EESTI KEELE TEKKIMINE JA ISEÄRASUSED (0)

EESTI KEELE TEKKIMINE JA ISEÄRASUSED
See referaat annab lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate eesti keele tekkimisest ning iseärasustest. Referaat on koostatud kahe raamatu artiklite põhjal. Selleks on kasutatud Huno Rätsepa teost „Sõnaloo raamat“ ning Mati Hinti „Keel on tõde on õige ja vale“. See on jagatud sujuvalt kahte osasse, millest üks käsitleb eesti keele tekkimise lugu ning teine detailsemalt iseärasusi.
Üleüldiselt on uue keel sugenemiseks võimalusi mitu. Enamasti kujuneb see keel mõne keele murde või murrete iseseisvumise teel. Uus keel areneb teatud aja jooksul lähtemurretes toimunud keelemuutuste põhjal. Samal ajal on väga oluline ka vanade tunnusjoonte säilimine lähtemurretes. (Rätsep 2002: 10)
Võrreldes eesti keelt inimkeele tekkega, siis on see üpris lühike. Kirjakeelel ja kõnekeelel on erinev kujunemislugu, kuid kindlasti arenes enne välja kõnekeel ning on teada, et hõimumurded, millest kujunes hiljem välja eesti keel, hakkasid lahknema alles 2000-2500 aastat tagasi. Andmeid tol ajal kõneldud keele kohta on saadud praeguste läänemeresoome keelte ja murrete omavahelisest võrdlusest. (Rätsep 2002: 9-10)
Teada olevaid põhiandmeid lähteolukorra kohta on piisavalt. On teada, et esimese aastatuhande paiku e Kr või veidi hiljem kujunes Soome lahe põhja- ja lõunaranna läheduses välja hilise läänemeresoome algkeele kolm põhilist hõimumurderühma: põhja-, ida- ja lõunarühm.
Idarühma murrete kõnelejad elasid tõenäoliselt praegusest Eesti alast idas Peipsi ja Pihkva järve taha ning liikusid hiljem Laadoga lähikonda. Nendest murretest kujunesid hiljem välja karjala , vepsa ja isuri keel ning ka soome keele idamurded. Kuni praeguseni on nendes keeltes ligi kakssada ühist sõna, mis teistes keeltes puuduvad.
Põhjarühma murrete kõnelejad elasid praeguses Lääne-Soomes ning nendest kujunesid välja hilisemad edelamurded nind Häme murded .
Lõunarühma murdeid, mis olid eesti keelele kõige olulisemad, kõneldi Soome lahe lõunakaldal, enamasti praegusel Eesti alal ja Läti põhjaosas. Olulisim ühisuuend sellele murderühmale on näteks „õ“ sündimine esisilpi varasema „e“ ja „o“ asemele. (Rätsep 2002: 11)
Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Märgatava lahknemiseni viisid meie ajaarvamise esimestel sajanditel viisid uuendid. (Rätsep 2002: 12)
Esimesel aastatuhandel võis alguse saada ka maamurde lahknemine neljaks murrakuks, hiljem murdeks. Esmalt eristus Vaia murre, millest hiljem iseseisvus vadja keel ja ala lääneosas põhjaeesti idamurre , mis hõlmas ka muistse Vaiga maakonna. Vaia murde järeltulijaks peetakse Vaivara ala, mis ei välista selle murraku hilisemat liitumist Viru murdega. Tõenäoliselt said sealt alguse ka saarlaste ning läänemaalaste keelepruugis. (Rätsep 2002: 14)
Niisiis oli Eesti aladel aastatuhande lõpuks välja kujunenud neli ulatuslikumat hõimumurret, kus oli arenemas sisemine diferentseerumine , mille tulemusena tekkisid hiljem taas uued murded. Selleks ajaks näis olevat kahanenud ka Eesti ala pidev keeleline kontat teiste murderühmadega, algul arvatavasti idarühma murretega, seejärel ka põhjarüma murretega. Selleks, et et üks keel saaks iseseisvuda, ongi vaja, et ta teistest murretest eralduks. Uue keele sündimisel on eriti tähtsad niisugused muutused, mis hõlmavad enamiku alusmurrete alast ja puuduvad samal ajal teistes sugulasmurretes. Kesksed on need innovatsioonid, mis muudavad ulatuslikult senist süsteemi või põhjustavad rohkesti uusi muutusi. Ent tähtsaks võib ostutuda ka vastupidine : vana süsteemi, ehituse põhikoe säilitamine, kui samal ajal naabermurded laialdaselt uuenevad. (Rätsep 2002: 14-15)
Eesti keele kujunemist iseloomustab uuendite rohkus . Seetõttu on see ka nii iseäralik ning seepärast tuleb keele iseseisvuse algusaja määramiseks leida selline ajajärk keele eluloos, kus ilmneb palju laia levikuga uuendeid. (Rätsep 2002: 16)
Meie aja esimese aastatuhande esipoolel muutus eesti alal kõneldus murrete ehitus märgatavalt. Toimus suur hulk mõjusaid häälikumuutusi, mis hõlmasid enamiku neist murretest ja soodustasid sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas Soome murretele lähedase ehituse. (Rätsep 2002: 16) Olulisimateks hääliku-uuendusteks olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon , pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. (Rätsep 2002: 16-19)
Tähtsaimad uuendused Eesti ala murrete häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Näiteks tõid täishäälikukaod juurde ohtrasti mimtesuguseid konsonanttüvelisi vorme, nii et kogu süsteem lakkas toimimast ja selle asemele tekkis aja jooksul hoopis keerulise muutmisskeem, mis rajanes hoopis uutel tunnustel. Kadus senine käänamise ja pööramise alus – sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus komitatiiv ning taandus olev kääne , tekkis kaudne kõneviis. (Rätsep 2002: 20-22)
Selline tugev uuenduslaine muutis eesti keele soomeugrilist aglutineerivat ehitustüüpi väga palju, kuid veel tugevamad muutused olid eesti keele murretesõnavaras 13. sajandi alguses kui Eesti ala langes alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla. Eesti murretesse tuli viie sajandi jooksul rohkem kui tuhat alamsaksa laen sõna, millest praeguseks on kasutusel umbes 800. (Rätsep 2002: 22-23)
Kui üldistada käesoleva aastatuhande esipoolel Eesti ala murretes toimunud olulisimaid muutusi, siis võib väita, et nii laialdased uuendised ühendasid senised vanad hõimumurded tihedasti üheks tervikuks, mida saab meie keele ajaloos nimetada juba eesti keeleks ning nende muutuste tõttu ongi eesti keel väga iseäralik. (Rätsep 2002: 23)
Juba eesti keele häälikusüsteemis on nii mõndagi tähelepanuväärset. Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus: ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam. ( Hint 2002: 29-30)
Veel rohkem on eesti keeles diftonge: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis saabki kontateerida fakti, et eesti keel on väga erilise helisusega ja kõlavusega. (Hint 2002: 30-31)
Üheks konsonantide süsteemi iseärasuseks on š puudumine eesti rahvakeeles. Sellegi poolest pole eesti keele konsonantide süsteem vaene: kokku 17, mis on üsna keskmine. See teistes keeltes vähem esinenud nähtus võimaldab eesti keeles palatalisatsiooni. See on tekkinud eesti keelde sisemise arengu tulemusena. (Hint 2002: 31-32)
Kõige iseäralikumaks häälikusüsteemi omaduseks on kvantiteedisüsteem, häälikute erinevate kestusastmete e väldete kasutamist sõnades, eriti sama sõna eri vormide moodustamisel ja lahushoidmisel. See nähtus eesti keeles on saanud rahvusvaheliselt üldkeeleteaduselt kõige rohkem tähelepanud ning mille uurimisel on paljudes maades osalenud tippklassi teadlasi. Sellegi poolest pole selle häälikulise võimaluse mehhanismid kõigile tänapäeval selged. (Hint 2002: 32)
Samuti annab see iseärasus erakordseid võimalusi kõnet, eriti luulet, mitmekesiselt rütmistada, vaheldades pikema ja lühema vältega sõnu. (Hint 2002: 33)
Kindlasti on üheks iseärasuseks ka 14 käänet , eriti nende keelte taustal, kus käändeid on vähe. Sellest tuleb ka eesti keele morfoloogia eripära- suur grammatiliste tunnuste ja lõppude hulk, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis. (Hint 2002: 35)
Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. (Hint 2002: 35-36)
Lisaks on eesti keelel pakkuda veel midagi väga huvitavat. Eesti keele sõnavara üks omapärane joon on loodushääli ja helisid väljendava sõnavara nn onomatopoeetiliste sõnad rikkus ja aktiivsus. Niisuguste sõnade juurdeloomise suhteline vabadus kuulub eesti keele väljendusvahendite hulka. (Hint 2002: 40)
Kasutatud kirjandus

Hint, Mati 2002. Kui iseäralik on eesti keel.- Keel on tõde on õige ja vale. Tartu, lk 27-41.

Rätsep, Huno 2002. Eesti keele tekkimise lugu.- Sõnaloo raamat. Tartu, lk 9-26.