Saarmas (2)

Saarmas
Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate . Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades. See kasukas on saarmale aga omamoodi saatuslikuks saanud - nimelt on kunagi väga laialt kogu põhjapoolkeral levinud liik kaasajaks mitmelt poolt välja surnud liigse küttimise tõttu. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini.
Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus .
Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad , aga söövad nad ka vähke, konni , hiiri, linnupoegi, limuseid jne.
Emas- ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais - juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1…3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning pesast väljuvad nad esimest korda 1,5...2 kuu vanuselt. Poegi imetatakse kaks kuud. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu emaslooma ja poegadega otseselt kokku, kuna ta elab sel ajal teises urus. Sigivad emasloomad korra 2...3 aasta jooksul. Noored saavad suguküpseks tavaliselt 4-, harva 3-aastaselt. Elavad nad kuni kahekümne aasta vanuseks.
Looduslikest vaenlastest võib mainida hunti, kuid üldiselt saarmatel neid eriti ei ole. Saarmas kuulub looduskaitse alla.
Saarmas on imetaja, kes kuulub seltsi kiskjalised , sugukonda kärplased ning perekond ja liik on Lutra lutra.
Saarmas elab mererannikutel ja mageveekogude kallastel, keset puid ja põõsad, mis pakuvad talle varjualust Saarmas on ettevaatlik loom. Ta on aktiivne peamiselt öösiti. Kui saarmas otsib toitu, võib ta teekonnal langeda teiste loomade saagiks. Saarmate jahipiirkond on suur territoorium. See on hea ka eraklikus eluviisiks. Saarma üks öine harjumus on see, et ta märgistab oma territooriumi väljaheidetega. Emaste ja poegade käsutuses on väiksem ala, mis asub isase territooriumil.
Saarmas on suhteliselt mänguhimuline loom. Talvel meeldib talle mööda lumiseid nõlvu alla liuelda. Suvel on talle meelepärane tuua veepõhjast kivikesi välja või mütata mõne puunotiga vees.
Saarma põhitoiduks on kalad. Ta sööb põhiliselt kergesti kättesaadavaid kalu. Eriti meeldivad talle angerjad. Kuid saarmas sööb ka vähke, veeputukaid, linde, konni ja võimaluse korral ka jänesepoegi.
Saarmad, kes elutsevad mererannal, toituvad ka krabidest ja kaladest. Saarmas saab vees väga osavalt liikuda. Saarmas peab kaladele jahti nii, et ajab nad kusagile pimedasse nurka. Seal haarab ta kala oma hammaste vahele. Saagi söömiseks tuleb ta veest välja.
Saarmapojad õpivad ujuma kaheteistkümnenädalastena, kui neile on kasvanud selga esimene mitte märjaks saav karvkate.
Algul peavad nad jahti kõikidele liikuvatele loomadele ja putukatele. Aga varsti õpivad nad eristama head saaki halvast.
Saarmas on sigimisvõimeline aastaringselt. Isasel võib oma piirkonnas olla mitu emast. Kui emane on isase vastuvõtmiseks valmis, veedavad nad mitu päeva koos ja paarituvad paari päeva jooksul mitu korda.
Pojad tulevad ilmale maa-aluses urus, kus vesi on lähedal. Urg võib olla puujuurte all või saarma poolt suuremaks tehtud jäneseurg. Esimesed kuus nädalat on pojad väga abitud ja püsivad elus vaid tänu emapiimale. Isasloom aetakse pärast poegade ilmaletulekut minema. Kaheksa-üheksa kuu möödudes hakkavad pojad veidikeseks emast eemalduma.
Aastavanused saarmapojad on juba võimelised ise hakkama saama.
Vanasti kütiti saarmaid nende kasuka pärast ja sellepärast, et saarmaid peeti kahjuriteks. Peeti saarmatele ka koerajahte. Eestis on saarmas ka praegu hinnatud loom. Küttimisest hoolimata pole saarmate arvukus langenud.
Üheks saarmate arvukuse vähenemise põhjuseks on ka nende vähene sigimine . Seda mõjutavad kalapüük ja veemotosport.
Inimesse võib saarmas kiinduda, eriti just noor, nagu koer oma peremehesse.
Põhiandmed:
Keha pikkus: 58-83 cm
Saba pikkus: 28-55 cm
Turja kõrgus: 30 cm
Kaal: 6-15 kg
Suguküpsus: isasloomad 18- kuuselt, emased 2-aastaselt
Innaaeg: emane võib tiineks jääda 12 kuud pärast sünnitust
Tiinuse kestus: 61-74 päeva
Poegade arv: 1-6, tavaliselt 2-3
Eluviis: elavad üksikult
Toitumine: põhiliselt kalad
Häälitsused: vilistamine, kurisemine, nohisemine
Eluea pikkus 9-10 aastat
Esinemine: Euroopas ja Põhja-Aafrikas
Huvitavat:

• Vastsündinud saarmas on paljas ja pime, 12 cm pikk ning kaalub 60 g
  
• Saarmas on suuteline vahepeal õhku hingamata ujuma 400 meetrit kiirusega, mis ulatub 11-14 km tunnis
  
• Täiskasvanud saarmas on võimeline päeva jooksul 12 kg toitu ära sööma
  

Isase saarma käsutuses peab olema vähemalt 16 km pikkune jõelõik
Saarma välimus.
 
Suurepärane ujuja saarmas on väga hästi kohastunud veeeluks. Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline  karusloom . 
Saarma levik.
Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja  Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised , tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha. Nendesse paikadesse, kus vete olukorda on õnnestunud parandada on taas ilmunud saarmad. Eestis elab umbes 2000 saarmast.
Saarma toidulaud.
 Noolkiire, libe ja painduv nagu angerjas , sööstab saarmas läbi vee ja otsib saaki. Kalad, konnad , mügrid, krabid, teod, vahel ka pardipojad ja teiste veelindude pojad - kõik on saarma toidulaual teretulnud. Tänu oma kiirusele ründab saarmas oma saaki nii, et see ei oska halba aimatagi. Väiksemad loomad sööb ta kohe vee all ära, suurema noosi aga lohistab kaldale. Saarma lemmiktoiduks on angerjas. Et libe saak paremini paigal püsiks, hoiab saarmas teda esikäppadega kinni. Pärast söömaaega asub ta oma kasukat korrastama, just nagu kass
Saarma elu- ja pesapaik.          
Saarmad elavad vaiksetel jõekallastel, järvedes  ja ojades, vahel ka mererannikutel. Koduks on neil tavaliselt urg või pesa jõekaldas või kaldakivide vahel. Urul on tavaliselt kaks sissepääsu, millest üks jääb veepiirist allapoole; ta saab tulla ja minna nii, et kaldalt keegi ei märka. Magamiseks kasutab saarmas lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. Saarmas puhkab päeval ühes oma arvukatest pesadest, kus magab vaikuses iga päev tunni või kaks. Poegimise ajaks kaevab saarmas erilise, tavalisest palju sügavama, kindlama ja mugavama uru, mille vooderdab tavaliselt pehme rohuga.
Saarma järglased.
Saarmas kannab poegi üheksa nädalat, enne kui need ilmale tulevad. Pojad sünnivad enamasti mais või juunis. Poegimiseks kaevab ta erilise, tavalisest palju sügavama ja kindlama uru ning vooderdab selle pehme rohuga. Seal sünnivadki pojad maailma. Pesakonnas võibolla kaks kuni neli poega . Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsiva sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline.
  Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust.
   Kolme kuu vanuselt viib ema nad urust välja veega tutvuma. Vesi kohutab alguses noorukeid. Ehmunult vaatavad nad kuidas ema sellese sukeldub. Kuid varsti libistab üks poeg end ema järel vette ja teinegi tuleb tema sabas . Algul rabelevad pojad niisama, kuid varsti oskavad nad juba korralikult " koera " ujuda.     
Fakte saarmast.   
 
Nimetus: Saarmas; teaduslik nimetus Lutra lutra.
Kuuluvus: Kõik saarmad kuuluvad kärplaste sugukonda.
Mõõtmed: Isased saarmad kasvavad kuni 1,2 meetri pikkuseks. Emased on kuni 1 meetrised.
Kaal: Isased kaaluvad kuni 11,3, emased kuni 7,3 kilogrammi.
Levik: Levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt vähenenud.
Elupaik: Vaiksed jõekaldad, järved ja ojad, vahel ka mererannik.
Saak: Kalad, konnad, teod; vahel ka mügrid ja veelindude pojad.
Pesapaik: Tavaliselt jõekaldale kaevatud urg; magamiseks kasutab lihtsamaid puhkepesi.
Järglased: Tavaliselt kaks poega, harva kuni neli.
Teised saarmaliigid: Põhja-Ameerikas elav kanada saarmas; Brasiiliast pärit, nüüdseks üliharuldane hiidsaarmas; maailma väiksem saarmas on väikeküüs-saarmas; sõrmiksaarmas; merisaarmas ehk kalaan; silesaarmas; kassiksaarmas; täpiksaarmas