Nimetu (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Loodusteaduste osakond
Anne- Stiina Kaldoja
SAARMAS (Lutra lutra) – EESTI MAGEVEEKOGUDE ASUKAS
Referaat
Tallinn 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS...................................................................................................................3
1. SAARMA KIRJELDUS...................................................................................................4

Taksonoomia..............................................................................................................4

Välimus......................................................................................................................4

Iseloomustus..............................................................................................................5

LEVIK JA ARVUKUS...................................................................................................7

ELUPAIK........................................................................................................................9

ELUVIIS....................................................................................................................... 10

SIGIMINE JA JÄRGLASED........................................................................................11

TOITUMINE..................................................................................................................12

OHUSTATUS JA KAITSE............................................................................................14
KOKKUVÕTE.....................................................................................................................16
KIRJANDUS........................................................................................................................17
SISSEJUHATUS
Saarmas on kärplaste sugukonda ja saarmaste perekonda kuuluv poolveelise eluviisiga imetaja . Ta on saleda kehaga väleda liikuvusega loomake ning Eesti vee-elulistest kiskjatest kõige suurem.
Kunagi põhjapoolkeral väga laialt levinud saarmast on tänaseks suure küttimise tõttu saanud ohustatud liik.
Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee-elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust.
Käesolev referaat püüab anda ülevaate saarma bioloogiast , toetudes kirjanduse ja interneti andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid.

SAARMA KIRJELDUS

Taksonoomia
RIIK
Loomad (Animalia)
HÕIMKOND
Keelikloomad (Chordata)
KLASS
Imetajad (Mammalia)
SELTS
Kiskjalised (Carnivora)
SUGUKOND
Kärplased (Mustelidae)
PEREKOND
Saarmas (Lutra)
LIIK
Saarmas (Lutra lutra)
Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt)

Välimus
Täiskasvanud saarma keha on 70–90 cm pikk, saba 30–50 cm. Ta võib kaaluda 5–12 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased . Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul kaaluda täiskasvanud loom vaid 5–6 kg (Laanetu, 2007; 2010). Saarmas on suur, pika ja paindliku kere, tüüpilise voolujoonelise kehaga loom (Bannikov, Flint , Gladkova, Drozov, Kuzjakin, Naumov, Novikov , Rogatševa, Tomilin, Vtorov, 1987).
Karvkate on saarmal pruun kuni mustjaspruun, kurgu - ja kõhualune valkjashall kuni hõbedaselt valge. Pojad sünnivad vesihallina, ent värvus muutub peagi, nii et kuuvanuselt saavad loomad juba liigiomase värvitooni ning pooleaastaselt sarnanevad igati oma vanematega. Kasukas on saarmal veeloomadele iseloomulikult tihe: koosneb alus- ja kattekarvastikust (Laanetu, 2007). Kattekarv on hästi jämeda ohkega, läikiv, aluskarv väga pehme ja erakordselt tihe, mis peaaegu üldse ei märgu. Karvavahetus toimub kevadel ja suvel pikkamööda. Talve- ja suvekarva vahel erilist erinevust ei esine: suvekarv on talvekarvast vaid pisut lühem ja hõredam. Noortel saarmastel on kattekarv peenema ja pehmema ohkega, aluskarv hõredam (Laanetu, Veenpere, 1971 ).
Pea on saarmal veelise eluviisi tõttu lame, kere on silinderjas, jalad lühikesed, saba tugev ning kerepoolsest osast märgatavalt jämedam kui tipust. Kõrvad ning ninaavad on sukeldumisel suletavad (Vulla, 2008). Koon lühike ja lai. Kõrvalestad väikesed. Pea läheb sujuvalt üle pikaks lihaseliseks kaelaks, mis saagi haaramisel tähtsat osa etendab.Jäsemed on viievarbalised, lühikesed kuid tugevad, varustatud hästiarenenud ujulestadega. Tallapäkad paljad . Sellest tingitult on jalg iseloomulikult lai ja kaldamudal või liival selgesti eristatav. Esijala jälje laius on 65 mm, pikkus 55 mm, tagajala jäljel vastavalt 85 mm ja 60 mm. Saba on tüvepoolses osas jäme, kõhu-selja suunas lamendunud , tugeva lihastikuga ja üleni kaetud karvadega (Laanetu, Veenpere, 1971).

Iseloomustus
Saarmas (Lutra lutra) on väga vilgas ja liikuv loom, ta on justkui vormitud eluks nii vees kui maismaal. Tema liikuvus, osavus ja sitkus on lausa imetlust väärt. Saarmad on mängulised ja vallatud, vahel lausa ülemeelikud loomad, kuid samas ka valvsad ja ettevaatlikud. Kohastumine väga keerukates keskkonnatingimustes on aegade jooksul kujundanud sellest loomast võimeka, kõrge intellekti ning ökoloogiliselt paindliku liigi. Saarmas on väga ettevaatlik ning hea kuulmise ja haistmisega. Nägemine pole tal kõige parem, kuid liikuvaid objekte eristab suure täpsusega.
Saarmas on uudishimulik ja väga tähelepanelik loom, mistõttu uurib hoolega kallast, veest välja ulatuvaid kive ja vette langenud puid. Siia jätab ta ka uriini ja erilise lõhnaga limaseid ekskremente ning anaalnäärmete eritist: nõnda tähistab ta oma kodupiirkonda. Tähised paiknevad võimalikult nähtaval kohal. Seevastu poegadega pesakond tegutseb ja teeb oma hädalised toimetused kaldaalustes, kuusesagarate all või varjulisel jõepervel. Sageli võib leida päris veepiirilt poegade mänguplatse ja nende läheduses ka nn. käimlaid (Laanetu, 2007; 2010).
Saarmad võivad tegutseda nii päeval kui öösel, siiski on nad sagedamini aktiivsed öösel. Saaarmas ujub tagajäsemete ning saba abil. Sukeldub enamasti 1-2, maksimum 5 minutiks. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina ja silmad. Maapinnal liikudes kasutavad vaheldumisi nii jooksmist kui ka libisemist, viimast peamiselt lumel. Kui mägrad välja arvata, siis on saarmad ühed Euraasia mängu-lembelisemad kärplased. Sageli libistavad saarmad ennast alla mudastelt või lumistelt veekogunõlvadelt ning sellisest tegevusest võtavad osa igas vanuses saarmad (Vulla, 2008).
Saarmal eristatakse rida mitmesuguseid häälitsusi, mis täidavad erinevaid funktsioone. Kõige sagedamini võib kuulda tugevat vilet, mis on vajalik partneri leidmiseks. Pahameelt ja viha väljendab loom norskamisega. Noorlooma toitu paluv häälitsus on hale , kuid tugev piiksumine. Tähtsat osa etendavad mitmesugused hoiatavad häälitsused territooriumi kaitsmisel ja valvamisel (Laanetu, Veenpere, 1971).
Jõesaarmal on saba all lõhnanäärmed, mis eraldavad tugevat muskuselaadset lõhna ( Kennedy , 2003). Eritatavast lõhnast on tuvastatud üle 100 erineva lõhnakomponendi. Umbes 17 lõhnakomponenti sisaldavad informatsiooni soo, vanuse ja teste isendite äratundmise kohta (Eurasian otter (Lutra lutra), 2009). Lõhnade märgistamisega toimub saarmate kommunikatsioon nende territooriumi, identiteedi ja seksuaalse seisundi kohta. Saarmad mitte ainult ei märgista lõhnaga taimestikku ja puid, vaid katavad sellega ka oma karva (Kennedy, 2003).

LEVIK JA ARVUKUS
Joonis 2. Saarma levila (punane).
( Ruiz -Olmo, Loy, Cianfrani, Yoxon, Yoxon, de Silva, Roos, Bisther, Hajkova, Zemanova, 2008)
Saarma levila on väga lai: see hõlmab peaaegu kogu Euroopa, Aasia (peale Araabia poolsaare ja äärmise põhjaosa) ning Põhja-Aafrika (Loomade elu 7. köide, 1987). Praegust levikut Euroopas iseloomustab suur koridor , mis ulatub Taani keskosast läbi Saksamaa lääneosa, Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa idaosa, Šveitsi, Austria lääneosa kuni Kesk-Itaaliani, kus saarmas on väljasurnud või jäänud väikesteks ja isoleeritud populatsioonideks. Saarmas on levinud üle Venemaa, välja arvatud tundra ja põhjaregioonides, mis kaetud igijää ja –lumega. Euraasia saarma levila lõunapiiri Lähis- ja Kesk- Idas moodustavad Iisrael, Jordaania , Iraak ja Iraan . Aafrika riikidest paikneb saarmas Marokos, Alžeerias ja Tuneesias. Lõuna-Aasias leidub saarmast peaaegu igas riigis, eriti Pakistani, Afganistani, India, Nepali , Bhutani ja Myanmari Himaalaja jõesüsteemides, idapool Kagu-Aasiast kuni Jaapanini, kus saarmas on väljasurnud (Ruiz-Olmo, Loy, Cianfrani, Yoxon, Yoxon, de Silva, Roos, Bisther, Hajkova, Zemanova, 2008)
Eestis levinud kogu mandril , ka Hiiumaal ja Saaremaal. Hiiu- ja Saaremaal esines 1920.-30. aastatel, kuid 50-ndatel puudus. Praegust arvukust hinnatakse Eestis 2000 loomani (Vulla, 2008). Pidevalt esineb ta suurematel nn. „saarmajõgedel“: Pedja jõel, Põltsamaa e Paala jõel, Võhandu jõel, Rannapungerja jõel, Jägala jõel, Alajõel, Loobu jõel, Valgejõel, Kunda jõel, Pärnu jõel ja nende lisaharudel. Saarmast esineb ka paljudel teistel jõgedel (Laanetu, Veenpere, 1971).
Saarmas on meie alade põlisasukas. Ta on siin elanud juba varaholotseenis, kuid rohkem on selle looma luid vanade asulate asemetelt leitud siiski keskholotseenis. Veel 18.–19. sajandil oli ta Ida-Baltikumis üsna laialt levinud. K. Greve andmeil oli saarmas siin kohati tavaline veel 20. sajandi algul (Laanetu, 2007).
Tõenäoliselt röövküttimise tagajärjel vähenes selle liigi arvukus aastail 1920–1935 (Aul jt., 1967), kuid hakkas seejärel aeglaselt kuid pidevalt suurenema, saavutades maksimumi aastaiks 1960–1965: siis loendati Eestis ligemale 2000 saarmast. Järgnes uus langus, nii et aastail 1975–1982 loendati neid vaid 300–350 (Laanetu, 1998). Sellise languse vallandas ilmselt 1964.–1965. aastate madal veeseis ja karmid talved ning loomade intensiivne küttimine, sest saarma nahka hinnati väga kõrgelt selle ilu ja vastupidavuse tõttu. Kriitiline seis sundis võtma selle liigi kaitse alla. Saarma arvukus hakkas taastuma pärast 1978.–1983. aastate kõrgveeperioodi, mille järel tunduvalt paranes meie siseveekogude ökoloogiline seisund: hakkas suurenema konnade arvukus, saarma toidusedelisse ilmus taas jõevähk, paranesid kalade elutingimused . Arvukalt esines ondatrat, kes oli ka saarmale toiduks (Laanetu, 1986). Suurveeaastad mõjusid soodsalt ka koprale, kelle kaevatud kanalid, ulatuslikud urusüsteemid ja paisutatud vesi lõid soodsad varjumis- ja toitumistingimused saarmale. Saarma arvukus on suhteliselt suur esmajoones seal, kus elab kobras. Saarma asurkonna kasvu võimaldasid ka pehmed talved, küttimiskeeld ja paranenud populatsioonistruktuur, aga ka põllumajandusreostuse vähenemine ja rikutud veeökosüsteemide osaline taastumine ja veekogude ökoloogilise seisundi paranemine (Laanetu, 2010).
1988. aastal loendati Eestis 750–800 saarmast (Laanetu, 1988). Arvukuse kasv jätkus ja 2001. aastal hinnati arvukust ligikaudu 1800 isendile. Pikaldase põua tõttu 2002.–2003. aastal kuivas enamik väikesi vooluveekogusid Lääne-Eestis, aga ka mitmes teistes piirkonnas. Suur osa vee-elustikust hukkus ja muutus kasinaks ka saarma toidulaud, mille tõttu arvukus 2004. aastaks langes 1600 isendi piirimaile. Sellel perioodil täheldati saarmaste koondumist suurematele jõgedele ning kalamajandite tiikidele – sinna, kus leidus toitu. Toidupuudus sundis loomadel võtma ette pikki rännakuid läbi metsade ja metsakraavide sobivatesse toitumispaikadesse. Toidu ja uute elupaikade otsinguil jõudsid saarmad just neil aastail ka Saaremaale ja Hiiumaale ja 2005–2006 aasta talvel leiti saarmast ka Vormsil .
2005. aastaks arvukus kasvas 1730 isendile. Eestis sündis 2005. aastal seireandmetele tuginevalt hinnangulisel kokku ligikaudu 350 saarmapoega, mis lubab populatsiooni juurdekasvu hinnata 22 protsendile (Laanetu, 2007).

ELUPAIK
Elutseb nii siseveekogude kui ka veehoidlate ja mere kaldail. Saarmad on väga hästi kohandneud vee-eluks ning oskavad väga hästi ujuda ja sukelduda. Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu (Vulla, 2008). Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas taimestikus (Kennedy, 2003). Urud on saarmal lihtsad, ühe kuni kahe avaga. Madalaveelistel ja kivise põhjaga jõgedel võivad urud avaneda ka veepiiril või kõrgemal. Urgude ehitamine sõltub suurel määral veekogu iseärasustest: kalda materjalist, kallaku suurusest , veerežiimist. Pesakamber paikneb veepinnast harilikult 40-150 cm kõrgemal, puu juurestikus, on 50-100 cm pikk, 20-50 cm lai ja 20-40 cm kõrge. Ühel pesakonnal on keskmiselt 5 kuni 10 erineva ehitusega urgu. Nendest kasutatakse sagedamini vaid kahte-kolme. Saarma poolt kasutatakse ka kobrastest mahajäetud urge (Laanetu, Veenpere, 1971).
Sigimisperioodil püsib saarmas oma väljakujunenud kodupiirkonnas, kus poegadega emaloomad leiavad küllaldast varjet ja toitu. Ka aastavanuste poegadega saarmal on suviti kindel eluala, mille märgistamises osalevad kõik pereliikmed, kuid peamised ala valvajad ja selle piiride märgistajad on siiski vanaloomad. Väikestel ojadel ja kraavidel hõivab saarmas ulatusliku ala, samas piisab veerikastel, soodsate varjeoludega looduslikel veekogudel hoopis vähemast.
Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 kilomeetri pikkuse jõelõigu, aga see võib olla ka kaks-kolm või kümne kilomeetrit. Poegadega pesakond elab üsna lühikesel, paari kilomeetri pikkusel veekogulõigul, kus jagub toitu ja varjepaiku.
Talvel, kui veekogusid katab jää, on saarmad üsna sageli sunnitud lahkuma oma kodupiirkonnast ja otsima toitumisvõimalusi kärestike alal: suuremate kärestike ja veskipaisude lähikonda koonduvad siis mitme pesakonna loomad, kes siiski püüavad vältida omavahelist kokkupuudet.
Talvel rändavad saarmad enamasti väiksematele lisajõgedele, kus leidub jääaluseid tühikuid, allikakohti ja vaba vee alasid: need on paigad , kus leitakse rohkem toitu. Sageli on varjetingimused seal kesised, mistõttu loomad peatuvad ka juhuslikes varjetes puujuurte ja tuulemurru all. Varjena eelistab saarmas siiski jääaluseid tühikuid ja kaldaaluseid, kust pääseb otse vette.
Saarma arvukuse suurenedes on ta suviti asunud ka meie sisejärvede kalda-aladele ja viimastel aastatel mererannikule. Siin elavad enamasti üksikud ja hõivatud kodupiirkondadest välja tõrjutud loomad. Talvise jääkatte tekkides on nad sunnitud naasma jõgedele, kus leidub sobivaid varjeid ja vette pääsemise kohti (Laanetu, 2007).

ELUVIIS
Saarmas on poolveelise eluviisiga imetaja. Tema sale , voolujooneline keha, tüürina töötav saba, ujulestadega varustatud jäsemed, tihe karvkate, mis määrituna nahas leiduvate rasunäärmete eritisega ei märgu, suletavad kuulmekäigud – kõik need on kasulikud kohastumiseks eluga vees. Vees leiab ta kaitset vaenlaste eest, toitu, vett kasutab ta enamail juhtudel liikumisteena ühest kohast teise minekul. Sellest tingitult on saarma elu tihedalt seotud mitmesuguste veekogudega – jõgede, järvede, ojade, rannikualadega.
Saarmas on kiire ja osav ujuja. Sukeldunult võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Kuival maal liigub ta kiiresti, kuid väsib ruttu. Eriti raske on loomal liikuda talvel kohevas lumes. Vaatamata suurele liikuvusele, jääb saarmas veekogudel siiski märkamatuks. See on tingitud ta varjatud eluviisist. Põhiliselt tegutseb ta öötundlidel, kuid kohtades, kus teda ei häirita, tegutseb ta ka päeval. Saarma ööpäevases tegutsemises esineb kaks aktiivsusperioodi: kõige aktiivsem on loom õhtul 22...01 ja hommikul kella 4...5 vahel. Päeval ta põhiliselt magab , milleks kasutab enamasti urge, kaldaaluseid juurte ja taimestikuga hästi varjatud tühikuid, suurvee poolt kuhjatud risuhunnikuid. Meelsasti viibib aga ka tihedates põõsastes paiknevatel varjulistel lesilatel, kus ta korrastab karvkatet ja püherdab liival. Väljaheited jäetakse kõrgemale mättakesele, kivile , liivaseljandikule või puunotile. Sageli on need kohad valitud jõkke suubuva kraavi või väikese lisaharu vahetus läheduses (Laanetu, Veenpere, 1971).
Saarmad elutsevad ühest või mitmest emasloomast ja sama aasta poegadest koosnevates pererühmades, millel on ühine territoorium . Ülejäänud üksidased saarmad tulevad kokku vaid paaritumise ajaks (Kennedy, 2003).
Saarmas ei tegutse pikka aega ühes kohas, sest peagi ammenduvad toiduvarud, mistõttu ta on sunnitud liikuma uutele aladele. Enamasti jõuab ta samasse kohta tagasi mõne nädala pärast. Poegadega pesakond ei saa lubada endale ulatuslikke rändeid, seetõttu peatub emaloom oma järglastega elustikurikastel jõelõikudel, kus on ka head varjevõimalused. Ta eemaldub pesakonna keskselt alalt vaid kuni paar kilomeetrit. Poegade kasvades teeb pere järjest pikemaid rännakuid, hoidudes seejuures ikka turvalistesse jõelõikudesse (Laanetu, 2007).

SIGIMINE JA JÄRGLASED
Saarma sigimist looduses on vähe uuritud, seetõttu leidub kirjanduses lahknevaid hinnanguid tema suguküpsuse, kandeaja ja ka poegimise sageduse kohta (Laanetu, 2007).
Sigimismuster varieerub saarmatel levila-piirkonniti tugevasti. Raskemate ilmastiku tingimustega piirkondades (nt. Rootsis ja Siberis ) on saarmatel jooksuaeg hilitalvel-varakevadel ning pojad sünnivad aprillis -mais. Pehmema kliimaga aladel (nt. Inglismaal) võib jooksuaeg, ning seeläbi ka poegimine, esineda igal aastaajal (Vulla, 2008).
Suguküpseks saavad saarmad teisel-kolmandal eluaastal, innaaeg on enamiku uurijate arvates talve lõpul ja kevadel. Pojad sünnivad 9–10-nädalase kandeaja järel mais-juunis. Saarmal, nagu mitmel teiselgi kärplasel, võib tiinuse ajal esineda diapaus, s.t. seisak loote arengus: see kohastumus aitab üle elada raskeid olusid sigimisperioodil, eeskätt talviseid näljaaegu, mil loote areng oleks emasloomale hukatuslik . Karmi talvega piirkondades võib diapaus kesta 210–240 päeva, seega võib kandeaeg venida 9–12 kuuni.
Innaaeg on kõige sagedamini veebruaris-märtsis, pojad sünnivad mais-juunis: see on kalade ja konnade kudemis- ning lindude pesitsusaeg, mil looduses leidub kõige rikkalikumalt toitu. Äsja sündinud saarmapoegi on leitud ka suvel ning isegi hilissügisel. Kõige hilisemad pojad on teada Keeri järve kopraurgudest ning Võrumaalt novembri algul.
Emasloom sünnitab soodsates oludes ühe pesakonna aastas, Eestis tavaliselt kord kahe aasta jooksul. Pojad sünnivad vesihallina, ent värvus muutub peagi, nii et kuuvanuselt saavad loomad juba liigiomase värvitooni ning pooleaastaselt sarnanevad igati oma vanematega (Laanetu, 2010).
Pesakonnas on enamasti 2-3 poega (miinimum 1 poeg, maksimum 5 poega). Vastsündinud pojad kaaluvad umbes 130 g, silmad avanevad 1-kuu vanuselt, pesast väljuvad ja hakkavad ujuma umbes 2-kuuselt (Vulla, 2008), siis on nad juba umbes kilogrammi raskused. Aastane saarmas kaalub 3–5 kg. Pojad jäävad ema juurde harilikult järgmise sigimistsükli alguseni , seega enamasti ka järgmiseks suveks.
Ema imetab poegi 12–14 nädalat, kuid tahket lisatoitu hakkavad nad sööma juba kuuvanuselt. Pesakonnas võib olla kuni viis poega, harilikult sünnib neid kaks-kolm. Suve lõpuks on osa neist ühel või teisel moel hukkunud , nii et Eestis jääb talve üle elama keskmiselt 2,3 poega. Talvel sureb ligikaudu veerand (26%) järeltulijaist, seega iga neljas alla-aastane saarmapoeg. Mitme aasta uuringute andmeil on ületalve elanud saarmapesakonnas keskmiselt 1,7 poega. Suremus on suurem külmadel ja paksu jääkattega talvedel , eriti suur on see põuasuvele järgnenud talvel, kui toiduks vajalik vee- elustik on paljudes veekogudes hävinud.
Kokkuvõtlikel andmetel on ligikaudu veerand saarmapopulatsioonist samasuvised pojad, viiendik aastased noorloomad ja pisut üle poole vanaloomad (Laantu, 2010).

TOITUMINE
Joonis 3. Saarmas lutsuga. (autor: Arne Ader )
Saarmas on kiskja , seega sööb peamiselt loomset toitu. Taimset materjali leidub maosisudes ja ekskrementides sedavõrd, kuivõrd see satub sinna koos muu söödavaga. Mõnikord võivad nad süüa kõrrelisi nagu koeradki, et puhastada soolestikku parasiitidest või väljutada sinna kuhjunud jääkaineid (Laanetu, 2007).
Inimene on pidanud saarmast ikka kalasööjaks ja lausa kalaröövliks. Kalarikastel veekogudel sööbki saarmas peamiselt kalu, kuid suurel osal veekogudel peab ta leppima konnade, veeputukate ja vaid väheste väikeste kaladega. Varematel aegadel oli talvel üks saarma peamisi toiduliike jõevähk, headel vähijõgedel ka suvel. Saarma toidusedel oleneb suuresti aastaajast ja veekogu eripärast – selle elustiku koosseisust .
Suvel on saarma toidusedel kõige mitmekesisem, suurim osatähtsus on siiski kaladel (30–40%), linnupoegade koorumise järel on saarma toidus olulisel kohal ka veelindude, esmajoones sinikael -pardi pojad, paiguti võib nende osatähtsus küündida 20–25 protsendini. Konni on saarma toidus suve hakul alla 20%, kuid sügiseks nende osatähtsus suureneb.
Sügisel on veekogude ja nende kaldaalade elustik kõige rikkalikum. Linnupojad on selleks ajaks juba lendama õppinud ja neid ei saa enam nii hõlpsasti kätte, seevastu pisiimetajaid liigub nüüd eriti palju, mistõttu neid on saarma toidus sügisel rohkem kui muudel aastaaegadel. Ka konnad koonduvad veekogude kaldavööndisse ja talvituskohtadesse, siis suureneb järsult ka nende osa saarma toidulaual – lühiajalisel kuni 80–90%. Talvel sööb saarmas peamiselt konni ja kalu. Jõevähk on saarma toidus olulisel kohal eelkõige vähirikastel veekogudel. Peale nende lähevad toiduks veeputukad, keda leidub isegi 30–50% kõikidest proovidest, kuid nende toiteväärtus on väike.
Kevadel, veekogude vabanedes algab kaladel ja konnadel kudemisaeg. Talvituskohtadest välja tulnud konnad ongi saarmale pärast paastuaega esimene ja algul ka peamine toit (kohati 90–95 % kõigist söödud toiduliikidest). Kevade edenedes avarduvad liikumis - ja toitumisvõimalused, siis muutub saarma toidusedel rikkalikumaks ja hakkab üha enam sarnasema suvisega (Laanetu, 2010).
Talvel sööb saarmas peamiselt konni ja kalu. Peale nende lähevad toiduks veeputukad, keda leidub isegi 30–50% kõikidest proovidest, kuid nende toiteväärtus on muidugi väike. Kui putukaid ja nende vastseid on toiduratsioonis rohkesti, siis tähendab see, et sobivat toitu napib. Kui järved ummuksisse jäävad, siis on saarmal pidu katku ajal: algul saab kalu lihtsasti kätte, kuid peagi on suur osa kalastikust hukkunud ja hakkab roiskuma. See ei kõlba enam saarmale toiduks. Kulub aastaid, enne kui kalastik taastub, seniks jääb saarma toiduvaru neil järvedel kesiseks. Talve karmusest oleneb paljude saarmaste ellujäämine ja järgmise suve sigimisvõime (Laanetu, 2007).

OHUSTATUS JA KAITSE
Saarmas on Eestis III kategooria kaitse all olev liik (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka) (Saarmas – veehunt, 2007) .
Saarmas on olnud üks ihaldatumaid karusloomi, kelle karusnahk on erakordselt vastupidav ja võetud seetõttu etaloniks karusnahkade vastupidavuse hindamisel. Teda on võrdsustatud kotiku nahaga ja hinnatud tugevamaks ka kopra nahast. Saarma hinnaline karusnahk meelitas seda liiki küttima ja selle liigi arvukus, koosmõjus inimtegevusega nende elupaikadele, järsult kahanes. Kriitiliselt madalale tasemele langes saarma arvukus 1973-1975, mis sundis selle liigi võtma kaitse alla. Saarmale keelati jahipidamine alates 1975. aastast. Saarmas on kantud EL Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, samuti Berni konventsiooni II lisasse. Lisaks sellele on kantud saarmas ka CITESI ´i lisasse ja EL CITESI´i määruse lisasse A. Vaatamata sellele, et praegu on saarma arvukus suhteliselt kõrge, ei ole kuigi tõenäoline, et me võime lülitada saarma taas kütitavate jahiulukite nimistusse. Vaatamata sellele, et ta on välja arvatud jahiulukite nimistust, on ta ikkagi jahiuluk . Kuigi on keelatud saarmale jahipidamine, satub igal aastal koprapüügil raudadesse üle saja looma, kalakasvatustes, kalapüünistes ning autorataste all hukub samuti arvestatav osa selle liigi esindajatest (Laanetu, 2010).
Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti väikejõgede süvendamise esimene suur laine oli aastail 1955–1965. Selle tööga hävitatakse suur osa veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja harilikult toodab ka vähem biomassi, sest kadunud on veekogu mosaiiksus (süvikud ja kiiremavoolulised koolmekohad) ning lüheneb voolusängi kogupikkus. Tunduvalt halvenevad nii vee- kui ka kaldakooslustes elavate loomade elu- ja varjetingimused. Maaparandustöödega avatakse vooluveed põllumajandus- ja olmereostusele, mis omakorda rikub vee kvaliteeti. Selle tagajärjel muutuvad veeökosüsteemid ka ebapüsivamaks.
Saarma kui toitumisahela ühe lõpulüli arvukust vähendavad veel keskkonnamürgid, mis veekogudesse sattunult kuhjuvad toitumisahela eri tasemetel . Põhjamaades ja teistes Euroopa riikides tehtud uurimistöödest selgub , et juba üsna väikesed PCB-, DDT-, elavhõbeda ja raskmetallide kogused kiskjate toidus suurendavad nende suremust ja steriilsust, igal juhul vähendavad viljakust. See võis olla saarma-asurkonna väikese viljakuse ja arvukuse üks põhjusi aastail 1970–1985 ka Eestis, kuid uurimusi sel alal pole meil tehtud.
Kuigi saarmas on levinud ka suuremas osas Lääne-Euroopast, on tema arvukus paljudes riikides tugevasti kahanenud. Peamine põhjus on temale sobivate elupaikade kadumine inimtegevuse tagajärjel. Saarma päästmiseks on algatatud mitmeid tegevusi, millest kallimateks on osutunud jõgede taastamine: püütakse ennistada varem sirgeks kaevatud voolusänge. Veekogude looduslikku olukorda taastada on aga kümneid kordi kallim kui neid kanaliks kaevata (Laanetu, 2007).
KOKKUVÕTE
Saarmad on uudishimulikud, mängulised ja intelligentsed loomad. Nad on poolveelise eluviisiga imetajad ja elavad veekogu äärsetes urgudes. Saarmad on kiired, väledad ujujad. Levinud pea kogu palearktilises vööndis v.a. äärmised põhjapoolsed ning stepi- ja kõrbealad. Eestis levinud kogu mandril. Arvukust Eestis peetakse praegu kuni 2000 isendini. Toidu hangib saarmas peamiselt veest. Enamasti toitub kaladest, vähkidest, konnadest ja pisiimetajatest. Eestis ja suuremas osas Lääne-Euroopas on saarma olukord praegu üsna hea, kuid paljudes riikides mujal maailmas on tema arvukus kahanenud. Peamine põhjus arvukuse vähenemisel on elupaikade kadumine inimtegevuse tagajärjel. Vaatamata sellele, et Eestis on saarmate arvukus praegu hea, kuuluvad nad kaitsealuste liikide III kategooriasse.
KIRJANDUS

Aul, J. jt. 1967. Eesti NSV imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Eurasian otter (Lutra lutra). 2009. [WWW] http://www.otter.org/otterSpecies.aspx (27.03.2011)

Kennedy, S. 2003. Lutra lutra. [WWW] http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/accounts/information/Lutra_lutra.html (27.03.2011)

Laanetu, N. 2010. Saarmas. Eesti Jahimees. [e- journal ] ( http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=232 ) (27.03.2011)

Laanetu, N. 2007. Südi saarmas. Eesti Loodus. [e-journal] ( http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1842 ) (27.03.2011)

Laanetu, N. 1998. Saarma (Lutra lutra L.) leviku ja arvukuse dünaamika ning populatsiooni seisund Eestis. Eesti Ulukid , Tallinn.

Laanetu, N., Veenpere, R. 1971. Metsnugis ja saarmas Eestis ning nende küttimisviisid. Valgus, Tallinn.

Bannikov, A. G., Flint, V. J., Gladkova, T. D., Drozov, N. N., Kuzjakin, A. P., Naumov, S. P., Novikov, G. A., Rogatševa, F. V., Tomilin, A. G, Vtorov, P. P. 1987. Loomade elu 7. Köide. Imetajad. Valgus, Tallinn.

Ruiz-Olmo, J., Loy, A., Cianfrani, C., Yoxon, P., Yoxon, G., de Silva, P.K., Roos, A., Bisther, M., Hajkova, P., Zemanova, B. 2008. Lutra lutra. [WWW] http://www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/12419/0 (27.03.2011)

Saarmas – veehunt. 2007. [WWW] http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=176 (27.03.2011)

Vulla, E. 2008. Eesti kiskjad . [WWW] http://egle.tapashk.ee/kiskjad.pdf (27.03.2011)
17