Jõevähk 2000-2009 (1)

Tartu Ülikool
Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Ökoloogia ja Maateaduste instituut
Geograafia osakond
Referaat aines Keskkonnaseire ja –kaitse normatiivid
Jõevähk 2000-2009
Heidi Silvet
Juhendaja : Jane Frey
Tartu 2010

Sisukord

Sisukord 2
1. Sissejuhatus 3
2. Lühiülevaade jõevähi bioloogiast , varude seisundist ja seda mõjutavates teguritest 3
2.1 Jõevähi arvukuse vähenemise põhjused 4
3. Metoodika 5
3.1 Seireprogrammi eesmärk 5
3.2 Seiretööde metoodika 5
3.3 Seirealad 6
4. Tulemused 6
5. Kokkuvõte 10
Kasutatud allikad 11

1. Sissejuhatus

Eestis esineb looduslikult ainult üks vähiliik, jõevähk ( Astacus astacus (L.)).
Jõevähk on Loodusdirektiivi V lisa liik, see tähendab liik, mille loodusest võtmist ja kasutamist võib reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega. Jõevähk on vastavalt Berni konventsioonile, EL elupaiga direktiivile ja IUNC Punasele Raamatule kas ohustatud või ohualdis liik, mis näitab selle liigi kõrget looduskaitselist väärtust ning mitte ainult Eesti mastaabis.
Jõevähil on tähtis osa veekogu ökosüsteemis. Arvukas vähi asurkond pidurdab veekogus taimestiku kasvu ja orgaanilise materjali settimist. Niikaua kui järves püsib elujõuline vähipopulatsioon, võivad vähid tõenäoliselt takistada või aeglustada eutrofeerumisprotsessi.
Jõevähk on kõrgelt väärtustatud inimese toidulaual. Ta hinnatud harrastuspüügi objekt ja ka kasvatatav liik. Kuna jõevähi puhul on tegemist mitmeti väga tähtsa liigiga , on äärmiselt vajalik populatsioonide seisundi kohta ajakohase info omamiseks pideva seire teostamine.
20. sajandil on vähivarud oluliselt kahanenud vähikatku ja teiste kahjustavate tegurite tõttu. Jõevähk on tähtis liik lähtuvalt nii ökoloogilisest, looduskaitselisest kui majanduslikust aspektist.
Käesoleva referaadi eesmärk on anda lühike ülevaade 2000.-2009. aasta jõevähi seireprogrammi tulemustest. Andmed on saadud peamiselt riikliku keskkonnaseire programmi koduleheküljelt http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/ Jõevähi seireprogrammi aruannetest.

2. Lühiülevaade jõevähi bioloogiast, varude seisundist ja seda mõjutavates teguritest

Alates 19. sajandi lõpust on vähivarud pidevalt vähenenud. Veekogud olid väga vähirikkad esimese Eesti Vabariigi ajal, millal veekogudest püüti ekspordiks kümneid tuhandeid vähki aastas (Mäemets, 1977). Järvekülje (1958) andmetel leidus 1950ndatel aastatel pooltes vähile sobivates veekogudes vähki püüki tasuval hulgal. Praegu võimaldavad märkimisväärses ulatuses vähi väljapüüki vaid üksikud Eesti mandriosa veekogudest. Vähivarude seisund on kõige parem Saaremaal, kus leidub mitmeid väga vähirikkaid veekogusid. 1993-2008. a andmete põhjal on teada Eestis ca 270 jõevähi leiukohta.
Jõevähk ei ela kaugeltki kõigis veekogudes, kuna tal on elupaiga suhtes omad nõudmised. Vähile on sobivad kõva (vähki kandva) põhjaga veekogud. Oluline on varjevõimaluste (kivide, puujuurte alused) või nende rajamise võimalused (urgude rajamiseks sobivad järsud savikad kaldad). Vähile on vajalik kvaliteetse vee olemasolu. Negatiivseks asjaoluks jõevähi veekogu puhul on veetaseme suur kõikumine, eeskätt veevaesus vooluveekogus. Veekogu ei tohi kannatada hapnikupuuduse all. Jõevähile optimaalne vee pH väärtus on vahemik 7-8. Koorikuvahetuseks on vähile vajalik rohke kaltsiumisisaldus vees. Vähk saab kasvada vaid jäiga kitiinkooriku vahetamise teel. Suguküpsed isased kestuvad aastas tavaliselt 1-2 ja emased vaid 1 korra.

2.1 Jõevähi arvukuse vähenemise põhjused

Jõevähile on ohtlik vee reostumine , eriti ammoniaagiga, raskemetallidega, putukamürkidega jne, aga ka kõrge hõljuvainete sisaldus.
Jõevähi haigustest on kahtlemata kõige ohtlikum vähikatk, mis on laastanud meie vähivarusid alates 19. sajandi lõpust. Tavaliselt hukkub katkulaadse suremise tagajärjel kogu veekogu vähistik. Vähikatk võib levida kontrollimatul vähi ümberasustamisel, ühe veekogu vee viimisel teise, sh. kuivatamata püügivahendite kasutamisel . Ilma ise haigusesse nakatumata, on vähikatku kandjaks ameerika päritolu võõrvähiliigid.
Järvekülg (1958) järgi on Eesti oludes suur patogeensus lapihaigusel ja see tekitab vähimajandusele suurt kahju. Jõevähi looduslikele populatsioonidele vähemohtlik on portselanhaigus. Otsest kahjulikku mõju ei avalda vähkide koorikul parasiteerivad vähikaanid (Branchiobdella sp.). Täpselt on määratlemata endoparasiit Psorospermium haeckeli toime vähile. Haiguste ja parasiitide esinemisele ja nende fikseerimisele tuleb igal juhul tähelepanu pöörata.
Jõevähi varusid kahjustavad vähivaenlased, kellest ohtlikumad on mink ja saarmas. Veel toituvad vähist kalad (eeskätt angerjas ), röövtoidulised putukad ( ujurid ja kiilivastsed) ning ka linnud.
Jõevähi elupaikadele mõjuvad negatiivselt keskkonnasäästmatud maaparandustööd, mis toovad kaasa looduslike vooluvete õgvendamist, setete koormust, veekogude veetaseme alandamisi jne.
Vähivarusid kahandavad loomulikult ka röövpüüdjad. Eriti suur on oht väiksemate vooluveekogude puhul, kust vähki on lihtne käsitsi ära korjata.
Vähivarude taastamise ja suurendamise abinõudeks on jõevähi asustamine ning vajadusel ka veekogude korrastamistööd.

3. Metoodika

3.1 Seireprogrammi eesmärk

Jõevähi seire eesmärgiks on saada pidevat informatsiooni vähipopulatsioonide seisundi kohta erinevates Eesti piirkondades. Jõevähi seire põhineb vähimõrdadega katsepüükidel. Iga vähi juures hinnatakse järgmisi näitajad: sugu, pikkus, kaal, sõrgade puudumine, taastuvate sõrgade esinemine, vigastuste esinemine, haiguste ja parasiitide esinemine.
Tulemuste põhjal antakse hinnang vähipopulatsiooni seisundile, püügi võimalikule mõjule, haiguste ja välisparasiitide esinemisele ning vähivaenlaste mõjule. Jõevähi seiret viib läbi Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, vastutavaks isikuks on Margo Hurt .

3.2 Seiretööde metoodika

Jõevähi seiretööd põhinesid katsepüükidel, milleks kasutati vähimõrdasid. Saagis esinenud vähid analüüsiti, fikseerides iga isendi koha järgmised näitajad: sugu, pikkus, kaal, sõra puudumine, taastuva sõra esinemine, vigastuste esinemine, haiguste ja parasiitide esinemine. Kogutud andmete põhjal kajastati veekogude lõikes: püütud isendite koguarv, püütud vähkide arv mõrraöö kohta ehk CPUE (catch per unit effort), mõõduliste vähkide protsent koguarvust, puuduva või taastuva sõraga isendite protsent koguarvust, lapihaigete ja portselanhaigete arv ja protsent koguarvust, ektoparasiitide suhteline arvukus. Tulemuste põhjal anti hinnang vähipopulatsiooni seisundile, püügi võimalikule mõjule, haiguste ja ektoparasiitide esinemisele ning vähivaenlaste mõjule. Jõevähi arvukuse määratlemiseks kasutati Soome vähiuurijate poolt esitatud skaalat : CPUE üle 10 – vähi arvukus väga kõrge; CPUE 4-10 – vähi arvukus kõrge; CPUE 1-4 – vähi arvukus keskmine; CPUE alla 1 – vähi arvukus madal.

3.3 Seirealad

Aheru järv, Ahja jõgi, Amme jõgi, Karujärv, Kavadi järv, Kubija järv, Kuke peakraav, Kuningvere järv, Kurtna Saarejärv, Kurtna Suurjärv, Luguse jõgi, Mustjõgi, Mustoja, Paadrema jõgi, Pangodi järv, Pedja jõgi, Punapea jõgi, Põltsamaa jõgi, Pülme järv, Rannapungerja jõgi, Soodla jõgi, Tänavjärv, Vidrike järv, Voki järv, Väinjärv, Värska laht, Ärma jõgi

4. Tulemused

Järgnevalt on ära toodud aastatel 2000-2009 läbi viidud seireprojektide kokkuvõtvad tulemused aastate lõikes. Jooniseid ei õnnestunud kahjuks lisada, sest graafikute rakenduses ei õnnestunud leida jõevähi andmeid.
2000. a.kokkuvõte
2000. aastal tehti jõevähi seiret 13 veekogus. Karujärve seiretransekti alal võrreldes olulisi muutusi ei toimunud. Jõevähi asurkonna seisund on stabiilne. Kavadi järve vähiasurkond on jätkuvalt vähivaenlaste (mink ja angerjas) surve all. Võrreldes eelnevate aastatega on märgata vähi arvukuse väikest tõusu, mis võib olla tingitud asustusmaterjali sisselaskmisest. Kubija järves on suurenenud mõõduliste vähkide osakaal püükides. Põhjuseks võib olla vähivaenlaste või püügi mõju vähenemine selles järve osas. Kuke peakraavi vähiasurkond kannatab tugeva röövpüügi surve all, millele viitab ka suurenenud lapihaigete isendite osakaal. Vähkide arvukus transekti alal on viimastel aastatel oluliselt kahanenud. Ärma jõel, Luguse jõel, Paadrema jõel ja Tänavjärvel toimus 2000. aastal vähi arvukuse üldine langus, mis oli tingitud ülepüügist. Väinjärves ja Põltsamaa jõe seiretransektides leiti vähki väga vähe. Nendes veekogudes toimub tugev salapüük. Pülme järve idakaldal täheldati vähi arvukuse järsku langust, mis arvatavasti oli tingitud ülepüügist. Läänekaldal oli arvukus stabiilne. Viimastel aastatel on suurenenud puuduva või taastuva sõraga isendite osakaal (1998. aastal 8%, 1999. aastal 11.3% ning 2000. aastal 15,4% kõikidest  püütud vähkidest). Vidrike-Voki järve vähiasurkond on olnud viimased neli aastat madalseisus. Veekogus on tugev mingi surve. Mustoja jõe vähiasurkonna seisund on püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilsena. Jõe vähiasurkonnale avaldab mõju röövpüük ja vähivaenlaste — saarma ja mingi — tegevus.
2001. a.kokkuvõte
2001. aastal teostati jõevähi (Astacus astacus) seiret kokku 12 veekogul . Karujärve vähiasurkonnas olulisi muutusi ei täheldatud. Seiretransekti alalt püüti kokku 71 vähki, millest mõõdulisi oli 38%. Kavadi järve hõredat vähipopulatsiooni püütakse tõsta asustamistega. Kuke peakraavi transekti alal on vähkide arvukus ja populatsiooni vanuseline struktuur suhteliselt püsiv. Lapihaigete osakaal on jäänud endisele tasemele . Kurtna Suurjärves on vähkide suhteline arvukus suure röövpüügi koormuse tõttu vähenenud. Kubija järve seirealal olid enamus püütud vähkidest mõõdulised (kuni 89% esmapüügil). Haigusi ei esinenud, vähikaane oli suhteliselt palju. Vähi suhtelises arvukuses oli 2001. aastal oluline tagasiminek. Mustoja jões kannatab vähi asurkond tugeva ülepüügi all. Samuti oli püükides kõrge lapihaigete osakaal. Pülme järves on viimaste aastatega jõevähi arvukus langenud. Põhjuseks arvatavasti ameerika naaritsa tegevus. 2001. aastal lapihaigeid vähke seirepüükide käigus ei leitud. Seega vähipopulatsiooni hõrenedes on kadumas ka lapihaigus. Ärma jõel, Luguse jõel, Paadrema jõel ning Tänavjärvel esineb salapüügi surve vähiasurkonnale, mistõttu on toimunud vähi arvukuse langus. Paadrema jõest ei leitud vähkidele ohtlikke parasiite ega haigusi.
2002. a.kokkuvõte
2002. aasta seireandmed näitavad vähi arvukuse languse tendentsi (v.a Karujärves), mis on tingitud suurest püügikoormusest, röövpüügist ja 2002. aasta põuasest suvest tulenenud madalast veetasemest vähiveekogudes. Karujärves on vähkide elutingimused soodsad ning siinne vähiasurkond on vaatamata röövpüügile stabiilne. Paadrema jõel püütud vähkide väike keskmine pikkus ja kaal viitavad ülepüügile. Luguse jõel suurt salapüügi koormust iseloomustab vähkide keskmise mõõdu väike näitaja. Puuduvate või murtud sõrgade suur osakaal — 10,6% viitab suurele vähivaenlaste (euroopa naarits ?) survele. Kavadi järve seirepüügi saagikus oli 2002. aastal samaväärne 2000. ja 2001. aasta tulemusega (CPUE 0,5-0,7). Pülme järves on jõevähi arvukus katastroofiliselt vähenenud. 2002. andemete järgi on vähk kadunud läänekalda piirkonnast . Arvukuse vähenemise põhjuseks on mingi (ameerika naaritsa) kõrge arvukus. Kurtna Suurjärve vähi asurkond asub väga tugeva röövpüügi surve all. Vähiasurkonna peamine osa paikneb järve idaosas, kus raskendatud ligipääs tagab vähiasurkonnale suhteliselt stabiilse taastootmisvõimaluse. Mustoja jõe vähiasurkond kannatab tugeva röövpüügi ja mingi tegevuse all. Mõõduliste vähkide osakaal püügis on kõigest 9% ja vahemikus ainult 10-11 cm. Puuduvate ja taastuvate sõrgadega vähke oli üle 11%. Lapihaigete isendite osakaal ulatub stabiilselt üle 30%.
2003. a.kokkuvõte
Kokku teostati seiret 2003. aastal 10 erinevas seirepunktis: Karujärves, Kubija järves, Kuke peakraavis, Kurtna Suurjärves, Luguse jões, Mustoja jões, Põltsamaa jões, Tänavjärves, Väinjärves ja Vidrike järves. Vähiasurkondade seisundi suhteline stabiilsus registreeriti 6 punktis: Karujärves, Kubija järves, Kuke peakraavis, Mustoja jões, Tänavjärves ja Vidrike järves. Vähiasurkonna arvukus oli oluliselt langenud Kurtna Suurjärves, Luguse jões ja Põltsamaa jões. Vähki ei saadud Väinjärve seirealalt. Vähiasurkondade episootilise seisundi analüüsil oli kõrgeim lapihaigusse nakatunud isendite osakaal Kuke peakraavis, ulatudes 50,3%-ni. Haiguskandjate osakaalu ligi kahekordne suurenemine korreleerus mõõduliste isendite suure osakaaluga püügis. Mustoja jões oli nakatumus 31,7%, mis on stabiilne näitaja.
Seire käigus saadud andmed kinnitasid 2002. aasta põua ja sellele järgnenud karmi talve mõju vähiasurkondade arvukuse vähenemisele, kus omavahel seostusid nii otsesed tegurid, nagu kuivus, külmumine ja hapniku vähenemine alla kriitilise piiri, kui ka kaudsed tegurid, nagu suurenenud röövpüük ja vähivaenlaste rüüste.
2004. a.kokkuvõte
2004.aastal teostati jõevähi seiret 11 erinevas seirepunktis: Karujärves, Kubija järves, Kuke peakraavis, Kurtna Suurjärves, Luguse jões, Mustoja jões, Paadremaa jões, Pülme järves, Tänavjärves, Voki järves ja Ärma jões. Vähiasurkondade seisundi suhteline stabiilsus registreeriti viies punktis: Karujärves, Kubija järves,  Tänavjärves, Voki järves ja Väinjärves. Oluliselt oli vähiasurkonna arvukus langenud Kurtna Suurjärves, Mustoja jões ja  Paadrema jões. Vähki ei leitud Väinjärve seirealalt, Ärma jõe seirealal püük üleujutuse tõttu ebaõnnestus. Vähi arvukus oli mõnevõrra tõusnud Pülme järve ja Tänavjärve seirealal. Vähiasurkondade episootilise seisundi analüüsil oli kõrgeim lapihaigusse nakatunud isendite osakaal Kuke peakraavis, ulatudes 54,5%-ni. Lapihaigeid leiti rohkem ka Tänavjärvest. Seire käigus saadud andmed kinnitavad endiselt tugeva röövpüügi esinemist peaaegu kõigis seirepunktides kaasaarvatud veekogude teistes piirkondades.
2005. a.kokkuvõte
2005. aastal teostati jõevähi (Astacus astacus) seirepüüke kokku 13 seireveekogul. Jõevähi seirejaamad olid: Aheru järv, Ahja jõgi, Karujärv, Kuke peakraav, Kurtna Suurjärv, Kuningvere järv, Luguse jõgi, Mustjõgi, Mustoja jõgi, Aheru järv, Paadrema jõgi, Pülme järv, Tänavjärv, Värska laht. Aheru järves on jõevähi arvukus viimastel aastatel püsinud küllaltki stabiilsena. Samas on toimunud pidev taastuvate ja puuduvate sõrgadega isendite arvu tõus püügis (1993.a. oli see 5,9%, 2000.aaastal 12% ning 2005.a. juba 17,3%). Võrreldes 2004. a katsepüüga, näitas seirepüük Ahja jõest madalamat jõevähi arvukust. Karujärve vähiasurkonna seisund on püsinud stabiilsena. Esines suurte vähkide domineerimine, mis kannibalismi tõttu viib noorjärkude arvukuse vähenemisele. Kuke peakraavis oli võrreldes eelneva aasta püügitulemusega lapihaigete vähkide osakaal küll mõnevõrra langenud, kuid püsis siiski endiselt väga kõrge. Seega oht haiguse levikuks Saaremaa teistele väheveekogudele. Võrreldes eelneva kahe aasta püükidega on vähkide arvukus Kurtna Suurjärves taastumas. Peale 2000. aastal toimunud vähivarude hävingut on vähi asurkond Kuningvere järves taastumas. Luguse jõel, kus vähipüük on olnud peatatud viimased kolm aastat, võib täheldada asustustiheduse stabiliseerumist ja isegi  mõningast tõusu. Mustjõe vähiasurkond Mõniste silla piirkonnas on heas seisundis. Seejuures on väga kõrge mõõduliste (110 mm ja üle) isendite osatähtsus. Mustoja jõe vähiasurkond on endiselt väga tugeva salapüügisurve all: mõõdulisi isendeid vähe, suurenenud lapihaigete osakaal, suhteliselt  kõrge puuduvate ja taastuvate sõrgadega isendite osakaal. Võrdlevalt eelnevate seireperioodidega vähi arvukuse tõusu Paadrema jõel, vaatamata toimuvale intensiivsele salapüügile. Alates 2004.a. näitab aga jõevähi arvukus Pülme järves taas tõusutrendi. Väikest langust  näitab ka puuduvate, taastuvate või vigastatud sõrgadega isendite osakaal –  2004. aastal 12,7%-i ning 2005. aastal 12,2%-i. Tänavjärve jõevähi asurkond oli ajalooliselt  terve ja suure taastumispotentsiaaliga, kuid ilmselt intensiivse püügi tõttu on levima hakanud lapihaigus. Värska lahe vähipopulatsiooni seisund on hea.
2006. a.kokkuvõte
2006. aastal teostati jõevähi katsepüüke 12 seireveekogus. Katsepüükideks kasutati vähimõrdasid. Tulemuste põhjal ei esine jõevähki Rannapungerja jões ja Põltsamaa jões. Oluliselt oli vähivaru seisund halvenenud Kubija järves. Võrreldes eelnevate aastatega oli aga vähivaru mõnevõrra kahanenud Aheru järves ja Luguse jões. Nendes veekogudes ja ka Ärma jões oli oluliselt kahanenud suuremate (mõõduliste) vähkide osatähtsus, mis ilmselt on röövpüügi tulemuseks. Ka Paadremaa jõel täheldati salapüügi mõju, kuid seal on vähipopulatsiooni seisund, võrreldes 2002-2004. a olukorraga, siiski paranemas. Mitmel veekogul täheldati suurt puuduva või taastuva sõraga vähkide osakaalu. Lapihaigust esines vähkidel vaid Ärma jões, kus seda haigust on kohatud ka varemalt. Esmakordselt alates 1993. aastast ei tuvastatud lapihaigust  Pülme järvest. Portselanhaigusesse nakatumus oli madal.
2007. a.kokkuvõte
2007. aastal teostati jõevähi katsepüüke 10 seireveekogus. Katsepüükideks kasutati vähimõrdasid. Tulemuste põhjal ei esine jõevähki enam Ahja jõe seirealas, kus vähistik hukkus tõenäoliselt vähikatku tõttu. Jõevähk esineb väga kõrgel arvukusel kolmes Saaremaa seireveekogus: Karujärves, Kuke peakraavis ja Punapea jões. Kõrge on vähi arvukus Värska lahe seirealas ning ka Luguse jões. Keskmise tihedusega vähipopulatsioon on seireandmete põhjal Mustojas, Tänavjärves, Kurtna Suurjärves ja Kuningvere järves. Lisaks Ahja jõe vähistiku kadumisele täheldati vähi arvukuse langust Luguse jões, Tänavjärves, Kurtna Suurjärves ja Kuningvere järves. Põhjustena on esile toodud aktiivset röövpüüki ning Luguse jõe puhul euroopa naaritsa aktiivset vähist toitumist. Lapihaigust esines vähkidel Tänavjärves, Mustojas ja Kuke peakraavis. Kahes viimases oli nakatunud isendite osatähtsus kasvanud, ulatudes üle 50%. Kolmest veekogust saadi üksikuid portselanhaigeid vähke, mis on Eesti veekogudes tavaline. Vähi koorikul parasiteerivaid vähikaane (Branchiobdella sp.) esines vähem või rohkem kõigis veekogudes, kust vähke saadi. Nende mõju vähipopulatsioonile peetakse väheoluliseks.
2008. a.kokkuvõte
2008. aastal teostati jõevähi katsepüüke 12 seireveekogus. Katsepüükidel kasutati vähimõrdasid. Jõevähk esines kõigis vaadeldud veekogudes, kuid erineval arvukusel.
Seireandmed näitasid, et jõevähi arvukus on stabiilselt madal Kubija järves, Pülme järves, Vidrike järves ja Voki järves. Neis veekogudes oli vähivaru seisund oluliselt parem 5 või rohkem aastat tagasi. Vähi arvukus hinnati madalaks ka Mustjõe ja Ärma jõe seirealades, kus eelnevate (2006) seireandmete järgi oli populatsiooni tihedus vastavalt keskmine ja kõrge. Siiski on kahtlus , et Ärma jõe seiretulemust alandas oluliselt kõrge veeseis ning soovitav on järgmisel aastal seirepüüki korrata . Keskmisel arvukusel leidub vähki Amme jões, Kavadi järves ja Paadrema jões. Neist Kavadi puhul on tegemist suurenenud populatsiooniga. Amme ja Paadrema jões oli aga vähivaru eelneval uurimisaastal paremas olukorras. Paardema jõe puhul  võis seire tulemust mõjutada liigne veerohkus. Uuritud seireveekogudest on vähirikkamad Aheru järv, Luguse jõgi ja Pangodi järv.  Eriti positiivsena tuleb esile tuua vähivaru hüppelist kasvu Pangodi järves.
Haigustunnustega vähke leiti kolmest seirealast: Pülme järvest üks lapihaige, Mustjõest samuti üks lapihaige ning Amme jõest neli portselanhaiget. Vähi koorikul parasiteerivaid vähikaane (Branchiobdella sp.) esines vähem või rohkem kõigis veekogudes, kust vähke saadi. Nende mõju vähipopulatsioonile peetakse väheoluliseks. Röövpüügile viitavaid jälgi esines Amme jõe kallastel. Vähivaenlaste mõju leiti olevat naaritsa näol Luguse jõe seirealas. Vidrike ja Voki järve puhul võivad vähivarude madalseisu põhjuseks olla mink ja saarmas.
2009. a kokkuvõte
2009. aastal teostati jõevähi katsepüüke 10 seireveekogus. Katsepüükidel kasutati vähimõrdasid. Jõevähk esines kõigis veekogudes, kuid erineval arvukusel. Mustoja seirepüügis olnud üks vähk näitas väga madalat arvukust. Kuna kahe aasta eest oli vähi asustustihedus keskmine ning arvukuse langus drastiline, on vajalik kontrolliks teostada 2010. aastal täiendav seirepüük. Keskmisel arvukusel esineb jõevähk Kuke peakraavi ja Kuningvere järve seirealas. Kuke peakraavis on suuresti vähivaru vähenenud, võimalik, et vohava lapihaiguse mõjutusel. Vähiasurkonna muutuste jälgimiseks on soovitav korrata seal seirepüüki ka 2010. aastal. Kuningvere järves on jõevähi seisundi osas aga märgata paranemise trendi. Jõevähi arvukus on kõrge Kurtna järves, Tänavjärves, Värska lahes ja Ärma jões. Seejuures oli täheldatav oluline vähivaru kasv  Kurtna Suurjärve ja Tänavjärve puhul. Karujärves, Luguse jões ja Punapea jões on jõevähi asustustihedus väga kõrge. Neist Luguse jõe vähivaru on just viimastel aastatel olulisel määral taastunud.
Lisaks Kuke peakraavile leiti lapihaigeid vähke veel Tänavjärvest ja Ärma jõest. Üksikuid portselanhaigeid isendeid esines pooltes seirealades. Vähi koorikul parasiteerivaid vähikaane (Branchiobdella sp.) esines vähem või rohkem peaaegu kõigis veekogudes, v.a Tänavjärv. Nende parasiitide mõju vähipopulatsioonile peetakse väheoluliseks. Röövpüügi mõju vähiasurkonnale hinnati oluliseks Luguse jõe ja Tänavjärve ning tõenäoliseks ka Kuningvere järve puhul. Luguse jões toitub vähist aktiivselt naarits, võimalik, et ka saarmas.

5. Kokkuvõte

Jõevähk on kadunud või kadumas suures osas tema kunagisest areaalist. Jõevahk on EL loodusdirektiivi V lisa liik, mille kaitseks peab riik hävimisohu korral kehtestama kaitsemeetmed.
Pool sajandit tagasi tehtud uuringute põhjal sobisid jõevähile ligikaudu 90% meie jõgedest ja 50% järvedest. See arvamus tugines elukeskkonna ja vee kvaliteedi hinnangule. Tänapäeval sobivad jõevähile elamiseks vaid 15% jõgedest ja 30% järvedest. See viitab veekogude seisundi järsule halvenemisele viimasel poolsajandil. Paljudes kunagistes heades vähiveekogudes on nüüdseks jõevahk kadunud või esineb väga hõreda populatsioonina.
Jõevähi üsna tagasihoidlik viljakus ning tundlikkus keskkonnatingimuste ja haiguste suhtes teevad ta kergesti haavatavaks. Seepärast on looduslikud vähivarud vähenenud kogu levila ulatuses. Paremini säilinud jõevähi asurkonnad Saaremaal ja mõnedes Lõuna-Eesti järvedes. Teistes piirkondades on vähi levikuala kahanenud ja varude seisund halb.
Peamisteks varude vähenemise põhjusteks on vähikatk, reostus , elupaikade rikkumine , võõrliikide sissetoomine, vähivaenlased ja röövpüük.
Vähivaru taastamine on võimalik asustamise teel. Samuti on võimalik asustamisega luua uusi vähiasurkondi, näiteks värskelt rajatud tehisveekogudes. Vähi asustamine ei anna aga tulemust, kui veekogu ei paku vähile sobivaid elutingimusi. Sellisel juhul on vajalik elupaikade taastamine või parandamine, mis on väga töömahukas tegevus. Jõevahi varude seisundist ja võimalikest muutustest ajakohase ülevaate omamiseks tuleb jätkata perioodilisi katsepüüke vähiveekogudel. Äärmiselt vajalik on seire jätkamine olulisematel vähiveekogudel ning asustamise tulemuslikkuse hindamine.

Kasutatud allikad

Riiklik keskkonnaseire programm, Keskkonnaministeerium
http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/index.php?id=13&act=selected_subprogram&prog_id=628219542&subprog_id=1089102874
(20.05.2010)

Tegevuskava jõevahi varude kaitseks, taastamiseks ja kasutamiseks 2009.a
Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud uurimisprojekti aruanne
http://www.trykised.envir.ee/files/1275.pdf
(21.05.2010)

Nikolai Laanetu artikkel „Jõevähk elab vees ja meie südames, aga sureb meie tegudest“ Eesti Looduse artikkel 2004
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel790_787.html
(23.05.1010)