Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on
Kunstigümnaasium 5.C klass Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb liigist näiteks Lõuna-Ameerikas elutsev hiidsaarmas kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks, aga Eestis elutsev saarmas on 70-90 cm pikk. Saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad .Saarmal on tihe, veekindel ja väga
Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe (Eesti Selgroogsed). Saarmas toitub põhiliselt kaladest: sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu, kusjuures ta eelistab väiksemaid. Talvel sööb ta rohkesti konni, sageli ka puruvanasi. Suvel
Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots
talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet. Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt.
varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda. Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3- 7 poega. Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks. Pärast jäävhammaste tulekut on pojad võimelised ise endale toitu otsima ning suudavad edukalt saaki murda juba 8 nädalaselt. Suguküpsus saabub kolme- nelja kuuselt (kui pesakond sünnib varakult ja toitu on palju siis samal aastal). Silmad avanevad nelja nädalaselt ning emapiimast võõrduvad pojad 3-4 nädalaselt. Poegi hooldab ainult
vähimajandusele suurt kahju. Jõevähi looduslikele populatsioonidele vähemohtlik on portselanhaigus. Otsest kahjulikku mõju ei avalda vähkide koorikul parasiteerivad vähikaanid (Branchiobdella sp.). Täpselt on määratlemata endoparasiit Psorospermium haeckeli toime vähile. Haiguste ja parasiitide esinemisele ja nende fikseerimisele tuleb igal juhul tähelepanu pöörata. Jõevähi varusid kahjustavad vähivaenlased, kellest ohtlikumad on mink ja saarmas. Veel toituvad vähist kalad (eeskätt angerjas), röövtoidulised putukad (ujurid ja kiilivastsed) ning ka linnud. Jõevähi elupaikadele mõjuvad negatiivselt keskkonnasäästmatud maaparandustööd, mis toovad kaasa looduslike vooluvete õgvendamist, setete koormust, veekogude veetaseme alandamisi jne. Vähivarusid kahandavad loomulikult ka röövpüüdjad. Eriti suur on oht väiksemate vooluveekogude puhul, kust vähki on lihtne käsitsi ära korjata.
Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Täielikult iseseisvuvad noored loomad peale kolmandat eluaastat. Suguküpsus saabub neljandal või viiendal eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib viiekümne aastani. Koht Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. ökosüsteemis
Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv
kalade koordineerimatu sisseviimine veekogudesse ning veekogude hooldamine ebasobival ajal. Imetajad Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid. Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja-nahkhiir, tiigilendlane, veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi-nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on Eesti Punase Raamatu liik saarmas. Tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri. Vaatamata kasulikule mõjule järvede seisundile ja paljudele vees elavatele loomaliikidele on mitmes piirkonnas kopra tegevuse mõju metsakooslustele ebalooduslik ja vajab seega piiramist.
1950ndate lõpus toimus väga suur langus ning mürgitati väga palju hunte. Arvukus oli 0-lähedane. (kuni 1970ndateni). 7 1990ndatel arvukus jälle tõusis – polnud enam aega ega ka ressursse jahtimiseks. Sel ajal polnud talvel lund ja ei leitud jälgi üles. 20-30ndatel polnud Eestis hundiprobleemi. Karu - pruunkaru (Ursus arctos) Karudeliike on kokku 7. o Jääkaru – maailma suurim kiskja o Pruunkaru o Baribar ehk must karu o Tiibeti karu ehk kaeluskaru o Bellkaru o Malai ehk päikesekaru Karu on Soome rahvusloomaks. Eesti looduses kõige ohtlikum loom. Välimus 200-250 kg kaalub isakaru, emakaru alla 200 kg. 0,5 aastase karu jälg on umbes 4-5 cm pikkune ning sarnaneb mägrale. Kui kõrval on suur käpajälg, siis on tegu emakaruga. 10-12 cm, siis on tegu 1,5 aastase karuga.
rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos. Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada. Sigimine - Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg
teiste veeorganismide eluks. Jõevähki ennast söövad paljud röövtoidulised veeloomad. Ta on vajalik forellile ja teiste lõheliste noorjärkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda söövad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad: saarmas, naarits, tuhkur, mink ja vesimutt. Jõevähi elujõuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust[2]. 6. Anatoomia ja füsioloogia 6.1 Välisehitus Jõevähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist ja seda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud ogaline ja köbruline kitiinkoorik, mis on loomakese välisskeletiks sellele kinnituvad lihased. Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid
Öödel seetõttu, et koprad töötavad vaid öösel. Puid langetades seisab kobras tagajalgadel ja toetub esijalgadega vastu tüve. Kopra lõikehammaste jäljed kujutavad endast paralleelseid soonekesi, mis oleksid nagu kumera peitliga tehtud. Närimisel tekkivad laastud on mõnikord 10-12 cm pikkad. (1;3;6;8) Koprad on monogaamsed. Paarid moodustuvad kogu eluks. Sigivad nad kord aastas. Paaruvad koprad jaanuaris-veebruarus. Tiinus kestab 105-107 päeva.(6) Pesakonnas on 2-5 poega, harva rohkem. Pojad sünnivad nägijatena ja karvadega kaetult. 1-2 päeva pärast suudavad nad juba ujuda, 3-nädalastena aga alustavad iseseisvat toitumist taimedest. Noorloomad püsivad kaua vanemate juures, harilikult elatakse perekonniti koos. Pere koosneb täiskasvanute paarist ja nende eelmise ning jooksva aasta järeltulijatest. Alles kolmandal eluaastal saavad noored suguküpseks ja loovad siis omaette perekonna. Selleks ajaks kaaluvad nad juba umbes 16-18 kg.
TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste instituut EBAPÄRLIKARP (Margaritifera margaritifera) Referaat Koostaja: Helene Urva Bioloogia (Merebioloog- keskkonnaspetsialist) Õppejõud: Henn Kukk Tallinn 2012 Sissejuhatus Ebapärlikarpidest (Margaritifera margaritifera) on kuulnud paljud, kuid neist midagi asjalikku rääkida teavad vähesed. Minu hägused teadmised pärinevad ühest huvitavast saatelõigust Osoonis ning 8. klassi bioloogia õpikust. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine ,,peaaegu- pärlikarp" eelistab külma ja kiirevoolulist magevett. Kunagi kohati tavalise, nüüdseks väga haruldase liigi kohta on kuulujutte ja legende ilmselt rohkem kui ühegi teise Eesti limuse kohta. See saigi üheks põhjuseks, m
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide
· Sigimine Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0...1,5 mm läbimõõduga muna. 3...4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. · Areng Kui veetemperatuur on 23 °C, kooruvad 6...7 mm pikkused vastsed 5...6 päeva pärast. Sõltuvalt vee- temperatuurist kestab areng noore konnani 45...60fpäeva. Moonde läbinud noored konnad on 16 mm pikkused, sügiseks 20...26 mm pikkused. Suguküpsuse saavutab 3...4 aasta vanuselt. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Koht ökosüsteemis Vaenlasteks võivad olla rebased, mägrad, siilid, kured ja teised kahepaiksetest toituvad linnud. · Ohustatus ja kaitse On ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mida põhjustab saastav inimtegevus. Võivad hukkuda ka lumevaestel ja külmadel talvedel
Hariliku ebapärlikarbi elu ja ohustatus Eestis Referaat Tartu 2010 Sissejuhatus Ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda kuulub ainus perekond - ebapärlikarp (Margaritifera), kelle liigid elavad Põhja-Ameerikas, Euroopas ning Ida-Aasia põhjaosas. Eesti territooriumil elab harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Ebapärlikarbi eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid. Kuigi veel sadakond aastat tagasi oli ebapärlikarp Euroopas tuntud kui tavaline isend, siis viimaste aastakümnete jooksul on tema arvukus röövpüügi ning elupaikade hävinemise tulemusena drastiliselt kahanenud. Paljudes maades on liik välja surnud või kahanenud kriitlise piirini. Viimast iseloomustust võib kasutada ka Eestis paikneva hariliku ebapärlikarbi asurkonna kohta. Harilikku ebapärlikarpi võib leida Eestist vaid ühest vooluveekogust ning ta on kantud ka Eesti Punasesse
TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Triin Rannak PEIPSI JÄRVE ELUSTIK Referaat Juhendaja: Henn Kukk Tallinn 2012 Sisukord SISSEJUHATUS Eestis on arvukalt siseveekogusid rohkem kui 1200 järve ja paisjärv, ligikaudu 1750 jõge, oja ja magistraalkraavi, vähemalt 3000 suuremat allikat, lisaks teadmata arv mitmesuguseid alalisi ja ajutisi väikeveekogusid. (A. Järvekülg, 1994) Teen oma referaadi ühest Eesti suurima järve Peipsi järve - elustikust. See tekitas minus
rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges. Pesa rajatakse selleks ajaks kaldale. Urusuue aga avaneb tavaliselt vee alla, mistõttu on selline pesa väga turvaline. Samal ajal on paralleelselt kasutuses ka mitmeid teisi ajutisi urgusid, kuhu vajadusel varju minna. Pojad tuuakse ilmale varakevadel, mais, pärast umbes 60 päeva kestnud tiinust. Pesakonna moodustab lisaks isasloomale ja emasloomale 4-5 poega (maksimaalselt 10 poega). Sündides on pojad paljad, abitud ja pimedad. Emapiimast toitumise lõpetavad pojad umbes kuu aja vanuselt siis, kui nad hakkavad nägema. Pojad kasvatab üles emasloom üksinda. Sügiseks on noored loomad juba iseseisvad ning juba järgmisel kevadel suguküpsed. Vastsündinuina ning kuni 1 aasta vanuseks saamiseni on poegadel väga kriitiline aeg, kus loodus teeb oma valiku ja jätab ellu vaid tugevamad. Toidulaud Ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja
Saaremaa Ühisgümnaasium Kobraste elu Eestis referaat Autor: Juhendaja: Kuressaare 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS................................................................................................................... .3 1.KOBRASTE JÄLJED.........................................................................................................4 1.1Liikumisjäljed.......................................................................................................................4 1.2.Toitumisjäljed..................................................................................................................... 4 1.3Väljaheited........................................................................................................................... 4 2.KOBRASTE PESAD JA TAMMED..............................................
Kui põdral, aga on näiteks paelussid, siis tegemist on obligatoorse parasitismiga. See on selline parasitismi vorm, kus parasiit vajab peremeesorganismi vältimatult. Enamasti on sel puhul tegemist parasiitse eluvormiga, mis on täielikult kohastunud peremeesorganismiga. Kisklus Kisklus ehk röövlus ehk episitism ehk predatsioon on röövlooma ja saaklooma vaheline toitumissuhe. Kiskjad ehk karnivoorid on loomad, kes söövad teisi loomi. Samas võib karnivoor olla mõne teist liiki kiskja toiduobjekt. Sel viisil moodustub kiskahel, mille viimaseks lüliks on tippkiskja. Näiteks kisklusega on tegemist tiigilendlase toitumises, tema peamiseks toiduks on väiksed putukad nagu sääsed ja kihulased. Kiivitaja toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Ta sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Must-toonekurg eelistab loomset toitu: peamiselt kalu, aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi
käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, harilik kärnkonn , 2011) Rohukonn ( Rana temporaria) Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline
Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid. Foto 4. Urvad on lendoraval oluline kevadine toit. 8 5. Pojad ja pesitsemine Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat. Pesas on tavaliselt 2-3 poega. Ühes pesakonnas võib olla isegi kuni kuus poega. Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist õdusamaks teha. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad kahe nädala vanuselt
urvatoidule. Kui pungad puhkevad, siis läheb lehtede söömiseks talvel 7 Pojad ja pesitsemine Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat. Pesas on tavaliselt 2-3 poega. Ühes pesakonnas võib olla isegi kuni kuus poega. Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist õdusamaks teha. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad
Lätist, Venemaalt ja Rootsist. Pesaelu. Pesa korrastamisega tehakse saartel algust juba jaanuari lõpus, mujal veebruaris või märtsi algul. Märtsis-aprillis on võimalik jälgida nende massiivsete lindude mängulendu. Emalind haub, isalind toob talle toitu. Kurn (üks kuni kolm muna) on pesas aprilli esimesel poolel, pojad kooruvad mai esimesel poolel. Üldjuhul poegadest üles kasvab enamasti vaid üks. Selle põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism, rüselused, millede tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Haudevältus on merikotkal 35 päeva.Emalind viibib kümme päeva pidevalt pesal ja veel paar nädalat pesal või selle lähedal istumispuul. Mais-juunis hakkab ka emalind saagijahil käima. Pojad lendavad pesast välja juuli lõpul või augusti alguses. Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5...6 nädala vanuselt. 8 nädalaselt juba lahkub pesast
Õppejõud lekt Elle Rajandu ja dots Tiina Elvisto EESTI ELUSTIK JA ELUKOOSLUSED Kordamisteemad rekreatsiooni tudengitele I. Eluslooduse süsteem. Eesti taimestiku ja loomastiku klassifikatsioon 1. Eluslooduse jaotus. Elusloodus: –domeen-riik-hõimkond-klass-selts-sugukond-perekond-liik NÄIDE Liigist alustades: Rasvatihane – tihane – tihaslased – värvulised – linnud – keelikloomad – loomad – eukarüoodid 2. Mitteloomsed organismid Eestis. Üldiseloomustus, paljunemine, liigiline mitmekesisus.
inimesega, kelle krval ta elab. Niteks Kesk-Siberi hunt ei tuleks meil toime: ta satuks pssi ette juba esimestel jahtidel, sest ei tunne uut ala ega ole harjunud nii tiheda inimasustusega. Siin ei psta teda jalad ja Venemaa soodes pitud kavalus. Hunti vib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja vsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu phjapoolkeral, vlja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jga kaetud aladel. Toitumine Hunt on toitumistbilt kiskja. Talvel toitub uluksralistest, viksematest kiskjatest, jnestest; suvel koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga (marjad, krrelised). Toidupuudusel esineb kannibalismi. Toitumisterritooriumi suurus sltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100 120 km2, avatud maastikel vib territooriumi suurus kndida le tuhande ruutkilomeetri. ksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade rnded tuhandete
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
põhjaalade parkide haljastamise seisukohalt. Kääbus-seedermänni iseloomulikuks ökoloogiliseks eripäraks on tema võime külmade tulekul vastu maad nihkuda. Nii elab ta edukalt lumekatte all üle karmid talved oma looduslikus kasvukohas. (15) 7. Loomastik 7.1 Sahhalini lähedal on suurimate loivaliste kotikute ja sivutside lesilaid, seal on kohatud ka üliharuldaseks jäänud merisaarmast. (2) Karud, rebased, saarmad ja sooblid on arvukad, nagu ka põhjapõder põhjas ning muskushirv, jänesed, oravad, rotid ja hiired igal pool. Linnu fauna on ühine Ida-Siberi omaga. Jõed kihavad kaladest, eriti lõhe liikidest. Arvukad vaalad külastavad mererannikut, kaasa arvatud kriitiliselt ohustatud hallvaal, kellele Sahhalini rannik on ainuke teadaolev toitumisala. (9) 7.2 Kalaan Selts: Kiskjalised Sugukond: Kärplased Perekond ja liik: Enhydra lutris (16)
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et
NIIT Võilill, rohi rohutirt tihane, mutt, jänes rebane METS Riritigu, mullakakand Kaelushiir, leevike Nugis, metskits-- Hunt ilves Rabapistrik, SOO Jõhvikad,mustikad Uruhiir,teder rebane Hunt,karu JÄRV Ränivetika õitsmed koorikloomad, teod Forell, latikas saarmas JÕGI Kiiljas jõekarv,liuskur Lepamaim haug Saarmas,jäälind Õunad,taimejäänuse AED d vihmauss,kärbes tihane,varblane kass Aastaajalisi muutused kooslustes: mets, niit, soo, veekogu, antropogeenne kooslus. RABA Kevad Märts: mäng raba- põldpüü, teder. Aprill: õitsema sookask,paju,hanevits. Mudatildri mängulaul. Mai:mänd tolmlemaÕitseb mustikas, alpi jänesvill
teinud väga raskeks. Lähimad sugulased mägikassile on otselotid ja marakaya kassid. Erinevalt teistest kaslastest on mägikassidel hästi arenenud kuulmekile, mis näitab, et ta kuulub perekonda Oreailurus. Jaguarundi (Herpailurus yaguarondi) Jaguarundi on väike kaslane, kelle suurus ei ületa kodukassi oma. Sõna jaguarundi tuleb Guaraani indiaani keelest "yaguarundis." Teised nimetused jaguarundi kohta on: saarmas kass, nirk kass ja eyra. Kuigi jaguarundi on väga spetsiifilise välimusega, rühmitati ta algselt perekonda Felis. 1993. aastal loodi eraldi perekond kaslaste taksonisse, kuhu liigitati jaguarundi. Praeguseks on avastatud 8 jaguarundi alamliiki.Jaguarundi elab 10 kuni 20 aastaseks. Võrreldes teiste Lõuna-Ameerika kaslastega on jaguarundil pikem keha ja küllaltki lühikesed jäsemed. Jaguarundi karva värvuseid on kaks: hallikas-must ja punakas-pruun. Erinevalt teistest