Eesti keele kujunemislugu ja eesti keele iseärasused (2)

TARTU ÜLIKOOL
Filosoofiateaduskond
Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
MERILIN GIRIN
EESTI KEELE TEKKIMISE LUGU. KUI ISEÄRALIK ON EESTI KEEL.
Referaat
Õppeaine: Akadeemilise kirjutamise alused: eesti keele väljendusõpetus II
Õppejõud: Kersti Lepajõe
Tartu 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eesti keele tekkimise lugu 4
Kui iseäralik on eesti keel? 7
Kokkuvõte 9
Kirjandus 10

Sissejuhatus

Käsitlen oma referaadis lühidalt eesti keele kujunemislugu ning eesti keele iseärasusi. Kasutan selleks Huno Rätsepa teost „Sõnaloo raamat“ ning Mati Hinti raamatut „Keel on tõde on õige ja vale“.

Eesti keele tekkimise lugu

Kui võrrelda eesti keelt inimkeele tekke vanusega, siis ei ole see väga pikk. Hõimumurded, millest kujunes hilisem eesti keel, hakkasid läänemeresoome keeleühtsusest silmatorkavalt lahknema alles 2000-2500 aastat tagasi. Andmeid toonase keele kohta on saadud eeskätt praeguste läänemeresoome keelte ja murrete omavahelisest võrdlusest.
Võimalusi uue keele sugenemiseks on mitu, kuid enamasti kujuneb uus keel mingi keele murde või murrete iseseisvumise teel. Uus keel ei sünni kunagi äkitselt, see areneb teatud aja jooksul lähtemurretes toimunud keelemuutuste põhjal. Uute murrete tekkimise ajal on oluline ka säilitada lähtemurretele iseloomulikud vanad jooned.
Esimese aastatuhande keskpaiku eKr või natuke hiljem kujunes Soome lahe põhja- ja lõunaranna mail välja hilise läänemeresoome algkeele kolm põhilist hõimumurderühma: põhja-, ida- ja lõunarühm.
Idarühma murrete kõnelejad elasid tol ajal tõenäoliselt praegusest Eesti alast idas Peipsi ja Pihkva järve taga ning liikusid hiljem Laadoga lähikonda. Neist murretest kujunesid hiljem läbi mitme vaheastme karjala , vepsa ja isuri keel ning soome keele idamurded.
Põhjarühma murrete kõnelejad asustasid praegust Lääne-Soomet ja neist murdeist arenesid eeskätt hilisemad edelamurded ning Häme murded .
Lõunarühma murdeid kõneldi Soome lahe lõunakaldal enamasti praeguse Eesti alal ja Läti põhjaosas. Tollele murderümale on seni leitud üsna napilt ühisuuendeid. Olulisimad on näiteks õ sündimine esisilpi varasema e ja o asemele, ksi-tunnuseline tingiv kõneviis jne.
Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on tinglikult nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Võib arvata, et esimestel sajanditel viisid just uuendid märgatavale lahknemisele.
Esimesel aastatuhandel võis alguse saada ka maamurde lahknemine neljaks murrakuks, hiljem murdeks. Esmalt eristus Vaia murre, millest hiljem iseseisvus vadja keel ja ala lääneosas põhjaeesti idamurre , mis hõlmas ka muistse Vaiga maakonna. Vaia murde järeltulijaks peetakse Vaivara ala, mis ei välista selle murraku hilisemat liitumist Viru murdega.
Võib arvata, et just sel ajal olid kujunenud ka esimesed erijooned saarlaste ja läänemaalaste keelepruugis.
Seega oli Eesti aladel aastatuhande lõpuks välja kujunenud neli ulatuslikumat hõimumurret, kus oli arenemas sisemine diferentseerumine , mille tulemusena tekkisid hiljem taas uued murded . Selleks ajaks näikse olevat kahanenud ka Eesti ala pidev keeleline kontat teiste murderühmadega, algul arvatavasti idarühma murretega, seejärel ka põhjarüma murretega.
Et murded saaksid keeleks iseseisvuda, oli vaja eraldumist teistest sugulasmurretest ja samaaegset sisemist integreerumist. Seejuures oli oluline osa uuenditel. Uue keele sündimisel on eriti tähtsad niisugused muutused, mis hõlmavad enamiku alusmurrete alast ja puuduvad samal ajal teistes sugulasmurretes. Kesksed on need innovatsioonid, mis muudavad ulatuslikult senist süsteemi või põhjustavad rohkesti uusi muutusi. Ent tähtsaks võib ostutuda ka vastupidine : vana süsteemi, ehituse põhikoe säilitamine, kui samal ajal naabermurded laialdaselt uuenevad.
Eesti keelt iseloomutab uuendite rohkus. Seepärast nendib Rätsep, et oluline on leida keele iseseisvuse algusaja määramiseks ajajärk keele eluloos, kus ilmneb palju laia levikuga uuendeid.
Meie aja esimese aastatuhande esipoolel muutus eesti alal kõneldus murrete ehitus märgatavalt. Toimus suur hulk mõjusaid häälikumuutusi, mis hõlmasid enamiku neist murretest ja soodustasid sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas soome murretele lähedase ehituse.
Olulisimad hääliku-uuendid, mis hõlmasid nii maamurret kui Ugala murret olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon , laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine.
Murrangulised uuendused Eesti ala häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Kadus senine käänamise ja pööramise alus – sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus komitatiiv ning taandus olev kääne, tekkis kaudne kõneviis.
Niivõrd tugev uuenduslaine muutis eesti keele soomeugrilist agluniteerivat ehitustüüpi. Ilmnes selge suundumus flekteeriva ehitustüübi poole, kus uusi vorme saadakse eeskätt tüve häälikuid muutes.
Rätsep toob välja ka murrangulised muutused eesti murrete sõnavaras pärast Eesti ala langemist alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla 13. sajandil. Eesti murretesse tuli viie sajandi jooksul rohkem kui tuhat alamsaksa laensõna, neist on praegu kirjakeeles u 800 sõna.
Kui üldistada käesoleva aastatuhande esipoolel Eesti ala murretes toimunud olulisimaid muutusi, siis võib väita, et nii laialdased uuendised ühendasid senised vanad hõimumurded tihedasti üheks tervikuks, mida saab meie keele ajaloos nimetada juba eesti keeleks.
Seega väidab Rätsep, et eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas.

Kui iseäralik on eesti keel?

Mati Hint leiab, et eesti keele häälikusüsteemis on mõndagi tähelepanuväärset. Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus : ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam.
Veel suurem on eesti keele diftongide rikkus: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis nendib Hint, et väited eesti keele erilisest helilisusest ja kõlavusest ei ole tuulest võetud.
Eesti konsonantide süsteemi iseärasuseks on ka š puudumine eesti rahvakeeles. Sellest hoolimata väidab Hint, et eesti keele konsonantide süsteemi ei saa vaeseks pidada: kokku 17 konsonantfoneemi on üsna keskmine. See Lääne-Euroopa keeltes vähem tavaline nähtus võimaldab eesti keeles kaashäälikute palatalisatsiooni. Palatalisatsioon on tekkinud eesti keelde enda sisemise arengu tulemusena.
Eesti keele häälikusüsteemi kõige iseäralikumaks omaduseks nimetab Hint kvantiteedisüsteemi, häälikute erinevate kestusastmete e väldete kasutamist sõnades, eriti sama sõna eri vormide moodustamisel ja lahushoidmisel. See on nähtus, mis on saanud rahvusvaheliselt üldkeeleteaduselt kõige rohkem tähelepanu ning mille uurimisel on paljudes maades osalenud tippklassi teadlasi.
Eesti keele morfoloogia süsteemis on mitugi nähtust, mis on selgelt omapärased, kuid eesti keele morfoloogia üldised, tüpoloogilised vahendid on Mati Hinti sõnul samad, mida kasutavad vist kõik Euroopa keeled. Enamikule Euroopa keeltele on tagasõnalised sõnaühendid võõrad, nende asemel on eessõnalised ühendid. Sugulaskeelte seisukohalt on Euroopa keelte mõjul eesti keeles kujunenud eessõnalised võimalused üle jõe, pärast sõda jne uuenduslikud . Eesti keel ei kasuta peaaegu üldse eesliiteid, üksnes eba- on produktiivne prefiks, paljudes keeltes on prefiksid tavalised .
Eesti keele morfoloogia eripäraks peab Hint suurt grammatiliste tunnuste ja lõppude hulka, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis, kuigi 14 käänet pole ka mingi kurioosum. Kuid kahtlemata peab Hint seda eesti keele iseärasuseks nende keelte taustal, kus käändeid on vähe.
Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik.
Eesti kirjakeele üheks suurimaks vooruseks peab Hint väga paindlikku sõnamoodustus- ja tuletussüsteemi. Selle ökonoomsust ja väljendusvõimalusi on kõrgelt hinnatud nii Eesti keeleteaduses kui ka välismaalastest eesti keele uurijate poolt. Liitsõnad nagu nurgakivipanek või umbrohutõrje on kõik võrreldavad teiste keelte parimate liitsõnamoodustamismudelitega. Mõnel keelel pole selles osas midagi võrdväärset ette näidata. Veel efektsemad ja efektiivsemad on omadussõnalised ja määrsõnalised liitsõnad.
Eesti lauseehituse üheks omapärasemaks jooneks on suhteliselt vaba sõnajärjestus, mille teeb võimalikuks morfoloogiliste vormide suur hulk. Kõige tavalisemaid lauseid võib eristada erinevas sõnajärjestuses neutraalset stiili säilitades. Eesti keeles määrab sõnajärjestus sõnade omavahelisi seoseid ja lause tähendust palju harvemini kui näiteks inglise keeles. Kus grammatilised vormid on mitmetähenduslikud, seal võib ka sõnajärg jätta lause kahemõtteliseks.
Eesti keele sõnavara üks omapärane joon on loodushääli ja helisid väljendava sõnavara nn onomatopoeetiliste sõnad rikkus ja aktiivsus. Niisuguste sõnade juurdeloomise suhteline vabadus kuulub eesti keele väljendusvahendite hulka.
Lõpetuseks leidis Hint, et eesti keel on väga omapärane keel, vähemalt sama omapärane kui teised keeled, kohati aga enamgi . See keel suudab tema sõnul kanda omapärast kultuuri.

Kokkuvõte

Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas. Tänapäeval kõneldav eesti keel on võrreldes teiste keeltega omapärane näiteks kvantiteedisüsteemi, vokaalide rikkuse jne poolest.

Kirjandus

Hint, Mati 2002. Kui iseäralik on eesti keel. – Keel on tõde on õige ja vale. Tartu, lk 27–41 Rätsep, Huno 2002. Eesti keele tekkimise lugu. – Sõnaloo raamat. Tartu, lk 9–26.
10