Referaat kärplased (0)

Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis , siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia , kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine : ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane haistmismeel , mis aitab neil jälitada saaki ja vahetada üksteisega informatsiooni. Kõigil neil on päraku juures õlist tugevalõhnalist vedelikku tootvad lõhnanäärmed. Kärplaste seas leidub erakordselt hinnatud karusloomi. Nende hulgas on tuntud jahiobjekte, aga ka farmides kasvatatavaid, samuti neid, keda aklimatiseeritakse väljaspool looduslikku levilat. Paljud toovad inimesele suurt kasu kahjurnäriliste hävitajatena. Mõned lihatoidulised liigid võivad tekitada teatavat kahju linnukasvatusele ja jahimajandusele. (Loomade elu 7. köide Imetajad ).
Kärp ( Mustela Erminea)
Kehaehitus ja välimus
Kärp on nirgiga sarnane, kuid suurem ja hästi eristatav musta sabaotsa poolest. Tüvepikkus kõigub 16 ja 38 cm vahel, sabapikkus on 6-12 cm, mass kuni 760 g (tavaliselt vähem). Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus).
Leviala
Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad )
Toitumine
Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni , kalu, näljaga ka kadakamarju. Toidurohkel ajal teeb aga toiduülejääkidest varusid. Ta püüab oma saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval. (Loomade elu 7. köide Imetajad).
Järglased
Kärp sigib kord aastas. Paaritumine toimub harilikult kevadel või suve algul. Tiinus kestab 9-10 kuud. Nii et pojad (keda on keskmiselt 4-8 ) sünnivad järgmisel kevadel. Vastsündinu mass on 3-4 kg. Nägema hakkavad 1 kuu vanuselt, uru hülgavad 2 kuu pärast. Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ).
Nirk ( Mustela Nivalis)
Kehaehitus ja välimus
Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba.Suvel on nirk seljapool helepruun, alt valge või kollakas.Levila põhjaosas muutub ta talvel üleni valgeks. Tüvepikkus on 13-28 cm, sabapikkus kuni 9 cm, mass 40- 100 gr. Nirk seisab tihti tagajalgadel püsti. Kärbist eristab nirki lühem saba ja musta sabaotsa puudumine.(Loomade elu 7. köide imetajad).
Leviala
Teda võib kohata kogu Euroopas. Põhja- Aafrikas, suuremas osas Aasiast ja Põhja- Ameerikas, Eestis on nirk levinud üle kogu territooriumi, kuid võrdlemisi vähearvuliselt. (Loomade elu 7. köide imetajad).
Toitumine
Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, põõsastikus, metsaservades. Tema põhitoit on hiired, aga ta ei põlga ära ka vihmausse, putukaid, linnumune . Ega isegi suuremad loomi: rotte, kanalisi. Nirk otsib põhiliselt toitu öösiti ning kütib pisinärilisi üllatava osavusega, jälitades neid isegi urgudes ja varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia).
Järglased
Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda . Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3-7 poega . Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks. Pärast jäävhammaste tulekut on pojad võimelised ise endale toitu otsima ning suudavad edukalt saaki murda juba 8 nädalaselt. Suguküpsus saabub kolme- nelja kuuselt (kui pesakond sünnib varakult ja toitu on palju siis samal aastal). Silmad avanevad nelja nädalaselt ning emapiimast võõrduvad pojad 3-4 nädalaselt. Poegi hooldab ainult emaloom ning selle alla ei kuulu poegade murdma õpetamine, sest murdmine on neil instinktiivne. Nirgi eluiga on umbes 5 aastat. Kõrgem teadaolev eluiga looduses on nirkidel 3 aastat. Tehistingimustes 10 aastat. (Euroopa Imetajad).
Naarits ( Mustela Lutreola)
Mink ( Mustela Vison)
Kehaehitus ja välimus
Nad mõlemad on head ujujad, sukelduvad osavalt. Väliselt meenutavad tuhkruid, kuid on neist masajamad, lapikuma peaga, väiksemate kõrvadega, tihedama karvastikuga ja väga paksu aluskarvaga. Ühtlaselt tumepruun karv on naaritsal punkama tooniga, kui mingil. Naaritsal on valge laik mõlemal mokal, mingil vaid alumisel . Varvaste vahel on neil osalised ujulestad. Naarits on mingist märgatavalt väiksem ja nõrgem. Tüvepikkus on naaritsal 32-43 cm, sabapikkus 12- 19 cm ja mass 550- 800 grammi. Mingi tüvepikkus ületab sageli 45 cm. Sabapikkus 15- 25 cm ja mass kuni 1, 5 kg. ( Loomade elu)
Leviala
Eluviisilt on nii mink kui ka naarits öised. Naaritsa leviala on katkendlik. Teda leidub Hispaanias ja Prantsusmaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Eestis on naarits väljasurnud (viimane isend 1996), saartel liik taastamisel. (Loomade elu, Imetajad).
Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad)
Toitumine
Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest. Põhiosa toidust moodustavad kalad, linnud , samuti närilised( nt. Mügrid, ondatrad, rotid ), roomajad ja selgrootud (nt vähid ja putukad). Saaki püüab vees või vee läheduses. Isased püüavad tavaliselt suuremaid saakloomi, kui emased ja peavad viimasest enam jahti maismaal. (euroopa imetajad, loomade elu )
Järglased
Naarits paaritub märtsis- maini . Pojad sünnivad mai lõpus ja juunis. Suguküpsus saabub 1 eluaasta lõpuks. Tiinus kestab 40- 43 päeva. Pesakonnas on 2-7 poega ( keskmiselt 3-4 ). Aastas üks pesakond ning pojad võõrduvad emapiimast 10 nädalaselt. Kõrgeim eluiga üle 10 a (tehistingimustes), looduses 3- 4 aastat. ( Euroopa imetajad)
Mink paaritub veebruarist - aprillini . Poegimine toimub aprillis - mais. Suguküpseks saavad nad 10-11 kuuselt. Tiinus kestab 30- 35 päeva. Pesakonnas 4-9 poega ja aastas 1 pesakond. Pojad võõrduvad emapiimast 5-6 nädalaselt. Eluiga 10 a tehistingimustes, kui looduses palju vähem. ( Euroopa imetajad)
Tuhkur ( Mustela Putorius )
Kehaehitus ja välimus
Tume- kuni mustjaspruun, koonuots ning silma- ja kõrvalesta vaheline ala valged. Talvel annab tumedama ja hõredama pealiskarva alt paistev kahvatukollane aluskarv loomale eripärase välimuse. Noorloomadel on esimesel talvel tihe tuhmkollane kasukas . Karvavahetus toimub mais- juunis. Tüvepikkus isastel 610- 1300 g, emastel 310- 600 g (sünnikaal 9-10 g ). Anaalnäärmed toodavad nõret, mida kasutab lõhnamärgistamisel aga ka enesekaitsel.( Euroopa imetajad)
Leviala
Pesitseb madalikualade metsamaastikel, samuti jõekallastel ja soistel aladel. Tihti talude ümbruses. Uru kaevab ise või võtab üle suurematelt närilistelt. Pesa vooderdab rohu ja samblaga. Tuhkur on laialt levinud kesk- ja lääne Euroopas, levinud ka kogu Eestis v.a Hiiumaa , kus hävimise põhjuseks on arvatavasti mink.( Loomade elu)
Toitumine
Eluviisidelt valdavalt öine. Toitub närilistest, konnadest, lindudest , vihmaussidest, putukatest,. Enim kasutab haistmismeelt. Loob toidupanipaiku. ( Loomade elu)
Järglased
Paaritumine toimub märtsis aprillini. Paaritumise ajal haarab isane emasel kaelast ja veab teda ringi. Paaritumine võib kesta kuni tunni. Suguküpsus saabub sündimisjärgsel aastal. Tiinus kestab 40- 43 päeva. Implantatsioon ei hiline . Pesakonnas 2-12, nisasid kuni 10. Pojad on sündides peene siidise hallikasvalge karvaga. 3-4 nädalaselt areneb tumedam karv. Eluiga on tuhkrul looduses 4-5 aastat, tehistingimustes 14a. ( Loomade elu)
Kivinugis ( Martes Foina)
Järglased
Karv sügavpruun, kurgualusel puhasvalge või hallikas laik ehk manisk, mida poolitab tume püstitriip, mis ulatub mülemale eesjäsemele. Kivinugisel on vähem karvased käpad kui metsnugisel, väiksemad ja kitsamad kõrvad ning lühem ja laiem koon. Nina tavaliselt hele. Kivinugis liigub hüpetega. Suvel on jälgede järgi raske kivinugist metsnugisest eristada. Talvel jäljed samasugused kui suvel ning paljaste päkkade jäljed hästi nähtavad.( Loomade elu 7. köide)
Leviala
Kivinugis elutseb lehtmetsades, metsaservadel, lagedatel kivistel mäenõlvadel, tihti inimasustuse lähedal. Sageli elab majades ning võib seal kahjustada elektrijuhtmestikku. Pesa teeb puuõõntesse, kivihunnikutesse, tallidesse, lautadesse, majade pööningutele. Vahel kaevab ise maa sisse uru. Kivinugise leviala on kesk- ja lääne Euroopa, samuti Korsika ja Baleaarid . Eestis rohkem edela- ja lääne Eestis. Eestis suureneb tema arvukus. ( Loomade elu 7. köide)
Toitumine
Kivinugis on lihatoiduline- närilised, hiired, uruhiired, oravad ning samuti linnud, sageli ka marjad . Mõnedes piirkondades peaaegu täielikult kas vili- putuk, või jäätmetoiduline. Kivinugis on täielikult öise eluviisiga. ( Euroopa imetajad)
Järglased
Kivinugise paaritumine toimub kesksuvel. Pojad sünnivad kevadel. Suguküpsus saabub 1-2 aastaselt. Tiinus kestab 30 päeva. Pesakonnas 1-8 poega (tavaliselt 3-4). Aastas on ainult 1 pesakond. Pojad on sündides pimedad , emapiimast võõrduvad 8 – nädalaselt. Poegade eest hoolitseb ainult emasloom. Pojad lahkuvad pesast 8-10 nädalaselt, 2-3 nädalat käivad emaga kaasas. Emad ja pojad suhtlevad omavahel hästikuuldavate häälitsuste abil.( Loomade elu, Imetajad)
Metsnugis ( Martes Martes )
Kehaehitus ja välimus
Metsnugise kere on sihvakas ja tugev. Karvkate on metsnugisel sügav- šokolaadipruun, kurgumanisk kreemikaskollane kuni oranž, mis tavaliselt ei ulatu eeskäppadele. Eristub enamikust teistest kärplastest. Pikemate jalgadega. Saba on pikk ja kohev ning jalatallad on tihedalt karvased. Kõrvad on pikemad ja laiemad kui kivinugisel. Kivinugist eristab metsnugist kõige selgemini koonu värvus silmade ja nina vahelisel ala. Metsnugisel on külgedel tume aluskarv ning tavaliselt must nina .( vrd kivinugisega) . Metsnügise suvejäljed on väga sarnased kivinugise omadega. Tüvepikkus on metsnugisel 36- 56 cm, sabapikkus 17- 28 cm, kehakaal on 0,5- 2,2 kg, isased on 12 % raskemad kui emased. Sünnikaal on metsnugiseltel u. 30 g. (Euroopa imetajad, Loomade elu 7 köide)
Leviala
Metsnugist leidub kõikjal Eestis, samuti enamikus Lääne- Euroopas, Korsikal, Sitsiilias, Sardiinias ja Baleaardel. Ta pesitseb harilikult okas- või segametsades, vahel ka lehtmetsades. Elutseb ka kivisel avamaastikel ja kaljudel. Pesa teeb ta puuõõnde või puujurte ja kändude all ning samuti oravapesadesse. Ta on hämariku- ja ööloom, kuid suvel aktiivne ka päeval. On kohastunud puudel ronimiseks, kuid suure osa ajast veedab siiski maapinnal.
Toitumine
Metsnugis on lihatoiduline, kuid mida enam Põhjapoole, seda enam sööb marju. Sööb niiduuruhiiri, suvises toidus on olulised linnud (kuni 30 % ) ja kahepaiksed (10- 20 %), samuti putukad. Talvine toit koosneb suuremast osast raibetest. Augustis- septembris on tähtsal kohal (sageli üle 30 %) kimalasepsadest saadud mesi , samuti mardikad , seened ja marjad, sipelgad ja vihmaussid . (Euroopa imetajad)
Järglased
Paaritumine toimub juunis- juulis- augustis. Poegimine aprillis- mais. Suguküpsus saabub emastel 15- kuuselt, isastel 27 kuuselt. Tiinus kestab 28- 30 päeva. Pesakonnas on 1-8 poega (tavaliselt 3-5) ning aastas on 1 pesakond. Pojad sünnivad pimedatena, pesast väljuvad u. 8 – nädalaselt, täielikult iseseisvuvad 6- kuuselt. Sündides on poegadel valge või hall karvkate, mis 3- nädalaselt muutub hallikaspruuniks. Emapiimast võõrduvad pojad 8-10 nädalaselt. Poegade eest hoolitseb ainult ema.
Ahm( Gulo Gulo )
Kehaehitus ja välimus
Ahm on lühike ja jässakas, suhteliselt pika sabaga . Tumeda pea peal heledad otsmikule ulatuvad laigud, õlgadelt kulgeb piki külgi kuni sabani valkjas või kollakas vööt. Tal on võimsad lühikesed jalad ja tugevad suured käpad. Karvastik tumepruun kuni helepruun. Ahm galopeerib, millest jäävad paari või kolmekaupa asetunud jäljed. Ahm on kärplaste sugukonna suurim maismaaline liik, kehahoiaku ja liikumisviisi poolest üsna sarnane karuga. Jälgedel näga 5 varvast. Tüvepikkus 62- 82 cm, sabapikkus 18- 25 cm, kehakaal 9- 19 kg. ( Loomade elu, Imetajad)
Leviala
Ahm on levinud Skandinaavias, Soomes, Karjalas ja Venemaa põhjapiirkondades Eestis on ahm haruldane talikülaline. Ta pesitseb mägistel kaljunõlvadega metsamaastiktel, tihti ka soiste alade läheduses, samuti tundrates ja metsatundrates, eelmäestiku okasmetsades. Enamiku saagist püüab okasmetsades. Pesa sügavas lumehanges või kivisel mäenõlval madalas rohus. Ahm tegutseb nii päeval kui ka öösel 3-4 tunniste tsüklitena. Suvel enamasti öine. Talvel võtab ette rändeid. Päevas läbib kuni 45 km. ( Euroopa imetajad)
Toitumine
Toitub närilistest, lindudest, linnumunadest, selgrootutest , puuviljadest, marjadest . Vahel ründab põtru, põhjapõtru, rebaseid , eriti aga nende poegi. Suuremaid loomi sööb talvel raipena. Rüüstab jahimeeste panipaiku ja lõksulangenud loomi. ( Euroopa imetajad)
Järglased
Paaritumine toimub aprillist augustini, pojad sünnivad veebruaris - märtsis. Suguküpseks saavad teisel eluaastal , seejärel sigivad igal aastal. Järglased jäävad pessa mai alguseni . Pesakonnas 1-4 poega. Aastas 1 pesakond. Poegi imetatakse 8- 10 nädalat. Ahmi eluiga looduses on 13. a, tehistingimustes 18. aastat. (Euroopa Imetajad )
Mäger ( Meles Meles)
Kehaehitus ja välimus
Keha jässkas, jalad lühikesed. Saba on lühike ja jäme, valge otsaga, samuti on valged kõrvalestade servad. Mägral on pikk koon. Valge pea kummalgi küljel kulgeb üle silma musti pikitriip, mida peetakse hoiatusvärvuseks. Karvastiku eri värvusvormidest leidub albiinot, poolalbiinot, melanismi ja erütrismi (punakat värvust). Keha on kiilukujuline, pea üsna väike. Ainuke kuid kauakestev karvavahetus algab kevadel, uus pealiskarv ja aluskarv kasvab sügisel. Üks silmatorkavamaid tegevusjälgi on ühispesa ehk mägralinn, millest annavad tunnistust 3-10 üksteisest kümne- kahekümne meetri kaugusel asuvat suurt sissekäiguala. ( Euroopa imetajad)
Leviala
Mäger väldib suuri metsamassiive, ta eelistab metsaservi ning on sagedasem lehtpuu-segametsades. Ta eelistab kuiva ja hästi kaevatavat pinnast, nt.liivapinnast. Mägeses ülalpool puupiiri ei leidu. Mäger on laialt levinud kogu Euroopas põhjapolaarjoonest lõuna pool.Samuti leidub teda Vahemerega piirnevates maades. Ta elutseb ka mõnedes linnades ning on väga kohanemisvõimeline. Mäger ei maga talveund, vaid jääb osalisse tardunne. ( euroopa imetajad)
Toitumine
Mäger on kõigesööja, ta sööb usse, taimi putukaid ja nende vastseid. Ta rüüstab herilaste ja kimalaste pesi. Veel sööb ta linnumune, raipeid eriti talvel), uruhiiri, mutte , kahepaikseid jne. Lisaks sööb ta ka taimset toitu: mugulaid, puuvilju , pähkleid, mustikaid, vaarikaid, nisu. Talvel ristikut ja kõrrelisi. Mäger on kevadel ja varasuvel harilikult rohkem lihatoiduline, hilissuvel- ja sügisel sööb enam taimset toitu.( Euroopa imetajad)
Järglased
Paaritumine toimub enamasti aprillist juunini , üsna tavaline ka juulist septembrini. Paaritumine kestab 15- 60 minutit. Poegimine alates jaanuari keskpaigast, kõrgaeg märtsist aprillini. Suguküpsus saabub isastel 9-18 kuuselt, emastel 1-2 aastaselt. Tiinus kestab 7 nädalat. Pesakonnas on keskmiselt 3 poega. Vastsündinud pojad on roosad, halli siidise karvaga. Silmad avanevad umbes viiendal elunädalal. Kutsikad jäävad urgu umbes kaheksaks nädalaks. ( Euroopa imetajad)
Saarmas ( Lutra Lutra )
Kehaehitus ja välimus
Saarmal on pikk sale keha, lühikesed jalad, pikk jämeda tüveline ja ühtlaselt ahenev saba. Tal on lai koon ja väikesed kõrvad. Kõikide varvaste vahel on tal ujulestad. Ta ujub kiiresti ja ühtlaselt, veest ulatuvad välja vaid silmad ja nina. Ujumisel sukeldub sujuvalt ja vaikselt . Aastas vaid üks kuid kauakestev karvavahetus. Veeall ujudes kerkib pinnale mullirida. Isased saarmad kasvavad 1, 2 m pikkuseks ( ninaotsast sabatipuni), emased on kuni 1 meetrised. Isased kaaluvad kuni 11, 3 kg , emased kuni 7, 3 kg. (Loomade elu Saarmas)
Leviala
Saarmas on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Pärast 1960 ndat aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Eestis elab praegu kahetuhande saarma ringis. Elupaigana eelistab vaikseid jõekaldaid, järvesid ja ojasid, vahel ka mererannikut. Saarmas on kohastunud poolveelise eluga. Näiteks suudab 7-8 tundi järjest ujuda kiirusega 1, 5 – 2 km / h . Pesapaigaks on jõekaldale puujuurte vahele kaevatud urg, magamiseks kasutab lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. (Loomade elu saarmas)
Toitumine
Saarmas on lihatoiduline, sööb kalu (näiteks ahven , haug, forell ), vahel muid selgroogseid (nt. Veelinnud , mügrid, rotid) ja selgrootuid ( vähid, krabid , ussid). ( Saarmas, loomade elu)
Järglased
Saarmas sigib igal aastajal, tiinus kestab neil 61- 63 päeva. Pesakonnas 1-5 poega. Aasta või paari kohta on üks pesakond. Pojad on pimedad kuni 35 päeva. Emapiimast võõrduvad 16 nädalaselt ja poegade eest hoolitseb ainult emaloom ning pojad jäävad tema juurde ligi aastaks. Saarmate eluiga on looduses 3-4 aastat ja tehistingimustes 11- 15 aastat. ( Saarmas, Euroopa Imetajad 7 köide)
10