Häälikud (0)

Eesti keele häälikud jagunevad:
- täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü)
- kaashäälikud
- sulghäälikud (K, P, T, G, B, D)
- suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, Š, Z, Ž, X, Y)
Helilisuse järgi jagatakse häälikud:
- helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J)
- helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, Š, Z, Ž)
Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat.
Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab konsonante nende helilisuse määr.
Vokaalid. Vastavalt keele asendile hääldamisel jagunevad eesti keele vokaalfoneemid:

eesvokaalideks (/i, e, ä, ö, ü/) ning tagavokaalideks (/u, o, a/); /õ/ on tagavokaalidest tublisti eespoolsem;

kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks.
eesvokaalid
     
tagavokaalid
kõrged vokaalid
i ü
u
keskkõrged vokaalid
e ö
õ
o
madalad vokaalid
ä
a
Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi , nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal , nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au.
Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse.
Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk ( omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub , kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli ), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass , kott (omastav kota) ja kott (omastav koti).
Märkus. Sageli võib sõna siiski hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata konsonandiga, ilma et see tähendust muudaks. Nt sõna kuut (omastav kuudi) saab hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata t-ga, võõrsõna fond nii palataliseeritud kui ka palataliseerimata n-iga. Ühe- või teistsugust hääldust võib niisugusel juhul pidada kõneleja isikupäraks.
Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad eesti keele konsonandid järgmiselt:

bilabiaalid ehk huulhäälikud, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil – /m/ ja /p/;

labiodentaalid, mis moodustatakse alahuule ja ülahammaste vahel – /v/ ja võõrfoneem /f/;

dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambasombuhäälikud, mis moodustatakse ülahammaste või hambasompude piirkonnas keeletipu ning keeleselja esiosa või selle külgede abil – /t, t´, s, s´, n, n´, l, l´, r/;

palataalsed konsonandid, mis moodustatakse kõva suulae ja keeleselja keskosa piirkonnas – /j/ ja võõrfoneem /š/;

muutuva häälduskohaga foneem /k/, mille konkreetne häälikvariant moodustatakse kõva või pehme suulae piirkonnas olenevalt naabervokaali asukohast;

larüngaal ehk kõrihäälik /h/, mis moodustatakse kõriõõnes.
Moodustusviisi põhjal eristatakse järgmisi konsonandirühmi:

frikatiivid ehk hõõrdhäälikud, mille moodustamisel õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses pideva hõõrdumiskahina – /v, s, s´, h/ ning võõrfoneemid /f/ ja /š/;

klusiilid ehk sulghäälikud, mille hääldamisel häälduselundite sulg katkestab õhuvoolu täielikult – /k, p, t, t´/;

nasaalid ehk ninahäälikud, mille hääldamisel on suus või huultel õhuvoolu katkestav sulg ning õhk pääseb välja ninaneelu ja ninaõõne kaudu – /m, n, n´/;

lateraalid ehk külghäälikud, mille moodustamisel keeletipp või keeleselja eesosa tekitab suulae keskjoonel sulu, aga õhuvool pääseb välja küljelt – /l, l´/;

tremulant ehk värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima – /r/;

poolvokaal /j/, mis artikulatoorselt kattub vokaal i-ga, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina. Mõnikord nimetatakse poolvokaaliks ka v-d.
Moodustusviis
Moodustuskoht
Moodustusviis
huuled
hambad
hambasombud
kõva suulagi
pehme suulagi
kõriõõs
frikatiivid
v    f
s s´
š
h
klusiilid
p
t t´
k
nasaalid
m
n n´
lateraalid
l l´
tremulant
r
poolvokaal
j
Peale selle jagunevad eesti keele konsonandid helituteks ja helilisteks. Helitud konsonandid on sulghäälikud /k, p, t/ ning helitud hõõrdhäälikud /s, s´, f, š, h/. Eesti keele helilised konsonandid on ninahäälikud /m, n, n´/, külghäälikud /l, l´/, värihäälik /r/, poolvokaal /j/ ja heliline hõõrdhäälik /v/. Eesti keeles puudub helilisuse vastandus, st vastandus, mille korral ühesuguse moodustusviisi ja moodustuskohaga konsonandid vastanduksid teineteisele kui helitu ja heliline. Seetõttu pole meil ka helilisi klusiile . Tähemärgid g, b, d, mis paljudes keeltes märgivad helilisi klusiile, tähistavad eesti õigekirjas foneemide /k, p, t/ lühikesi häälikvariante helilises ümbruses (vt O 11). Ka tähed z ja ž ei tähista helilisi foneeme, vaid helitute foneemide /s/ ja /š/ variante .
Konsonantühendid. Sõna piires üksteisele vahetult järgnevaid konsonante nimetatakse konsonantühendiks, nt pargis, priske, julm. Enamik eesti keele konsonantühendeid koosneb kahest konsonandist. Esineb ka kolme või nelja konsonandi ühendeid, nt värske, kurblik, plärtsti. Pikim eesti konsonantühend koosneb viiest konsonandist: vintsklema.