Vehklemise referaat (0)

Microsoft Word - Vehklemise referaat.docx



Estonian Business School  Euroopa klass  Kehaline kasvatus  VEHKLEMINE  Referaat  Juhendaja:  Koostas: Karoliina Velleste  10 klass, 1 trimester  Tallinn 2020  1


Sisukord 
 
 
 
 
 
Sisukord 2 
Sissejuhatus 3 
1.Vehkelmise tähendus 4 
1.1 Mõõgavõitluse ajalugu 4 
2. Lääne võitluskunstide kategooriad 5 
2.1 Sportliku vehklemine 5 
2.1.1 Epee 6 
2.1.2 Florett 7 
2.1.3 Espadron 8 
3. Tuntud vehklejad 8 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  2


Sissejuhatus  Koostasin referaadi vehklemisest, kuna olen sellega tegelenud juba 4 aastat ning 
tunnen emotsionaalset sidet ning loomulikku kirge uurida rohkemat.  
Vehklemine on eestis üsnagi aktuaalne spordiala, kuna tipp tasemel sportlasi, kelle 
tegevusele kaasa elada on meil mitmeid.  
Referaadi eesmärk on teada saada vehklemise tähendus, ajalooline roll ning 
kujunemine. Selle juures vaatleme erinevaid vehklemise tüüpe ning nende reegleid.  3


1. Mis on vehklemine   
Vehklemine on spordiala ja võitlusviis, kus oponendid püüavad üksteist tabada relva 
torke või löögiga.  
    (SwordFightingInternational, 2020) 
 
1.1 Mõõgavõitluse ajalugu 
Mõõgavõitlus on tuhandeid aastaid vana võistlusala, mis on traditsiooniliselt 
kuulunud sõjaoskuste hulka. Vehklemiseks nimetatakse renessansiajastul alguse 
saanud mõõgavõitlusstiili, milles kasutatakse kergemapoolseid hästi tasakaalustatud 
relvi. Vehklemistehnikates on tähtis osa torgetel ja lõigetel. (Vikipeedia, 2020) 
    (EestiAjalooliseMõõgavõitluse Liit, 2018)   
  4


2. Lääne võitluskunstide tüübid   
  Tänapäeval on lääne võitluskunstides eristatud ajalooline mõõgavõitlus (keskaegsed 
ja renessansiajastu relvad, klassikaline vehklemine (19.-20. sajandi akadeemiline 
stiil) ning sportvehklemine (epee, florett, espadron). Mõõgavõitluse elemente 
sisaldavad ka paljud idamaade võitluskunstid nagu kendo, taijquan, aikido ja kung fu. 
(Vikipeedia, 2020)    Ajaloolise mõõgavõitluse kohta kasutatakse ka termineid ajalooline Euroopa 
mõõgavõitlus ja ajaloolised Euroopa võitluskunstid. Tänapäeval tegeletakse 
ajaloolise mõõgavõitlusega peamiselt seoses elava ajaloo, ajaloo taaskehastamise 
ja eksperimentaalarheoloogiaga, mis keskendub muinas-, kesk- või varauusaegsele 
Euroopa ajalool. Kuna ajaloolised traditsioonid on paljuski katkenud ja 
originaalmaterjal napp, on tihti tegemist rekonstrueeritud võitlusvormidega, mille 
vastavus ajaloolistele prototüüpidele ei pruugi olla väga täpne. Ajaloolise 
mõõgavõitluse alaliikide hulka ei loeta tänapäevast vehklemisest. Eestis on levinuim 
ajaloolise mõõgavõitluse alaliik viikingvõitlus, kuid taaskehastatakse ka 
kõrgkeskaegseid rüütleid ja slaavi sõdalasi. Mõõgavõitlejad osalevad elava 
festivalidel, sportlikel mõõgavõitlusturniiridel ja massilahingutes. (Vehklemiseliit, 
2020) 
Ajaloolise mõõgavõitluse sportlikust vormist, mida kasutatakse turniiridel, on 
reegelduse abil eemaldatud liiga ohtlikud võtted ning võitlus on reaalne ning 
võistluslik. Mõõgad on nüristatud ning võitlejad kannavad kaitsevarustust. Reeglid 
erinevad kultuuriruumiti nii lubatud löögipiirkonna, kui kontaktsusastme poolest. 
Eestis harrastatav sportlik mõõgavõitlus järgib pigem ida-euroopa traditsioone, see 
on täiskontaktne, sarnaselt poksiga võisteldakse löögipunktide peale ja võitlus 
katkestatakse kas raundiaja lõppedes või teatud punktisumma kogumisel. 
(Vehklemine, 2018) 
  2.1  Sportlik vehklemine  Sportlik vehklemine sai alguse Inglismaal 16. sajandil ja Prantsusmaal eriti Louis 
XIV õukonnas 17. sajandil, mil see oli ainult aadlike ja õppurite privileeg. 
Vehklemises on endiselt liigutusi ja reegleid, mis on pärit tollest ajast. Spordialaks 
muutus vehklemine 19.sajandi kui duellide pidamine Euroopas keelati. 
Olümpiamängudel on vehklemine olnud kavas kõikidel mängudel alates 1896. 
aastast. See oli pikka aega peamiselt meeste ala. Naised võistlesid 
olümpiamängudel esimest korda alles 1924. aastal floretist. Epee on naistel 
olümpiamängude kavas 1996. aastast Atlantas. Olümpia-aastatel loetakse 
olümpiavõistlused maailmameistrivõitluseks. (Vikipeedia, 2020) 
      5


2.1.1 Epee 
Epeevehklemises kasutatakse rasket relva. Punkti saamiseks võib torgata vastase 
ükskõik millist kehaosa. Kaks võistlejat võivad punkte saada ka korraga. 
Epeevehklemises kasutatakse relvana duellimõõga tänapäevast edasiarendust, 
epeed. Sõna "epee" pärineb prantsuse keelest (Épée) ning tähendab mõõka.  
Epeevehklemine on ainus, kus sihtmärk on kogu keha. Epee on kolmest 
nüüdisaegsest sportvehklemise relvast raskeim ning sellega vehklemine nõuab 
keskendumist, täpsust ja kiirust. Kuna sihtmärk on terve keha, peab edukas 
epeevehkleja nägema ette vastaste käike, et konkurenti õigel hetkel tabada.      Epeevehklemises ei ole prioriteedireeglit, mis tähendab, et kui vastased sooritavad 
korraga õnnestunud torke, saavad punkti mõlemad. Epeevehklemises 
registreeritakse üheaegne torge, kui vastased torkavad teineteist kuni 40-
millisekundilise vahega. Alagrupis veheldakse tavaliselt kolm minutit maksimaalselt 
viie punktini ning play-off'des kolm korda kolm minutit viieteistkümne punktini. 
Kui topelttorgete tõttu jääb punktiseis 5 : 5 või 15 : 15, siis viimane topelttorge 
tühistatakse ning võidab see, kes torkab esimesena vastast edukalt. Kui vehklejad 
on lubatud aja lõppedes jätkuvalt viigis, siis loositakse välja prioriteet ühele 
vehklejale ja veheldakse veel üks minut. Prioriteediga vehkleja saab punkti, kui 
suudab lisaminuti jooksul vastase torkeid vältida või ise eduka torke teha. Ilma 
prioriteedita vehkleja võidab matši ainul juhul, kui ta sooritab õnnestunud torke.  
Kaitsevarustus    Vehklemisvarustus: (1) jakk, (2) vehklemiskindad, (3) kehajuhe, (4) elektriline epee, (5) püksid, (6)  vehklemismask, (7) alusvest.    6


Võistlustel osalemiseks peab vehkleja kasutama elektrilist epeed. Epee ühendatakse 
kehajuhtme abil torkeid registreeriva masinaga. Elektrilise epee otsas on vedruga 
nupp, mis surve all katkestab vooluvõrgu masinaga ning registreerib vehkleja torke. 
Torke registreerimiseks peab vehkleja vastast torkama vähemalt 7,4-njuutonilise 
jõuga. Vehklemises kasutatav epee on 90 cm pikk ja kaalub 300–750 grammi. See 
on kolmest vehklemises kasutatavast relvast raskeim. Epeed iseloomustab suur 
käekaitse ning kolmnurkne tera. (Vikipeedia, 2020) 
  2.1.2 Florett 
Floretis kasutatakse kerget ja paindlikku relva. Punkti saamiseks tuleb torgata torsot, 
rindmikku, õlgu või selga. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või.    Sarnaselt epeega tuleb punkti saamiseks torgata vastast relva otsaga, kuid floretis 
kannavad vehklejad vehklemisjaki peal elektrit juhtivat vesti (laméd), mis tagab selle, 
et korrektselt registreeritakse ainult lubatud kehapiirkonda sooritatud torked. 
Erinevalt epeevehklemisest saab üheaegse torke korral punkti ainult see vehkleja, 
kellel on prioriteet ehk eelõigus. 
Tänapäeva florett arenes välja 17. Sajandil Prantsusmaal kus duellipidamist õpetati 
kergemat tüüpi tömbi relvaga. Koos relvaga arenes välja ka floretile omane 
prioriteedi ehk eelõiguse reeglistik, mis aitas vältida seda, et duellandid teineteist 
tõsiselt vigastada saaksid. Õnnetuste vältimiseks pidi kaitsepositsioonil olev vehkleja 
enne ise ründamist alati vastase löögi pareerima ning alles seejärel rünnakuga 
vastama.      Punkti saamiseks tuleb florettvehklemises vastast relva otsaga torgata. Kui vehkleja 
puutub vastast floreti tera küljega, siis punkti ei registreerita. Floreti ots peab olema 
vastase elektrit juhtiva jakiga (laméga) vooluringi katkestamata kontaktis vähemalt 
15 (± 1) millisekundit minimaalselt 4,90-njuutonilise jõuga. 
Florettvehklemises ei saa alati punkti mitte esimesena torke sooritanud vehkleja, 
vaid see, kellel on prioriteet. Prioriteet on sel vehklejal, kes sooritab korrektse 
rünnaku. Kui rünnak ebaõnnestub (torge läheb mööda, vastane pareerib jne), siis 
kaotab vehkleja prioriteedi. Kui vastane sooritab otsekohe vasturünnaku, on temal 
prioriteet. Vastane saab automaatselt prioriteedi, kui ta pareerib. Pärast pareerimist 
on vehklejal õigus rünnata.   7


Kui vehkleja kõhkleb või viivitab, kaotab ta prioriteedi. Sellisel juhul on esimesena 
rünnanud vehklejal õigus uuesti rünnata, kuid punkti saamiseks peab ta kindlustama, 
et tal on prioriteet (st. vastane ei ole alustanud uut rünnakut). 
Ainult prioriteediga sooritatud torked annavad punkte. Kui ainult üks vehkleja 
sooritab õnnestunud torke lubatud alasse, siis ei ole prioriteedi reegel oluline 
(vehkleja sooritas õnnestunud rünnaku, mida vastane ei pareerinud). Kui mõlemad 
vehklejad sooritavad torke korraga, siis saab punkti prioriteediga vehkleja. Kui 
prioriteediga vehkleja sooritab torke keelatud alasse ja tema vastane lubatud alasse, 
siis ei saa keegi punkti (prioriteet puudus). Olukorras, kus mõlemad vehklejad 
sooritavad õnnestunud torke lubatud alasse, kuid prioriteet ei ole selge, ei saa punkti 
kumbki vehkleja. (Vikipeedia, 2020)    2.1.3 Espadron 
Espadronis kasutatakse kerget relva ning erinevalt floretist ja epeest võib punktide saamiseks 
vastast lisaks torkamisele ka relva küljega lüüa. Punktide saamiseks tuleb torgata keha 
ülevalpool vööd, välja arvatud labakäed. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või. Espadronis 
kasutatakse painduva teraga löögi- ja torkerelva. (Vikipeedia, 2020) 
      3. Tuntud vehklejad  Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1946 aastal. Kavas olid toona meeste epee, 
meeste  florett,  meeste  espadron  ja  naiste  florett.  1987  aastal  peeti  esmakordselt 
meistrivõistlusi naiste epees, naiste espadroni meistrivõistlused toimusid vaid korra – 
1993 aastal. Alates 1994 aastast peetakse Eesti meistrivõistlusi vaid meeste- ja naiste 
epees.    (Ajapaik, 2013)  8


Meeste epees kõige rohkem meistritiitleid võitnud Nikolai Novosjolov, kes on tulnud 
üheksal korral Eesti meistriks. Naiste epees jagavad rekordit Olga Aleksejeva ja Irina 
Embrich,  kes  on  võrdselt  neljal  korral  meistrikulla  teeninud.  Meeste  floretis  on  viiel 
korral  võidutsenud  nii  Sergei  Gubarev  kui  ka  Vladimir  Mihhaljov.  Naiste  floretis 
võidutses Aita Roots (Puistama) seitsmel korral. Meeste espadronis on Albert Tiido 
võitnud meistrikulla koguni kümnel korral!        Taasiseseisvunud Eesti vehklejad on võitnud kokku 75 tiitlivõistluste medalit. Neist 2 
ainsat olümpia kulda kuuluvad Śvetlana Tśirkovale. Enim maailmameistrivõistluste 
medaleid teeninud on Nikolai Novosjolov, kelle nimel on kaks kuld medalit, kaks 
hõbe medalit. Enim Enim maailmameistrivõistluste medaleid teeninud naine on Julia 
Beljajeva, kellel on 1 kuld medal ja 1 pronks medal.  (Vehklemisliit, 2020) 
 
Maailmas kõige enim tiitleid võitnud riigid on Itaalia (353), Prantsusmaa (279) ja 
Ungari (271). Itaalia kuulsaim elus olev vehkleja on Paolo Pizzo, kelle viimane 
maailmameistri tiitel tuli 2017. aastal. Praegune maailmameister on Gergely Siklosi, 
ungarlane, kellel oli tegemist teise tiitili võiduga.   9