Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat (5)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Sisukord
Sissejuhatus………………………………………………………..3

Relvastus…………………………………………………........4

Ründerelvastus………………………………………………...4

Kaitserelvastus ………………………………………………...6

Sõjaline kultuur………………………………………………..8

Väljaõpe……………………………………………………….8

Koosseis………………………………………………………8

Taktika ………………………………………………………...9

Taktika avamaal………………………………………….10

Taktika piiramisel………………………………………...10
Kokkuvõte………………………………………………………..11
Kasutatud kirjandus………………………………………………12
Sissejuhatus
Keskaja ühiskond soosis sõjamehe elukutset. Ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbi viimiseks. Isegi kirikuisad olid nõus, et sõda nende jaoks õigetel eesmärkidel on taunitav . Samuti oli lubatud pidada sõdu, et võtta tagasi midagi endale kuuluvat. Keskajal peeti kahte liiki sõdu: üksikisiku alustatud “erasõjad” ja “avalikud sõjad”, mida pidasid valitsejad ning üksnes aegamööda muutus “erasõda” ebaseaduslikuks. Viimast tuli pidada kogukonnale minimaalsete kahjudega, võitluses tohtis küll tappa oma vastase, kuid mitte röövida tema varandust. “Avaliku sõja” puhul olid reeglid laiemad. Samuti kehtisid sõjas reeglid, mis puudutasid vangide võtmist, naiste puutumata jätmist jne. Sõjavägede taktikale ja varustamisele avaldas suurt mõju see, et enamasti oli tegemist rüüsteretkedega.
1. Relvastus
Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi : ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda , kirves , nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda.
1.1 Ründerelvastus
XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua , kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil — isegi juba XIII sajandil — olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. XIV saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja- torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV saj., sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda
Rüütlitel oli hobuselt kasutamiseks suur oda, mida ette sirutades kasutati torkamiseks. Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma.
Jalamehed kasutasid peaaegu samu relvi, mida ratsanikud , kuid tihti oli vahe kaalus. Nt. sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad . Sama on nuiade ja kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas. Väga levinud olid nn. teivasrelvad ehk pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad. Jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik . Esiteks seepärast, et ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis.
XIV saj. kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu - ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja- aastases sõjas. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt , võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv.
Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud.Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas , mis takistas kätt ära hõõrdumast.
Esimesed kindlamad teated tulirelvadest pärinevad 1320-ndatest aastatest . Esimesed kahurid olid tehtud rauast ja tulistasid peamiselt kive, mis kaalusid kuni 200 kg. Sellepärast suutiski algul üks kahur teha vaid mõned lasud päevas. Samas polnud see eriti oluline, sest tegemist oli äärmiselt ebatäpse relvaga ning tavaliselt peeti tähtsaks vaid selle toodetud müra ja tuld . Suuremaid tulirelvi kasutati peamiselt piiramisel kiviheitemasinate asemel. Esialgu olid kahurid liikumatutel alustel, mis tegi nende transportimise ja tulistamise suunamise raskemaks, kuid XV saj. lõpuks suudeti valmistada kergemaid kahureid, millel olid ka rattad, mis muutis nendega manööverdamise loomulikult palju lihtsamaks.
Ka püssid arenesid, XV sajandiks olid nad juba pikad peenikesed torud, mida pidi ise teise käega süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha. XV saj. lõpus hakkasid tulirelvad vahetama välja ambe ja muutusid lahinguväljal põhilisteks piiramisrelvadeks. Siiski oli neil mitmeid halbu külgi: nt. lahtise süüteava tõttu olid nad vihmaga kasutuskõlbmatud, suurt kahju võisid nad teha ainult lühikese maa tagant. Mürin oli ikkagi hirmutav nii jalameestele, ratsameestele ja ka nende hobustele. On teada, et vanim praegu olemasolev püss, mille vanust saab kindlalt ka dateerida, leiti 1955. aastal Otepäält.
1.2 Kaitserelvastus
Turvised olid samuti märkimisväärse arengu läbi teinud. Nagu eelpool mainitud oli XIV sajandiks välja arenenud plaatrüü ja sama sajandi alguses kujunes välja plaatvest, mis oli valdavaks kaitserüüks järgnevad seitse -kaheksakümmend aastat.Üksikuid kehaosasid hakati plaatidega katma juba XIII sajandil. Plaatrüü puhul kinnitati valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetidega nahkvesti siseküljele. Nahkvestidel olid tavaliselt rüütli suguvõsa tunnused
XIV saj. kolmandal veerandil hakkasid turvised jällegi muutuma. Kuna osava löögiga võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid purustada ja vastase tappa, siis hakati väikeste plaatide asemel kasutama suuremaid, mis kujunesid kogu rinda katvaks rinnakilpideks või siis hakati väiksemaid plaate katma kahekordselt
Rinnakilbid kinnitati ilmselt pannaldega seljakaitse külge õlgade ja külgede pealt. Kõhuosa kattev kaitse ei tohtinud olla jäik, kuna see oleks liiga palju piiranud liikumisvabadust. Seega oli kõhukaitse valmistatud plaatvesti stiilis või mitmest peenemast raudribast, mis olid neetide reaga kinnitatud rinnakilbi sisekülge katva sameti siseküljele.
Seega koosnes XIV saj. lõpu poole rüütli kaitserüü mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Samas kasutati loomulikult vaesemate poolt edasi ka rõngassärke ja teisi vanemat tüüpi turviseid.
XV saj. tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü. Raudrüü kattis meest täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused ja peopesad . Selline turvis koosnes väga paljudest väikestest osadest ning üksi seda selga ei saanud, kokku võttis selle selgapanek u. 15 min. aega. Kiiver kuulus alati ühe kindla turvise juurde, seda ei saanud mõnele teisele sobitada.
XV sajandi neljandast veerandist hakkas selline turvis oma tähtsust kaotama tulirelvade leviku ja arengu tõttu. Järjest hakati ära võtma plaate, kõigepealt kadusid käekaitsmed, siis jala ning alles kõige lõpuks rinnaturvis.
Tihti varustati ka oma hobused kaitserüüga, sest hobused olid väga kallid, eriti rüütlite sõjahobused. Lisaks oli hobuse tapmine üks lihtsamaid mooduseid rüütel sadulast saada. Hobusel võis olla peal rõngasrüü, üksikutel kohtadel koguni plaadid . See tegi muidugi hobuse palju vähem liikuvamaks ning aeglasemaks. Tihti oli hobustel peal riidest tekk, mis kandis rüütli suguvõsa sümboleid.
Kilbile oli maalitud rüütli suguvõsa vapp , mõnedel jalameestel oli näiteks linna vapp. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega, nt. XV saj., kui oli tekkinud juba klassikaline täisraudrüü, ei kasutatud neid hoopiski või olid nad rohkem ilu- ja uhkuse asjadeks.
Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta ja rahulikult relva laadida .Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask . Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka, kirvest, nuia , jne. See oli äärmiselt vajalik. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta.
2.Sõjaline kultuur
2.1. Väljaõpe
Rüütli relvastus, varustus ja samuti ka lahingupidamise viis nõudsid suurt füüsilist jõudu, osavust, julgust ja vastupidavust . Rüütlile õpetati kõiki ratsutamise peensusi, ujumist, laskmist vibust ja ammust, tabama ja paiskama vastast sadulast, võitlema relvaga ja kilbiga kaitsma, rusikatega võitlema, vehklema mõlema käega ja kergelt hüppama. Oma tulevaseks kutseks valmistus rüütel lapsest peale. Teenimine 10-12 aastasena senjööri juures oli rüütlile praktiliseks kooliks. Peale paažiaja edukat läbimist toimus rüütlikslöömine. Rüütel pidi valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel. Need olid näitlikud lahingud, mis olid väljaõppes väga tähtsal kohal. Esialgu võideldi turniiril nüride odadega, seejärel odadega, millel oli otsas ketas, et tera liiga sügavale ei läheks ja vastast liiga rängalt ei vigastaks. Viimaks võideldi ka lahingurelvadega.Turniirid ei olnud ainult sõjalise väljaõppe kohad vaid sealt võis saada ka suurt materjaalset kasu, kuna võitja sai omale kaotaja relvad ja hobuse, mis olid väga kallid.
2.2 Koosseis
Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse ehk "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli " lipp ", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha suureneva varustuse - oda, võitlusmõõga, kiivri ja kilbi - käsitsemisel ning kandmisel . Kindlasti oli tal tarvis kilbikandjat, kannupoissi, tõenäoliselt ka teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ning üht või kaht jalaväelast (vibu- ja ammukütid) valvuriks. Rüütlivägedes kasutati tavaliselt kahte põhilist lahingukorda.
1. Võeti ühte rivvi, nende selja taga olid relvakandjad. Seda ei saa nimetada lahingukorraks selle sõna täielikus tähenduses, kuna peale kokkupõrget lagunes lahing kahevõitlusteks või muutus vastase jalaväe hävitamiseks.
2. Rüütlid võisid astuda lahingusse ka sügavasse kolonni võtnutena, kus ees ja külgedel asusid rüütlid ja keskel jalavägi. Säärases lahingukorras ei ramminud rüütlid end mitte ainult vastase rindesse, vaid ka lõikasid selle kaheks osaks. Seejärel väljus jalavägi rüütlite kaitse alt ja viis hävitustöö lõpuni.
keskaja sõjavägi jagunes peamiselt seitsmeks eri väeosaks: raskeratsavägi, kergeratsavägi, jalavägi, jalamehed, piigimehed,ammukütid ,vibukütid
Igas sõjaväes oli ka mittesõdivaid inimesi: habemeajajaid (kes olid ka arstide eest), kaupmehi, võib-olla prostituute, töölisi (nt. seppasid), kokkasid, vankrijuhte, loomulikult isandate teenreid, mõnikord ka isandate naisi jne., kes liikusid sõjaväega kaasa, lootes kasumit teenida.
2.3 Taktika
Taktika on läbi ajaloo olnud iga lahingu otsustav ja tähtsaim punkt. Hea taktikaga on võimalik võita ka paremini varustatud ja suures ülekaalus olevat vaenlast
Rüütlivägede taktika oli primitiivne ja rõhus rüütlite individualismile, kus igaüks tegutses omaenese äranägemise järgi. Mitte mingisugusest juhtimisest ja manööverdamisest lahinguväljal ei olnud juttugi. Kuid kavalus ja salakavalus olid keskaegse sõjapidamise olulisteks osisteks: teeseldud põgenemise taktika, kus väike ratsasalk sööstis ette, käitus jultunult ja häbematult ja põgenes siis ründajate eest minema meelitades nad lõksu, vastase bluffimiseks süüdati arvukaid laagritulesid, nagu oleks sõjaväge enam kui teda oli.
2.3.1 Taktika avamaal
Raske on oletada, kuidas lahinguväljal väeosad paiknesid. Tõenäoline on, et ratsavägi või tõenäolisemalt jalamehed pidid kaugrelvastuses mehi kaitsma ning asusid nende ees või külgedel. Vägede asetsemine reas üksteise vastas oli kõige sagedasem paiknemine, arvestades tolleaegseid relvi. Ilmselt oli mitu rida üksteise taga, nt. vibukütid, jalamehed ja lõpuks ratsanikud .Teise väega kokku põrgates need read hajusid ja moodustasid võideldes sõõri, sest keskaegsed lahingud olid mees-mehe vastu võitlused, iga mees otsis vastast. Tõenäoliselt polnud reas üksteise selja taga rohkem mehi kui neli või viis, kuna muidu oleks tagumistel olnud raske lahinguga liituda ja nii oleks paljud mehed vaenutegevusest lihtsalt mõnda aega eemal olnud. Lahingus olid erinevad väosad eraldi ja moodustasid divisione või pataljone.
Vibuküttide salgad seisid enamasti kolmnurkselt, nurgaga vaenlase poole. Ilmselt seisid nad üksteisest meetri-paari kaugusel ning selline asend võimaldas parimat sihtimist, kuigi seda väga palju tarvis ei länud, sest tõenäoliselt lasti nooli lihtsalt umbes mingi ala peale, kus nad tabasid vaenlaste tihedas massis ikka kedagi, kuigi vaenlaste ligemale tulles oli sihtimine rohkem võimalik ja kasulikumgi: sai lasta nt. noole otse pähe, hobuse pihta vms. Vibuküttidel oli mitmeid viise end ratsaväelaste eest kaitsta: lüües maasse puust otstest teritatud orgid, mille otsa hobused jooksid, kaevates enda ümber kraavid , mille sisse joostes hobused oma jalad murdsid, lisaks olid nad ka ise varustatud lähivõitlusrelvadega.
2.3.2 Taktika piiramisel
Piiramise puhul oli alati eelis kaitseval poolel, kuna keskaja ründevõimalused olid kesised. Piirajatel oli kolm võimalust kindlus vallutada: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine. Esimesest oli enamasti kasu siis, kui kindluse vastupanu oli nõrk. Tormijooksuks kasutati redeleid ja piiramistorni ning need olid suhteliselt ohvriterikkad. Kui kindlus oli ümbritsetud vallikraaviga, aeti see mulda ja puuoksi täis, et sealt saaks ligineda müüridele või väravale. Näljutamise puhul loodeti vaenlase alistumisele nälja, reeturlikkuse või taudide valla pääsemise tõttu. Kui vaenlased ei antud alla, siis nälg ja taud vähemalt nõrgestasid neid. Samad taudid aga ähvardasid piirajaid ennastki, mis võisid sundida neid lahkuma . Samuti mingil määral nälg, kui ümberkaudsed maad ei suutnud neid enam ära toita ja varustamine ei olnud võimalik. Vägagi tihti lahkuti kindluse alt seda vallutamata.
Kokkuvõte
Keskaja sõjas mõjutasid sõja tulemust eelkõige relvad. Loomulikult oli oma osa ka väljaõppel, aga tavaline vaene talupoeg ei suutnud siiski vastu saada täisvarustuses rüütlile. Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks, kusjuures sõltus ründerelvade areng kõige rohkem kaitserelvade arengust. Kui loodi raudrüü, loodi selle vastu ka vastavad ründerelvad. Kõige tavalisemad ja populaarsemad ründerelvad olid mõõk, sõjakirves, sõjanui ja oda. Kaitserelvadeks olid aga erinevad rauast rüüd, kiiver ja kilp. Keskaja lõpus loodi ka esimesed tulirelvad, mis olid küll üpris kohmakad ja neil polnud sama otstarvet, mis tänapäeval. Väga suurt rolli sõja tulemuses mängis sõjamehe väljaõpe. Keskaja rüütel pidi olema vapper , vastupidav, osav ja tugev, et lahingus vastu pidada. Sõjavägi koosnes seitsmest peamisest väeliigist: raskeratsavägi, kergeratsavägi, jalavägi, jalamehed, piigimehed,ammukütid ,vibukütid. Taktika ei olnud sõjas eriti tähtis. Alguses olid kõik üksteise järel kenasti rivis, kokkupõrkel vaenlasega mindi aga otse mees-mehe võitlusse. Avamaa lahingus paiknes jala -ja ratsavägi kaugrelvastuses meeste ees, et neid kaitsta. Lossi või kindluse vallutamisel esines kolm erinevat taktikat: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine. Tormijooksu kasutati ainult nõrga vastupanu puhul, näljutamise puhul loodeti, et vaenlased lööb jalust kas nälg, haigused või reeturlikkus.
Kasutatud kirjandus

http://www.hot.ee/rolemancer/sojakunst_10-13saj.ht m

http://mysite.du.edu/~jcalvert/tech/cannon.htm#C

http://teemapark.otepaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=53:otepaeae-puess-on-maailma-vanim-kaesitulirelv&catid=37:linnamaee-artiklid&Itemid=59

Michael Howard „Sõda Euroopa ajaloos“

10. Klassi ajaloo õpik

Mitchell Beazley „Euroopa ajalugu“
10

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 71 allalaadimist

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #1

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #2

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #3

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #4

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #5

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #6

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #7

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #8

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #9

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #10

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur-Referaat #11

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-02-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

71 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sannutamm Õppematerjali autor

Referaat keskaja sõjalisest kultuurist ja relvastusest. Olemas sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjandus ja 8 lk teksti.

ajalugu referaat keskaeg keskaegne keskaja relvastus sõjaline kultuur sõjad sõda lahingud relvad

Sarnased õppematerjalid

doc

Linnused ja relvastus keskajal

sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama.

Ajalugu

docx

Keskaja relvad

Kool Keskaja Relvad Referaat Koostaja(d):.................. Juhendaja:............................ koht aasta Sisukord Sissejuhatus.......................................................................

Keskaeg

pptx

Muutused sõjaväes hiliskeskajal

Muutused sõjaväes hiliskeskajal Koostajad: Kaisa Kängsep Hanna Allmann Sõda keskajal · Ühiskond soosis sõjamehe elukutset. · Sõjapidamise reeglid: - vangide tapmine ja ellujätmine, naiste ja vaimulike puutumatus. - sõda peeti materiaalse kasu saamise eesmärgil. · Sõjavägi paiknes tähtsamates keskustes (transport keeruline). Nii oli levinud rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda. Sõjaväe areng · Peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi - kasutati äkkrünnakuteks ning jälitamiseks, mitte otseseks pealetungiks. · Peamiselt koosnes ratsavägi maavaldajatest, kes olid varakad, et endale kallist sõjavarustust lubada (kaitserüü, kiiver, ründerelvad, hobune). · Jalaväe osakaal muutus väiksemaks (suurem, kui ratsavägi). Kui jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid Rel

Ajalugu

doc

RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Mikael Mahsudjan 10B. Klass RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG Referaat Tallinn 2015 Sisukord: Rüütli mõiste............................................................................................................3 Rüütellikkus...............................................................................................................4 Väljaõpe........................................................................................5 3.1 Turniirid........................................................................

Ajalugu

doc

Sõda,sõjavägi ja piinamine keskajal

Keskajal oli sõdade ja piinamiste tähtsus eriti suur, kuna ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbiviimiseks. Minu arust on see raamat hea loomaks ettekujutust keskaja sõjaväest.Tänu sellele on minu teadmised keskaja sõjalisest poolest palju paremad ning huvitav oli lugeda ka piinamisest ning põhjustest miks seda tehti.Mina soovitaksin seda raamatut lugeda kõigil keda huvitab sõjapidamine või keskaeg üldiselt.

Eesti keel

doc

Relvastus keskajal

Tallinna Ühisgümnaasium RELVASTUS KESKAJAL Referaat Koostaja: Gerttu Blank Xb klass Juhendaja: Lilian Niitsoo Tallinn 2011 Sisukord Sisukord....................................................................................................................................................... 2 Natukene keskajast...................................................................................................................................... 3

Ajalugu

doc

Aadel ja relvastus keskajal

Kooli nimi AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Referaat Juhendaja: AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Turniir......................................................................................................................................5 Rüütlite kasvastus.........................................................................................

Ajalugu

doc

Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus

Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus Keskaeg on periood, mida iseloomustasid pidevad sõjad. Need sõjad olid põhjustatud tugeva keskvõimu puudumise tõttu, mis oleks vägivalda monopoliseerinud ja rahu taganud. Sõdu soodustas ka rüütliideoloogia, mis õilistas vägivalda ja vaimulikkonna seisukoht, mis aktsepteeris vägivalda, kui hädavajalikku pahet, et sundida halbu head tegema. Pärimisõiguse kohaselt sai vanim poeg kogu päranduse endale. Kuna aadlik seisuse tõttu põldu harida ei

Ajalugu

Rohkem sarnaseid