Minu (maalitud) kunstiajalugu (0)

Tallinna Ülikool
Minu (maalitud) kunstiajalugu
Ajaloo Instituut
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
1. ANTIIKKUNST 5
1. 1 Aleksander suur ja tema sõjakäigud 5
1. 2 „Aleksandri- mosaiik ” 6
2. RENSSANSS 6
2.1 Püha Augustinus 7
2.2 ”Püha Augustinus” 7
3. BAROKK 8
3.1 Hipaanlased vallutasid Breda kindluse 8
3.2 „Breda kindluse alistamine” 8
4.KLASSISTSIM 9
4.1 Horatiused 10
4.2 „Horatiusete vanne ” 10
5. ROMANTISM 11
5.1 1930. aasta Juulirevolutsioon 12
5.2„Vabadus viib rahva barrikaadidele” 12
6.MOODNE KUNST 14
6.1Hispaania kodusõda ja Guernica pommitamine 14
6.2 „Guernica” 15
Kasutatud allikad 18

SISSEJUHATUS

Oma ülevuses hõlmab ajalooline maal kõrgeima astme kunstivaldkondade mitmeksesises reas. Selle koha võimaldavad talle kunstnikule lubatud piiramatu kujutlusvõime ja meelevald erakordselt efektseks loominguks
W. C. Bryant
Maalikunst on kujutava kunsti valdkond , kus kunstniku käsutuses on värvid ja lõuend /pind. Värvide abil loob kunstnik imelised kunstipärased kahemõõtmelised teosed, mida kutsutakse maalideks. Maailma ei pea alati tahvlile või lõuendile, maalida võib seinale, lakke, vaasidele, põrandatele, klaasile . Antiik kunstis oli eriti populaarne vaasimaal ( see hõlmab tegelikult ka tarbekunsti valdkonda) ja unustada ei tohi ka Michelangelo kuulsaid laemaalinguid või munkade poolt maalituid religioosseid miniatuurmaale. Erinevalt skulptuurist ei saa me maali vaadelda igast küljest, küll aga võib maal olla reljeefne (siin võib meenutada paleoliitilisi koopamaalinguid, kus piisonid maaliti kivimügarikule, et neid ruumilisena näidata). Maale on võimalik liigitada vastavalt neis kasutatud tehnikale, värvile, näiteks õlimaal, pastellmaal , akrüül, akvarell või siis maaližanrite järgi: portree, maastikumaal , vaikelu, ajaloomaal , aktimaal jne.
Alljärgnevalt on vaatluse alla just ajaloomaali, kus on kujutatud ajaloolisi sündmusi, tegelasi. Ajaloomaali juures saab veel eraldi välja tuua sõjateemalised maalid, mütoloogiale või piibliteemadele tuginevad maalid (kuid viimased liigitatakse sageli eraldi- religioosne maal). Seega võib ajaloomaali pidada ka jutustavaks maaliks, akadeemilises teoorias peetakse ajaloomaali eepilise luule ekvivalendiks. Ajaloomaali vundamendiks on „näite või” raskes olukorras eeskujuliku käitumise idee.
Ajaloomaal tekkis juba antiikajal , keskajal kujutati enamasti pühakulegende. 14. saj. kajastab ajaloomaal kaasaegseid sündmusi, 15. saj. tugines ta aga antiiksetele kangelaseepostele, seega pandi just renessansi ajal alus pidevale ajaloomaali arengule. Barokis luuakse allegoorilisi ajaloopilte. Alles 19. saj hakatakse väärtustama kujutava ajaloolist tõepära , see sajand on ka ajaloomaali kõrgajaks, mis on tingitud kõrgendatud rahvusteadvusest. Paraku kaotab ajaloomaal oma tähtsuse 20. ja 21. saj. modernses kunstis.
Teema valikus lähtusin just oma erialast - ajaloost, püüdes veel rohkem jälile saada ajaloo mõjudest kunstile ja kunsti „käekäigule” läbi ajaloo. Kunst ja ajalugu on mõlemad humanitaarteadused ja omavahel tihedasti seotud, kunst on ju kultuuri osa, mis on äärmiselt vajalik ajalookirjutamise juures. Ajaloolane on kui kunstnik, kes loob (tõlgib) inimestele kujutluspildi minevikust, erinevalt maalikunstnikust, on tema töövahenditeks tint ja paber ja tema loomingut on sageli raskem mõista kui kunstniku maalitud pilti, kus kõik tähtis on ühele pinnale paigutatud ning kui vaataja natukenegi pildi sisse oma pilguga tungib, mõistab ta selle tähtsust. Järgnevalt ongi ära toodud suurematest ja tähtsamatest kunstiajastustest (alustades antiigist ja lõpetades modernse kunstiga) ajaloosündmusi, -tegelasi kirjeldavad maalid ning vastav ajaloosündmus, et mõista ajaloomaali kulgemist läbi sajandite. Samuti on iga ajastu juures ära toodud ajale iseloomulikud maalikunsti tunnusjooned.

ANTIIKKUNST

Kunst Vana- Rooma ja- Kreeka ajast umbes 1000 eKr.- 500 pKr. Tolleaegne maalikunst piirdus valdavalt vaasi - ja seinamaalidega (suureformaadilised), leitud on ka portreemaale (levinud oli ka tahvelmaali traditsioon), mis olid hea kvaliteediga (tõestuseks Egiptuse muumiaportreed), millest omakorda on säilinud vaid väga vähesed. Enamasti kujutati mütoloogilisi tegelasi, jumalaid, ajalooliselt tähtsaid isikuid. Maalingutes on kasutaud ornamente ja sümboleid, kujutatud on igapäevategevusi. Seinamaalingutele on iseloomulik arhitektuurielementide illusionistlik järeleaimamine ning maalitud vaated maastikule või tänavstseenidele.

1. 1 Aleksander suur ja tema sõjakäigud

Aleksander Suur (356- 323 eKr) sai Makedoonia kuningaks pärast oma isale Philippos II tehtud atentaati. Alistas Kreeka riigid, alustas süda Pärsia vastu. Vallutas Tüürose, samuti Süüria, Egiptuse, kuhu rajas Aleksandria linna ning Palestiina . Vallutusretkede käigus Pärsias jõudis lõpuks välja Indiani. Aleksander Suur oli antiikmaailma suurim vallutaja, kes levitas hellenismi Aasiasse .
333. a eKr toimus Issose lahing, mida peetakse antiikmaalima suurimaks lahinguks ja mis tähendas Aleksandrile tema kuulsate maalilmavallutuste algust. 333. a eKr liikus Aleksander üle Kiliikia mäekurude Süüriasse. Pärsia kuningas Dareios III Kodomannos liikus selle asemel, et oodata vastast Süüria tasandikel, talle määratusuure väega vastu ja lõikas ära vastase ühendusteed. Issose (tänapäeval Iskenderuni) linna lähedal Põhja- Süürias leidis aset lahing, mille võit andis hoogu juurde Aleksandri edasistele vallutustele. Pärsia väed ületasid Makedoonia Aleksandri jõude arvuliselt umbes kolmekordselt.   Pärsia väed võtsid sisse mugava positsiooni Issose tasandikku läbiva jõe paremkaldal. Selle tiibadest märkamatult mööduda oli võimatu. Kuningas Dareios III oli ilmselt otsustanud kohutada oma valdustesse tungijaid ainuüksi tohutu väe suurusega ja saavutada täielik võit, olles veendunud oma võimsuses. Seepärast ei hakanudki ta lahingupäeval sündmusi tagant kiirustama, jättes lahingu alustamise initsiatiivi vastase hooleks. See läks talle kalliks maksma.

1. 2 „Aleksandri- mosaiik”

Rooma koopia Philoxenose maalist, mis loodud umbes 300. a. e. Kr. Koopia näol on tegemist mosaiigiga , mis koosneb 2,5 – 5,5 miljonist kivikesest, kujutatakse Makedoonia valitseja Alexander Suure võitlust Pärsia kuninga Dariusega. Kreeka-Rooma kunstile on iseloomulik, et kujutatakse momenti enne mingit vägivaldset sündmust, mitte aga sündmust ennast, kusjuures pilt on pandud elama, tegemist oleks justkui videolindil jooksva tegevuse pausi vajutamisegi: jookseb , jookseb ja siis järsku paus , mis jäädvustataksegi. Kuid sündmused, mis toimusid enne pausi ja pärast, jäävad vaataja enda ette kujutada. Selle mosaiigi juures lisab omakorda veel salapära kahjustatud osad, mis varjavad suure osa pildi vasakpoolsest osast. Mosaiigis on välja nikerdatud iga pisemgi detail, suurt rõhku on pandud sõjaväelaste rüüde tõepäraseks kujutamisel. Üllatavalt hästi on edasi antud ka figuuride vihaseid põlastavaid grimasse. Pildi üldine kompositsioon mõjub rahulikult , tegelased on paigutatud ühele laiale sirgele joonele/ribale, millele lisavad vürtsi sealt välja ulatuvad peened viskevalmis odad .
Joonis 1. Detail Aleksandri mosaiigist

RENSSANSS

Itaaliast alguse saanud Euroopa kunstiajastu 14.-16. sajandil, mida iseloomustas „kunstide taassünd antiigi vaimus ”. Hoogsalt arenes freskotehnika, tahvelmaali kõrval võeti kasutusele ka lõuend. Tempera kõrval kogusid populaarsust õlivärvid. Inimesekultust väljendati portreede, keerukate allegooriliste teemade ja ajalooliste maalidega (eriti armastati kujutada antiikseid stseene väljendades voorust ja kangelaslikkust, palju kujutati ka pühakuid), antiigi eeskujul sai taas populaarseks aktimaal. Inimesi püüti kujutada loomutruult, looduslähedust taotledes pöörati tähelepanu perspektiiviseadustel põhinevale ruumikäsitlusele. Maalides pidi valitsema harmoonia ning vormi, värvi ja kompositsiooni tasakaalustatus . Püüti luua tegelikku , reaalset illusiooni, mis nõudis häid teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistamisoskust. Kompositsioonid olid staatilised ja sageli üles ehitatud kolmnurksele paigutusele. Kunstnikud õppisid edasi andma loomulikke poose, liikumist, tundeid, inimest kui tõeliselt tähtsat olevust.

2.1 Püha Augustinus

Aurelius Augustinus sündis 354. aastal Põhja-Aafrikas, tema ema oli Püha Monica, kes kasvatas oma poja üles kristlasena. 16-aastaselt läks Augustinus Kartaagosse juurat ja retoorikat õppima. Siis hülgas ta kristlikud põhimõtted, pühendus filosoofiale ja võttis endale armukese. Sündis poeg Adeonatus.
Augustinus on Rooma kuulsaim usuteoreetik. Ta kirjutas usuteaduslikke töid, näiteks “Pihtimused”, koostas esimese kristliku ajaloofilosoofia “Jumalariigist”. Kogu elu huvitas teda kurjuse eksitsentsi teooria. Augustinus suri Hippos aastal 430, kui linna piirasid vandaalid Geiserichi juhtimisel. Püha Augustinus on teoloogide kaitsepühak. Enamasti on Püha Augustinust maalitud kui piiskoppi – mitra ja ametisauaga. Tema atribuudid on ka must mungarüü , leegitsev süda, mis näitab Augustinuse religioosset innukust, või süda, mille on läbistanud kolm noolt, mis viitavad mõtisklustele Püha Kolmainsuse üle. Viitena Augustinuse kirjutistele hoiab ta raamatut ja sulge .

2.2 ”Püha Augustinus”

Sandro Botticelli maalil „Püha Augustinus” pole küll kujutatud kaasahaaravata ja dramaatilist ajaloosündmust, ent sinna on maalitud püha tegelane ajaloost, kes on oluliselt mõjutanud Lääne kristlikku kultuuri. Renessansi ajal oli laialt levinud epistel, et Augustinus istus viimasel tunnil enne päikese loojumist ja mediteeris pühakute üle. Sel hetkel suri püha Hieronymus , keda on kujutatud vastasseinal. Augustinus haarab sule järgi, et mõtted Hieronymusest kirja panna ja sel hetkel tabab teda visioon. Botticelli on suutnud kahte üksteisele järgnevat momenti ühes pildis kujutada: näos peegelduvad vaimsed pingutused ja “valgustusele” viitavad kiired. Lisaks on pilti pandud nii aeg kui ruum, mis on renessansi kunstile omane. Kunstnik on tabanud figuuri tõelise olemuse kujutades teda loomutruult, õigete proportsioonide ja usutava kehahoiakuga (st figuur tõesti istub). Pildi koloriit on ühtsetes maalilistes õrnades toonides, kus domineerib punane värvus. Pilt on küll täis maalitud detaile, kuid tähelepanu koondub ikkagi Augustinusele, kes oma suurte langevate rõivastega oleks kui kolmnurk , millele toetub kogu ülejäänud maal.

BAROKK

Barokki iseloomustab liikuvus, rahutus , tunnete rõhutamine ja teatraalsed efektid . Barokkmaalidel kujutatakse enamasti hoogsaid pingelisi stseene, inimesed on jäädvustatud keset liikumist. Valdav on ajalooline temaatika, allegoorilised, religioossed ja mütoloogilised teemad ning paraadportreed. Kunstnikud hakkasid uusi teemasid otsima oma lugemiskogemustest tulenevalt, minnes ajas üha rohkem tagasi. Hästi palju kasutati metafoore ja sümboleid. Barokki iseloomustavad suurejoonelisus, vaba kujutlusvõime, liikuvus, ornamentide küllus. Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali. Esineb palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pööratakse erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele. Kunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone, värviüleminekud on sujuvad. Pintslitõmme lõuendil on lai ja paks. Teatraalsed poosid ja väändunud kehad rõhutavad kirgi ja tundeid.

Hipaanlased vallutasid Breda kindluse

1625. aastal saavutasid hispaanlased imekombel vallutades väikese Hollandi kindluse Breda, mis näitas hollandalstele, et ka neile võib osaks saada kaotus.

3.2 „Breda kindluse alistamine”

Hispaania kunstniku Diego Velázquez’i maal “Breda kindluse alistamine” (1635, õli, lõuend, 3,70 x 3,07 m, Prado, Madriid ) iseloomustab hästi Hispaania maalikunsti 17. saj, kuid mitte kogu barokiajastu maalikunsti: maalil puuduvad vormikad väänlevad kehad, mis väljendaksid kirglikke tundeid ja näha pole ka keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali kompositsioonilises ülesehituses. Kuid samas võib täheldada, et figuurid oleksid justkui oma pooside järgi vaadatuna teatrilaval ja vormikas hobune on lausa ehmatav, võrreldes sihvakate sõjameestega. Kunstnik on kasutanud äärmiselt sooje, küpseid toone, nagu oleks tegemist mingi sõbraliku sündmusega. Hästi on ka välja maalitud erinevate riiete detailid, mustrid, kontrastid , et rõhutada materjalide erilisust. Samuti on hea eristada figuuride näojooni ja sealt välja lugeda nii mõningaid tundeid. Maalile lisab liikumist pigem tema taust kui inimesed, tagant poolt tulevad suitsupilved, milledest kumab läbi usutav tasandik kindlusega, panevad tegevuse liikuma ja ka pirakad piigid , mis oleksid nagu inimesed, kes marsivad rivis. Pildi keskele on muidugi paigutatud kõige tähtsam osa kogu sündmuse juures- Hollandi väejuht annab linnavõtmed Spinolale, Hispaania kindralile, kes alistunuile kingib suuremeelselt vabaduse. Hollandi väejuht kummardud väljendab alandlikkust, samas kui paremal pool servas on näha hispaanlaste lippu, mis on lastud longu vajuda, mida ei tohiks teha ükski võidukas riik.
Huvitav on ära märkida ka fakt, et maalil on kaks vastandlikku pealkirja: hollandlasi alandav "Breda kindluse alistamine" ja hispaanlasi ülendav "Las Lanzas" ehk "Piigid". Velazquez lepitab oma maalil vaenulikke vägesid võrdväärsete gruppide portreena. V. Vaga ütleb: „ See on üks väheseid ajaloolisi pilte, kus sõjasündmust on kujutatud loomulikult, ilma paatose ja žestideta.”

KLASSISTSIM

18. sajandi viimasel kolmandikul antiikaja vaimustuse mõjul tekkinud kunstistiil . Antiigist tuli üle võtta selle olemus, mitte teda kopeerida. Maalide temaatikas valitses kindel hierarhia : hinnatumad olid mütoloogilised, religioossed ja allegoorilised maalid, siis ajalooteemalised ja portreed. Maalid olid sageli suureformaadilised. Kompositsioon tasakaalukas, rahulik, sümmeetriline, harilikult võrdhaarsele kolmnurgale ülesehitatud, tegevus koondatud esiplaanile. Elavat loodust kujutati harva, kuna kunstnikud püüdsid loodust parandada, saavutata täiuslikku ilu. Klassitsismi võib pidada Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni ajastu kunstiks, kusjuures maalikunstis jääbki ta eelkõige Prantsuse kunsti eksperimendiks. Suurt tähelepanu pöörati vormile/figuurile, seega jäi värvidele teisejärguline tähtsus, puudub maaliline ühtne üldkoloriit, enamasti maaliti lokaaltoonidega. Inimese juures oli eeskujuks antiikaja skulptuur , mistõttu inimesed mõjusid maalidel nagu antiiksed marmorkujud- teatraalsed poosid, plastilised, skulpturaalsed . Figuuridele omistati järgnevaid isikuomadusi: rahulikkus , kindlameelsus, tõsidus, väärikus, heroilisus, õilsus.

4.1 Horatiused

Horatiused oli rooma patriitsisuguvõsa. Legendi järgi puhkes u. 8. sajandil e. Kr. Horatiuste ja Curatiuste vahel tüli sellepärast, kas tekkivas riigis peaks võim kuuluma Roomale või Alba Longale. Draama on selles, et üks Curatiuste õdedest - Sabina oli abielus ühe Horatiuste vennaga ning üks Horatiuste õdedest - Camilla oli kihlatud ühega Curatiuste vendadest. Vaatamata perekondade vahelistele sidemetele kutsub Horatiuste isa võitlusele. Ja vennad täidavad käsu hoolimata naiste halamisest. 669 e. Kr saidki võidu roomlased , st. Horatiused. Horatiuste teod hakkasid sümboliseerima Rooma patriotsismi, mille alusel riik on üksikisikust tähtsam.

4.2 „Horatiusete vanne”

Prantsuse kunstniku Jascques Louis Davidi teosest „ Horatiuste vanne” ( 1784, õli, lõuend, 330 x 427, Louvre , Pariis) sai klassitsistlikku maalikunsti programmtoes. Kunstnik kujutas Rooma auväärset patriitsi Horatiust oma kolme poega sõtta saatmas. Neile mõõku ulatades võtab isa neilt vande võidelda vapralt kodumaa eest, David on suutnud sellest teha pühaliku akti, võitluse kõige olulisema osa. Nagu klassitsistlikule maalile omane, on vaataja tähelepanu koondatud pildi keskele, kus David’i maalil asub isa, kes kannab imeliselt puhta ja selge värvitooniga punast kuube , mis eristab figuuri veel enam tumedamast taustast ja lausa sunnib vaatama antiikselt kujutatud isa. Samuti koondub ka valgus pildi keskele, pildi kõige olulisemale detailile- mõõkadele ja neljale väljasirutatud käele . Vasakul pool isa asuvad väärikad pojad, eks on antiigi reljeefile omaselt paigutatud üksteise taha. Poegade kehahoiakud ja- vormid on üsnagi skulpturaalsed, rõhutades veelgi nende vaprust ja jõudu. Vana Horatiuse ja tema poegade nägudest on võimalik välja lugeda täielikku meelekindlust. Figuuridel on vanadele roomlastele iseloomulikud näojooned, sümboliseerides nii nende suurt võitlustahet. Isa selja taga, paremal pool on näha tundeid vaoshoidvaid naisi, kes lisavad pildile tasakaalu ja peresoojust, kodust tunnet . Märgatav on ka värvitoonide mäng, isa ja poegade rõivad on äärmiselt selgete toonidega, iga riidevolt on peenelt välja maalitud., erinevalt naistest kelle rõivad on tagasihoidlikes pooltoonides. Pildi taustal on täiesti tõetruult kujutatud antiiksest arhitektuurist pärit arkaadi , mis jagab ka pildil olevad isikud kolme rühma: pojad- noored võitlejad, isa- perepea , eeskuju, naised, lapsed- pere eest hoolitsejad, helluse jagajad.
„Horatiuste vanne” on lihtne, tõsine, moraliseeriv ja patriootlikke tundeid tekitav ajaloomaal, mis on täis antiigi hõngu ja samas nii reaalne, nagu oleks see üks ruumi osa. R. W. Emerson on öelnud : „Maal ei tohi olla liiga maaliline. Miski ei hämmasta inimesi nii nagu terve mõistus ja selge jutt. Kõik suured teod on olnud lihtsad, kõik kuulsad maalid ka” just nii on ka selle maaliga ta on lihtne ja selge, rõhutatud on vaid vajalikku, et iga inimene ta sisu mõistaks. David’i teos sai ajaloolise maali eeskujuks mitmeks aastakümneks.

ROMANTISM

19. sajandil ilmnenud maailmatunnetus, mis väljendus ka maalikunstis. Iseloomulikuks jooneks oli huvitumine keskajast, hinnati tolleaaegset fantaasiarikkust, tundeküllust ja salapära. Kunstnike seas kehtis mõte: „ kunstnik peab elama omas ajas”, seega jäi õukonnakunst tagaplaanile ja esile tõusid ühiskondlikud teemad ja rahulolematus kaasajaga, mis väljendus imetluses kõige eksootilise vastu. 1800- 1824 kogus eriti populaarsust ajaloomaal, mis sai oluliseks rahvusliku meeleolu väljendajaks. Tekkis ka uus arusaamine maastikust. Esimest korda kunstiajaloos väljendas kunstnik maali kaudu oma maailmanägemust, mitte tellija tahet või oskust järgida rangeid reegleid. Joonekäsitlus andis edasi tunnet ning sellega rõhutati maali tasapinnalisust. Moonutati figuure anatoomiliselt. Tegelaste juures pole enam niivõrd tähtis karakter ja psühholoogia , kui just emotsioonid . Värv oli muutunud iseseisvaks, suured värvipinnad harmoniseerivad üksteist ja püüavad vaataja pilku, varju ja valguse mäng, salapärane valgus. Maal tervikuna on laskunud poolvarju ning tuhmidesse toonidesse, samas võib täheldada mõnede maalide puhul kontrastseid ja erksaid värve, sageli on domineerivaks värviks- punane, vapruse , võidu, vere ja armastuse sümbol.

5.1 1930. aasta Juulirevolutsioon

Juulirevolutsioon ehk 1830. aasta Prantsuse revolutsioon oli keskklassi ülestõus kuningas Charles X vastu, kukutas Bourboni dünastia ning asendas selle Orleansi hertsogi Louis- Philippe 'iga. Revolutsiooni ajendiks olid kuninga poolt 25. juulil 1830. aastal välja antud juuliordonnantsid, millega saadeti laiali Saadikutekoda, kitsendati valimisõigust ning ajakirjandusvabadust. 27. juulil algas Pariisis tööliste, käsitööliste ja üliõpilaste ülestõus (oluline roll oli ka naistel ), mis lõppes 29. juulil võiduga. Võimule tuli ajutine valitsus eesotsas J. Laffitte´i ja M.J. de La Fayette´ga. Charles X loobus 2. augustil troonist ja Orleansi hertsog Louis-Philippe kuulutati 31. juulil asevalitsejaks ja 7. augustil kuningaks. 9. augustil kehtestati uus, 1814 . aasta omast liberaalsem põhiseadus . Algas juulimonarhia. Ülestõus käigus hukkus üle 6000 inimese

„Vabadus viib rahva barrikaadidele”

Prantsuse kunstniku Eugène Delacroix ’ i maal “Vabadus viib rahva barrikaadidele” (1830 õli, lõuend, 260×325 cm, Louvre, Pariis), valmis 1830. aasta Juulirevolutsiooni mõjul. Sellel on kujutatud võitlust Pariisi tänavail, mida pidasid käsitöölised, töölised ja demokraatidest haritlased. Võistlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus, käes kolmevärviline rahvuslipp ja püss , peas sõdurimüts. Romantismi võib pidada ajaloomaali hiilgeajaks ja seda on ka siit maalilt näha: tõeline meistriteos, ajaloolised värvid: tuhmid , võitlusest, tööst väsinud, pruunikas üldkoloriit, millest kerkib esile sini- valge- punane rahvuslipp ja Vabaduse peale langev valgusvihk , mis muudab tema kleidi tooni kollasemaks, päikselisemaks just kui oleks ta lootuskiir, samuti langeb valgust ka esipinnal olevale surnukehale, nagu lahkuks tol hetkel sellest kehast hing. Pildi taustast lausa pahvatab maalilisust, ekspressiivsust, mässu, võitluse tahet, püssirohu hõngu, mida väga hea haistmismeelega ja keskendumus võimega vaataja võib isegi pildi ees seistes haista. Kunstniku pintslikiri on hoogne, jõuline, kohati lohakas, mis toob pilti sisse elamuslikkust. Figuurid on loomulikes liikuvates poosides, surnud on surnud, elavad on elavad. Elavad lahvatavad kirest võidelda. Kunstnik on muutnud reaalse ja sümboolse ühtseks kunstiliseks tervikuks. Pildi keskel oleva Vabaduse teeb veel jälgitavamaks tema paljas rind , mis peaks mõjuma tol pildi kui võõrkeha, kuid seda ta pole, vaid ta rõhutab just Vabaduse julgust , vaprust, tähelepanu hajumist enda keha suhtes, täielikku pühendumist võitlemisele, rahva viimisele barrikaadidele. Pildile lisab dramaatilisust veel ka noor poiss Vabaduse kõrval, kes enda noorusest olenemata on valmis tapma , tema näost on näha täielikku ekstaasi, rahulolu, et tema võib aidata kaasa rahva vabanemisele ise seejuures hukkudes. Vabaduse jalge ees olev naisterahvas ( või siiski mees) mõjub kui palve Jumala poole, tuues maali salapära. Maali kompositsioon on dünaamiline . Vabadus ja poiss on kahekesi tasakaalustavaks jõuks ülestõusnute suurele hulgale, mis moodustavad sujuva diagonaali pildi alumises vasakus nurgas .
„Vabadus viib rahva barrikaadidele” on elamuslik ajaloomaal, inimesed näivad seal täiesti elusatena, kuna rõhutud on nende emotsioonidele, mis valdavad kogu nende keha mitte vaid näojooni. Seda maali vaadates tundub nagu läheks tegevus edasi, ei ole jäädvustatud hetke vaid kogu tegevust, sündmust, tulevikku.

MOODNE KUNST

Moodsa kunsti alla võib koondada enamiku 20. saj. kunstivooludest või õigemini ta ongi ühine kasutustermin 20. saj algusest 1960.- 1970. tekkinud kunstisuundadele- ja vooludele. Kõige tähtsamad ja suuremad on neist ehk fovism , dadaism, kubism , ekspressionism, op-kunst, sürrealism, abstraktsionism . Paljude kunstivoolude kiiret teket peetakse üheks uuenduste iseloomulikuks tunnuseks, kuna see sisaldas püüet luua midagi uutja löövat, midagi täiesti teistsugust ja erilist, püüet kiireks ja kvaliteetseks progressiks. Moodsa kunsti peamiseks iseloomujooneks on loobumine looduslähedusest, töödega antakse edasi emotsioone ja meeleolusid, enam pole maali ilu, vaid maali idee, tema salapärasus . Maalidel kasutatakse täiesti rabavaid värvikooslusi ja kujutatakse enneolematuid kujundeid, tegevusi, esemeid, mis varem oli olnud täielikult moraalivastane. Kunstnikud võtsid kasutusele uusi materjale ja väljendusvahendeid, et püüda ühiskonna tähelepanu ja rõhutada oma isikupära. Kahjuks aga kaotab aga moodsas kunstis oma tähenduse ajaloomaal, leidub vaid üksikuid töid.

Hispaania kodusõda ja Guernica pommitamine

1936. aastal puhkenud Hispaania kodusõjas nähakse tihti Euroopa küpsenud fašismi ja kommunismi konflikti ilmingut, samas aga peituvad kodusõja juurde ka Hispaania ühiskonnas ja selle ajaloos. 1936. aasta valimised tõid võidu Rahvarindele, mis ühendas liberaalsete vaadetega vabariiklasi, sotsialiste ja kommuniste. Kord riigis aga halvenes, sagenesid streigid . Ülemäära suur ja vabariigis algatatud sõjaväereformist häiritud armee nägi endas Hispaania rahva tõelist esindajat ning leidis, et just nüüd on õige aeg taastada kord ja peatada kommunistliku riigipöörde oht. Üha suurenev konflikt äratas tähelepanu ka Euroopas. Kodusõtta otsustas sekkuda Saksamaa, Hitler saatis Hispaaniasse oma ühe eliitvägedest, legiooni Condor, mis 1937. aasta 26. aprillil pommitasid kaitsetut ja ajaloolist Baskimaa väike linna Guernica’t, moodne sõda oli muutunud barbaarseks ja veriseks. Hispaania kaotused kodusõjas olid kohutavad, vabariik oli määratud surmale, Hitler oli oivaliselt ära kasutanud Hispaania kodusõja, et suurendada fašismi levikut.

6.2 „Guernica”

Kubismi tuntuima esindaja Pablo Picasso sõjakoletusi kujutav must- valge maal, sõjakoleduste sünonüüm , „Guernica” ( 1937, õli, lõuend, 349,3 x 776,6 cm, Madrid , Prado) võib vaataja esmapilgul lausa ära ehmatada. Suured geomeetrilised pinnad moodustavad tervikliku kompositsiooni. Tegemist oleks justkui dekoratiivse maaliga, ent lähemalt uurides võib seal selgelt näha kurjust , valuoigeid, abipalveid maailmale, lootust, võitlust. Picasso on leidnud täiesti uue lähenemise ajaloomaalile: ta on teinud kunstilistest pindadest tunded, mis valdasid ühiskonda tol kohutaval ajaloosündmusel: Guenica linna pommitamisel. Maali ajaloolisust rõhutab veel eriti tema must-valge koloriit ( mida võib ka pidada elu ja lootuse kadumise metafooriks), mida vaadates meenuvad ajaloohõngulised vanasegased fotod. Mis kõige olulisem, et väljendada tundeid, pole Picasso vajanud reaalset elu, reaalseid esemeid, ta on kasutanud kahe värvi erinevaid varjundeid ja sakilisi kujundeid ning teeninud sellega kunstiajaloolaste ja kriitikute asustava kummarduse. Must toon sel maalil sümboliseerib negatiivses mõttes surma, kaotust, hävingut , agressiivsust, rõhumist. Kompositsiooni mõttes, toob must värv „figuurid” siin hästi esile ja rõhutab nende ekspressiivsust. Erinevalt mustale võib valgele siin panna teise ülesande: näidata lootust (küünlasarnane kujund pildi keskel), valgust, abi, headust. Ka joontel on Picasso maalil oma roll, nemad toovad esile järske muutusi, pöördeid, mis mõjutavad masside käekäiku, rõhutavad sõjapurustusi, pommitamisest moonutatud surnukehi. Nähes maalil ebareaalseid loomi, rändavad vaataja mõtted sageli vastuste otsimisele küsimusele: „Kes on nende loomade sees?”. Ehk on neis peidus Hitleri utoopilised ideed. Härga võibki siin võrdsustada kurjuse jõuga, haavatud hobust aga draama, valu ja vägivalla sümboliga. maailmavallutustest.
„Gernica” on täis peidetud sümboleid erinevalt seotud toonimängude ja aimatavate ebareaalselt kujutatud inimosade „keerdkäikaugus”. Originaalne ja tabav nagu enamik moodsa kunsti maale ja ometigi on ta ajaloomaal (täpsemalt liigendades võib teda pidada sõjamaaliks), kus ajaloosündmus muutub kannatuste, hävingu ja vägivaldse surma ajatuks üldistuseks.
Kokkuvõte
Ajaloomaali lähtekohaks võib võtta antiigi ja tema taassünniks renessansi, tema õitsenguperioodiks on aga 18. ja 19. sajandit. Algselt maaliti ajaloolisi kunstiteoseid tellimustöödena, kunstniku roll oli jäädvustada ja dokumenteerida, mäletamaks mingeid sündmusi, mille jaoks tänapäeval on fotograafia . Ajaloomaali õitsenguperioodil sai ajaloomaali ülesandeks protesti väljendamine valitseva korra suhtes. Suuresti oli see mõjutatud ka tol ajal hoogu kogunud rahvuslikest liikumistest, kui haritud rahvas sai aru, et neil on võim midagi muuta, midagi paremaks teha. Ajaloomaali juures mängib kõikidel sajanditel suurt rolli antiik, antiigi sündmused, tegelased (vaid romantismis ja moodsas kunstis jääb see rohkem tahaplaanile), seega ei saa me mingil juhul mööda vaadata antiigi tähtsusest ajaloolise maali arengul. Teine suund mida ka kindlasti ei tohi unustada on rahvuslike ideede teke 18 ja 19. sajandil, mis tõid ajaloomaali sisse ekspressiivsuse, tunded, vabameelsuse, mis tegi kõrgklassi elutoas pesitsevatest ajaloomaalidest nö. rahvakunsti . See omakorda andis ka ehk julgust rahvale oma tunnete edaspidiseks väljendamiseks , oma õiguste nõudmiseks. Tuleb tõdeda, et nii ajaloosündmused kui kunst on teineteist vastastikku mõjutanud, samuti nagu on mõjutanud üksteist erinevad ajaloosündmused ja kunstnikud ( näiteks viis Esimene maalimasõda riigid Teise maailmasõjani ning Goya maalilt „Ülestõusnute mahalaskmine” võttis Picasso üle relvade ees seisva figuuri pannes tolle oma maali „Guernica”). Klassikalise ajaloomaali põhitunnusteks on läbi aegade olnud tegevuse dramaatilisus, valgus, poosid, jutustavus ja kolmnurkne kompositsioon. Ajaloomaali võib pidada üheks ajaloo uurimise allikaks, kultuuri edasikandjaks, mineviku säilitajaks ja imeliseks kunstiteoseks.

Kasutatud allikad

• Euroopa ajalugu. Antiikajast kuni kolmanda aastatuhande koiduni. Peatoimetaja John Stevenson. Tõlkinud Rein Turu ja Tõnis Värnik. ( Varrak .) Tallinn 2003
  
• Kunstileksikon. (Kunst) Tallinn 2000
  
• Larousse’i lühientsüklopeedia: maalikunst renessansist tänapäevani. Eesti enstüklopeediakirjastus 2002, lk 117-133
  
• Kuidas mõista maalikunsti: žanrid ja teemad Lääne kunsti ajaloos. Peatoimetaja Alexander Sturgis. Tõlkinud Epp Aareleid , Krista Mits, Marie Suitsu. (Varrak) Tallinn 2001
  
• Loengumaterjalid: Kunstiajalugu
  
• 50 klassikut : maalid. Rolf H. Johannsen. Tea , lk 230
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid/aleksander_suur_maria.ht m
  
• http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/legend/horvanne.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Juulirevolutsioon
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Diego_Vel%C3%A1zquez
  
• http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/puehakud/kirikuisad/pFCha_augustinus.php
  

19