Keskaegsed relvad ja sõjandus (3)

KESKAEGSED RELVAD JA SÕJANDUS
25. – 29. AUGUST 2009 EKSAM
Kontakt ain.mä[email protected]
Ajavahemik 13. – 16. sajand. Peamiselt eesti kohta aga ka lääne ja ida naabrite kohta.
Selleks ajaks, kui välja kujunes täis raudrüü, siis enam rüütlid tavaliselt lahingutes enam eriti ei osalenud. Rohkem oli piiramisi ja rüüsteretki, selliseid välilahinguid kahe ratsaväe vahel oli tunduvalt vähem. Ka tänapäeva arvutimängud võivad asju sassi ajada, sest seal on relvi ja vahendeid, mis alles nüüd spetsiaalselt välja mõeldud ja pole kunagi eksisteerinud, kuid see või ajus kinnistuda.
Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed , mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades.
Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend , peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat.
Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale. Tänu sõdadele arenesid väitetavalt inimeste koostöö oskused ja meeskonnatöö, mille tulemusel tekkisid ühised organiseerumised.
Keskaegsed relvad:

Ründerelvad: a) lähirelvad – käepide, keskmine vars , pikk, vars
b) kaugrelvad – viskerelvad, laskerelvad, tulirelvad
2. Kaitserelvad - kiiver, kilp, kaitserelvad.
Lihtsaim masin vibu .
13. saj alguseks on ammud muutunud juba üheks olulisimaks relvaks. Linnade peamine relvastus. On isegi antud korraldusi, et iga majapidamine peab omama ambu ja sadakond noolt . 14. saj Tallinnal võis varuks olla umbes 150 000 ammu noolt.
MÕÕK
Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv . Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda . Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks.
Kasutusele võetud mõiste teramik , mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema . On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad – pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased esmalt kahekäe mõõkasid kasutama teise jalaväe üksuse piikide vastu, et lüüa piike puru ning valmistada ette võimalust ratsa rüütlite võimalikuks rünnakuks. Kahekäemõõgal ricassoteramik, mil tera osa lõppeb valem ära ja enne käepidet tuleb üks eelnev kaitse osa ja mitte terav osa. Laineline tera flamberg.
16. saj hakkavad kaduma kaitserüüd ning mõõgad muutuvad rohkem torkerelvaks ning kaitserauast hakkab kujunema korv.
Saabel – üheteraline ja teramik on kõver. Saablit kasutasid rohkem idapoolsed rändrahvad ja ennekõike kergeratsaväelased. Saabel oli ennekõike lõikerelv ja seetõttu kõver. Lääne-Euroopas episoodiline külaline. Ungarlased 9. saj ning neil põhirelvaks saabel. Ka sõna saabel pärit ungari keelest. Sellel ajal veel eriti kaitserüüd ei kasutata ning esialgu levib lühiajaliselt Ida-Euroopas, kuid hääbub siis ka ungarlaste hulgas. 15. saj aga tuleb kautusele saabli sarnane relv – falkon. Kõver vaid teramiku esimene kolmandik ja kasutusel peamiselt meremeeste hulgas. Mereröövlite relv ning jäänud külge halb renomee. 15. saj lõpp aga koos türklaste sissetungiga tuleb saabel uuesti euroopasse – kuna raudrüü hakkab järk-järgult ära kaduma. Poolakad kasutavad väes saableid kuni II MS alguseni .
Eriotstarbeline – timuka mõõk, eristatav lahingumõõgast ümara teraviku ja sageli 5 või 3 auku teravikus. Aukude funktsioon – üks seletus, et augud tekitasid heli löögi ajal. Filmides pea pakul aga tegelikult põlvitati, pead kuhugi toetamata ning siis löödi pea maha. Timuka mõõk kasutusele 16. saj teisel poolel ja muudeks toiminguteks ei tohtinud kasutada. Oli üks auväärsemaid hukkamise viise.
15. saj hakkasid tekkima juba vehklemise koolkonnad . Keskaja lõpul ka moodi kilbi asemel kasutada vasakus käes pistoda.
PISTODA
Antiikmaailmas võimu sümboliks ja oluliseks relvaks, kuid kaob siis ära. Uuesti tuleb kasutusele 13. saj rüütli 3. relvana (1. pikk oda esimese rünnaku jaoks, 2. mõõk lähivõitluseks) viimaseks relvaks, kui juba hobuse seljast maha kukkunud ja saab seda veel kasuta vaenlase kahjustamiseks. 14. saj juba väga levinud ka jalaväelaste seas. Alati iseloomulik, et teramik on sümmeetriline ja ka käepide on sümmeetriline. Eestis levinud väga nierendolch ehk neeru pistoda – väikese pea ja väike kaitse osa, kaks ümmargust kaitsemuna teramiku ja käepideme vahel. Hansalinnades peamiselt kasutusel olev tüüp. Nuga neeru?
ODA
Keskaegseid odasid on üldiselt säilinud vähe. 1. Hästi pika ja peenikese teramikuga, hea rõngassärgist läbi torgata. 16. saj taastulemisel on tekkinud teramikku lõppu tiivad. On peetud rohkem jahiodadeks. 2. Lapiku teramikuga. 15. saj jalaväelaste piigid , mille vars kuni 5 v 6 meetrit. 16. saj lisanduvad pikad raudliistud puidust osale. Kolme haruga ots – turniiri oda ots.
Sadulast odaga maha tõugata oli meest väga raske. Osadel reeglid sellised, et punkti sai see võitleja kelle oma oda vars purunes lööki andes , mis tähendas, et löök oli tabav ja tugev.
15 ja 16 saj erikujulised ehk kõrvalharudega odad. Palju näiteid ka Eestist leituid. Palju neist pärit Itaaliast . Partisane – partei relv, pärit Itaaliast – iseloomustavad teramiku all ülespoole kaarduvad laiendid . On ka levinud ihukaitseväe relvana.
Sellele lähedane spontoon, rohkem kõrvalharusid. Sellest areneb veel relv, mille kõrvalharud pole teravad ja neis auk sees. Tõenäoliselt kasutusel kahurväelastel ning august läbi pandi süütenöör. Igasuguseid kõrvalharudega relvade üheks funktsiooniks võis olla vastase relva ära tõmbamiseks – spetum, runka – vahimeeste relvad. Couse – meenutab varre otsa pandud kööginuga. Gläve – sarnane cousele aga kõrvalharudega, muutub ka paraadrelvaks. Tiroolides kiriku partisanide kaitse üksus, mis tegutseb traditsioonide tänapäevani – kannavad partisanesid.
HELLEBARD – Helm ja bart – kirves kiivrite vastu. Kirjalikes allikates ilmub juba 13. saj lõpust aga sellest ajast pole ühtegi arheoloogilist leidu ning esimesed alles 100 aastat hiljem. Klassikaline Hellebard ühendab kolme relva – oda, kirvest ja sõjavasara konksu. Konks ilmub Hellebardi külge hiljem. Šveitslaste leiutatud rüütliväe vastu. Saintbachi lahingus edukalt kasutatud 1386. Selle konksuga pole siiski võimalik raudrüütlit sadulast maha tõmmata ja siiski mõeldud tõenäoliselt löömiseks. 15. saj teisel poolel lisanduvad pikad liistud nagu piikidelgi. Hellebardi sisse hakatakse aga tegema igasuguseid auke ja kujundeid. 16. saj muutuvad hellebardid hästi õhuliseks, pikka teravikuga ja väljapool kumeraks ja õhukeseks kirveteraks – rohkem kujunemas jällegi ihukaitserelvaks. Saavutab ka mujal Euroopas populaarsuse aga Eestis enne 16. saj näiteid pole.
Talurahva muuseumis hundiodade eksemplaridena väljas. Sattunud tõenäoliselt talupoegade kätte. (Relvad õlgkatustes).
SÕJAKIRVED
Pikema varrega jalameeste sõjakirved ja lühema varrega ratsameeste sõjakirved. Enamikus ilmuvad rohkem 15 ja 16. saj. Halbmond – tõenäoliselt mingi sõjakirves aga pole identifitseeritud. Sõjakirve vars tavaliselt juba raudtoru. Berdõšš hästi pika tera osaga kirves (60-70 cm) tüüpiline vene jalaväelase kirves, mida kasutasid streletsid. Sai püssi toetada ja ka sõjakirvena. Neil kinnitus tavaliselt tera kahest osast. Keskaegne Siksälä kalmistu , kus välja kaevatud u 270 matust ja leitud 57 kirvest. Sõjakirves tavaliselt kergem, pandud selline piir nagu 450g, alla mille tõenäoliselt sõjakirves. Selles leius siiski ka palju üle 450g, kuid tõenäoliselt siiski sõjakirved. Leitud ka muid relvi nt 1 mõõk aga kirveste leid eriliselt suur. Kuni 1507 aastani võisid talupojad kanda relva ja kasutasid seda ka. Sel aastal võeti aga maapäeval vastu seadus, et talupojad ei tohi relvi kanda, siiski on seal ka lisand kahenädalase relvakandmisperioodi lubamise kohta hädavajadusel. Otsuse eesmärk pole päris kindel.
SÕJANUIAD
Varaseim info sõjanuiade kohta Pioo vaibalt pärist 11. saj lõpust ja kujutab normannide sissetungi Inglismaale ja seal on juba kujutatud sõjanuiasid. Võimalik, et teatud sõjanuia tüüp oli kasutusel rohkem võimu sümbolina. Venemaal 10. saj jõudsid stepivööndisse, peamiselt rändrahvaste relv, 1m varre otsas, 200-300g rasked. Venemaal leitud üle 100 tk. Mõned neist väga uhked ja võisid kujutada võimu sümbolit. Kõige rohkem tavalist kuupi, mille ülemised ja alumised nurgad ära lõigatud. Eestist leitud 3 taolise nuia pead, üks neist sealt samast Siksälä kalmistust. Kõigi nende matuste juurest on leitud meeste juurest tavapärasest rikkalikemaid panuseid, mis võib anda jälle sõjanuiale võimu sümboli tähenduse. Rootsist leitud 39 eksemplari, kõik pronksist aga vaid 1 sama venemaal levinutele ja Eestis leitud nuiadega sama tüüpi. Kõik leiud pisut erinevad ja annavad aimu , et tehtud eritellimuse järgi. Karja kirikus kunstiteos , kus kujutatud ka siit leitud nuiadele sarnast tüüpi nuia. Ratsaniku sõjanui 14. – 16. saj tuleb küll selge relvana kasutusele – ringi asuvad teravad nurgad – ribinui, 6-8 ribi. Pea, mille küljes ogad – jõuavad Euroopasse 15. saj türklaste kaudu. Ogadega puunuiasid Eesti aladelt muinasvõitluse aegadest pole küll leitud. Küll aga kasutatud pika varre otsa löödud ogadega relva –Morgenstern, mida kasutati hilisemates ülestõusudes. Samaegselt Morgensternidega võetakse kasutusele ka koodi eeskuju ketiga Morgensternid. Pika varre otsas ketiga kinnitatud ogadega kera või koot.
SÕJAVASARAD
Tulnud kasutusele ka tööriistast. Võib olla tõenäoline, et võeti kasutusele linnakäsitööliste relvana. Tihti vasara otsas tervik, mida saab kasutada ka torkamiseks. Tihti ka vasara pea/laup tehtud ogaliseks. Sõjavasar võetakse ka rüütlite poolt kasutusele pika ja terava pinni osaga, vars 70-100 cm.
KAITSERELVASTUS
KILBID
Muinasajal pole tegelikult Eestis enam kasutusel ümarkilpe ning kasutusele on tulnud tilga kujulised kilbid – peamiselt jalgade kaitseks. Teine pluss kasutamine hobuse seljas . Neil pole enam kupalt rusika jaoks vaid kinnitatakse käsivarre ja külge rihmadega , et käed oleks vabad hobuse juhtimiseks . Tüüpiline 12-13.saj kilbivorm. Kui võetakse kasutusele plaatidest kaitserüü, siis hakkab kilbi suurus vähenema. Õlakaitseks kasutatakse isegi eraldi õlakilpi. 14. saj eripärase kujuga ratsaniku kilp – tartše. Kandiline ja iseloomulik sisselõige oda toetuseks . Täisraudrüü ajal aga hakkab kilp ära kaduma. Jalamehed on kasutanud ka Pavese tüüpi kilpi – rohkem ammuküttide kilp, mis oli peaaegu mehe kõrgune, ning terava otsa või toega , mille sai maasse torgata iseseisvalt seisma. Kasutati nii kaitseks, kui ka ammu toena. Rusikakilp saab laiemalt tuntuks 15. ja 16. saj kahevõitluses aga kas neid lahingus üldse kasutati on kaheldav.
Igasuguseid huvitaid kilpe on eksisteerinud – nt laternkilp, kahevõitluskilp- kahe teravikuga kilp ning võitluses mud relva peale kilbi ei kasutatud.
KIIVRID
Peale kaitsevahendina on kiiver olnud ka alati ehe ja sümboolne tunnus. Ida-Euroopa keeltesse germaani keeltest – helm. Ka nimed nt Helmut , Wilhelm – tahtejõuline kaitsja.
Viikigikiiver, koonusekujuline ja ninakaitsega. Ajaloolistes muinaseestlaste peades on kujutatud imelikku kiivrit, millise eksisteerimise kohta pole ühtki tõendit. Kiivri leiud varasemast keskajast üliharvad. Kasutati tõenäoliselt ära ümbertöötluses. 12. saj aga on vähe kiivrit levinud, kasutati rõngasrüüd, millel oli rõngaskapuuts, siiski on arvamus, et kapuutsi all kasutati servelieri – hästi ligi pead olevat kiivrit. Bacinet või Beckenhaube – keskaja üks levinumaid kiivritüüpe, millel rõngaskapuutsist arenenud krae on kinnitatud kiivri alumise serva külge. 15. ja 16. saj tuleb kasutusele koerakoonkiiver, mille visiiri saab üles tõsta.