Keskaegsed võitlustehnikad (0)

Mõõk

Mõõk koosneb terast käekaitsest ehk Gardast (kaitse- Garde ; en Garde-kaitsma-pr.k.) käepidemest ja tasakaalu raskusest ehk „Õunast“. Iga mõõk, et seda oleks võimalik käitleda on tasakaalustatud nii et taskaalupunkt oleks võimalikult käekaitse ligidal. Selleks kasutatakse tasakaaluraskust käepideme lõpus ehk eelmainitud „Õuna“. Keskaegne mõõk on kaheteraline ning ristikujulise Gardaga. Käepidet hoitakse rusikas(Hiljem, relva kaalu vähenedes pandi nimetissõrm rapiiril või pöial saablil käekaitse peale, tagamaks parema juhitavuse).Keskaegne mõõk on põhiliselt raierelv, sest selle suure kaalu, ning kilbi kasutuse tõttu on torked suhteliselt ebaefektiivsed. Mõõgad jagunevad ühekäe-, poolteisekäe ja kahekäemõõkadeks (Keskajal nende eristamiseks kasutati lihtsaid termineid: väike, keskmine ja suur). Ühekäemõõk on põhiliselt mõeldud lahinguks jala. Poolteisekäemõõk on aga tüüpiline ratsaväelase käepikendus. Kahekäemõõk tekis 14.-15. Sajandil, kui tuvisearengu tõttu kilbi tähtsus vähenes ja vabanes ka teine käsi. Lööke tõrjuti mõõgatera lapiku, teradevahelise osaga, et säästa relva.

Kilp

Kuni Rõngasturvise täieliku asendumisele plaaturvisega, blokiti kõik lõõgid kilbiga, mida hoiti tavaliselt vasakus käes. Kilpe valmistati mitmekihilisest, kokkuliimitud spoonist, millele tehti nahast käepidemed ja rihm , mille abil sai kilpi endale kaelale või üle pea riputada, et lahinguvälislt seda kanda. Lahingus, kui rüütel väsima hakkas kasutas ta rihma selleks ,et koorumust paremale käele vähendada. Kilbid erinevad põhiliselt kuju järgi, mis on tingitud mõistagi nende otstarbest. Ratsaväelastel omasid nad ovaalset vormi, jalaväelsatel tihti ümmargust kuju. Hiljem lisandusid ka kolmnurksed ja oda hoidja-avaga kilbid. Võitluses jala, hoidakse kilpi endastpool meetrit ees, et paremini tõrjuda rünnakuid. Rammimisel aga, et kaitsta oma kätt vigastuste eest surutakse kilp enda vastu. Väga tähtis on algajal teada, et lööke, mis on sihitud pähe või õlgadesse on etem kaitsta mõõgaga, kuna kibiga blokkides, piirab ta oluliselt om vaatevälja ning on sellel hetkel abitu, kuna ei näe vastast.

Pistoda

Pistoda on lähivõitluse, mõõgalaadne relv , mida kasutati siis, kui distants vastaspoolte vahel oli peaaegu olematu. Lõõgid olid pussitava iseloomuga. Oma ehituselt pistoda ei erine mõõgast peaaegu, et üldse. Aimuke asi mis võib olla erinev on käekaitse kuju. Kuna pistoda kasutati vastase tera püüdmiseks renessaansi ajal, arenes Garda ebaproportsionaalselt suureks. Keskaegne pistoda aga seevastu erines mõõgast käekaitse atrofeerumise poolest.

Võitlusest

„Vehklemise“ mõiste tekis tulirelvade tulekuga, kui nii kilp, kui ka rasked täisplaatturvistikud muutusid ebaefektiivseteks ning kas kadusid, või modifitseerusid. Näiteks täisplaatturvis asendus poolturvisega, mis erinevalt esimesest kattis ainult inimese kere, pea, reied, õlad ja käed. Kilp kaos sootuks mineviku. Nagu kaitse täiendub vastuseks rünnaku vahendite arengule, nii ka mõõk muutus kordinaalselt, saades brutaalse kaaluga raiumisrelvast, kergeks pikaks teraks, mida sai juhtida juba üksnes randme abil, erinevalt keskaegsest mõõgast, mida käsitleti kogu käega ja õlaga, aidates kaasa veel kogu oma kehaga . Võitlus kunstis: kus Vehklemise õpetuse nurgakiviks on küsimus: „Kuidas torgata oma vastast ilma vastulöögi saamata?“ Nii et kasutada mõistet „Vehklemine“ rääkides keskajast ei ole korektne.

Esimene asi mida peab algaja mõgavõitleja selgeks saama, on kolm vehklemise põhipunkti

Distants- Kogenud võitleja arvestab lahingus oma vastase relvastust, massi ja kiirust ning lähtudes sellest valib ka distantsi.

Tempo- On olemas kaks põhi võitlustaktika tüüpi. Üks on vähemkaitsud võitlejatele ning panustab kiirusele ja täpsusele ning teine on rohkem kaitstudele ning panustab massile ja rammule. Mõlemate puhul peab mõõkleja valima tempot nii, et ta ei väsiks enneaegselt ja võimalikult kiiremini väsitada oma oponenti .

Seisak ja positsioon

Seisak sõltub võitleja relvastusest. Kui sõduri päralt on ainult mõõk, siis seisab ta nii et mõõgapoolne käsi oleks vastasele lähemal, et saaks end blokkide abil kergemeni kaitsta.

Kui aga tema päralt on kilp ja mõõk siis seisab ta Kilbi poolne külg vastase poole ning mõõga käsi tagapool. Sellinne seisak suurendab kilbi efektiivsust nii ründamisel, kui ka taganemisel. Mõlema seisaku puhul asuvad inimese jalad tema õlgade laiusel, inimese rindkere peab olema vertikaalses asendis ning tagamaks paremat tasakaalu peab ta põlvedest natuke kõveraks laskma . Nii saavutab ta ka parema liikuvuse lahingus.Enamus keha kaalust lasub taga sesivale jalale või siis aguneb jalgade vahel võrdselt. Sellisest asendist peaks inimene vabalt suutma liikuda põlvedel edasi ja tagasi. Kahekäemõõga kasutusel on jalgade poos sama aga ülakeha on pööratud otse vastase poole, mitte külg ees nagu ühe-, või poolteisekäemõõka kasutades, sest muidu ei saa mõlemad hoidvad käed vabalt liikuda. Võitluse ajal otsivad mõlemad pooled parema positsiooni võrreldes vastasega . Tavaliselt, pürgides selle poole tiirutavad nad üksteise ümber oodates , millal üks pooltest teeb vea liikumisel. Sellist liikumist nimetatakse Võluringiks.

Iga võitlustehnika, olgu see keskaegne või renassaansi ja postrenesaansi elegantne rapiiri,-ja saablivõitlus, tugineb nendele põhipunktidele.

Sammudest

Nii rünnates, kui ka taganetes on ülioluline mõõkleja jaoks säilitada tasakaalu, sest kukkumine võrdub enamasti kaotusega. Et ohtu vähendada mõeldi välja kindlad sammud. Pean mainima, et tänapäeval kõigi poolt tuntud väljastet, koos torkega, keskajal ei eksisteerinud. Iga positsiooni muutus toimus sammude väel. On olemas kaks põhilist sammude liiki: tavaline „Jalutav“ samm ja nn. „ Uisu “samm. Esimese puhul on tasakaalu hoidmine lihtsam, kui teisel variandil. Sellist tüüpi kasutatakse pikkaajalise duelli ajal, et säästa jõudu. Teise tüübi puhul on tegu järsude liigutustega , milles osaleb ka mass. Tasakaalu hoida on raskem, kui liikumise traektoor on ettearvamatu ning kasutades massi võib rünnates, vaenlast jalust lüüa. Sellinne rünnak, kui see on sooritatud perfektselt, viib vastase segadusse ja ründaja saab kogu initsiatiivi enda kätte.

Rünnak

Vaatleme võitlust kilpidega ja ühekäemõõkadega, mis on üks kõige klassikalisemaid keskaegseid lahingolukordi.

Rünnaku puhul kõlbavad mõlemad sammude tüübid, sellise erinevusega, et esimese puhul on rünnak aeglasem ja ettearvatavam. Sellisel juhul peaaegu ainuke võimalus rünnatavat tabada, on erinevate löökide kombinatsioonide torm, mis üksteise järel sajavad vastase peale. Vähendades vahemaad peab pealetungija hoidma kilpi enda ees ning „kaitsev“ õlg ja selle poolne jalg peavad olema kaa ees. Ta on saavutanud vajaliku vahemaa , peab mõõga poolne jalg liikuma ette, koos kogu kerega nii et mõõka hoidev käsi oleks vaenlase pool. Sellise liikumisega peab kaasnema raiuv löök. Sellisel juhul on see efektiivsem ja tugevam, kuid sellises asendis on ründaja suhteliselt kaitsetu, nii, et pärast hoobi sooritamist peab kilbi poolne jalg ja käsi uuesti võimalikult kiiremeni ette jõudma. On olemas risk, et too tõrjudes, teeb kontrrünnaku ründaja flangidele. Siis peab kas tagasi tõmbuma, kaitsesse, suurendades järsult distantsi, või, kui jõudu jätkub, peab vastama rünnakule tema flangile.

„Uisusammu“ rakendades väsitab ründaja end rohkem, nii et seda ei tohi kasutada, kui aktiivne pool ei ole edus kindel. Sellisel juhul, on soovitatav lüüa kilbi tagant, sest ründav ,etteaste, võib tasakaalust välja viia ning inertsi tõttu on palju raskem taganeda .

Rünnakul on lubatud ülakeha ette viimine , et suurendad, massi mõju vastasele.

Kaitse ja taganemine

Taganemiseks sobib „jalutav“ sammude tüüp paremini kuna rüündaja võib, kasutades kaitsja tasakaalutuse, ta maha pisata. Kilp on mõistagi ees ja mõõk on taga pea kohal,kaitsmaks pähe suunatud löökide eest. Taganema peab alati vaenlase poole näoga, ehk selg eest, et miite kaotada, teda vaateväljast. Joosta võib ainult siis, kui ründaja ja kaitsja vaheline vahema on suurem, kui 6 meetrit.

Tõrjudes lööke mõõgaga on soovitav kasutades inertsi suunata vaenlase hoobid allapoole, et tal võtaks rohkem aega uue rünnaku sooritamiseks.

Rammimise puhul, peab oma tasakaalu punkti laskma madalamale, kui tavaliselt, ning nagu enne öeldud, peab kilpi suruma enda vastu. Sellisel juhul on muutub kaitsja sõna otseses mõttes komistuskiviks. Kokkupõrke momendil ei tohi sesta jäigalt, sest nii võib vabalt maad suudelda . Peab amortiseerima, ehk natuke järeleandma ja siis lükkama lükkama vastast tagasi. Sammuti on võimalik ka liikudes järsult kõrvale, rünnata teda küljelt või siis laskudes tavaliselt madalamale „tõsta vastast kilbi peale“ ehk üle enda visata .

Taktikast

Rääkides duelli taktikast peab meeles pidama tähtsaid tegureid nagu: positsioon, tempo, distants, võtted, mass ja relvastus. Nendest lähtuvalt peab koostama võitlemise taktika. Peab läbi kogu võitluse säilitama külma närvi ja kasutada fantaasiat- Tihti jäävad peale just need, kes peale masinliku normide täitmisele lähenevad asjale loovalt ja tulemusena üllatavad oma vastast. Näiteks ,mina seistes silmitsi palju suurema, paremeni soomustatud vastasega, panustan liikuvusele ning võtan sisse positsiooni, kus tema tugevad küljed pöörduvad tema enda vastu (näiteks, soppane, pehme krunt , mille tõttu ta kaotab liikuvuse ning ta mass segab tall võitlemast). Kui ta aga rammib, siis ma astu jarsult eemale ning ,kui ta inertsi väel minust mööda kihutab panen talle selga kena laksu kirja. Tihti peale seda juhtub, et vastane kolinal kukkub ning jääbki vedelema. Kui aga minu vastu on mitu kergelt relvastatud vaenlast, valin ma positsiooni, näiteks künkal, või veel parem sillal , kus nende arvukusest pole abi, kus nad ei saa vabalt ja kiirest liikuda, ning minu mass saab minu tugevuseks. Need on kõige tüüpilisemad näited, minu praktikast.

Pilte

Ohtlik rünnak ründajale; Kahekäestiil

Edukas kontrrünnak vastase flangile

Rünnaku seisakuid:

Rünnak „jalutades“: järgmine on samm ette koos hoobiga.