas subjekt on elus või elutu .
Mille alusel saab keeli tüpoloogiliselt võrrelda?
Tüpoloogiliselt saab keeli võrrelda struktuuri ja mõistete/ sisu väljenduse alusel.
Milline süsteem on substantsiiviklasside süsteem? Millel nad põhinevad? Kuidas on võimalik neid markeerida?
Substantiiviklasside süsteem on keeles väljenduv süsteem, mida kasutatakse nimisõnade kategoriseerimiseks. Nad põhinevad referentide omadustel (kuju, sugu, elusus jt). Neid on võimalik markeerida afiksite ja kliitikute abil.
Milline funktsioon on käändekategoorial?
Käändekategooria peamine funktsioon on eristada grammatilisi funktsioone või semantilisi rolle.
Millised on tavalisemad semantilised rollid?
Tavalisemad semantilised rollid on agent , patsient, teema, saaja ja siht.
Kuidas väljendub definiitsus?
Definiitsus väljendub afiksite ja artiklite kasutamisel . Nt inglise keeles väljendab the definiitsust, a/ an mittedefiniitsust.
Millised on deiktilised elemendid? Kuidas on sellega seotud grammatiline isik?
Deiktilised elemendid on keelendid , mis on otseses seoses kõnehetke ja -kohaga. Nt See jalgratas jäi mulle jälle ette. (See on deiktiline element, mis juhib tähelepanu ühele kindlale jalgrattale) grammatiline isik on deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele .
Mis on aspekt? Millised on tema erinevad liigid? Milline on eesti keele aspektikategooria?
Aspekt on grammatiline kategooria, mis seostub verbiga ja näitab ajalist perspektiivi. NT eesti keeles tehtud/ ära tehtud, lugema/ läbi lugema... eesti keeles väljendab see lõpetatud ja lõpetamata tegevust.
Perfektiivne aspekt väljendab sündmust lihtsa tervikuna ja ei võta arvesse toimumisaja sisemist struktureeritust (nt Ta jalutas metsas.)
Imperfektiivne aspekt väljendab sündmust võttes arvesse selle sisemist struktuuri. Jaguneb kontinuatiivseks, habituaalseks ja progressiivseks aspektiks. Kontinuatiivne aspekt väljendab käimasolevat sündmust (nt ta on seda nägemas). Progressiivne aspekt on kontinuatiivne aspekt, mis väljendab protsessi (nt ta on lugemas). Habituaalne aspekt väljendab harjumuslikku seisundit või sündmust.
Milline on tavaline viis aja markeerimiseks? Kuidas jaguneb ajakategooria? Mis neid iseloomustab?
Aega markeeritakse tavaliselt verbil. Aeg jaguneb relatiivseks ajaks ja absoluutseks ajaks. Absoluutne aeg on siis, kui sündmuse toimumisaega võrreldakse kõnelemisajaga, nt tulevik, lihtminevik jne. Relatiivne aeg on aeg, mis viitab kahele ajale, millest kumbki pole kõnelemishetk.
Millised on eesti keele ajakategooria grammatilised liikmed? Kuidas väljenduvad nendes kõnehetk, viitehetk ja sündmushetk?
Eesti keele ajakategooria grammatilised liikmed on olevik (s=k=v) (sööb saia), lihtminevik (sõi saia) (s=v)