Eesti keel, kordamiseks (0)

KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS
TEOORIA
1. mõisted -
foneetika : keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine )
fonoloogia: häälikute käitumine ?
palatalisatsioon : peenendamine
võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;š;...
võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,š, c,q,z,n,y,x, ž)
fonotaktika : häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u.
sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass - kiisu)
polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel )
homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! )
keelkond : ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna
onomatopoeetiline väljend:
keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest , mida räägiti algkodus
lingua franca: keel , mida kasutavad omavahelises suhtluses rahvad , kes ei räägi ühist keelt (inglise,vene keel )
pidžin:keel, mis kujuneb välja suhtlemisvahendina..
võõrsõna: keeles mugavnemata laensõna( võõrad kultuurijooned) f;š, z /alguses b,d,g
tsitaatsõna: sõna, mida kirjutatakse või hääldatakse vastavalt keele kombekohaselt, mis erineb eesti omast( nt : happy end )
barbarism: võõrapärane ja mittevajalik häälduskuju, sõna
2.
Foneetika kui teadusharu puutepunktid :

• füüsika (akustika)
  
• patoloogia ( hääldus- kuuldeorganite vead)
  
• füsialoogid ( häälikute moodustus )
  
• psühholoogia ( häälikute vastuvõtt)
  
• laulmine
  
• retoorika
  

Häälikusüsteemi jagunemine :

• Konsonandid : kaashäälikud tagavad sujuvuse ja rütmi
  
• vokaalid : täishäälikud tagavad kõlavuse, lihtsaimas vokaalsüsteemis i,a,u
  

Läänemeresoome keeled :
eesti,liivi, vadja , soome, karjala , vepsa, isuri keeled.
Praktika:

Vokaalide trapetsi tundmine , helitud häälikud

Omasõnade õigekirja reeglite tundmine (töölehed 1ja2, töövihiku harjutused, õpiku materjal)
Sõna keskel kirjutatakse helitu hääliku ( k,p,t,g,b,d,f ja h, s ja š) kõrvale k,p,t. ( ohtlik, lapsed, okstes )
Sõnaalguline h on traditsiooniline ja eristab tähendusi ( harras, haigus, hukkama, hõre, haruharva, hind, ind, haare , aare.. )
Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i. ( mine-jal, materi -aalne)
Mitmesilbiliste sõnade lõpus oleneb k,p,t kirjutamine tavast ja sõnarõhust ( katelok, barakk , hopakk, kušett, niknäk )
Häälikuühendites märgitakse iga täht ühekordselt tema pikkusest olenemata.

• liidetega sõnad - kui tüve lõpus ja liite algug erinevad tähed, siis kirjuta kõik ühekordselt ! mäslev, kasjas, metalne, tipmine , portugallane
  
• r/n+š - kirjuta kõigis käänetes ühekordselt, nim- borš, om.- borši , os.- borši
  
• erandid : tüvi+rõhuliide - ki/-gi : lillgi, ehkki , sokkki, vattki ; liitsõnad (tüvi+tüvi) : keskkool, purskkaev ; Tüve lõpus sama kaashäälik, mis liite algul - modernne , siinne ; l,m,n,r + ss , kui ei järgne kaashäälikut ja ühendi pikkus kannab ss : simss , ressurss, forsseerima, kirss ; - nud+ n-lõpuline tüvi : veennud, möönnud ; diftongi asemel on 2 silpi : poeem , viiul, müüa
  
• t kõrvale kirjutan š ja d kõrvale käib ž ( tšekk, tšello , džuudo,džinn )
  

Võõrsõnade õigekirja ja tähenduste tundmine (harjutuste lehed, konspekt, töövihik, õpik)

Osata võõrsõnu ja likkus -liitelisi sõnu käänata esimeses viies käändes, põhjendada sõnade õigekirja.

• likkus-liitelistes sõnades säilib käänamisel alati -kk ( koera sõbralikkus, koera sõbralikkuse , koera sõbralikkust, koera sõbralikkusesse )