Aadel ja relvastus keskajal (0)

AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL
Kooli nimi
AADEL JA RELVASTUS
KESKAJAL
Referaat
Juhendaja :

Sisukord

Sisukord 2
Turniir 5
Rüütlite kasvastus 5
Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus. 6
Relvastus keskajal 7
Rüütlivägi 10
Tegelik lahingukäik 11
Jalavägi 11
Palgasõjaväe sünd 12
Kasutatud Kirjandus 13
Sissejuhatus
Keskaja võib jaotada kolmeks perioodiks: varakeskaeg (5.-11. saj), kõrgkeskaeg (11.-14. saj.) ja hiliskeskaeg (14.-16. saj.). Varakeskajal ehk hilisantiikajal tekib uus elukorraldus- feodaalkord .
Kehtis põhimõte, et kõik, kes ei olnud katoliku usku, olid vaenlased neile, kes olid. Kristlased olid vaenulikud muhameedlaste, paganate, ketserite ja põhimõtteliselt kõikide teiste religioonide esindajate vastu. Keskajale väga iseloomulikukeks läbivateks sündmusteks võibki pidada ristisõdu, mille üheks põhieesmärgiks loeti usukuulutamist. Kas jumalasõna kuulutamine ka tegelikult Ristisõdijate pühaks ja peamiseks eesmärgiks oli ja mitte ainult ettekäändeks ei toodud, on küsitav. Küll aga on vaieldamatu fakt, et koos mõõga, mõrva ja orjusega toodi kaasa ka kirjaoskus ja astuti sammuke lähemale läänemaailmasse jõudmiseks paganate ühiskondades.
Käesolevas töös keskendun eelkõige aadlitele ja püüan anda üldist ülevaadet nende relvastuse ning sõjapidamise tegeliku väljanägemise kohta keskajal. Uuritav vahemik kirjeldab aadelkonna kujunemist keskaja algperioodist läbi rüütliks saamise ja relvastuse järk-järgulise raskenemise, kuni tulirelvade kasutuselevõtuni ning rüütlite ebaotstarbekaks muutumiseni.
Keskaeg oli ligi tuhandeaastane periood, mis pani aluse läänemaailmale. Keskaeg lõppes 16. saj. Ameerika avastamisega (1492) ja Martin Lutheri usureformatsiooniga (1517).
Aadel
Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotumine seisustesse. Ehkki kristlik usk käsitles inimesi Jumala ees võrdsena, olid eri seisustel siiski erinevad õigused ja kohustused. Seda põhendati iga seisuse kindlate ühiskondlike funktsioonidega. Enamasti eristati kolme seisust : esiteks vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine , teiseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine, ja kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus.
Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski peamiselt aadlikest –alates kuningast ja lõpetades väike-vasallidega. ( erandiks olid ainult vaimulikke vürstiriike valitsevad piiskopid ja abtid, kes kuulusid vaimulikuseisusse.) Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel .
Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid , parunid ja krahvid, alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad ) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron ( parun ) ja chevalier. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest – ministeriaalid -, mis sulas hiljem alamaadli sekka. Ka need rüütlid , kes vallutasid 13. sajandil Eestit, pärinesid suurelt osalt just ministeriaalide hulgast.
Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas ta sageli oma asemikule, kuid kõrgema astme kohtu instungitel, näiteks senjööri või Inglismaal krahvkonna kohtus, osales ta isiklikuklt.
Aadlikultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris –teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.

Turniir

Aadli ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke –võimalust demonstreerida oma vaprust ning koguda kuulsust ja au. Sõdimine polnud aga pidev tegevus ning enamik aega tuli sisustada teistmoodi. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti on nendes harrastustes nähtud harimatute ülikute toorest meelelahutust. Tuleb aga arvestada, et nii turniir kui ka jaht täitsid mõlemad põhiliselt üht ülesannet –see oli treening ja ettevalmistus sõjaks. Meelt lahutati sageli ka pidutsemisega.
Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal vsiisil, kui seda oli sõjakäik. Tavaliselt võideldi turniiril nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu ja õnnetuid surmajuhtumeid esines turniiridel üsna tihti.
Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Varasemal ajal tormasid kaks rüütlit hobustel lihtsalt vastamisi ja üritasid odadega teineteist sadulast maha tõugata. 15. sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teiselpool barjääri. Et odahoop oli küllaltki võimas, siis kasutati turniiridel sageli tugevamaid ja raskemaid raudrüüsid ja kiivreid .
Jalgsivõitlust peeti aiaga piiratud platsil. Kasutatavad relvad ja tihti isegi lubatud löökide arv olid eelnevalt määratud. Hoope andsid vastased kordamööda ja võitluse lõpul teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad. Peeti ka grupivõitlusi, varasematel aegadel koguni ehtsate lahingurelvadega. Ka sel juhul oli võitluse kestuse suhtes enne kokku lepitud.
Turniir ei kujutanud endast aga mitte üksnes sportlikke üritusi, vaid pidustusi laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja kohtuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma mehisust demonstreerida. Sageli esinesid neil pidustustel ka muusikud ja poeedid. Seega oli turniir ühtlasti tähtis kultuurisündmus.

Rüütlite kasvastus

Aadlike kasvatus, mille peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks, kulges mitmes etapis. Kuni seitsmenda eluaastani viibis poiss kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaž. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist: daamidega vestlemist, tantsu ja mingil muusikariistal mängimist. Kui ta oli juba veidi vanem, lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine .
Tavaliselt sai 15—aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda isiklikku relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel, aitas talle kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut. Lahingus hoidsid nooremad kannupoisid siiski tahapoole.
18-21 aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks.
Raamatutarkuse õppimist ei peetud aadlikule kohaseks. Karolingide vanasõna ütles, et „see, kes on koolis käinud kaheteistkümnenda eluaastani aga ole kunagi ratsutanud, kõlbab ainult preestriks“. Niisiis olid aadlikud sageli kirjaoskamatud. Ka oma mõisate majandamises ei osalenud nad kuigivõrd, vaid jätsid selle mõisavalitsejate hooleks.

Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus.

Keskaja esimesel poolel oli rüütlite seas üsna palju tahumatuid vägivallatsevaid sõjamehi, ent järk-järgult omandasid nad ka õilsamaid jooni. Juba esimesed rüütlid andsid oma isandale ustavusvande ja olid lahinguväljal valmis tema eest surema.
Peamine, mida aadliku puhul hinnati, oli jäägitu ustavus. Senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusega. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega sõjakäigul kindlustas aadlik enda ja oma perekonna au ja head nime. Teisteks aadli aukoodeksis sisalduvateks omadusteks olid julgus, ausus, sõnapidamine, galantsus. Kõik need omadused võttis kokku veel tänapäevalgi kasutatav mõiste „rüütellikkus“. Ustavusele ja lojaalsusele vastandus halvima omadusena reeturlikkus –näiteks põgenemine lahingust oma isandat hätta jättes. Keskaegsete kroonikate ja eeposte sagedasi teemasid on üllas käitumine lahingutandril ja nende kirjelduste moraal ütleb, et kangelaslikku surma tuleb igal juhul eelistada argpükslikule käitumisele.
Samaaegu tehti sõjas sageli tegusid, mis rüütellikkuse mõistega tänapäeva tähenduses kuidagi kokku ei lähe. Vallutatud alade paljaksröövimine ning linnade ja külade mahapõletamine kuulus väitja õiguste hulka, ning ka inimelude suhtes oldi üsna hoolimatud. Näiteks hukati terve võidetud garnison , kui see oli linna piirajatele „liiga kaua“ vastu pannud . Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, millest võis abi olla võidu saavutamiseks, selles suhtes ei seadnud piiranguid ei õigus- ega väärtuskoodeks.
Ristisõdade ajal hakkas ristiusk üha enam ka rüütlite maailmavaatele mõju avaldama. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andnud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. 13. sajandil hakati looma romantilisi poeeme, mis pajatasid vapratest rüütlitest ning nende kangelastegudest oma südamedaamide auks. Poeemides ülistasid rüütlid kõrgest soost daame, keda nad ei saanud tegelikult kunagi naiseks võtta.
Seega pidi tõeline rüütel olema heade kommetega, vapper ja ustav, valmis kaitsma väeteid ning ohverdama kas või oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel. Kõige kõrgem väärtus rüütlile tema au, mida tuli hoida rohkem kui elu. Au haavamist sai maha pesta üksnes verega.

Relvastus keskajal

Keskaja vältel muutusid nii relvad kui ka nende kasutamine ehk sõjakunst tundmatuseni. Selle ajalooperioodi algussajanditel tagusid relvi peamiselt külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed. Areng kiirenes tunduvalt 12.-13. sajandil. Ühelt poolt mõjutasid seda ristisõjad , mille käigus Euroopa rüütlid tegid tutvust uute relvadega või mille tarbeks täiustati seniseid. Teiselt poolt arenesid nimetatud ajajärgul linnad ning need vajasid kaitset. Seetõttu tegutses neis üsna arvukalt relvaseppi, kes hakkasid valmistama mitut uut tüüpi sõjariistu.
Relva tähtsus ja tähendus
Sõdimine, turniirid ja jaht olid suure osa ülemkihi –feodaalide peamine tegevus ning meelelahutus . Sellepärast pöörati läbi kogu keskaja relvadele suurt tähelepanu. Õieti seostuski tehnika areng eeskätt just uute relvade leiutamise ja tehnilise täiustamisega. Tehtud uuendusi ja saadud kogemusi hakati hiljem kasutama ka töö- ja tarberiistade tootmisel.
Relvad olid keskajal küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu.
Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtsus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist.
Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada.
Relvade liigitus
Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud , kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama ja keskaja lõpul olid need peamiselt tulirelvad lahinguvälja olulisemad sõjariistad.
Kaitserüüde areng
Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüd, mis koosned väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest. Need olid neetidega kinnitatud nahkjaki välispinnale. Lähis-ida ristisõdades palava päikese all hakati umbse soomusrpp asemel eelistama õhku läbilaskvat rõngassärki ja rõngaspükse. Ülekuumenemise vältimiseks tõmmati neile veel peale pikk valge mantel . Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu - ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoopis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist.
Ründerelvade areng
Plaatvestidele tuli vastu seda tõhusam ründerelvastus. Hakati tegema üha pikemaid ja tugevamaid mõõku. Need muutusid nii raskeks, et löögi andmisel läks vaja kahe käe jõudu. Nii kujunesid kahekäemõõgad. Linnakäsitöölised võtsid plaatvestidega rüütatud vaenlase vastu võitlemiseks kasutusele sõjakirved ja –vasarad, aga ka teravate kantidega sõjanuiad. Kaitserüüde täiustamise vajadust hoidis pidevalt üleval ka laskerelvade, eriti ambude areng.
14. sajandi algul leiutati esimesed tulirelvad. Väliselt meenutasid need kolbi või vaasi ja esialgu üritati neist nooli lasta. Peagi aga tulid nende baasilt relvastusse juba suurtükid ja püssid ning varsti hakkasid uued laskerelvad heitemasinatele ja ambudele tõsist konkurentsi pakkuma.
Tulirelvade välja arenedes täiustati jälle kaitserüüd ja seni katmata kehaosade varjamiseks lisati raudplaate ja plaatvesti asendas rüütli ülakeha eestpoolt üleni kattev suur ja vastupidav kilp. Nii kujunes 15. sajandi alguseks välja täisraudrüü.
Linnuste ja linnade piiramine.
Keskaegsetes sõdades võib eristada piiramislahinguid ja välilahinguid. Kummalgi puhul rakendati ka just selleks otstarbeks ettenähtud relvi ja võitlusvõtteid.
Igal jõukamal feodaalil oli tugevasti kindlustatud linnus, samuti ümbritsesid rikkamad linnad end kõrge kivimüüriga ning tornidega. Suur osa keskaegseid võitlusi käis linnuste ja linnade ümber. Kui ründav vägi oli küllalt suur, siis piirati kindlustus sisse. Sageli jäädi pikemaks ajaks, üritades linnuse kaitsjaid alistada näljaga. Et linnuse meeskond võis ootamatult välja tungida , siis rajasid piirajadki oma pealaagri ümber kaitseehitisi.
12. sajandist peale laienes euroopas tunduvalt mitmesuguste piiramismasinate kasutamine.
Eri tüüpi heitemehhanismidega lennutati vaenlase kindlustuste pihta suuri kivimürakaid ning üle müüride sise tulepotte, vahel isegi mesilastarusid, korve mürkmadudega ja loomakorjuseid, fekaalitünne ja muud. Sissepiiratute moraali kõigutamiseks on heitemoonana kasutatud isegi vangivõetud vastaseid –elusalt või surnult.
Piirajad ehitasid ka kõrgeid piiramistorne, mida nihutati vähehaaval linnusele või linnale lähemale. Alati polnudki eesmärgiks tornilt langetavat silda pidi müürile tungida: ülal piiramistorni otsas olid vibu ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid tiheda noolesaju all, ja samal ajal üritasid teised piirajad müüri jalamil vundamendialust õõnestada, rammpalgi ehk taraaniga värvat lõhkuda või müüri sisse auku raiuda.
Ka kaitsjad olid tavaliselt hästi relvastatud ja sõjamoonaga varustatud. Nemad lasksid piirajate pihta vibude ja ambudega, heitsid viskemasinatega kive ja läkitasid teele süütenooli, et panna vaenlasele heitemasinaid ja piiramistorne põlema. Ajaloolistes romaanides kirjeldatakse sageli, kuidas kaitsjad kallavad redeleid mööda üles ronivatele piirajatele keemaaetud tõrva kaela. Tegelikult valati sulapigi ja tõrva hoopis piirajate varjualustele müüri jalamil, et need kiiresti tuld võtaksid. Nende müüri ligi nihutatud varikatuste all paiknesid nimelt taraanid ja teised kindlustuse purustamise või õõnestamise vahendid.
Nõnda kestis linnuse või linna piiramine vahel nädalaid ja kuid.

Rüütlivägi

8.-9. sajandil kujunes peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi ehk nn rüütlivägi. See koosnes feodaalidest, kel oli piisav sissetulek, et muretseda endale korralik sõjavarustus. Kogu keskaja vältel moodustasid rüütli peamise ründerelvastuse pikk torkeoda ja mõõk. 13. sajandil lisandus pistoda ja 15. sajandil sõjavasar, -kirves või -nui. Kaitsevarustus koosnes, nagu eespoll juba öeldud, kilbist kiivrist ja kaitserüüst. Sellele kõigele lisaks vajas rüütel veel head sõjaratsut.
Rüütlitel oli kohustus osutada oma isandale igal aastal teatud arv päevi sõjaväeteenust. Et relvastus kaalus palju, siis pidi rüütel pikema sõjakäigu jaoks muretsema endale mitu hobust ja kaasa võtma abilisi – kilbikandja, kannupoisi, vibumehe jne. Keskmiselt oli abilisi kuus. Rüütel moodustas nendega koos ühe löögigrupi, mida nimetati odaks.
Välilahinguks valisid rüütliväe juhid avara ja tasase maastiku. Võitlusse liiguti enamasti sirges joonrivis, sest ükski rüütel ei tahtnud, et keegi teine talle „kilbiks“ osutuks. Iga rüütli saatjaskond tuli otse temaga taga, et vajadusel oma isandale appi tormata.

Tegelik lahingukäik

Järk-järgult kiirenevas galopis, pikad odad ees, üritas rüütlivägi juba esimese löögiga vaenlase rinnet segi paisata ja niiviisi korrapealt lahingu saatuse otsustada. Tavaliselt aga murdusid odad esimeses kokkupõrkes, misjärel igaüks haaras mõõga ning valis endale vastase. Lahing lagunes sisuliselt hulgaks kahevõitlusteks. Kui ka mõõgad olid purunenud või käest pudenenud ja rüütlid ise hobuse selast kukkunud, haarati kolmanda relva –pistoda järele, mida saikäsitsivõitluses vastase kaitserüü plaatide vahele suruda. See heitlus elu ja surma peale võis aga ka pidama jääda, sest hobuselt mahakukkunud ja põrutada saanud isanda kandsid tema abilised lihtsalt lahingumöllust eemale.

Jalavägi

Kuni 12. sajandini peeti jalameeste osa lahinguväljal teisejärguliseks. Kui rüütlite raskeratsaväe rünnak jalaväge tabas, siis oli viimase saatus muidugi otsustatud ja tagajärjed kohutavad. Mitmel pool, ka Baltimaade ristisõdades, üritasid kohalikud peamiselt jalameestest koosnevad üksused võtta lahingu rüütliväega vastu metsas või soisel alal, kus rüütlitel oli raskem manööverdada.
Kuid aja jooksul õppisid jalamehed ka rüütliratsaväega toime tulema . Näiteks kogesid inglise väed 13. sajandi lõpul šotlaste ja uelslastega peetud võitluses nende pikkvibu efektiivsust ja võtsid selle ka oma relvastusse.
Saja-aastase sõja käigus toimunud Crécy lahingus (1346) ründas inglasi arvukas Prantsuse ratsarüütlite vägi. Inglased suutsid aga oma rohkete vibuküttidega, pikkade vibudega, lasta 10-12 noolt minutis . Paljud Prantsuse rüütlid ja nende hobused said rünnakutel noolte läbi surma või vigastada ning inglased saavutasid hiilgava võidu. Prantslased olevat kaotanud 1500 rüütlit.
14. sajandil tõusid osavate võitlejatena esile ka Šveitsi jalaväelased. Eriti efektiivseks osutus sealsete käsitööliste ja talupoegade leiutatud hellebard. Selle teravikuga sai torgata kui odaga, labaosaga lüüa nagu kirvega, spetsiaalne konks aga võimaldas tõmmata rüütleid sadulast. Nii suutsid šveitslased rüütlite raskeratsaväge mitmes lahingus võita.
15. sajandi II poolel hakkas Šveitsi maakaitsevägi lahingus kasutama seninsest pikemaid odasid ja tihedaid jalaväekolonne. Peagi sai pikkoda ehk piik ka laiema leviku. 4-5 meetri pikkusi piike kandev tihedalt koonunud väeüksus nägi eemalt välja nagu turris siil , ja niisuguse üksuse vastu oli ka rüütlivägi võimetu.

Palgasõjaväe sünd

Rahaliste suhete arenemine ja kuningavõimu tugevnemine oli juba 13. sajandil hakanud sõjaasjandust mõjutama. Pealegi ilmnes feaodaalsel rüütliväel üha uusi tõsiseid puudusi. Rüütlite kokkukutsimine võittis alati palj aega ja uhked vapikandjad olid ka üsna distsiplineerimatud. Peale selle eelistas osa aadlikke sõjakäigule mineku asemel hoopis senjöörile raha maksta. Teisalt aga leidus vaesunud rüütleid, kes olid oma maavalduse kaotanud, ent ei osanud teha midagi muud peale sõdimise.
Uut tüüpi sõjalist jõudu ehk palgasõjavähe hakkasid kõigepealt kasutama ja arendama riikide keskvõimud. Palgasõjaväe hulgas kasvas järk-järgult jalameste osatähtsus: nad olid näidanud, et oskusliku tegevuse korral võib ka jalavägi ratsarüütlite vastu edu saavutada.
15. sajandil muutus rüütlivägi järjest kallineva täisrüü ja muu relvastuse tõttu üha kulukamaks ja samaaegu kahanes pidevalt tema tõhusus. Kõigepealt ei pakkunud paks ja kohmakas raudrüü enam täielikku kaitset: spetsiaalse vintsi abil vinnastatud amb suutis oma noole umbes 80 meetri pealt raudrüüst läbi lasta. Veelgi hullemini laastasid ratsarüütlite vähe välilahingutes kasutuselevõetud suurtükid. 16. sajandi alguseks paranes ka püsside laskevõime ja needki hakkasid raudrüükandjaid ohustama. Nii jäi täisrüü kasutusajaks vaid napilt poolteist sajandit. Lahinguväljadel domineerisid aina enam palgasõduritest jalaväelased, kellest pooled kandsid piiki või hellebardi ja teised püssi.

Kasutatud Kirjandus

Helmut Piirimäe, Inimene Ühiskond Kultuur II, Koolibri 2000, Tallinn 105-115
Wikipedia, Middle Ages , http://et.wikipedia.org/wiki/Keskaeg
Thinkquest, The Medieval Knight, http://library.thinkquest.org/10949/fief/medknight.html
Thinkquest, The Lord of the Fiefdom http://library.thinkquest.org/10949/fief/medlord.html
Kaspar Kuldkepp 14