Kunstnikud (1)

Sisukord
R E N E S S A N S S
Giorgione ...........................................................................lk 3
Tizian .................................................................................lk 7
BAROKK
Diego Velazquez ...............................................................lk 10
Rembrandt Harmenszoon van Rijn ...................................lk 13
R E N E S S A N S S
Giorgione
Giorgione (kodanikunimega Giorgio Barbarelli da Castelfranco; 1477 Castelfranco – 1510 Veneetsia ) oli itaalia maalikunstnik renessansiajast. Tema nimi tähendab tõlkes 'Suur Jüri'.
Giorgione sündis Veneetsia provintsis Treviso provintsis Castelfrancos. Maalikunsti õppis ta Giovanni Bellini juures.
Aastail 1508–1510 maalis Giorgione oma kuulsaima teose " Magav Venus". Tema teiseks kuulsaks teoseks peetakse "Kontsert vabas looduses".
Giorgione oli tuntud ka monumentalistina. Ta maalis Veneetsia paleedele freskosid, mis on kahjuks hävinud.
Ta suri kolmekümne kolme aastasena 1510. aastal katku. Hoolimata lühikesest elueast oli tal palju õpilasi, kellest tuntuim on Tizian, ja veel rohkem jäljendajaid, mistõttu tema tööde autorsuse määramine ei ole lihtne. Ainult 6 maali kohta on kindlalt teada, et need on tema omad; ülejäänud on talle omistatud stiili põhjal.
"Magav Venus" (ka: "Dresdeni Madonna") on itaalia maalikunstniku Giorgione maal, üks tema viimastest töödest.
Maal asub Dresdeni maaligaleriis.
Pildil on alasti naisterahvas, kelle profiil paistab jäljendavat mäestikku tagaplaanil. Giorgione pani suurt rõhku tagatausta detailidele ning varjudele. Valik alasti naise kasuks märkis nii revolutsiooni kunstis kui ka stardipauku modernsele kunstile. Kahjuks ei jõudnud Giorgione enne oma surma teost lõpetada. Ent Tizian lõpetas hiljem magava Venuse kohal kõrguva taevalaotuse, kusjuures Tizian maalis Dresdeni Madonna ajendil ka ise sarnase Venuse. Giorgione Venuse erutavat, pöörast ja muutlikku alastust ei suutnud Tizian siiski tabada.
Erootilised mõistaandmised on tulenenud Venuse tõstetud käest ning seda peetakse kogu teose aluseks. Parem käsi on muundunud just seetõttu, et see kujutaks endast seksuaalsuse sümbolit nagu ka vasaku käe asetsemine kubemel. Linad on maalitud hõbedase varjundiga, pigem külmades toonides, mis on vastuoluline tavalisele pesu kujutamisele. Tiziani ja Diego Velázquezi maalidega võrreldes paistavad Giorgione linad väga range ja jäigana. Inimkeha orgaanilisusele, naturaalsusele ning maalähedusele viitab maapinna reljeefi ning naisekeha kurvide miimika ja vastavus.
Looduse ja figuuri ilu mõtisklev olek on Giorgionele omased. Maali kompositsioon on mõjutanud hilisemaidki kunstnikke nagu Ingres ja Rubens. Giorgione ja Tiziani Venused on oma olemuselt otseselt ühendatud Manet' Olympiaga.
Pildil " Juudit " avaldub Vinci mõju: vaevalt märgatava naeratusvinega nägu on lähedane Leonardo naistüübile. Kuigi Juuditi kaunis siluett on seotud maastikuga, on esiplaanil siiski naine, kes surub võimukalt oma jala alla Olovernese pead. Legendi kohaselt olevat Giorgione võtnud tööle andeka õpilase Tiziani ja töötanud suure tellimuse kallal temaga koos. Kui meister Giorgionet õnnitleti õnnestunud Juuditi kuju eest ja öeldi see olevat parimaid saavutusi tema loometeel, salgas Giorgione maha, et tegelikult maalis Juuditi Tizian. Sestsaadik polevat Giorgione Tizianiga enam rääkinud.

Tizian

Maaliõpinguid alustas ta juba 9-aastasena. Kümneaastasena alustas õpinguid Venezias Sebastian Zuccato juures. Viis aastat hiljem õppis ta Giovanni Bellini juures. Tema kaasõpilaste seas olid Lorenzo Lotto , Sebastiano Luciani ja Giorgione.
Aastal 1516, peale Giovanni Bellini surma, määras Venezia valitsus ta ametlikuks riigikunstnikuks. Selles ametis tuli tal jäädvustada riigielu sündmusi ja juhtida kohalikku kunstielu.
Aastal 1533 nimetas Saksa- Rooma keiser Karl V Tiziani oma õuemaalijaks.
Aastal 1545 sai Tizian paavst Paulus III-lt kutse tulla Rooma. Seal tutvus ta Michelangeloga.
Aastal 1547 sai Tizian kutse ilmuda Karl V õuemaalijana Augsburgi riigipäevale. Teist korda viibis ta Augsburgis aastatel 1550–1551.
Tizian suri 1576. aastal katku.
Madonna pühakute ja Pesaro perekonnaga
Ka pildi "Madonna pühakute ja Pesaro perekonnaga" ebaharilikust kompositsioonist olid Tiziani kaasaegsed ðokeeritud. Ometi on teose ülesehitus õnnestunud, kuigi näib üsna tavatu. Pilt pole sümmeetriline: Neitsi Maarja on Tizian jätnud pildi keskmest välja. Vastukaaluks Neitsi Maarjale on kunstnik seadnud lipu. Monumentaalselt mõjub kompositsioonis sammasarhitektuuri sissetoomine.
Maarja taevaminek
Tiziani altarimaal "Maarja taevaminek" valmis suure Veneetsia kiriku Santa Maria dei Frari jaoks. Altarimaali tellinud mungad ei tahtnud valminud tööd esialgu vastu võtta, sest neile ei meeldinud värvide meelelisus ja figuuride emotsionaalsed poosid. Kompositsioon maalil "Maarja taevaminek" on spiraalina ülespoole kulgev, meeldejääv. Huvitav on püha kolmainsuse kujutamine: kahe apostli erkpunastest rõivastest ja Neitsi Maarja ning Jumala rüüst moodustub punane värvikolmnurk. Esialgu on raske varjatud kolmainsuse märki tabada, aga kui teadlikult oma silma treenida ja hetkeks ära unustada inglid , valge pilvetort ning pruuni riietatud apostlid , joonistub punane kolmnurk ehedalt välja. Maali kompositsioon on aga veelgi mitmeplaanilisem. Pildi ülaosas moodustub suur taevaring, mis koosneb kuldsest päikesekettast ja inglite kokkusurutud kehadest tekkinud sõõrist. Apostlite figuurid allpool meenutavad ristkülikukujulist sarkofaagi, millest Neitsi Maarja on just-just üles tõusnud.
BAROKK
Diego Velazquez
Diego Rodríguez de Silva y Velázquez (6. juuni 1599 — 6. august 1660), enamasti tuntud nime all Diego Velázquez, oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks.
Velazquez sündis Sevillas , mis oli tol ajal tähtsaim kunstikeskus Hispaanias. Ta õppis järgemööda kahe tuntuma kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures, kuid tema kunstnikuisiksuse väljakujunemisel ei mänginud vist kumbki mingit osa.
Juba 20 aasta vanusena oli noor geniaalne meister iseseisvalt leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on kõige otsekohesem ja kõige võltsimatum loomutruudus ja naturalism . Eriti iseloomulikud Velazquezi noorpõlve perioodile on nn. Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Nende tugev, selge maalimisviis ja tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide ( Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi .
Sevilla veemüüja"
Pildil "Sevilla veemüüja" kujutab Velazquez räbaldunud ürbiga vanameest tänaval vett müümas. Mehe ilme on väsinud, näkku on aeg ja raske töö vajutanud sügavad kortsud.Veemüüja ulatab poisile küll läbipaistvat klaasi, aga ei vaata ostjale otsa. Hetkeks on ta vajunud sügavasse melanhooliasse ja tunneb enesehaletsust. Suurel ümaral savinõul on näha mõned veepiisad - nagu veemüüja nutmata jäänud pisarad . Kurvastuse ja eluraskuse lepituseks on Velazquez pildil esile tõstnud päikese käes särava veeklaasi. Veel hoiavad klaasi nii poiss kui veemüüja. Järgmine hetk, mida igaüks võib ette kujutada, oleks juba klaasi tõstmine ja karastava tervisesõõmu rüüpamine.
Breda kindluse alistamine
Velazqueze ajalooline maal "Breda kindluse alistamine" kajastab 1625. aasta sündmusi. Et Hispaania väed saavutasid tol ajal väga harva võite hollandlaste üle, on pilkamisi öeldud, et seepärast pidigi Hispaania suurim kunstnik suure maaliga igavikustama Hollandi väikese kindluse alistumise. "Breda kindluse alistamine" on mõõtmetelt suurim Velazqueze töö: 307 x 367 cm. Maal kujutab hetke, mil Hollandi väejuht annab linnavõtmed Spinolale, Hispaania kindralile, kes alistunuile kingib suuremeelselt vabaduse. "See on üks väheseid ajaloolisi pilte, kus sõjasündmust on kujutatud loomulikult, ilma paatose ja žestideta," ütleb V. Vaga. Usutavalt on Velazquez jäädvustanud tasandiku kindlustustega, avara maastiku, mille kohal hõljuvad veel suitsupilved. Hollandlaste leeris on näha üksikuid haavatud sõdureid, odavarte ebakorrapärast kõikumist. Hispaanlaste summ hoiab end tihedalt kokku, kõrgub võimas liikumatu piikiderida. Teose sõlmpunktiks on võtme üleandmine. Kindral Spinola käeliigutuses, kui ta Hollandi väejuhi õlale patsutab, on nii suuremeelsust kui ka üleolekut. Breda kindluse võtit üle andva hollandlase alandlikkust rõhutab kummardus , kuid alistamatuteks ei saa hispaanlasi pidada juba seetõttu, et nad on lasknud viltu vajuda oma võiduka ruudulise lipu. Vastandlikud on ka maali kaks pealkirja: hollandlasi alandav "Breda kindluse alistamine" ja hispaanlasi ülendav "Las Lanzas" ehk " Piigid ". Velazquez lepitab oma maalil vaenulikke vägesid võrdväärsete gruppide portreena.
Rembrandt Harmenszoon van Rijn
Rembrandt Harmenszoon van Rijn (15. juuli 1606 Leiden – 4. oktoober 1669 Amsterdam ) on üks Euroopa tuntumaid maalikunstnike ja Hollandi maalikunsti tuntuim esindaja.
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritsz van Rijni ja Neeltgen Willemsdr van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel.
Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud ning soovides saada maalikunstialast õpetust asus ta õppima Leideni maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat omandades põhilised maalimisvõtted.
Järgnevalt õppis ta pool aasta Amsterdamis Pieter Lastmani (1583–1633) juures ning naasis peale õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624 või 1625 aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kollegi Jan Lievensiga (1607– 1674 ).
1931 . aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Viimase nõbu, Saskia van Uylenburgiga, abiellus Rembrandt 1634. aastal. Samal aastal sai Rembrandtist Amsterdami linnakodanik ja kohaliku kunstnike gildi liige.
1635. aastal kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. 1639. aastal koliti uuesti ja seekord veelgi esinduslikkumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum ) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidama hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega.
Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal suri ja seda kõigest mõni kuu pärast oma sündi. Samuti suri ka nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia kõigest kolme nädala vanuselt. 1640. aastal sündis neil teine tütar, kellele samuti Cornelia nimeks panid, kuid kes suri, kui oli elanud natuke enam kui ühe kuu vanuseks. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, jõudis täiskasvanuikka. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi.
1640ndate lõpus alustas Rembrandt läbikäimist endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli algselt olnud tema teenijanna. 1654. aastal said nad tütre, Cornelia.
Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunsti (vahest isegi enda varasemaid teoseid) ning see viis ta pankrotti ning ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriski hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. Paljude kunstiteoste müügihinnad olid aga naeruväärselt madalad ja see sundis Rembrandti ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.
1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt vabaabielus elas ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.
Kadunud poja tagasitulek
Rembrandti luigelaul, viimane hingeliigutuse-pilt on "Kadunud poja tagasitulek". See on vapustav stseen andeksandmisest, armastusest, leppimisest. Vana ja pime isa kummardub tema ees põlvitava poja üle. Ta ei näe poja lagunenud jalanõusid ega tema viletsat riietust , ainult tunnetab, et poeg palub tehtud vigade pärast andestust. Pime isa on oma käed pannud poja õlgadele ja nii õnnistab ta vaikides paluja tulevikku. See on sõnatu teineteisemõistmine, hingeliigutushetk, mil mõlemad kuulavad teineteise südametukseid.
Autoportree
1661. aastal maalitud "Autoportreel" kujutab Rembrandt ennast koos töövahendite - paleti ja pintslitega. Kunstnik jätab oma vasaku silma täiesti varju ja sunnib vaatajat niimoodi endale sügavalt otsa vaatama, üksteisega tõtt tunnistama. Miks on Rembrandt maalinud enda selja taha kaks ringi, jääb üsnagi saladuslikuks. Võib vaid arvata, et need kujundid vihjavad täiuslikele ringidele, mis demonstreerivad Rembrandti meiserlikkust tõelise kunsti loojana.
14