Pruunkaru (1)

PRUUNKARU
Liiginimi eesti keeles
Pruunkaru
Liiginimi ladina keeles
Ursus arctos L.
Rahvapäraseid nimesid
Mesikäpp
Kehamõõtmed
Tüvepikkus 160…250 cm
Kehamass
150…250 kg
Levik Eestis ja maailmas
Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel.
Arvukus Eestis
Üle 500 isendi.
Elupaik ja -viis
Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus , mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus . Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel.
Toitumine
Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid , mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.
Sigimine
Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7…9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1…2 (harva kuni 5) abitut poega .
Areng
Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4…5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Täielikult iseseisvuvad noored loomad peale kolmandat eluaastat. Suguküpsus saabub neljandal või viiendal eluaastal . Maksimaalne eluiga küündib viiekümne aastani.
Koht ökosüsteemis
Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene.
Ohustatus ja kaitse
Jaht on lubatud varitsus - või hiilimisjahina 1. augustist 30. septembrini ning varitsus- ja hiilimisjahina 1. oktoobrist 31. oktoobrini.
SÜSTEMAATIKA
Pruunkaru kuulub imetajate klassi kiskjaliste seltsi karulaste sugukonna karu perekonda. Pruunkarule kõige lähem sugulasliik on põhjapoolse levikuga , suurem ja valge karvastikuga jääkaru.
ANATOOMIA JA MORFOLOOGIA
Karu on jässaka ehitusega plantigraadne kiskja. Karvastik on pruunkarul tihe, karvad suhteliselt pikad, värvus varieerub kollasest mustani, sagedaseimad on erinevad pruunid toonid. Poegadel, vahel ka täiskasvanud isenditel, kurgu /kaela juures heledam laik - kaelus. Täiskasvanud isend kaalub 80 kuni üle 1000 kg (Eestis max veidi üle 400 kg).
SIGIMISBIOLOOGIA
Sigimisküpsus saabub karudel enamasti 4-6 eluaastal. Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast "võtavad osa" lisaks isasloomadele indlevad emased . Siinkohal tuleb tähele panna asjaolu, et kaugeltki mitte kõik täiskasvanud emasloomad ei kuulu aastal X indlevate emasloomade hulka. Seda seepärast, et parasjagu pesakonda üleskasvatavatel emasloomadel indlust ei esine. Kuna karu on polügaamne liik, siis emased võivad jooksuajal paaruda mitme erineva isasega, samuti võib üks isane viljastada mitut emast. Peale viljastumist areneb embrüo blastotsüsti staadiumini ning jääbki emakas seejärel u. 5-ks kuuks sellesse staadiumisse. Loote aktiivne arenguperiood kestab 6-8 nädalat ning algab u. novembris. Detsembri lõpust alates kuni u. jaanuari lõpuni sünnivad karudel pojad, kes on sündides max 500g raskused, pimedad ja abitud. Pesakonna suurus on 1-6 poega, enamasti 2-3 poega. Kevadeks on pojad u. 15 kg raskused. Imetamine kestab 1,5 kuni 2,5 eluaastani.
TOITUMINE
Karude kui segatoiduliste loomade toitumist mõjutab ühest küljest nende füsioloogia, teisalt aga toiduobjektide levik ja fenoloogia ning inimmõju ja toiduobjektide kättesaadavuse muutumine aja jooksul. Seetõttu on loomulik, et tulenevalt toitumist mõjutavate tegurite erinevusest piirkonniti võib karude toitumine erinevatel aladel olla väga varieeruv . Samuti võivad esineda toitumisalased erinevused erinevate isendite ning soo- ja vanusegruppide vahel olenevalt nn. maitsest , füüsisest füsioloogilistest põhjustest.
Karu toiduobjektid võib laias laastus jagada kolme suuremasse rühma: selgroogsed loomad, selgrootud loomad ja taimed. Selgroogsetest loomadest kuuluvad karu toiduobjektide hulka kalad (pms. lõhed),põhjapõdrad, põdrad, metssead, koduveised, lambad, kitsed , hirved , närilised ning mitmed juhuslikult kättesaadavad loomad ning maaspesitsevad linnud . Mis liigid mingi ala karude toidu hulka kuuluvad oleneb sellest kas seda liiki selles piirkonnas üldse esineb ning kui arvukas see liik seal on võrreldes teiste toiduliikidega.Vaikseookeani äärsetes piirkondades on peamiseks söödavaiks selgroogseteks erinevad lõheliste liigid, suurtest veekogudest eemal aga imetajad . Eestis on karu toidus selgroogsetest loomadest leitud koduveise, kodusea, metssea, kährikkoera, põdra,metskitse, luukala, sisaliku ja linnu jäänuseid.
Selgrootutest loomadest on karu toidus tavalisimad sipelgad , Ameerikas on suhteliselt sagedaseks selgrootuks toiduobjektiks maaöölase vastsed . Eesti karude toidust on leitud üle 20 erineva sipelgaliigi. Juhuslikult või koos teiste toiduobjektidega satuvad karu menüüsse ka mardikad , kahetiivaliste vastsed, nälkjad, liblikate röövikud jms.
Taimse toidu võib karu puhul jaotada tinglikult 2-ks: taimede rohtsed osad ning energiarikkad taimeosad. Rohtsest materjalist eelistab karu enam mahlakaid liike, Eesti oludes on nendeks nt. naat , võilill, seaohakas , heinputk, siberi karuputk jt. putked . Energiarikastest taimeosadest on tarbituimad marjad (põhjapoolsed alad)ja puuviljad ning seedermändide ja pöökide viljad ( Aasia , Lõuna-Euroopa, Ameerika). Ameerikas söövad karud sageli ka taimede maa-aluseid osi (säilitusjuuri). Põllumajandus piirkondades on karude hulgas populaarseks toiduobjektiks ka teravili. Eestis on enim tarbitud marjadeks mustikas , pohl, jõhvikas, võimalusel söövad karud meelsasti ka õunu. Teraviljadest söövad karud Eestis kõige meelsamini kaera, mida nad võivad korraga ligi 10kg kinni pista. Eestis on karu toiduobjektidena kindlaks tehtud veidi alla 100 liig, samuti on siinsete karude toidust leitud üks seeneliik.
Karude toidu koostis ei varieeru mitte ainult piirkonniti, vaid ka ühes piirkonnas olenevalt aastaajast . Nt. Eestis on kevadel olulisimad toiduobjektid imetajad ja rohttaimed , suvel lisanduvad neile sipelgad ning sügisel koosneb karu toit peamiselt teraviljast, marjadest ja õuntest. Sellise toidukoostise varieerumise põhjuseks on, lisaks erinevate toiduobjektide kättesaadavuse muutumisele aasta jooksul, erinevate toitainete vajaduse muutumine aasta jooksul.
TALVITUMINE
Karudel esinev talveuinak erineb paljudel loomadel esinevast talveunest sellepoolest, et karud ei kaota selle ajal ümbritseva keskkonnaga sidet täielikult, samuti ei kaasne sellega nii suured muutused looma füsioloogias.
Taliuinak esineb kõigil külmadel aladel levinud karuliikidel: pruunkarul, jääkarul, kaeluskarul ja baribalil. kaeluskarude ja baribalide puhul esineb talvise passiivsuse periood vaid levila põhjapoolsetel aladel ning jääkarudest lähevad talveks koopasse vaid tiined emasloomad. Pruunkarudel kestab taliuinak enamasti 4-5 kuud ning taliuinakusse ei pruugi jääda vaid mõned lõunapoolsete populatsioonide isendid.
Taliuinak on karule vajalik kuna talvel pole kättesaadavad enamik karude toiduobjektidest (taimed, sipelgad) ning karvavabade päkkade tõttu oleks ka soojuskadu suur. Seega on parim lahendus selline periood veeta energiasäästlikus seisundis. Samuti on passiivne olek vajalik karupoegade arengule kuluvate energiavarude minimeerimiseks. Taliuinak annab ka kuluvate energiavarude erinevuse tõttu eelise ühte ala asutavate karuliikidevahelises konkurentsis väiksemate kehamõõtmetega liigile, kes ilma selle eeliseta jääks konkurentsis kaotajaks.
Pruunkaru hakkab taliuinakuks valmistuma suve teisel poolel, süües 2-3 korda rohkem normaalsest toidukogusest. Karu kehakaal võib tekkinud nahaaluse rasvkoe paksenemise tulemusena tõusta 30-35%. Veidi enne taliuinaku algust muutub karu anorektiliseks ning tühjendab oma seedetrakti . Eestis jäävad karud taliuinaku tõttu paikseks enamasti u. oktoobri teisest poolest.
Taliuinaku veedavad karud talipesas, mis on tehtud looduslikku või karu enda poolt kaevatud koopasse, varjulisse kohta tuulemurrus, pinnaselohku või lihtsalt maapeale. Eestis ongi sagedaseim talipesa tegemine maapinnale tihedasse kuusenoorendikku, kus kuuskede oksad toimivad nn. katusena. Talipesa vooderdab karu oksarisu ja samblaga. Lumikatte saabudes võib moodustunud talikoopa sisene õhutemperatuur olla tunduvalt kõrgem välistemperatuurist. Õhuvahetuse tagamiseks on talikoopal enamasti olemas ka õhutusava. Talikoopa teevad karud enamasti inimeste poolt sageli külastatavatest kohtadest vähemalt 2 km kaugusele kuid on ka erandeid. Sageli teevad karud mitu varupesa, et tarvidusel ümber kolida . Vee kogunemise vältimiseks pessa maapinnale talipesa rajamisel valivad karud ümbritsevast alast veidi kõrgema künka.
Taliuinakus oleval karul aeglustub ainevahetus, mistõttu on karudel võimalik samade energiavarude juures kolm korda kauem söömata vastu pidada võrreldes aktiivse olekuga. Vajalik energia saadakse 90% ulatuses nahaaluse rasvkoe lagundamisest. Erinevalt paljudest talveund magavatest imetajatest täiskasvanud pruunkarudel pruuni rasvkudet ei esine, kogu rasvadest saadav energia pärineb valgest rasvkoest. Kehatemperatuur langeb taliuinaku ajal vaid 3-5°C võrra. Tiinetel emasloomadel on kehatemperatuur enne poegimist normaalsest kõrgem, poegimisjärgselt see küll langeb, kuid jääb siiski mitteimetavate loomade kehatemperatuurist kõrgemaks. Soojuse kadu aitavad vähendada ka isolaatoritena toimivad rasvakiht ja tihe karvkate; baribalidel on leitud ka preifeerse verevoolu vähenemist. Lämmastiku liigse kuhjumise vältimiseks sünteesitakse osast uurea lämmastikust aminohappeid , milledest osasid kasutatakse glükoosi saamiseks glükoneogeneesi abil. Ka immuunsüsteemis toimuvad muutused taliuinaku ajal on minimaalsed.
Taliuinakust ärkavad karud lume sulamisel. Täiskasvanud isasloomad ja noored karud ärkavad enamasti veidi varem kui poegadega emased. Karud võivad ärgata ka häirimise tagajärjel. Kui viimane juhtub talve esimesel poolel, siis läheb karu tavaliselt ettevalmistatud varupesasse edasi magama, talve teisel poolel ta enam seda teha ei pruugi.
ARVUKUS
1990ndate algusest on ametlike loendusandmete kohaselt karu arvukus Eestis pidevalt langenud. Ametlike andmeid ei saa absoluutarvuna kindlasti võtta puhta tõena, kuna karude korrektset loendust on väga keeruline läbi viia (et mitte öelda võimatu), kuna meetodid pole täiuslikud. Küll aga näitab pikaajaline arvukuse aegrida usutavat populatsiooni arvukuse trendi.
LIIKUMISED (ELUPAIGASUURUS JA-KASUTUS, RÄNDED)
Karude kodupiirkondade suurused varieeruvad olenevalt piirkonnast (saadaval olevatest elupaikadest, karude ja inimeste asustustihedusest, toitumistingimustest jmt. sõltuvalt) ja sugupoolest (isastel suurem, emastel väiksem) üsna suurtes piirides: nt. 28 ruutkilomeetrist Jaapanis emastel karudel kuni üle 3750 ruutkilomeetrini Yellowstone's, USAs (see ei ole ilmselt ülemine piir). Seega on samal alal elavate isaste karude kodupiirkond on enamasti vähemalt kaks korda suurem sama piirkonna emaste kodupiirkonna suurusest , eriti on selline erinevus märgatav kevadel ja suvel. Emaste karude kodupiirkonna suurus oleneb suuresti nende reproduktiivsest staatusest , olles indlevatel emastel karudel kuni 5 korda suurem mitteindlevate emaste kodupiirkonnast ning jooksuaegne kodupiirkond on mitteindlevate emaste hulgas väikseim sama aasta poegadega emastel, ilmselt on selle põhjuseks isaste karude vältimine väikeste poegadega emakarude poolt, kuna üsna sage nähtus karude puhul on liigisisene kannibalism. Pruunkarude kodupiirkonna suurus oleneb ka populatsiooni geograafilisest asukohast, mis ilmselt on tingitud elupaiga produktiivsuse erinevustest - kus on rohkem süüa, seal ei pea nii palju liikuma toidu otsimiseks. Karude sügisene liikumine on seotud eelkõige valmistumisega taliuinakuks ning seoses sellega on sel perioodil põhiliseks liikumisaktiivsust määravaks teguriks taliuinakuks tarvilike nahaaluste rasvavarude kogumiseks vajaliku toidu kontsentreeritus alal. Lisaks toidule mõjutab sel perioodil karude liikumisaktiivsust ka karu sugu ning talvitumiseni jäänud aeg: paar nädalat enne taliuinakusse jäämist väheneb karude liikumismäär nii emaste kui isaste karude puhul, kuid isaste keskmine liikumisdistants on suurem kui emastel.
Eestis on karu kodupiirkonna suurust ja kasutust uuritud vaid ühe emase karu telemeetrilise jälgimise abil aastatel 2005.-2006. Sügisest elupaigakasutust uuriti veidi täpsemalt 2005.a. sügisel ja leiti, et peale seda, kui karu oli leidnud omale sobiva ja suure kontsentreeritusega toitumisala, hakkas ta kasutama väga väikest piirkonda - selle sügisese kodupiirkonna tuumikala moodustas 0,62 ruutkilomeetri suurune ala, mille keskmes oli vana, endise talu õunaaed. Lisaks võib öelda, et karu ei kasutanud kogu seda tuumikala aktiivselt vaid liikus peamiselt kahe punkti vahel: õuna-aia ja vahepealseks lähedal olevas lepa -võpsikus puhkamiseks sobiliku koha vahel. Kuna karu liikus peamiselt videvikus, siis ei häirinud teda ka see, et u. 300 m kaugusel vanast õunaaiast oli kasutuses olev talu- majapidamine ning veelgi lähemal kohaliku tähtsusega maantee. Ju siis Eesti karud on inimestega kohanenud ja oskavad hoole ja osavusega end nende eest varjata.
Kahe aasta peale kokku saadud emase karu asukohapunktidest moodustus veidi üle 60 ruutkilomeetrine kodupiirkond. Mõnevõrra on ilmselt siin tegu ülehinnanguga, kuna esimesel aastal mõjutas karu liikumist raadio-kaelustamisest põhjustatud ðokk, mille tagajärjel muutis karu kiiresti oma asukohta . Samuti mõjutab tulemust see, et kuna tegemist oli suhteliselt lühikese vaatlusperioodiga, oli kodupiirkonna arvutamiseks kasutatud asukohapunktide hulk väga täpse kodupiirkonna suuruse leidmiseks veidi tagasihoidlik . Sellest hoolimata annab saadud tulemus mingitki aimu Eesti karude kodupiirkonna suurusest, kuigi täpsemaks arusaamiseks, kuidas, kui palju, millal ja kuhu karud Eestis liiguvad, oleks tarvis oluliselt mahukamat uuringut .
KÜTTIMINE
Karude küttimine on populatsiooni säilimise seisukohalt põhjalikku kalkuleerimist eeldav tegevus. Enamasti peetakse populatsiooni mittekahjustavaks küttimismahuks 5-6% populatsiooni suuruseks. Selline lähenemine eeldab loomulikult populatsiooni arvukuse teadmist. Lisaks sõltub mittekahjustava küttimismahu suurus vastava piirkonna karude viljakusest ning suremuse suurusest. Enamasti on karude suremus suurem suurema inimasustusega piirkondades (suurem inimtegevusest põhjustatud suremus - talvine häirimine, hukkumine liikluses jmt.)
1992-2005 ametlike loendus- ja küttimisandmete põhjal kütitakse Eestis keskmiselt 4,82% (min 2,3, max 6,9%) karupopulatsioonist. Karudes tähendab see protsent keskmiselt 29 karu aastas (min 12, max 40). Kõige intensiivsemalt kütiti karusi 1990-ndate keskpaigas. Kuna karu kustutati 2004.a. seoses EL-ga liitumisega ulukite nimekirjast, siis vastavalt 2004.a. kütiti viimase 15 aasta kõige väiksem arv karusi. Peale seda on aastane kütitud karude hulk taastunud 2000ndate alguse tasemele (ligikaudu 25 karu/a).
Nimetatud 2004.a. majandamismuutusega seoses võib praegu Eestis karu küttida kahjude vältimise eesmärgil. Praktiliselt tähendab see vaid paberimajanduse kasvu. Kahjuks on teadmised sellest, kui suured on kahjustused ja kui palju võidetakse karusid mingis piirkonnas küttides (sh. kas võidetakse), praktiliselt olematud. Kuigi karu küttimist põhjendatakse nö. karus inimesehirmu säilitamisega ja kahjude vältimisega, on käesoleva teksti autori arvates karu küttimine vajalik peamiselt seetõttu, et inimestes püsiks huvi karu vastu (jahimehed on nt. rohkem motiveeritud karusid loendama jm. andmeid koguma, kui nad neid ka veidi lasta saavad) ning selleks, et inimene ei hakkaks karus nägema kolli ja vaenlast (teadmine, et meil on püss, mida võib kasutada, teeb psüühiliselt tugevamaks).
Kasutatud kirjandus:

• Kaal, M. 1980. Pruunkaru. Sari "Pääsuke", Tln., Valgus, 96 lk.
  

• Korsten, M., Vulla, E., Leht, M., Valdmann, H., Saarma, U. 2004. Pruunkaru toitumisuuring andis põnevaid leide. Eesti Jahimees 3: 10-14
  

• Korsten, M. 2006. Sipelgad pruunkaru (Ursus arctos) toidus Eestis. Magistritöö zooloogias, TÜ ZHI, 51
  

• Lõhmus, A. 2001. Eesti suurkiskjate ohjamine ja kaitse. Eesti ulukid (8), Eesti Terioloogia Selts, 68 lk.
  

• Saarma, U., Valdmann, H., Korsten, M., Vulla, E., Männil, P., Karis , A. 2003. Eesti Karuprojekt. Mida Metsaisand sööb… Eesti jahimees 6:13-17
  

• Vulla, E. 2003. Karude taliuinak. Rmt.:Puhkuse teooria. Schola Biotheoretica XXIX. Toim. T. Tammaru , I. Puura. Tartu, Sulemees: lk. 11-14
  

• Vulla, E. 2003. Ilvese ( Lynx lynx) ja pruunkaru (Ursus arctos) küttimisvalimi vanuseline struktuur Eestis kihva tsemendi aastarõngaste alusel. Bakalaureusetöö zooloogias, TÜ ZHI, 31
   
  
• Vulla, E., Korsten.M, Valdmann, H. 2003. Jahimehe saak - millised hundid-karud-ilvesid langesid jahimehe saagiks . Eesti Jahimees 8/9: 52-54
  

• Vulla, E. 2006. Pruunkaru (Ursus arctos) toitumine ja sügisene elupaigakasutus Eestis. Magistritöö zooloogias, TÜ ZHI, 66
  

• http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.ht m