1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
Eesti keele allkeeled 1. Allkeeled, üldpilt Allkeelte süsteem sotsiolingvistikas (+ netikeel) · Põhimõiste on variant (variety), väga üldine termin igasuguste erijoontega allkeelte kohta Jagatakse kolmelt aluselt: · standardkeel ja mittestandardkeeled (Standard ja Nonstandard Variety) · kasutajakesksed variandid ehk dialektid (dialect) · kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register või style). Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele
Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide spirandilised vasted nõrgas astmes, see aluseks laadivaheldusele: Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo. Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan >> lamba. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: 5 *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel;
sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen. Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. 1.1. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel;
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses
o keeles laialt käibiv püsiv tavapärane sõnade ühend, millele on omane osade tähenduslik kokkukuulumine ning hrl ka metafoorsus. Fraseologismidena esinevad idioomid, võrdlused, kõnekäänud jm. Nt lendas orki, kits kahe heinakuhja vahel, kuidas käbarad käivad? (Leidsin Eesti Keele Instituudi kodu lehelt selle ) 9. Võõrnimede ortograafia Eesti tähestikus 27 tähte: A B D E F G H I J K L M N O P R S T Š Ž Z U V Õ Ä Ö Ü *Põhireegel- üks häälik, üks täht Võõrnimed: Iljitš Nietzsche Cezanne Quasimodo Tšaardaš SA VÕID TRIINU SIIA LISADA, KUNA SUL NEID VIHIKUS ROHKEM!!! 10. Vokaalid eesti keeles ja vokaalharmoonia Kõik vokaalid on erineva koostisega liithelid, milles igal koostishelil on erinev võnkesagedus ja sellest sõltuvalt erinev helikõrgus. Avahäälikud: Ehk vokaalid on helilased, neid on 9 tükki (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) Neile lisandub alati +GI +HUULED
LAUSEÕPETUS Lauseõpetus ehk süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lause ehitust (millised on lause osad ja nende vahelised seosed). Lausele on keeleteaduses antud üle 200 erineva definitsiooni. Lause abil saame: 1. saame väita (Juhan luges lehte.) 2. küsida (Kas Juhan luges lehte?) 3. käskida (Loe lehte!) 4. loota/soovida (Loeks ta ometi lehe läbi!) 5. imestada (Ta luges lehe tõesti läbi!) Lause tähendusteks on: tegevus, protsess, seisund. Lause moodustajateks on: 1. sõnad 2. fraasid 3. lause lühendid 4. osalaused Laused liigituvad omakorda liht-ja liitlauseteks. FRAASID Lause koosneb peale sõnade ka fraasidest. Fraas koosneb vähemalt ühest sõnast, mida nimetatakse fraasi põhisõnaks. Põhisõnaga sama fraasi koosseisu kuuluvad ka laiendid. Fraasile annab nime põhisõna sõnaliik. 1. Nimisõnafraas (väike poiss, suur linn) 2. Omadussõnafraas (väga suur, väga ilus) 3. Kaassõnafraas (haiguse tõttu, üle aia) 4. Määr
Kokkuja lahkukirjutamine Nimisõna+nimisõna KOKKU LAHKU Ainsuse nimetavas käändes või ainsuse omastavas olev nimisõna lühitüveline nimisõna Nt. vesiveski, vastab küsimusele kelle?, mille? Nt. isa nahkmööbel, sarvloom, külglibisemine, , saapad, õpiku autor, toodangu kvaliteet, tellimiskaart, haldusnõukogu, inimväärikus ukse kääksumine, tuule undamine Ainsuse omastavas olev nimisõna kui Mitmuse omastavas olev nimisõna ta märgib selle nimisõnaga Nt. teaduste akadeemia, vigade parandus, väljendatud mõiste liiki või laadi, raamatute nimestik, ekspertide komisjon, moodustades koos temaga ühe sademete hulk, sisehaiguste kliinik, kindlakskujunenud mõiste Nt jahikoer, kurttummade kool, muusikariistade karjakoer, toakoer, linnukoer, taskukell, kauplus, uudiste agentuur seinakell, käekell, tornikell, rongipilet si
Kõik kommentaarid