Eesti imetajate kohastumised. (0)

 Eesti imetajate kohastumised! 
referaat bioloogias
S
Eestis elab 65 liiki imetajaid . Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga . Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda. Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru . Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast , avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest.
Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes.
K
Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge , mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe (Eesti Selgroogsed ).
Saarmas toitub põhiliselt kaladest: sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu, kusjuures ta eelistab väiksemaid. Talvel sööb ta rohkesti konni , sageli ka puruvanasi. Suvel püüab ta närilisi, eriti mügrisid, mõnel pool murrab linde, näiteks parte ja kurvitsaid, isegi vähke.
Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesasid, mida ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal . Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus .
Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakothadega ja kärestikega jõgesid, mis aasta läbi jäävabad on. Jõest üle saja meetri saarmas naljalt kaugemale ei lähe. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg. (Vikipeeadia)
Saarmast võib kohata nii mageveeliste (jõed, järved) kui soolaveeliste (mered, ookeanid ) veekogude ääres. Selle väikese imetaja keha on vees elamisega hästi kohastunud , saarma lühikesed käpad on varustatud ujulestadega ja pikka saba kasutab ta tüürina; samuti suudab saarmas viibida vee all ilma hingamata 8 minutit! Jahti peab ta väga tulemuslikult. Tema suured vurrud on erakordselt tundlikud ja võimaldavad tal jälgida saagi liikumist pimedas või sogases vees. Oma koopa kaevab saarmas mäekünka sisse ning sellel on 2 sissekäiku – üks võimaldab pääsu otse vette, teine avaneb maapinnale. (G. Warnau, Kohtumine Loomadega , 2003 „ Sinisukk “, lk, 177)
Saarmas
http://margalad.wikispaces.com/file/view/saarmas.jpg/32582639/saarmas.jpg
Ondatrat - Elupaigaks taimestikurikkad jõe-, järve-, tiigi- ja kraavikaldad, kus vesi põhjani ei külmu. Ondatra on poolveelise eluviisiga , ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. (Eesti Selgroogsed)
Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid palistavad tarnad , osjad, pillirood jt kaldaveetaimed. Ta on hea ujuja ja sukelduja, võib vee all viibida kuni 10 minutit. Ta on aktiivne öösel ja hämarikus.
Ondatra eluiga on tavaliselt 2–3 aastat, harvem ka kuni 5 aastat.
Ondatra peamised vaenlased on rebased, saarmad, suured röövlinnud jt. Inimesed kütivad neid karusnaha pärast.
Ondatra kaevab oma keerulisi käike kaldastangusse ja rajab kaldaroostikesse kanaleid , kasutades neid toidu vedamiseks söögikohta. Maa-aluste käikude läbimõõt on 15-20 cm ja vette rajatud kanalid võivad olla isegi kuni paari meetri laiused. Madalas vees ehitab ondatra taimedest kuhipesi – pesa kuhi on umbes 1,5 laiune ja ulatub kuni meetri kõrgusele üle veepinna . Sissepääs paikneb vee all. Ondatra ei tee oma pesakuhilasse ventilatsiooniavasid, sest ehitusmaterjal laseb seinte kaudu niigi piisavalt õhku läbi. (Vikipeedia)
Ondatrad eelistavad rikkaliku kaldataimestikuga mageveekogusid (nii seisu- kui vooluveega, kuid eelistatult aeglasema vooluga), mis talvel põhjani ei jäätuks.Talvel moodustavad rohust ja pilliroost kuni meetrikõrguse pesakuhila, milles on kaks või enam kambrit ja “sahvrid”. Suvel elutsevad nad rohust ja mullast ehitatud kuhilpesades (millel on õhutusavad) või urgudes, mis on uuristatud kaldasse, kusjuures sissepääs jääb vee alla. Ondatrad jätavad kaldataimestikku 20-30 cm laiuseid radu, tekitavad kanaleid ka veetaimestikku. Urgude ette ja mitmesugustele eenditele tekitavad ondatrad väljaheitekuhilaid (väljaheited on rohelised kuni mustad, meenutavad oliivikive). Normaalse arvukuse korral elutseb ühe kilomeetrise kaldalõigu kohta talvel 3, suvel 10 isendit. (Looduspilt)
Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid palistavad tarnad, osjad, pillirood jt kaldaveetaimed. Ta on hea ujuja ja sukelduja.
Ondatra eluiga on tavaliselt kaks aastat, harvem ka kuni 5 aastat.
Ondatra peamised vaenlased on rebased, saarmad, suured röövlinnud jt. Inimesed kütivad neid karusnaha pärast.
Ondatra kaevab oma keerulisi käike kaldastangusse ja rajab kaldaroostikesse kanaleid, Kasutades neid toidu vedamiseks söögikohta. Maa-aluste käikude läbimõõt on 15-20 cm ja vette rajatud kanalid võivad olla isegi kuni paari meetri laiused. Madalas vees ehitab ondatra taimedest kuhipesi – pesa kuhi on umbes 1,5 laiune ja ulatub kuni meetri kõrgusele üle veepinna. Sissepääs paikneb vee all. Ondatra ei tee oma pesakuhilasse ventilatsiooniavasid, sest ehitusmaterjal laseb seinte kaudu niigi piisavalt õhku läbi. (LeMill)
Ondatra
http://www.prirodainfo.cz/photos/Ondatra%20zibethicus1.jpg
Kobras - Eelistab elada vee- ja kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Paisutab elukohaks valitud veekogu tammidega (mida ehitab enda langetatud puudest ) ülesse, põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest kaldale või kraabib uru (juhul kui veekogul on järsud kaldad ). Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). (Eesti Selgroogsed)
Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi ( vesikupp , valge vesiroos , võhumõõk, pilliroog ), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.
Koprad ehitavad uru või kuhilpesa . Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini. On täheldatud ka vahevormi, poolkuhilpesi: hävinud laega urule kuhjatakse okstest katus.
Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette.
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad.
Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada, ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.
5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, aga 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud . (Vikipeedia)
Kobras on üks suurimaid närilisi, ta võib olla üle meetri pikk (koos sabaga) ja kaaluda 30 kg! Kopra hambad on võimsad ja võimaldavad tal teha puuraiduri tööd. Tal kulub 10 cm jämeduse puu langetamiseks 5 min. Kobras kasutab puutüvesid tammide ehitamiseks ja tugevdamiseks, tammid on kuni 300 m pikad ja 3 m paksud. (G. Warnau, Kohtumine Loomadega, 2003 „Sinisukk“, lk, 163)
Kobras
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/CASFIBs.jpg
Hallhüljes - Elupaigaks ulgumere saarte ja laidude ümbruses. Paikse eluviisiga. (Eesti Selgroogsed)
Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi.
Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit.
Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989-2000. (Miksike)
Hallhülged elavad kõikjal Atlandi Ookeani põhjapoolses osas ning sellega ühenduses olevates meredes, mille hulka kuulub ka Läänemeri. (Looduspilt)
 Hallhüljes on üks meie kahest hülgeliigist. Ta on kuni 3 m pikk ja 300 kilo raske. Hülgepojad on valged, nõnda on neid nende lastetoas - jääpangal - raske märgata. Soojadel talvedel on hülged sunnitud poegima laidudel ja saartel, kus valges kasukas hülgepojad on kerge saak kiskjatele. (Looduseheli)
Hallhüljes
http://miksike.ee/docs/referaadid2005/laanemeri9_ester.jpg
Viigerhüljes - Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. (Eesti Selgroogsed)
Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses.
Viigrid toituvad kalades ja meres elutsevatest selgrootutest . (Vikipeedia)
Asustab põhjapoolkera meresid ning mujal maailmas ka mõningaid mageveekogusid. Eestis kohtab viigerhülgeid palju harvemini kui hallhülgeid. Loomad on aastaringselt suhteliselt paiksed ja püsivad rannikuvete ning laidude läheduses. (Looduspilt)
Ta on Eesti rannavete elanik . Suurema osa oma elust veedab ta vees. Väga harva tuleb kivirahudele või väiksematele saartele puhkama . Viigerhülge jäsemed on maapinnal käimiseks kõlbmatud - need on tal ujumiseks . Tema maiuspalaks on kalad, kellele peab kogu päeva jahti. Kevadel, veebruari- või märtsikuus, sünnib viigerhülgel lumivalge kasukaga poeg. Kui ta ema kõrval jääpangal lamab , reedavad tema asukohta ainult kaks süsimusta silma. (Miksike)
Viigerhüljes
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHISk.jpg