Nimetu (0)

Tapa Gümnaasium
Andreas Õun 9.a
VEHKLEMINE
Referaat
Juhendaja : Allan Vinter
Tapa 2012

SISUKORD

Vehklemine 3
Ajaloost 4
Relvad 5
Reeglid 6
Tehnika 8
Relvastatud võitlus 9
Liigitus 16
Kokkuvõte 18
KASUTATUD KIRJANDUS 19
Pildid 20

Vehklemine

Vehklemine on sportlik kahevõitlus, milles vastased püüavad teineteist tabada vehklemisrelva torke või löögiga. Iga võistluse alguses seisavad vehklejad algasendis ja ootavad vastase rünnakut. Võitja on see, kes sooritab kõige rohkem sihtmärki tabavaid torkeid. Harilikult loetakse võitjaks see, kes 6-minutise võistlusaja jooksul torkab või lööb vastast 5 korda. Meestevõistlus kestab seni, kuni 1 osaleja on sooritanud 5 nõuetekohast torget või kui lõppeb ettenähtud 6 minutiline võistlusaeg. Naised peavad tegema 5 minuti jooksul 4 torget. Torge tähendab seda, et ühe vehkleja relv puudutab teise keha. Individuaalvõistlusel koosneb iga matś kolmest 3-minutilisest raundist, vaheajad on minutilised. Võidab see vehkleja, kes saab esimesena kirja 15 punkti või kel on matśi lõpus rohkem punkte. Kui normaalaja lõppedes on vastastel punkte võrdselt, siis määratakse üks minut lisaaega ja võidab see, kes esimesena saab punkti kirja. Võistkonda kuuluvad 3 vehklejat. Matśi võidab see, kes esimesena kogub 45 punkti või kes on matśi aja lõppedes punktidega ees. Vehklejad kannavad kaitseriietust. Vehklemine on vanast jahi- ja sõjapidamisviisist arenenud spordiala .
Veheldakse floretiga (4-tahulise teraga kerge torkerelv), epeega (3-tahulise teraga raske torkerelv) ja espadrooniga (4-tahulise painduva teraga löögi- ja torkerelv).
Võistlejad kannavad valgest riidest liibuvat ülikonda, valgeid põlvikuid ja pehme tallaga spordijalatseid. Nägu ja kurgualust kaitseb traatvõrgust mask . Vehklemismask
Kaasaegsete olümpiamängude rajaja Pierre de Covbertin nautis vehklemist aga tema mask oleks praegu võistlustel keelatud. Nüüdisaegsetel kiivritel on võrgu peal täiendava ohutuse tarbeks läbipaistev plastik , mis katab kogu pea.
Relva hoidvat kätt kaitseb kinnas . Kinnas katab pool käsivart. Elektrijuhe käib läbi kinda. Kaitseriietuse juurde kuulub ka voodriga vest .
Võistlustel on relv ühendatud elektriaparaadiga, tabanud torke või löögi korral süttib selles lamp. Et vältida läbitorget, on jakk, rinnaturvis ja püksid tehtud kevlarist. Floretis ja espadronis lisandub n-ö elektrivest, mis hõlbustab punkti arvestust . Meestel on lubatud kanda kubemekaitset, naistel rinnakaitset.
Täiskasvanute MM- võistluseid on korraldatud 1937. a-st, juunioride (kuni 20-aastaste) omi 1964.a-st. Eestis 1946. Olümpiamängude kavva on vehklemine kuulunud 1896.aastast. Edukaim Eesti vehkleja aastal 2012 on Nikolai Novosjolov. Moodne 5-võistlus hõlmab epeevehklemist, püstolilaskmist, jooksu, ujumist ja ratsutamist.

Ajaloost

Vehklemise algus ulatub rauaaega, kui hakati valmistama rauast tööriistu ja relvi . Vanad egiptlased , kreeklased ja roomlased , eelkõige gladiaatorid , said põhjaliku võitlustehnikaalase väljaõppe. Keppidega vehklemise kunsti tunti Egiptuses 1360. aastal eKr. Inglise kuningas Henry VIII asutas 1540. aastal I vehklemisühingu ja siitpeale hakati vehklema auhindade saamiseks. Vehklemiseks on kasutatud väga erinevaid relvi: Rooma mõõka, Jaapani espadroni, Türgi saablit, Karolingide espeed, Hispaania rapiiri ja nüüdisaegset elektrifiksaatoriga floretti. Ramses III aegsel Egiptuse bareljeefil on vehklejad maskidega ning neil on käes mõõgad. Vehklemisreeglid panid kirja keskaja, ala muutus populaarseks 15. sajandi Hispaanias ning 1567. aastal lõi Prantsusmaa kuningas Charles IX vehklemisakadeemia. Elegantne ja oskusi nõudev florett tekkis 17. sajandil. 19. sajandil olid duellid keelatud ja levis tulirelvade kasutamine. Dumas Fevalia Scoti vehklemisromaanid muutsid vehklemise taas populaarseks. 1852a. asutati Prantsusmaal Join Ville ´i vehklemiskool (Etsole de Join Ville), kus vehklemisest sai tõeline spordiala. Kui elektrifiksaatori kasutuselevõtt kõrvale jätta, siis on vehklemine muutunud väga vähe.
Vehklemine (täpsemalt meeste florett ja espadron) oli olümpiamängudel juba Ateenas, 1 neljast alast, millel on võisteldud eranditult kõigil suveolümpiamängudel. Naiste florett lisandus 1924, naiste epee 1996, eestlaste tugevaim ala – epee – individuaalalana 1900, meeskondlikuna 1908, naiste espadron individuaalalana 2004. Vehklemist harrastasid ka keskaegsed rüütlid, samuti aadlikud , kes kutsusid auküsimuste lahendamiseks üksteist duellile. Aja jooksul on relvi ja võitlusviise edasi arendatud, näiteks 17.sajandil võeti kasutusele florett. Vehklemine on olümpiamängude kavva kuulunud esimestest mängudest alates.

Relvad

110cm pikkune florett kaalub kuni 500 grammi, 90 cm pikkune tera on neljakandiline, käekaitse diameeter on 9,5- 12cm , relva otsas on kontaktotsik, mis edastab aparaadile signaali siis, kui otsikulemõjuva jõu suurus on vähemalt 500g . Florett on torkerelv ja tabamispiirkonda rindkeret katab elektrit juhtiv vest. Torkeid fikseerib elektrooniline fiksaator. Aparaadil on värvilised tuled (roheline ja punane, mis tähistavad torkepiirkonna tabamist) ja valged tuled (näitavad, et torge ei olnud tehtud vajalikus piirkonnas).
Epee kaalub kuni 770g, tema kogupikkus on 110cm, tera on 3-kandiline, selle pikkus on 90cm. Tera peab olema nii sirge, kui võimalik. Relva otsas asub kontaktotsik, mis kutsub aparaadis signaali esile siis, kui otsikule mõjuva jõu suurus on vähemalt 750g. See relvaliik on väljakasvanud duellimõõgast. Tegemist on torkerelvaga, mille tabamispiirkonna moodustab kogu keha. Torkeid fikseerib fiksaator.
Espadron kaalub kuni 500g, tema kogupikkus on 105cm, tera pikkus on 88cm, laius 4mm ja paksus 1,2mm. Tegemist on torke- kui ka löögirelvaga. Tabamispiirkonnaks on ülakeha, mida katab elektrit juhtiv vest. Tabamispiirkonda kuulub ka pea. Torkeid fikseerib fiksaator. See relv on väljakasvanud ratsaväelaste mõõgast, seetõttu on sellega seniajani vehelnud üksnes mehed, naistel oli esimest korda lubatud espadroniga vehelda 2004. aastal.
Aparaat , mis fikseerib torkeid, töötab 12V pinge all. Floretis ja espadronis on määrav osa kohtunikul, kes analüüsib fraasi (fraas - vehklejate tegevus, mida kohtunik on kohustatud lahkama ja selle põhjal otsustama, kes on sooritanud torke ning võidab) ja alles siis otsustab, kellele läheb torge kirja.

Reeglid

Võisteldakse alagruppides 5 torke tegemiseks, aega selleks on 3 minutit. Edasi järgneb ühe miinusega olümpiasüsteem, kus kaotaja kukub välja. Kolmandaid kohti ei selgitata. Olümpiasüsteemis veheldakse 3x3 minutit 15 torke tegemiseks, iga kolmandiku vahel on 1 minut pausi. Kui võistluse aeg lõpeb ja kumbki võistlejatest ei ole 15 torget sooritanud, võidab see, kes on selleks hetkeks sooritanud rohkem torkeid. Kui seis on aja lõppedes võrdne, antakse lisaaeg. Lisaminutil veheldakse otsustava torke pärast. Kui lisaminutil kumbki torget ei soorita võidab see, kellele langeb kohtunike eelistus.
Kui espees sooritavad mõlemad torke praktiliselt ühel ajal 1/25 sekundi jooksul läheb kirja topelttorge. Floretis ega espadronis pole topelttorget, üheaegse tegutsemise puhul torge tühistatakse.
Igat matśi hindab 3-liikmeline źürii. Üks liikmeist on vanemkohtunik . Tema annab duelli alguses käskluse „En garde !“ Küsib võistlejailt, kas nad on valmis, ning saanud jaatava vastuse hüüab „Allez!“ Matś peatatakse, kui vanemkohtunik hüüab „Halte!“, tavaliselt kaasneb see ohtliku vehklemisega või juhuga, kui üks sportlastest on jäänud ilma relvata või lahkunud rajalt. Pärast igat seaduspärast torget alustavad vehklejad jälle lähtejoone tagant. Kui torge polnud reeglipärane, siis jätkatakse vehklemiskohalt, kus matś peatus . Need torked, mis on tehtud enne käsklust „Allez!“ või pärast käsklust „Halte!“, tühistatakse.
Floreti ja espadroniga veheldes tuleb kinni pidada kindlast järjestusest. Kõige pealt tuleb bareerida vastase rünnak alles siis võib asuda ise ründama. Et ära hoida valesignaali, peab kohtunik enne iga rünnaku algust kontrollima, kas elektrooniline aparaat töötab veatult. Raja laius on 1,5m ja pikkus 14 meetrit.
rahvusvahelised võistlused kinnitab rahvusvaheline Vehklemisföderatsioon (International Fencing Federation, IFF), maailmameistrivõistlused toimuvad igal aastal, va. olümpiaaastal.
Põhiasendid ja tabamispiirkonnad: kaheksa põhiasendit on – prime , setsonde, tiertse, quarte, quinte, sixste, septime ja octave, nendest moodustatakse põhilised kaitsepositsioonid. Keha tsoone on 4: 2 alumist ja 2 alumist. Kõik asendid olenevad mõõga hoidmise asendist – kas tera on kõrgemal või madalamal kui rusikas . Kui rusikat hoitakse, küüned üleval pool nim. seda supinatsiooniks ehk väljapöördeks, kui küüned allpool siis pronatsiooniks ehk sissepöördeks. Mõõgahoiet kontrollivad sõrmed, ranne on toetuspunkti ja käepikenduse eest, selline hoie võimaldab „rauda tunnetada“ ( sentir le fer) ja rünnakule kiiremini reageerida.
Tervitus : enne ja pärast matśi tehakse mõõgaga traditsiooniline viisakusśest, selleks hetkeks võetakse mask eest. Tervitus on adresseeritud vastasele, kohtunikule ja publikule. Matśi lõppedes suruvad võistlejad omavahel ja kohtunikul kätt.
Punktitabel asub vehklemisraja lõpus, nii on publikul punktidest parem ülevaade. Out: kui võistleja astub mõlema jalaga üle lõpu joone, saab vastasvõistleja punkti. Lõputsoon on värviline ala, mis märgib lähenemist lõpujoonele.
Vehklemisplatvorm võimaldab publikul ja pressil matśi paremini jälgida. Poodium ei tohi olla kõrgem, kui 50 cm. Turvatsoon on teist värvi ala, mis annab vehklejale märku, et ta on lähenemas poodiumiservale. Rada on kaetud libisemisvastase metalse võrguga. Võrk on maandatud seega löögid võrku punkte ei anna.
Ajamõõtjad mõõdavad turniiri kestvust ja registreerivad torkeid. Kohtunikud (2) jälgivad koos peakohtunikuga võistluse käiku. Peakohtunik jälgib võistlusmääruste täitmist.

Tehnika

Vehklemisalade tehnika on sarnane. 2 põhitehnikat tuginevad lähteasendile: jalad põlvist kõverdatud, tagumine käsi üleval, relvaga käsi suunatud vastase poole . Mise -en-garde asend on nii kaitse, rünnake kui vasturünnaku algasend. Rünnak on pidev liikumine vastase suunas. Rünnak on kas otserünnak või kompleksrünnak. Käsi on väljasirutatud ja rünnakuga sooritatakse tavaliselt ka väljaaste või sööstrünnak ehk fletche. Barreering on kaitsetehnika, mis seisneb ründaja ja kaitsja mõõkade ristamises. Bareerimine hõlmab löögi kõrvalelöömist, löögi blokeerimist ja taganemist. Bareeringutel on algasendist lähtuvad nimed.
Vastutorge järgneb bareeringule. Vastutorge on äkiline või viivitusega lihtne või kompleksne , sooritatakse paigal seistes või liikudes.
Liikumistehnikate puhul on keha sirge ning jalad põlvist kõverdatud.
Väljaaste on ründetehnika, mis näeb ette relvaga käe kiiret torget, vehkleja tõukab tagumise jalaga ning viib esimese jala edasi. Relv on suunatud vastase poole. Söösttorge on kiire ja vaatemänguline ründetehnika. Tagumine käsi on tõstetud. Ründaja teeb esimese jalaga äkilise hüppe edasi. Mõõgatera peab puudutama vastast enne, kui II jalg maad puudutab . Sööst vajab tavaliselt vähem ruumi kui väljaaste.

Relvastatud võitlus

Relvastatud võitlus on väga vana kunst . Mitte nii vana kui poks ja maadlus , aga siiski sadu
tuhandeid või isegi miljoneid aastaid vana. See sai alguse hetkest, mil esimene inimene haaras
maast kaika, et teist sellega lüüa. Meie ajal võib surm saabuda põhjusel, et mees üle mere
vajutab punast nuppu. Muistsel ajal, enne mootoreid, arvuteid ja tuumapomme, sõltus
ellujäämine rohkem igaühe võitlusoskusest. Vaenlase tapmiseks tuli talle võrdlemisi lähedale
minna, see aga pole kunagi väga meeldiv, eriti kui vastane on suur ja kole . Mees pidi olema
valmis ohuga silmitsi seisma, pidi olema julge ja treenitud.
Relvastatud võitlus
Selleks, et valmistuda vaenlasega kohtumiseks ja hiljem teistele näidata, kuidas see juhtus,
arenes reaalse võitluse kõrval välja kaks relvastatud võitluse alaliiki - sportlik võitlus ja
teatraalne võitlus. Aja jooksul on need kaks üha enam kaugenenud reaalsest võitlusest.
Rooma gladiaatorite võitlus oli nii teatraalne, sportlik, kui ka surmav . Tänapäeva sportlik
võitlus, oma saja ja ühe ohutusnõudega, oleks muinasviikingi jaoks tõenäoliselt paras
naljanumber ja sobiks rohkem vanaeitedele ajaviiteks. Holliwoodlik lavavõitlus ajaks aga
naerma iga külakoera, kes on korra näinud, kuidas mõõka käes hoitakse.
Tegelikus võitluses elu ja surma peale ei pruugi võitleja oskustel olla määrav tähtsus. Siin
on palju olulisem tahe ning julgus tappa, võime purustada vaenlase keha saatusliku
kõhklushetketa. Vaid siis, kui mõlema võitleja suhtumine selles osas on samaväärne, olgu siis
verejanuline või vastupidi, tulevad mängu jõud ning osavus. Jõu ja osavuse treenimiseks on
välja kujunenud sportlik võitlus.
Sportlik võitlus
Paljusid sportliku võitluse tehnikaid on läbi ajaloo kasutatud lahingus ja kahevõitlustel,
kuid suurem jagu tulutoovatest tehnikatest on sportvõitluse jaoks liiga ohtlikud. Vanemal ajal
oli sportlik võitlus pärisvõitlusega tihedamalt seotud. Rahvusvahelisi spordiüritusi oli vähe ja
peamine võimalus noorel atleedil ennast proovile panna, oli lahinguväljal. Keskajal hakati
korraldama rüütliturniire. Turniiril võideldi nüride relvadega, eelnevalt kokku lepitud reeglite
järgi ning võitja selgus vaenlase seljatamisel või punktide kokkuarvestamisel kohtunike poolt.
Turniiride hiilgeaeg oli 14.-15. sajandil. Selleks, et turniiril mitte viga saada, mõtlesid 3
inimesed välja palju viise enese kaitsmiseks. 15. sajandiks kujunes välja plaatraudrüü, mis
kattis täielikult kogu võitleja keha. Selles oli sportvõitlejatel ohutu üksteist materdada.
Sportliku mõõgavõitlusega tegeletakse ka tänapäeval. Lisaks kultuurilisele aspektile,
vanade tarkuste ja traditsioonide hoidmisel, on see ka füüsiliselt arendav spordiala. Nüüdseks
on mõeldud välja veelgi rohkem veidraid relvaimitatsioone ja kaitsevahendeid ohutuse
tagamiseks - epee painduvad traatmõõgad, polsterdatud boffermõõgad, vehklemismaskid ja
sportturvised. Stiile, tehnikaid ja formaate on palju, sportvehklemisest kuni traditsioonilise
keskaegse turniirini välja. Reeglid on igal pool täiesti erinevad, alates sellest kui kõvasti ja
kuhu võib lüüa, kuni selleni, mis värvi peavad olema püksid.
Kui otsustate alustada võitluse õppimisega, on alati kasulik leida õpetaja. Algtõed on väga
lihtsad, kui ots kätte näidatakse, kuid paljude asjade peale ise lihtsalt ei tule.
Võitlustreening
Kõige esimesena õpitakse selgeks lööginurgad, mis jooksevad mööda neljakümne viie
kraadi all asuvaid sirgjooni ülevalt alla ja alt üles. See on nagu üks suur X, mille võib
harjutamiseks seinale joonistada. Lööginurkadel põhinevad löögid ja põhilöökidel kaitsed.
Lööke on hea harjutada ka otsapidi maasse pistetud mõõgaposti või kuivanud puutüve peal,
see annab ettekujutuse löögi iseloomust ja tugevusest sihtmärgi tabamisel. Alguses õpitakse
löögid selgeks aeglaselt ja täpselt, hiljem lisatakse kiirust. Löökide kõrval on tähtis osa ka
sammudel, tasakaalustaud liikumisel, stabiilsel kehahoiakul ja hingamisel – iga löögi aja tuleb
hingata välja.
Ainult tehnika harjutamisest ei piisa, tuleb leida võitluspartner. Inimene võib olla õppinud
kümme aastat ülipeeneid mõõgatehnikaid ja vorme, kuid kui tal puudub kogemus reaalsest
vastupanust, saab ta esimesel kokkupõrkel vastasega haledalt kolki. Mida kontaktsem on
võitlus, seda lihtsamalt lööb see verest välja võitleja, kellel puudub vastav kogemus.
Väga oluline on lihased ja liigesed enne intensiivsemat trenni soojaks teha, muidu võivad
olla tagajärgedeks pöördumatud kahjustused ja rasked vigastuseks. Vigastatud liigesele tuleb
kohe panna külmakompress ja elastikside. Peale trenni lõppemist peab lihaseid venitama ja
märja nahaga ei tohi jääda seisma tuule või külma kätte.
Enese treenimine on alati ainult viitsimise küsimus. Kui puudub tehnikat valdav treener
või võitluspartner, kellega kogemusi jagada, saab ikka teha jõutrenni ning oma kehalist
tugevust ja vastupidavust suurendada. Varustuse puudumine pole samuti arvestatav vabandus,
metsas on kaikaid küll ja poisid, kes tahavad lüüa, panevad kätte töökindad ja selga vatijope
ning teevad seda ikkagi. See kes ei viitsi trenni teha, ei tee seda ka siis, kui tal on kõik olemas,
vaid laseb kallil varustusel toanurgas tolmu koguda.
Kahevõitlust tuleb kõige sagedamini ette turniiridel, aga pole välistatud ka muud juhtumid.
Erinevalt sõjast ja lahingust, kus alati otsustab koostöövõime, loevad siin ainult võitleja enese
jõud, oskused ja varustus .
Kahevõitlus
Ohtlik pole võidelda meistriga, vaid vastasega, keda sa ei tunne. Harjumatu löök
ootamatust suunast võib saada saatuslikuks, ükskõik kui oskamatult see on antud. Võõra
vastasega võideldes on esimesed löögid alati kompavad, need pole suunatud mitte niivõrd
tabamiseks, kui teise tegutsema sundimiseks, et näha mida ja kuidas ta teeb. Igal võitlejal on
mingi talle omane löögirütm ning seda tabades ning tunnetades on võimalik leida selles auke ,
kuhu tabada.
Jälgida tuleb tervet vaenlast , mitte tema relva. Vastase rinnale suunatud pilk annab hea
ülevaate. Tema silmad võivad vahel reeta järgmist lööki, kuid kiivri alt pole seda alati näha.
Lööma peab ka siis, kui pole lootust tabada, sest see annab vastasele tegevust, surub kaitsesse ja tal pole mahti omapoolset rünnakut ette võtta. Samal ajal peab olema ettevaatlik kontralöökide osas, iga rünnak tekitab kaitses auke ning annab võimaluse vastulöögiks.
Üheaegne tabamus on kahevõitluses väga tõenäoline, eriti mõõk mõõga vastu.
Ühekäe nui ja ühekäe kirves võivad olla nii raksked relvad, kui ka väga kergeid, olenevalt
tegumoest. Väga kerge ja kiire relv võib olla näiteks kergest puidust või rotangist kepp.
Mõõkade seas leidub samuti raskemat tüüpi relvi nagu falkion, falkata või kahekäe mõõk.
Valdavalt on mõõgad aga kergemapoolsed ja kaaluvad umbes kilo. Eriti kerged on igasugused 10
uuema aja vehklemisrelvad, mis on arenenud välja saablist ja rapiirist ning muidugi väikesed
noad ja pistodad .
Vanimad teadaolevad lühikesed mõõgad pärinevad pronksiajast, enam kui viis tuhat aastat
tagasi. Umbes kolme tuhande aasta eest hakkasid kreeklased ja keldid kasutama raudmõõku.
Esialgu polnud need palju paremad pronksrelvadest, hiljem hakati mõõku valmistama
karastatud terasest ja kvaliteet paranes . Varasemal ajal oli peamiselt tegemist lühikeste
sõjanugadega nagu roomlaste gladius või raskete raierelvadega nagu falkata, mis oli väga
laialdaselt kasutusel olnud mudel.
Mõõk läbi aegade
Pika sirge mõõga ehk spatha võtsid roomlased impeeriumi lõpuperioodil üle keltidelt ja
see sai ka viikingiajal kasutusel olnud mõõkade eelkäijaks. Kuni viikingiaja lõpuni olid pikad
mõõgad aga siiski pigem haruldased kui igapäevased, seda peamiselt kvaliteetse materjali
vähese kättesaadavuse tõttu.
Üheteistkümnenda sajandi paiku tekkis mõõgale ristraud ja sündis traditsiooniline
rüütlimõõk. Paremate materjalide toel muutus mõõga tera aja jooksul üha pikemaks ja
kergemaks, samuti leidsid mõõgad sõjapidamises laiemalt kasutust . Muutus ka tera läbilõige.
Õhuke ja lai kesksoonega tera, mis sobis hästi turvistamata vaenlase hakkimiseks, asendus
rombikujulise teraprofiiliga, millel oli terav ots ning mis läbistas moodsat turvist paremini.
Samal ajal levisid ka aasiast ülevõetud üheteralised saablid ehk falkionid, rasked ning suure
purustusjõuga raierelvad.
Kuueteistkümnendal sajandil arenes ristraua ümber kätt kaitsev korv ja tekkisid esimesed
rapiirid. Rapiir oli peamiselt torkamiseks mõeldud relv, mille tera läbilõige oli vahel lausa
ristküliku kujuline, kuna lõiketera asus ainult tipupoolse kolmandiku ulatuses. Sellise
profiiliga relv võis olla üle meetri pikk ja väga peenike , ilma et see oleks murdunud. Hiljem
muutusid rapiirid lühemateks ja kergemateks vehklemisrelvadeks. Kergemaks ja õhemaks
muutusid ka saablid. Kerge saabel oli ratsaväe ja ohvitseride seas aktiivselt kasutusel veel
esimeses ilmasõjas, tänapäeval kuulub see vahel sõjaväe paraadmundri juurde.
Tänapäeval on mõõk rohkem sportrelv ja armee igapäevasesse varustusse ei kuulu.
Kolmanda maailma riikides võib leida selles suhtes küll erandeid , mõõgalaadsetest relvadest
leiavad näiteks aktiivset kasutust matšeeted, millega mõndes Aafrika riikides veel hiljaaegu
laiaulatuslikke genotsiide on korda saadetud .
Mõõga valmistusviis on alati olnud keerukas ja kallis, see on auväärse sõdalase riist ning
nõuab meisterlikku käsitsemist. Asjatundmatu kasutaja võib kergesti rikkuda väärtusliku
relva. Mõõgatera risti löögi ette asetamine muudab selle hambuliseks, lapiti löögi puhul võib
aga õhuke tera murduda. Väga kerge mõõgaga ei ole soovitav üldse lööke tõrjuda, parem on
eest ära liikuda . Tera tuleb hoida puhta ja kuivana , muidu hakkab see roostetama . Lubamatu
on mõõgatera maasse torkamine või relva märjale maapinnale asetamine.
Mõõga kasutamine
Mõõk on relv, mis sobib kasutamiseks kõige erinevamates olukordades . Seda on mugav
kaasas kanda, võitluses on ta hästi juhitav ja kasutatav nii raiumiseks , lõikamiseks,
torkamiseks, kui ka vastase löökide tõrjumiseks. Mõõga mitmekülgsus on samas ka tema
nõrkus. Ühendades mingil määral kõikide relvade omadusi, pole ta üheski neist kõige
tugevam. See ilmneb väheses löögiulatuses võrreldes odaga, väheses purustusjõus võrreldes
kirve või nuiaga ja väheses kaitsevõimes kilbi kõrval.
Mõõgad on erineva pikkuse, kaalu ja otstarbega. Lahingolukorras töötab mõõk ülihästi,
kui kasutada lisarelvana kilpi. Sellele relvakombinatsioonile on väga raske midagi võrdset
vastu panna. Üldjuhul ei ole aga mõõk lahingrelv, tema peamine koht on kahevõitluses.
Turniiriturvis
Turniiril on tavaliselt keelatud torked ja liiga ohtlikud löögid, mis sõjas just iseäranis
tulusad oleks. Samuti on turniiridel heaks kombeks, et lüüakse sinna, kus on turvis , kuna
pärisvõitluses vastuoksa otsitakse kaitsmata kohti. Samas, kui lubatud löögipiirkond on
kaitsmata, ei saa kellelegi ette heita, kui ta sinna lööb.
Vahet peab tegema kahevõitluses ja massilahingus kasutatava turvise vahel. Kahevõitluses
asub vastne otse ees ja löögi alla satuvad peale pea ning mõõgakäe veel õlad, puusad ja reied.
Eriti need, mis jäävad vastase relvapoolsele küljele. Nimetatud kohti tambitakse pidevalt ja
kõvasti, soovitav on kaitsta need paksema soomusega. Tõenäoline ei ole saada lööke
seljatagant, kus võib kaitse viia miinimumini, et vähendada varustuse kaalu. Turniiriturviste
valmistamisel on varustuse kergemaks muutmiseks kasutatud nahkdetaile, õhemat või
augustatud plekki ja võrestikku. Tänapäeval kasutatakse ka plastikut.
Massilahingus sajab lööke igast suunast nagu rahet, sellepärast peab võitleja olema
paremini kaitstud. Väljastpoolt nägemispiirkonda tulnud ootamatud löögid on iseärnais
ohtlikud. Hoobid seljatagant viivad kergesti tasakaalust välja ja võivad tabada liigeste
vahekohtadesse, mida eestpoolt ründamisel kunagi ei juhtu. Samuti on kahevõitluses löögid
enam või vahem konkreetsed, kuna massilahingus ollakse tihti kesk huupi lahmivate raskete
relvade möllu.
Täiesti omaette ktegooria moodustavad ratsarüütlite turniiriturvised. Kuna piigivõitluses oli
nägu lubatud löögipiirkond, siis sellise turvise kiiver oli suletud näoga ja tihti koguni ühes
tükis kaelakaitse ja kürassiga - kaelast täiesti liikumatu. Mõnel puhul sai rüütel kiivrist välja
vaadata vaid pead etepoole kallutades, püstiasendis kattis terasplaat kogu näo. Selline turvis
oli ainult platsil võitlemiseks ja sõjaliseks otstarbeks täiesti kasutu - liigselt piiratud nähtavuse
ja liikuvuse tõttu.
Mõõgal võib olla üks või mitu lõiketera (urumi), ehkki torkemõõkadel võib terav olla ka üksnes mõõgaots. Teisalt on kasutatud ka nüri otsaga raiemõõku. Mõõgatera võib olla sirge või kõver, selle pikkus võib ulatuda mõnekümnest sentimeetrist nelja meetrini. Üheteralistel kõveratel mõõkadel võib lõiketera jääda nii kaare siseküljele (Põhja-Euroopa pikknuga,jatagan, makhaira), välisküljele (saabel, šaška, katana, naginata, tashi) kui ka mõlemale (khopesh, xiphos).
Mõõga käepide ja käekaitse
Liigitus
Ühe käega hoitavaid mõõku nimetatakse ühekäemõõkadeks, kahes käes hoitavaid suuremaid mõõku kahekäemõõkadeks. Lisaks on tarvitatud ka pooleteisekäemõõku ehk värdmõõku (inglise bastard sword ), mida saab hoida mõlemal viisil.
Tavaliselt kantakse mõõka ohutuse huvides ja nüristumise vältimiseks mõõgatupes, mis ripub mõõgavöö abil enamasti puusal, harvem seljas . Tavapärasest nürimaid kahekäemõõku on kantud ka õlal ilma tupeta.
Mõõkade kasutuspõhimõtted on jäänud sajandite vältel üldiselt samaks, kuid kuna mõõkade kuju ja eesmärk on muutunud, erinevad võitlustehnikad suurel määral. Võitluses võidakse kasutada üht või kaht mõõka, mõõka ja kilpi, mõõka ja pistoda või muid kombinatsioone.
Kaheteralise mõõga käepide
Prantsuse timukamõõk 16. sajandist. Selle tera kaunistavad õigusemõistmise sümbolid: ratas ja võllas.
Kirve kõrval on mõõk on üks kahest klassikalisest timukarelvast. Ehkki enamikus tänapäeva riikides, kus on säilinud surmanuhtlus, ei viida seda enam täide pea mõõgaga maharaiumise abil, on timukamõõk endiselt tarvitusel näiteks Saudi Araabias.
Mõõgaks on peetud ka matšeetet, mis on eelkõige tarbeese : lühike üheteraline mõõk, mida kasutatakse paksu taimestiku raiumiseks, et endale džunglis teed teha. See sarnaneb eesti kiinile. Mitmed mõõgatüübid ongi arenenud tööriistadest.
Spordis kasutatakse mõõku peamiselt vehklemises ja kendos. Vehklemismõõkadega harrastatakse ka akadeemilist vehklemist ja ajaloolist mõõgavõitlust.

Kokkuvõte

Vehklemine on spordiala, mis nõuab kiirust, painduvust, kordinatsiooni, häid reflekse ja taktikat. Tähtsad on: jõud, keskendumisvõime, tähelepanu, vastupidavus ja enesekontroll .
Vehkleja jalgade tööd võib võrrelda poksija omaga . Vehklemist on nimetatud lihastega malemänguks. Sportlaste aeroobne tase peab olema väga kõrge. Taastumine peab olema kiire, sest kiireid liigutusi tuleb sooritada 5 sekundist 3 minutini. Vehklejate treening hõlmab käte ja jalgade lihastreeningut ning venitusharjutusi. Kõrgema järgu vehklejad piirduvad tavaliselt ühe kindla relvaga. Tippu jõudmine eeldab aastatepikkust harjutamist ja suurt tahtejõudu. Rahvusvahelise tasemega vehkleja karjäär võib kesta 15-20 aastat.

KASUTATUD KIRJANDUS

A.Allas, H.Einasto, A.Kasesalu jt.
Laste- ja noorteentsüklopeedia III 2008 TEA

C.Oxlande, D.Ballheimer jt.
Olümpiamängud. Silmaring 2000 Koolibri

M.Jõeste, Ü.Karu, U.Masing jt.
Õpilase teatmeteos ENEKE IV 1986 Valgus

T.Kraut, A.Nilk, S.Andersoo jt.
Sport Täielik illustreeritud käsiraamat. 2006 Pegasus

V.Lään Olümpiamängud 38 suvise olümpiaala reeglid 2004
Eesti Entsüklopeediakirjastus

Pildid

26