KEEL KUI SÜSTEEM (0)

Keel kui süsteem
Keele all mõistetakse eelkõige loomulikku inimkeelt. Normaalse kognitiivse arenguga inimesed omandavalt vähemalt ühe keele varajases lapsepõlves. 
Keel on süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest). Keel on struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib olla ainult  abstraktne  ja mitte konkreetne, kunagi ei realiseeru kõik korraga. Konkreetsed keeleüksused esinevad konkreetses keelekasutuses. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreetsetest realiseerumisjuhtumitest.
Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Selle jaotuse autor on  Ferdinand de Saussure: langue vs. parole. Abstraktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus.
Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Individuaalne keelekuju on  idiolekt . Keelekasutus sõltub ka olukorrast. Sotsiaalsetest, põlvkondlikest, soolistest, piirkondlikest jms erinevuste põhjal võib rääkida keelevariantidest ehk keelekujudest.
Märgisüsteemi võib luua kunstlikult. Selliseid süsteeme nimetatakse tehis - ehk formaalkeelteks. Formaalkeeled on piiratud kasutusalaga, sest sümbolite arv on piiratud. Formaalkeelte väljendusjõud on väike.
Vaatamata eranditele, mitmetähenduslikkusele, avatusele jms on keel ikkagi süsteem. See eeldab struktuuri, ilma selleta ei saaks suhelda ega lauseid moodustada. Keele süsteem koosneb mitmest alasüsteemist. Keelel on kaheplaaniline iseloom, selle sees on olemas häälikute süsteem ja tähenduste süsteem.
Keel koosneb sümbolitest ja nende ühendustest. Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol koosneb kahest osast ehk on  duaalne . Loomulikus keeles on seos sümboli vormi ja tähenduse vahel onkonventsionaalne. Ei ole põhjust, miks mõnda tähendust väljendab just antud sümbol, seega seos vormi ja tähenduse vahel on  arbitraarne .
Märgid on sümbol, ikoon ja indeks.
Kommunikatsiooni jaoks on vaja sõnumit, sõnumisaatjat, vastuvõtjat ja kanalit. Keele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon.
Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub žestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk audiaalsetest keeltest on viipekeel žestilis-visuaalne.
Keeletasandid on: foneetika , morfoloogia , sõnavara ja süntaks.
Sarnasused keeles on seletatavad: mõtlemisprotsesside universaalsuse, ühise põlvnemise ehk sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid.
Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele ja eriti koolidele suunatud grammatikad on aga preskriptiivsed. 
Keel(t)e ajaloolist arengut ja varasemat ajalugu uurib diakrooniline  keeleteadus . Varasemate arenguetappide rekonstrueerimisega tegeles võrdlev-ajalooline meetod. Mittesugulaskeelte võrdlusega tegelebkontrastiivne keeleteadus; selle saavutusi rakendatakse teise keele õppes ja keelepedagoogikas. Keele funktsioneerimist suhtluses uurib  pragmaatika . Keele ja üksikisiku mõtlemise seost, samuti lapse keelelist arengut ning kõnepatoloogiat uurib psühholingvistika.
Euroopalik keeleteaduse traditsiooni aluseks on antiikaja filosoofia. Eeldati, et keele ja mõtlemine on seotud. Keeleuurimine tähendas seega mõtlemise uurimist . Et keeles ei ole kõik loogiline ja korrapärane, pani tähele Demokritos. Vormi- ja lauseõpetuse aluseks on siiamaani Aristotelese  klassifikatsioon . Analogistid arvasid, et keel põhineb kindlatel reeglitel, anomalistid arvasid aga, et keeles on palju ebaloogilisusi ja ebareeglipärasusi.
Grammatikute perioodi nimetatakse veel Aleksandria  perioodiks (3. saj. e.m.a.). Aleksandria koolkonnast on pärit lause definitsioon ja 8 sõnaliiki. 
Sanskriti keele vanima säilinud grammatika autor on Pānini. Tema grammatika oli oluliseks allikaks ajaloolise keeleteaduse jaoks.
Koos rooma -katoliku usuga levis Euroopas ladina keele grammatika traditsioon. Keele universaalset alget ja seoseid keele ja loogika vahel püüdsid leida skolastikud. Prantsusmaal ilmus 1660.a. Port Royali grammatika, mis püüdis sõnastada keelte universaalset alust ja toetus Descarte’i ideele universaalsest keelest.
Romantismi ajastul tekkis mõte, et kõik keeled on ainulaadsed ja omapärased. Sellist mõtteviisi seostatakse eelkõige J.H. Herderi nimega. Keeletüpoloogia rajaja oli W. von Humboldt . Ta rajas ulatusliku kava mitmesuguste keelte uurimiseks.
Võrdlev-ajalooline meetod tekkis 18. sajandil. Oluliseks tõukeks oli sanskriti keele avastamine (eurooplaste jaoks). Oletuse häälikumuutuste reeglipärasusest sõnastas J. Grimm . Idee keelkonnast ja keelepuu mudeli pakkus 19.saj. A. Schleicher. Uuema põlvkonna keeleteadlased K. Brugmann, A. Leskien ja H. Paul absolutiseerisid keeleajalugu ja arvasid, et häälikuseadused on nagu loodusseadused , mis ei tunne erandeid . Need teadlased kuulusid noorgrammatikute  koolkonda .
20.saj. alguses tekkis arusaam keelest kui süsteemist. See on moodsa keeleteaduse alust. Keele kui süsteemi käsitlust nimetatakse strukturalismiks. Selle rajaja on Ferdinand de Saussure. Jan Baudouin de Courtenay kasutas esmakordselt terminit “ foneem ”.
Strukturalismi loogiline jätk on  Praha  koolkond, kuhu kuulusid mh Nikolai Trubetskoi ja Roman Jakobson. Trubetskoi on moodsa  fonoloogia  rajaja. Iga foneem on vastandatud süsteemi teistele foneemidele ( opositsioon ). Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks.
Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste keelte ja kultuuride uurimusega. B. L. Worf ja E. Sapir arvasid, et keeleerinevused tingivat mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet. Sellist hüpoteesi nimetatakse Sapir- Worfi hüpoteesiks ehk keeleliseks relativismiks.
Generatiivse grammatika rajaja on N. Chomsky. Gerneratiivne grammatika teeb vahet pädevuse ja esituse vahel. Paljud generativistid arvavad, et neist kahest on keeleteaduse uurimisobjekt üksnespädevus. Igal lausel on olemas süvastruktuur ja pindstruktuur. Esimene on universaalne, teine on eri keeltes erinev. Keeleomandamise universaalset mehhanismi nimetatakse universaalseks grammatikaks.
Keelte tüpoloogiline liigitus – selline liigitus, mis rühmitab keeli nende 
grammatiliste sarnasuste alusel.
Keelte genealoogiline liigitus – selle liigituse alusel rühmitatakse keeled 
keelkondadesse nende ühise päritolu alusel.
Sugulaskeel – keeled, mis on põlvnenud  samast algkeelest  ja kuuluvad seetõttu 
samasse keelkonda.
Isolaatkeel – keel, millel ei ole leitud ühtki sugulaskeelt.
Keelte sugulust kujutatakse puuna. Keelepuu järgi tekib ühest algkeelest mitu keelt. 
On lubatud vaid hargnemine. Ühel keelel on alati üks esivanem .
Uurali keelte algkodu määrati lingvistilise paleontoloogia meetodiga, mis seisneb 
selles, et võrreldakse ajaloolisi taimede ja metsloomade levikuareaale ja selles paigas, 
kus esinesid kõik algkeeles tuntud nimetused, peetaksegi algkodus. Uurali algkodu
määramisel leiti Euroopa lehtpuude leviku idapiiri ja Siberi taigapuude leviku 
läänepiiri kattuv ühisosa, mis langes Uurali mägede läänenõlvadele. Seda peetaksegi 
Uurali algkoduks.
Uurali keelepõõsa teooria (kontaktiteooria) – see on teooria, mille kohaselt 
pole ühtset uurali algkeelt kunagi olnudki, vaid selle asemel oli mitu algkeelt, mis 
olid omavahel kontaktis ja sarnastusid seetõttu, hiljem aga, kui inimesed hakkasid 
asustama suuremat territooriumi, muutusid taas erinevamaks.
Keelte omavahelise sarnasuse põhjused:  juhus , põlvnemine,  keelekontakt .
Primitiivne, algeline keeleline võime oli olemas juba neandertallastel.
Vastus küsimusele, kui palju keeli on maailmas, oleneb keele definitsioonist.
Neutraalne termin, mis ei osuta staatusele, kirjaliku traditsiooni olemasolule, on keelevariant. Umbkaudne arv, mida nimetatakse, on umbes 6000-7000 keelt.
Keeli võib liigitada vähemalt kolme kriteeriumitüübi järgi: põlvnemine samast arvatavast algkeelest – geneetiline; struktuurijoonte järgi – tüpoloogiline; territoriaalse esinemuse järgi –  areaalne .
Suguluse alusel liigitatakse keeli keelkondadesse. Kõige paremini uuritud on  indoeuroopa  keelkond.
Bretooni, kõmri, šoti-gaeli, iiri keel kuuluvad indoeuroopa keelkonna  keldi  harusse .
Germaani keelte harud on idagermaani, läänegermaani ja  skandinaavia . Saksa, alamsaksa, inglise, afrikaani, friisi, hollandi, jidiši keel kuuluvad kõik läänegermaani harusse.
Vene, ukraina ja valgevene keel on  idaslaavi  keeled. Ainsad elavad balti keeled on läti ja leedu keel. Hindi , urdu, marathi, romi (mustlaskeel), bengali, pärsia, tadžiki, osseedi keel on  indoiraani  haru keeled. Elavate isolaatkeelte näited indoeuroopa haru sees on  armeenia  ja kreeka keel.
Uurali keeled jagunevad soome- ugri ja samojeedi haruks. Eesti, soome, karjala, vadja , vepsa, isuri , liivi keel kuuluvad soome-ugri keelte läänemeresoome harusse. Eesti keele lähim sugulaskeel on vadja keel.
Loomuliku keele süsteemis on hääldusel teiste keeletasandite suhtes põhjapanev (~ primaarne) roll vähemalt 2 põhjusel: 1) hääldus on kehaline (~ füüsiline); 2) temale tuginevad kõigi ülejäänud keeletasandite väljendusvahendid ja nendes toimuvad keeleajaloolised muutused. 
Foneetika laias tähenduses märgib kõiki hääldusteadusi. Foneetika kitsamas mõttes tegeleb kõne täppisuuringutega ning ta vastandiks on fonoloogia ehk õpetushääldussüsteemi(de)-st. Eksperimentaalfoneetika all mõeldakse tavaliselt foneetikat kitsamas tähenduses. 
Kõnemoodustust (kõneelundite tööd) uurib  artikulatoorne  foneetika, kõnesignaalide analüüsiga tegeleb  akustiline  foneetika, kõnetaju uurimisele on spetsialiseerunudtajufoneetika.
Kõneelundite hulgas eristame 1) hingamiselundeid, 2) hääleelundeid, 3) artikuleerimiselundeid.
Tähtsamad hingamislihased on 1)  diafragma (vahelihas) ja 2) sisemised ning välimised roietevahelised lihased.
Hääl (helilisus) tekib väljahingatava õhuvoolu mõjul kõris toimuva vibreerimise (võnkumise) tulemusena. Helivõnkeid tekitavad häälepaelad (häälekurrud). Võngete tekkekohta nimetatakse ka häälepilu-ks. Häälikute nii- või teistsugused tämbriomadused sünnivad kõlaruumides ehk resonaatorites – nendeks on 3 tähtsat õõnt: neeluõõs,suuõõs ja ninaõõs (vastavad häälikud kannavad nimetusi farüngaalid, oraalid, nasaalid).
Häälepilu asendi pideva muutumise tulemusel sünnib üks tähtsamaid eristusi kõnes: vahelduvad helilised ja  helitud  häälikud. Häälikutest on vokaalid harilikult helilised.Konsonantide hulgas esineb nii helilisi kui ka helituid.
Häälikute peamine moodustusala on kõrist ülal-pool ja kannab nimetust  kõnetrakt.
Ladinakeelne sõna huulte kohta labia on andnud rahvusvahelise termini huulhäälikute ehk labiaalide märkimiseks. Häälikut saatev huulteümardus kannab nimetustlabialisatsioon. Samamoodi on tuletatud järmised mõisted: pehmendus ehk  palatalisatsioon  (lad palatum 'kõvasuulagi'); hääliku ninakõla ehk  nasalisatsioon  (lad nasus, cavum nasi 'nina, ninaõõs'), pehmesuulae mõju häälikule ehk velarisatsioon (lad velum 'pehmesuulagi').
Konsonantide jaotus „ klusiilid , nasaalid, frikatiivid, poolvokaalid“ rajaneb kõnetrakti  neljal põhiasendil – neist igaühe puhul on elundite takistus õhu- (väljapääsu)-le erineva iseloomuga.
Kõnetaju motoorilise teooria kohaselt osalevad kõne tajumisel peale kuulmismeele ka need närviühendused, mille abil me kõnet moodustame.
Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. 
Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks.
Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi.
Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi.
Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l.
Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv , milleks on s.
Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis.
Lähedaste tunnustega häälikud on eri  foneemid , kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada . Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ – /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. 
Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja  vertikaal -suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale.
Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3).
Tüüpilised keskvokaalid on vene ы [ ɨ] ja inglise [ә] (rõhutu silbi e). 
Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt – vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. 
Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab  fonotaktika .
Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus – seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. 
Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit  kvantiteet .
Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias  prosoodia  mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea „kohal“ või „peal“, kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks.
Fonoloogianähtust, kus mingis keeles võib tähendust muuta rõhu erinevate teostuslaadide abil, nimetatakse aktsendiks.
Toonikeeli iseloomustab sama häälikkoostisega üksuste tähenduslik eristamine erineva tooniliikumise alusel.