RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG (0)

1 Hindamata

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
10B. Klass
RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG
Referaat
Tallinn 2015
Sisukord:

Rüütli mõiste............................................................................................................3

Rüütellikkus...............................................................................................................4

Väljaõpe…………………………………………………………………………….5
3.1 Turniirid .………………………….………………………………………….....5

Relvastus……………………………………………………………………………6

Lahingukord ja vägede koosseis..…………………………………………………………………………….7

Kasutatud kirjandus………………………………………………………………….8

1. RÜÜTLI MÕISTE
Pildil: keskaja rüütel.

Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10.–11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi.Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12.–13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus feodaali esikpoegadele anti rüütlikasvatus.Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda (hiljem ka kristliku usu ) huvides. Aja jooksuga kujunes välja ka rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega.
2. RÜÜTELLIKKUS
Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütel pidi olema rüütellik. Rüütellikkuse raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust katoliku kiriku ja daamide eest. Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike kokku nimetati “rüütlikoodeksiks”. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au.
Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang. Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise . Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad – see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu.
Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde . Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega. Rüütel pidi olema ustav oma kohustustele endaga võrdväärsete suhtes. Kui Prantsusmaa kuninga Jean Hea poeg põgenes Inglismaalt, kus ta oli pantvangis, andis Jean end ise inglaste kätte.
Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust , vaid häbi – selliseks teoks oli näiteks relvitu vastase tapmine , samuti kallaletung selja tagant. Rüütlil polnud õigust taganeda, kui ta relva kandis . Seepärast mindi turniiril väljakutset esitama kas relvitult või siis taganeti näoga vastase poole. Oli ka komme viibida kahevõitluse paigas terve päev kuni keskööni, et näidata valmisolekut uueks võitluseks võidetu sugulastega või lähikondlastega. Seda kommet järgisid terved väeüksused, kaotades tihtipeale kõik esimese võiduga saadud eelised. Rüütlile loeti häbistavaks nuiahoobi saamist, sest seda relva kasutasid üksnes talupoegadest jalaväelased.
Häid rüütlikombeid näitasid kolmanda ristisõja ajal Richard I Lõvisüda ja Salah ad-Din. Kui viimane nägi lahingus Richardi ratsut langemas, saatis ta kohe kannupoisi kahe värske hobusega – ja kaotas lahingu. Hiljem saatis Salah ad-Din Richardile arstirohte, kui too palavikus haige oli. Vastutasuks lubas Richard oma õe Salah ad- Dini vennale naiseks , pulmakingituseks olnud Jeruusalemma linn.
3. VÄLJAÕPE

Rüütli relvastus, varustus ja samuti ka lahingupidamise viis nõudsid suurt füüsilist jõudu, osavust, julgust ja vastupidavust . Rüütlile õpetati kõiki ratsutamise peensusi, hästi ujuma , laskma vibust ja ammust, tabama ja paiskama vastast sadulast, võitlema relvaga ja kilbiga kaitsma, rusikatega võitlema, vehklema mõlema käega, kergelt hüppama. Oma tulevaseks kutseks valmistus rüütel lapsest peale. Teenimine 10-12 aastasena senjööri juures, oli rüütlile praktiliseks kooliks. Peale paažiaja edukat läbimist toimus rüütlikslöömine. Rüütel pidi valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel.
3.1 TURNIIRID
Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide , kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa , teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama.
Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi maassetungimise enne vastaseni jõudmist või siis üle sihtmärgi vuhisemise. Enamasti sihiti kilbi pihta, ja kui sellega tõrjuda ei suudetud, oli sadulast lendamine kindel. Osavamad rüütlid sihtisid vastase kiivrit, õigemini selle silmikut – tabada oli tunduvalt raskem, aga õnnestumise korral ei jäänud vastane mingil juhul sadulasse. Vigastada saadi ka siis, kui tegemist oli õpperelvadega. Mõlema piikide purunemise järel haarati mõõgad või taprid. Et paarid vahetusid pikkade vaheaegade järel – relvastuse kordaseadmine võttis aega –, siis sellal lõbustasid pealtvaatajaid akrobaadid, mustkunstnikud, dresseerijad ja klounid.
Teisel päeval kasutasid jalgsi võitlevad rüütlid mõõku ja sõjakirveid. Kolmandal päeval jagati rüütlid kahte enam-vähem võrdsesse rühma ning algas võitlus lahingurelvadega. Surmasaanuid oli mõnikord päris hulgaliselt, haavatuist rääkimata. Ühel ebatavaliselt ohvriterohkel turniiril tapeti näiteks üle 60 rüütli.

4. RELVASTUS

Rauatöötluse areng andis rüütlitele võimaluse kaitsta end mõõga, oda ja noolte eest kaitserüüga. Sellel perioodil muutus mõõgatera pikaks, tugevaks ja painduvaks, temast sai mitte raiumise vaid torkerelv; ratsaniku oda muutus raskemaks; täiustusid, kuid muutusid samas ka raskemaks kaitserüüd. Rüütli relvastus koosnes mõõgast ja raskest odast, millel oli pika varre otsas rombikujuline otsik. Oda oli määratud löögi jaoks, selle heitmist hobuselt ei praktiseeritud. Rüütli relvastusse kuulusid veel nui ja sõjakirves. Nui oli eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata (kes mõõga haarab, see selle läbi sureb ). Rüütli kaitserüü koosnes soomusrüüst, rõngassärgist, kiivrist, metallkinnastest ja -saabastest. Kiiver XI sajandil oli ilma tervikliku näokaitseta, oli vaid ninakaitse. XIII sajandiks kattis kiiver ka rüütli näo, jäid vaid silmapilud ja hingamisaugud. XIII sajandi rüütel oli üleni kaetud rüüga mis ei jätnud vabaks ühtegi kohta kehal.
Rüütlil oli ka kilp mis alul oli ümmargune, hiljem aga pikliku kujuga. Aja jooksul kattis selline kilp rüütli pea täielikult. Ka rüütli hobune oli kaetud rauaga ja teda võis haavata vaid kõhtu ja jalgadesse. Tolle aja hobused oli kaunikesti raskelt koormatud ning ürikutest võib leida kaebusi selle kohta, et hobused on kõhnukesed ning ei leita sõjakäiguks sobilikke loomi. Rüütliratsavägi oli raske, aeglane ja halvasti manööverdav. Lahingusse sõitis rüütel tavaliselt sammu, harvemini kerget traavi.
Jalaväelastel oli peale oda ja mõõga ka veel vibu . Osa jalaväest oli relvastatud ambudega, mis olid tugeva löögijõuga, kuid jäid laskekiiruselt vibudele alla (vibudel 10-12, ambudel 3-4 noolt minutis ).
Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis.
5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS
Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned rüütlid nn. "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli " lipp ", mis koosnes mõnekümnest "odast".
Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha suureneva varustuse - oda, võitlusmõõga, kiivri ja kilbi - käsitsemisel ning kandmisel. Kindlasti oli tal tarvis kilbikandjat, escuyer'i, kannupoissi, tõenäoliselt ka teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ning üht või kaht jalaväelast (vibu- ja ammukütid) valvuriks, tihti olid neil ka paažid kaasas. Jalavägi oli feodaalarmeedes ratsaväest arvukam , kuid see oli jõuk, kelle organiseerimiseks ei astutud peaaegu mingeid samme .
Rüütlivägedes kasutati tavaliselt kahte põhilist lahingukorda.
1. Võtsid ühte rivvi, nende selja taga olid relvakandjad. Seda ei saa nimetada lahingukorraks selle sõna täielikus tähenduses, kuna peale kokkupõrget lagunes lahing kahevõitlusteks või muutus vastase jalaväe hävitamiseks.
2. 2. Rüütlid võisid astuda lahingusse ka sügavasse kolonni võtnutena, kus ees ja külgedel asusid rüütlid ja keskel jalavägi. Säärases lahingukorras ei ramminud rüütlid end mitte ainult vastase rindesse, vaid ka lõikasid selle kaheks osaks . Seejärel väljus jalavägi rüütlite kaitse alt ja viis hävitustöö lõpuni (Kirjan 1986).
KASUTATUD KIRJANDUS

“Keskaja ajalugu” Tallinn “Koolibri” 1991
http://hot.ee/rolemancer/sojakunst_10-13saj.ht m
*Gurevits A 1992, "Keskaja inimese maailmapilt ", Tallinn, " Kunst "

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 4 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Anxietic Õppematerjali autor

Referaat egiptuses ajaloo tunniks

RÜÜTLID RELVASTUSE ARENG ajalugu Rüütellikkus Väljaõpe Lahingukord

Sarnased õppematerjalid

doc

Rüütlid - kirjeldus, referaadi sarnane

aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel

Ajalugu

doc

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat

Sisukord Sissejuhatus.................................................................3 1. Relvastus.................................................................4 1.1 Ründerelvastus.........................................................4 1.2 Kaitserelvastus.........................................................6 2. Sõjaline kultuur........................................................8 2.1 Väljaõpe................................................................8 2.2 Koosseis...............................................................8 2.3 Taktika....................

Ajalugu

docx

Feodaalkord ja rüütliseisus

Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tegelikult kujunesid feodaalsuhted sageli küllalt keerulisteks ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla. Feodaalide seiklus-ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas. 1.2 Feodalismi mõistest Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Selle definitsioone on äärmiselt suurel hulgal ning nood võivad üksteisest vägagi oluliselt erineda. Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete

Ajalugu

doc

Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus

Inglismaa kuulus rüütliideaal Walesi prints Edward, tuntuma nimega Must Prints, sai ilmselt oma hüüdnime mitte tumeda turvise, vaid enda musta südametunnistuse eest. Kui Prantsusmaal asuv linn Limoges, mis oli vandund truudust Inglismaale, otsustas liituda Prantsusmaaga, sattus prints Edward tohutusse raevu ja vallutas selle linna tagasi. Linnas lasi ta kättemaksuks mõrvata tuhandeid linnaelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi. Kuid kui prantsuse rüütlid nägid, et ei suuda võita, andsid nad alla ja nõudsid, et inglise rüütlid käituksid nendega sõjareeglite kohaselt. Inglise rüütlid otseloomulikult ei tapnud enda klassi mehi ja võtsid nad vangi. See on perfektne näide, kuidas rüütellikkus esines ainult rüütlite vahel, alamklass aga pidi maksma nende näilise rüütellikkuse enda eludega kinni. Rüütlil oli suurepärane relvastus ja kaitserüü. Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis

Ajalugu

doc

Aadel ja relvastus keskajal

Kooli nimi AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Referaat Juhendaja: AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Turniir......................................................................................................................................5 Rüütlite kasvastus.........................................................................................

Ajalugu

docx

Keskaegne relvastus

Keskaegne relvastus Marek Lind Narva Eesti Gümnaasium 7. klass 2010 Narva Aineõpetaja Tanel Mazur Sisukord - Sissejuhatus lk 3 - Külmrelvad lk 4-6 - Kaitse lk 7-9 - Laskerelvad lk 10-11 - Piigivõitlused 12-13 Sissejuhatus Rüütlid on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske, ning tahtmisi. Erinevalt tänapäeva armeedest ei saanud rüütlid väljaõpet. Nad treenisid vaid kodakondsetega ja turniiridel. Sel põhjusel oli lahingutaktika ünsa lihtne. Raskeratsaväe rünnaku jõud oli tohutu, aga kui see kord algas, oli seda raske peatada. Taktika ja sõjatehnika muutusid keskajal järk-järgult. Suure laskejõuga vibude nooled olid nii võimsad, et rõngassärgid muutusid kasututeks. Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest

Ajalugu

doc

Linnused ja relvastus keskajal

Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga

Ajalugu

odt

Keskaja rüütel

ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati. 3 Rüütel Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli

Ajalugu

Rohkem sarnaseid