Jacques-Louis David referaat (0)

TC. R. Jakobsoni nim. Torma Põhikool
Jacques Louis Davidi elu ja looming.
Koostaja: Ats Hanst
Torma 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Maalid ja teosed 9
"Horatiusete vanne " 10
"Sabiinitarid" 11
" Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad" 12
" Tapetud Marat " 13
"Napoleoni I ja Josephine ´i kroonimine " 15
" Bonaparte Alpe ületamas" 16
Portreed 17
Pildid....................................................................................................................18
Kokkuvõtteks......................................................................................................21
Sissejuhatus
Klassitsistliku ajastu kuulsaim ja mõjukaim maalikunstnik oli Jacques Louis David (1748-1825). David oli ühest küljest kõige järjekindlam klassitsist, kuid tema loomingus on külgi, mis viivad hoopis välja klassitsismi rangetest raamidest ja mida võib vaadelda realismi varasema väljendusena prantsuse kunstis. Davidi õpetajaks oli omal ajal väga hinnatud rokokoo -klassitsistliku suuna meister Joseph Maria Comte Vien (1716-1809). Davidi elu ja looming seostuvad kõige otsesemalt ühiskondlike ja poliitiliste sündmustega Prantsusmaal XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses. Ilma nende sündmusteta ei oleks Jacques Louis Davidi looming olnud niisugune nagu ta on.1
Eneseportreel Jacques-Louis David. (1794)
Elulugu
J. L. David sündis Pariisis 30. augustil 1748. aastal. Ta isa suri duellis, kui ta oli 9-aastane. Ka ema jättis poisi maha ning tema kasvatamisega tegelesid hoopiski onud . Kaks onu, arhitekt Jacques- Francois Desmaisons ja ehitusmeister Jacques Buron olid poisi maalimiskire vastu ning soovisid , et too õpiks pigem reaalaineid. Kuid Jacuqes suutis oma tahtmised peale suruda ja ta saadeti õppima kunsti.
Davidi teadlik noorus langes sellesse perioodi, kus valgustusajastu vaimne kultuur ja kriitiline meel olid kõrgseisus. Voltaire ja tema kriitilised kirjutised olid üle Euroopa tuntud ja üldise tähelepanu keskpunktis . Ajavahemikus 1751-1772 ilmus Diderot´ ja d´ Alembert ´i koostatud 29-köiteline "Encyclopedie". Rousseau kirjutas 1750-1762 oma artklid, milles üldistab looduslikke eluviise. Vaimne käärimine oli nakatanud tervet kolmandat seisust.
Kunstis oli Kuningliku Maali ja Skulptuuri Akadeemia oma diktaatoripositsiooni kindlustanud. Nii nagu feodaalsele ühiskonnale omane, valitses ka Akadeemias kindel hierarhia . Kõrgema klassi moodustasid hääleõigust omavad direktor, rektor ja kaksteist korralist professorit, kes enamikus olid oma auväärse koha saavutanud siis, kui nende loominguline jõud oli juba kahanemas. Arvuliselt suurim osa liikmetest kutsuti küll Akadeemia istungitele, kuid neil oli vaid nõuandev roll. Juhtide otsuseid nad muuta ei saanud, olid nad nii andekad kui tahes. Kolmanda kihi moodustasid kunstnikud -kandidaadid, kelle katsetöö oli küll heaks kiidetud ning kel oli õigus Salongis esineda, kuid kes olid kohustatud aasta jooksul esitama nn. vastuvõtutöö, et saada akadeemikuks. Akadeemia juures asunud koolis olid õpetajateks kaksteist professorit - aga kuu üks. Selline õpetamise meetod tekitas nurinat. Keskajast pärit korporatsiooni Püha Luuka akadeemia liikmetele ei olnud Salongis esinemine lubatud ning nad olid seetõttu surutud seisundis, ka iseseisvate ja noorte kunstnike näitused ei olnud nii prestiižikad kui Salong . Siiski pandi David alguses õppima Püha Luuka akadeemiasse, kus loominguline õhkkond oli vabam. Sealtkaudu pääses ta ka Boucher ´ juurde, kes olevat noorde kunstnikusse väga kiindunud . Boucher, kes oli suunanud terve põlvkonna kunstimaitset ja -oskusi, oli tollal juba loominguliselt hääbumas, kuid lugupidamise oma õpetaja vastu säilitas David alatiseks. 1766. aastal sai David Akadeemia õpilaseks.
Võistlust Rooma preemiale alustas David juba 1769 ning pidi leppima vaid kolmanda medaliga. Järgmisel aastal ta finalistide hulka ei pääsenudki. 1771 esitas žuriile maali "Minerva võitlus Marsi vastu" ning sai teise preemia. See sõjajumala ja tarkusejumalanna võitlust kujutav teravas kloriidis maal on üsna lähedane Boucher´ teostele. Järgmisel aastal pidi David taas leppima teise kohaga maali " Diana ja Apollo tapavad oma nooltega Niobe lapsed" eest. 1773 aastal jälle teise preemia saanud David oli juba ahastusesning mõlgutas kõige süngemaid mõtteid. Võistlusmaali " Seneca surm" esimene varjant oli Davidil valminud juba 1769. aastal. Mõlemas maalis on riigimehe ja filosoofi sunnitud enesetappu keiser Nero käsul kujutatud dramaatilisena ja kompositsioonilt dünaamilisena, mis oli väga lähedane sajandi maalile . Seekord eelistati jälle teist kunstnikku, kelle maal vastas enam Vieni ideaalidele. Rooma preemia sai David lõpuks 1774 . aastal joonistuse eest " Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse". Tegelikult oli seegi lohutuspreemia.
Rooma pürgimise aastatel oli David jõudnud ennast näidata tubli portretistina. Teda köitis inimene ise, tema isiksus, mitte aga tema aksessuaarid. Natuuritruudus ja jõuline modelleering nendes maalides jätkasid prantsuse portreemaali parimaid traditsioone. Portreteeritavate hulka kuulusmodellidena vägagi silmapaistvad isikud.
David jõudis Rooma 1774. aastal koos omal kulul sõitnud Henri Pierre Danloux´ ja õpetaja Vieniga. Tema reis Itaaliasse sarnanes kultuurišhokiga.1779. aastal toimus Davidis murrang. Noorest Davidist hakkas saama see kunstnik, kes on mõjutanud kunsti nii Prantsusmaal kui väljaspool selle piiregi. Pärast maali "Patroklose matus" elas David üle kriisi. Akadeemia juhtide loal sõitis ta koos Quatremere de Quincy ja skulptorist sõbra Francois-Marie Suzanne Liga Napolisse, sealt edasi Herculaneumi ja Pompejisse. Reisi muljed olid vapustavad- David viibis nendes paikades, nägi seda antiiki, mida keskaeg polnud mingil viisil puudutanud. Veel samal aastal hakkas ta millegipärast Rooma naasmist kavandama oma Horatiuste- teemalist maali.
Viimastel Itaalias viibimise aastatel maalis David oma nooruspõlve kauneima maali: Stanislaw Potocki portree. Sinakas- ja rohekashallis kloriidis ratsa portree on nii maaliliselt kui vormiplastiliselt kaunis ja täiuslik. Selles maalis jätkas David Tiziani, Rubensi , van Dycki ja Gainsborough´l loomingus kõrgel hoitud maalilise vabaõhuportree traditsiooni.
Aastal 1781 abiellus ta M. Pecouli tütre, Marguirite Charlotte ’ga. M. Pecoul palus , et David tema tütrega abiellus. M. Pecoulile tõi see kaasa majanduslikku kasu ja Davidile ilusa naise ning 3 last. Charlotte oli ka Davidi kõige tugevaim moraalne tugi. Charlotte oli Davidi truudust vaid ühel korral ühe Davidi õpilasega murdnud.
Pärast seda ennast leidvat reisi läks värske klassitsismi järgija 1780 aasta suvel tagasi Pariisi, kust leidis eest tema Roomas ja Itaalias omandatud klassitsistlikule stiilile vastuvõtliku kunsti avalikkuse, kuid isikupärase stiili leidis ta lõplikult oma teisel reisil itaaliasse 1784. aastal, kui Roomas valmis ta kuulus maal "Horatiuste vanne".
Revolutsiooni puhkedes oli Davidi hoiak selge - ta ühines kolmanda seisusega ja selle nõudmistega. Ta pühendas kogu oma talendi ja oskused revolutsioonile, muuhulgas epaaži, mis1791. aastal tõi Voltaire´i põrmu läbi mitme provintsi Pariisi Pantheoni. 1790. aastal tellis Asutav Kogu Davidilt maali, mis kujutaks kolmanda seisuse vandeandmist Pallimänguhoones 20. juunil 1789. Säilinud on väga palju joonistusi ja eskiise sellele maalile. David joonistas sündmuses osalenute portreid, ühendas need liikuvates poosidas figuuridega, joonistas arvukalt figuurigruppe. Maal ise "Vandetõotus Jeu de Paume´is" jäi lõpetamata.
Davidi tegevus revolutsioonipäevadel oli mitmekesine . Koos sõprade ja mõttekaaslastega astus ta kunstnike vaba ühenduse, mis erinevate nimetuste all eksisteeris aastal 1790-1794. Aastast 1790 kuulus David jakobiinide klubisse ning oli 1793. aastast selle president . 1792. aastast oli ta ka Rahvuskonvendi liige. Seal võitles ta revolutsioonieelse kunstiorganisatsiooni vastu niikaua, kuni 8. augustil 1793. aastal võeti vastu otsus teiste kuninglike akadeemiate seas laiali saata ka Maali ja Skulptuuri Akadeemia. (Laiali saatmata jäeti vaid Teaduste Akadeemia.) David tegi ka ettepaneku püstitada rahva võitu meenutav 15 m kõrgune rahvast sümboliseeriv monument . 1794. aastal, pärast jakobiinide revolutsioonilis-demokraatliku diktatuuri kukutamist ja koos sellega revolutsiooni lõppemist viibis David mõnda aega Luxembourg´i lossis vahi all. Sellest ajast pärineb tema ainus maastikumaal, väike "Vaade Louxembourg´i aeda ", millel pole midagi ühist kaunilt kujundatud pargiga.
Pärast Louxembourg´ist vabanemist määrati David elama Tournan-en-Brie lähedale. Seal jätkas David portreeloomingut, mis polnud katkenud ka revolutsiooni päevadel. Pingetest vaba, maalis ta portreid, kus modellide isikupärane sarm seostub loomuliku värskuse ja suurejoonelise lihtsusega, seda nii kompositsioonis kui kloriidis. 1795. aasta Salongi saatis ta kaks portreed, mis äratasid meeldivat tähelepanu.
Kogu Davidi edasine saatus oli seotud Napoleoni võimuhaaramisega ja võimu kaotamisega. 1795.aastal, olles üle noatera hukkamisest pääsenud ütles David revolutsioonist lahti ja temast sai Napoleoni tulihingeline pooldaja . 1802. aastal, kui Napoleonist oli juba saanud esimene konsul , liitis ta oma ametnike ringi ka Davidi. 1805. aastal kuulutas keiser Napoleon I Davidi oma õuemaalijaks ning jagas talle ohtralt ülesandeid. Nende hulgas ka "Napoleon keisrina", "Napoleon I ja Josephine´i kroonimine", "Bonaparte Alpe ületamas" ja teised Napoleoniga seotud maalid.
Pärast Napoleoni lõplikku langemist pidi ka David minema pagendusse, sest tema oli olnud jakobiinide selle tiiva liige, mis nõudis vabariigi väljakuulutamise järel Louis XVI surma. Troonile tõusnud XVIII ei saanud seda muidugi unustada. Enne kunstniku Brüsselisse siirdumist ostis aga uus kuningas temalt kaks maali: "Sabiinitarid" ja "Leonidas Termopüülide juures"
Brüsselis viibis David koos perekonnaga seal resideerunud Hollandi kuninga Wilhelm I kaitse all, peaaegu et tema külalisena. Seal maalis ta arvukalt portreid, nende seas ka Joseph Bonaparte´i tütarde portree "Zenaide ja Charlotte Bonaparte". Samal aastal kordas ta suurt kroonimise tseremoonia maali. Davidi viimase teosena teatakse taas antiikteemalist allegooriat " Marsilt võetud relvad".
29. detsembril 1825 aastal suri Brüsselis David- kunstnik, kes oli läbi elanud ja jäädvustanud oma loomingus Prantsusmaa kõige tormilisemad ja dramaatilisemad aastad. Ta oli andnud maalikunstile tagasi selle väärikuse, mis rokokookunstis oli kaduma läinud, ning kaotanud selle taas, kui sai keisri õuekunstnikuks. Võitlus diktatuuri vastu kunstis revolutsioonipäevil kujunes mõneti farsiks tema enda suhtes. Ta kukutas küll Kuningavõimu esinduskunstnikud, kuid selleks, et õuekunstnikuna ise nende kohale asuda .2
Maalid ja teosed.
Kui Jacques Louis David naases Pariisi 1780. aasta suvel, leidis ta eest klassitsismile vastuvõtliku kunstiavalikuse. Sellel ajal valmisid ka revolutsioonieelsed maalid "Pime Belisar kerjamas", "Andromanche leinab surnud Hektorit" ja "Horatiuste vanne"
"Horatiuste vanne"
Pilt on maalitud Louis XVI-le ja selle pildi liitmiseks tuli kaasaegsetel sõnadest puudu. Maali ainestik on pärit Antiik-Rooma mütoloogiast. Maal kujutab Horatiuste suguvõsa kolme poega andmas mõõku käes hoidvale isale vannet võidelda Curatiuste perekonna kolmiku vastu. Legendi järgi oli mängus võim uues riigis. Võidu said roomlased , s.t. Horatiused. Võitlusvalmis, musklilised mehed, nende püramiidilaadselt ühendatud käed on kompositsiooni südamik. Surmapõlgus igas situatsioonis oli see problem, mis Davidi antiikajaloos kõige rohkem huvitas. See oli kangelaslikkuse näitaja. Kahe naise- ema Sabina ja õde Camilla kaunid siluetid, nende figuuride elegantselt arabeskne joonis, rahulikult kulgevad liuglevad diagonaalid ja leebe kloriit esindavad antiikkunsti naiselikku võluvat külge. Massiivsetest sammastest kantud suurejooneline kaaristu annab sündmusele erilise väärikuse. Ükski maalija ei olnud varem maalinud nii meisterlikult tühja ruumi ja ruumilist sügavust, mis arhitektuuri masse ja figuure lahutavad ja ühendavad.
Maali lõpetama sõitis David Rooma: nähtavasti vajas ta selleks antiigi hingust. Kõmu maali kohta levis kõigepealt Roomas. Seal käisid seda vaatamas mitmete rahvuste esindajad. Üheaegselt Pariisiga jõudis teadmine täiesti uut tüüpi maalist Venemaale, Saksamaale, Inglismaale. Kõikides nendes maades sai uusklassitsistlik maal nüüd hoo sisse. Roomas kui ka Pariisis kutsus see maal pärast valmimist esile vaimustustormi, sest kunstnik oli sellega loonud kunstitöö, milles klassitsismi programm esmakordselt järjekindla kehastuse oli leidnud. Maal jätaks meid ükskõikseks, kui kunstniku geniaalsus ei oleks üle neist reeglitest, mis ta ise endale algselt seadnud oli. Maalist on kujunenud Davidi üks šedoveeridest.3
"Sabiinitarid"
Peale "Horatiuste vande" on "Sabiinitarid" üks tuntumaid Davidi kompositsioone, mis põhineb antiikajaloo ja -mütoloogia ainetel. Seda teost hakkas ta kavandama juba 1794. aasta lõpul. Revolutsiooni, vabariigi loomise ja kontrrevolutsiooni üle elanud ja sündmuste üle aru pidanud kunstnik andis palju käsitletud teemale sootuks uue lahenduse. Maal valmis 1799. aastal ja ee kujutab võitluse lõpuhetke - sabiinitar on hüpanud relvis roomlase ja sabiinlase vahele, et lahutada vaenlased ja lõpetada taplus. Ettevalmistavad joonistused näitavad, et esialgu plaanitud dünaamiline, kirglik ja emotsioonaalne stseen on lõppvarjandis saanud hoopis staatilisem ja rahulikum. Teos on märkimisväärne, kuna kunstiajaloos on palju maale, mis kujutavad sabiinitaride röövimist, kuid Davidi maalil on nad juba röövitud.
Praegu jätavad "Horatiuste vanne" ja "Sabiinitarid" vaatajaid külmaks - just sellepärast, et kunstnik neis mõistusega ja teadlikult on püüdnud jälgida eluvõõraid teooriaid .
Samuti on ka suureks motivaatoriks olnud sellel maalil Davidile tema naine, kes astus ta eest välja, et Davidit vanglast päästa peale jakobiinide kukutamist.4
"Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad"
David alustas selle teose maalimist 1788. aastal. Teema valik ei olnud juhuslik. Patriotismi, kohusetunde ja moraali rasked probleemid hõljusid Pariisi õhus. Nii seostus antiikaegne Brutuse lugu Prantsusmaal peatselt toimuvaga. Legendaarne Rooma vabariigi rajaja Lucius Junius Brutus oli ajanud minema kuninga ja valitses konsulina vabariiki.
Saanud teada, et tema pojad Titus ja Tiberius on osalised vandenõus kuningavõimu taastamiseks, toimis Brutus nii, nagu seda nõudis temalt kohustus: määras pojad hukkamisele. Ühel ettevalmistaval joonistusel kujutas David Brutust ise otsust täide viimas. Maal sai valmis 1789. aastal. Revolutsiooni puhkemise ja Bastille´ vallutamise päevadel seisis maal Louvre ´is nähtaval kõigile. Seda valvasid rahvuskaartlase vormis kunstiõpilased.
Kaasaegne kriitika imetles maali: "selle kompositsiooni sisemise jõu, väljenduslikkuse, otsustavuse ja väärikuse pärast, veelgi enam aga veenab plaanide originaalsus , sest peategelane paikneb pildilpimeduses, nagu tahaks ta peita valu - fanaatilise vabariiklase järeleandmatus ei takistanud teda tundmast ennast isana. Tegelikult on see palju rohkem suure poeedi kui maalija teos!" Viimases nähti pigem teose suurust kui nõrkust. Teos eksponeeriti teist korda Salongis.5
"Tapetud Marat"
See maal on Davidil valminud tellimuse peale. See telliti kunstnikult, kui 13. juuni 1793 tapeti Charlotte Corday poolt jakobiinide juht Jean-Paul Marat.
Kuigi Charlotte oli aadlik , ei tundnud ta monarhia vastu sümpaatiat. Ta oli vabariikloane, kuid jälestas jakobiinide radikalismi ja kuna ta pidas jakobiinide juhiks Marati´d otsustas ta Marat´ tappa. Selleks kasutas ta kööginuga mille oli ostnud samal hommikul kui ta mõrvas jakobiinide juhi. Leides mehe vannist lõi naine teda noaga mitu korda.
Juba järgmisel hommikul pärast atendaati tegi David algust Marat´ dramatiseerimisega. Juuli lõpus püstitati ajutine mälestusmärk, kuhu pisut hiljem viidi reliikviatena Marat´ vann , laud ja kirjatarbed.
David maalis Marat´d sellisena nagu oli teda kohanud surma eelõhtul: vannis, "kirjutamas rahva õnne nimel"- nii väljendas kustnik 15. juulil Konvendi ees. Vann asetseb paralleelselt pildi pinnaga, keha ja pea on vajunud vaataja suunas küljele. Parem käsi ripub üle vanni serva. Suletud silmadega nägu on nähtaval. Revolutsiooni paberraha assignaadid, mille tagatiseks olid aadlilt ja kirikult konfiskeeritud maavaldused, ning Marat´ sedelid puupakul näitavad, kui väga ta hoolib lihtsast kodanikust ja rahvast.
Leidlik on selle motiivi võimendamine Charlotte´i kirjaga, mida Marat hoiab vasakus käes. Nuga vedeleb põrandal sulge hoidva käe lähedal: Marat pole veel surnud, oma kirjutistes elab ta edasi.
Tapetud Marat on Davidi üks parimaid töid. Selles teoses on ta saavutanud suurepärase sünteesi võltsimatult realistliku käsitlusviisi ja klassitsismi stiliseeriva lihtsuse vahel. Haruldane on teosest vastuhoovav sugestiivne jõud. Niisama haaravad on ka teised revolutsiooni sündmuste ainetel loodud maalid ("Lepeletier de Saint Fargeau", "Bara" jt)6
Olles Napoleoni fanaatiline ja tulihingeline austaja sai temast pärast jakobiinide langust Napoleoni õukonna kustnik ning sai temalt terve rea suurejoonelisi ülesandeid. Sealhulgas maalis ta ka Napoleoni ülistavaid maale.
"Napoleoni I ja Josephine´i kroonimine"
Maal on kõige grandiooseim ja kuulsaim teos, mille Napoleon Davidilt tellis. Maalitud aastatel 1805-1807 on 6,1 meetrit kõrge ja 9,31 meetrit lai. Maal vahendab vaid osa Noter-Dame´i kirikus toimunud tseremoonia suursugususest. Kujutab see suur teos helke, mil Napoleon hoiab kõrgel krooni, et asetada seda pähe enda ees põlvitavale Josephine´ile. Maal on teatraalne, kujutatud isikuid portreeliselt sarnased niipalju kui komplimendi tegemine kõrgetele isikutele seda lubab. Nii on Josephine, kes sel ajal oli 40-aastane, maalil väga noor ja kaunis, Napoleon ise seisab aga poodiumil nii, et tema lühike kasv pole üldse märgatav.
Nagu revolutsioonisündmusi kujutavates maalides, nii unustas kunstnik ka selle teose loomisel õnneks ära Winckelmanni eluvõõrad õpetused. Ta ei oleks neid aga kõige parema tahtmise korral siin rakendada saanud, nimel pidi ta seda sündmust ja sellest osavõtjaid loomutruult kujutama - see oli Napoleoni nõue, kes kunstniku kavandid ise läbi vaatas ; Davidi maal on niisiis õieti gigantne grupiportree , mis on üks suurejoonelisemaid kunstiajaloos.
Kroonimismaalis äratab kõige rohkem imetlust meisterlikkus , millega tohutu suure maali realistlikud üksikasjad on ühendatud äärmiselt ühtseks maaliliseks tervikuks. Sellessuhtes on teos ainulaadne kogu kunstiajaloos.
See maal jätaks meid külmaks, kui taas poleks kunstniku anne sedavõrd üle poliitilistest paatosest, mis teda antud hetke jädvustama sundis.7
"Bonaparte Alpe ületamas"
Valmis aastal 1801. Rooma keisrikrooni taotlemist on vaevalt võimalik selgemini väljendada. Napoleon tormab taganttuulega võidu üle mäekuru. Ta jalge ees on kaljusse raiutud "Alpiületajate" Hannibali ja Karl Suure nimed.
Selles maalis elustuvad Bernini loodud Louis XIV ratsamonument Versailles aastast 1665 ja Falconet ` 1782 aastal tehtud Peeter I ratsamonument Sankt - Peterburgis.
Edasi järgnesid üksteisele teosed, mis ülistasid imperaatorit. 1805. aastaga dateeritud etüüd portreele "Napoleon keisrina" kujutab keisrit koos kõikide ametiatribuutidega niisugusena, nagu ta oli audientsi ajal. Sama aasta sulejoonistus "Imperaatori saabumine raekotta" on servast servani juubeldavat rahvahulka täis joonistatud. Teine Napoleoni suurpäeva kujutav maal "Kotkaste väljajagamine", mis kujutab keisrilippude väljajagamise tseremooniat 5. detsembril 1804. aastal, kui vastkroonitud keiser kohtus esimest korda oma vägedega pidulikult kujundatud Sõjakooli ees. Maalil jooksevad alamad keisrile au avaldamiseks tribüünide ja loožide poole.8
Portreed
Portreed on Davidi loomingu tippsaavutused. Vormikäsitluselt kindlad ja selged, võlivad nad oma maalilise ilu ning värskusega, naiive ning vahetu loomulikkuse ja suurejoonelise lihtsusega; ülimalt kaasakiskuv on neis meistri karakteriseerimisjõud. Davidi varasemates portreedes on tunda kerget rokokoo hõngu
Keskperioodis tekkis rida töid, milles lineaardekoratiive ja stiliseeriv joon paigutus tugevasti esile tuleb. Siia kuuluvad Monsieur Seriziat´ ja Madame Seriziat´ portree aastast 1795, samuti Madame Recamier´ portree lamavas poosis aastast 1800.
Vahest kõige haaravam keskperioodi portree on konvendi liikme Gerard´i ja tema perekonna grupiportree; kõik sellel maalil on lihtne, poosita, kuid sügavalt tundeküllane.
Davidi geniaalseim portree on Madame Morel de Tangury portree kahe tütrega. Teos on maalitud halastamatu realismiga. Maal on loodud Belgias, kuhu David kui konvendi endine liige oli sunnitud asuma 1816. aastal.
See on vaid väike osa Davidi portreedest.
Davidi looming on avaldanud otsustavat mõju peaaegu kogu Euroopa kunsti arengule XIX saj esimesel poolel. Tema stiili levitasid arvukad õpilased kelle seas oli hulk välismaalisi. Juba kohe pärast tema Itaaliast tagasitulekut 1780. aastal koondus ta ateljeesse arvukalt noori maalijaid. Aastate vältel küll ühed lahkusid, kuid nende asemel tulid teised. Nii olid Davidi õpilasteks olid erinevatel aegadel enamik XIX sajandi algus kümneteviisi tuntumaid maalijaid, kes hiljem siirdusid oma loomingus üsna erinevatele radadele.9
Pildid
Siin on mõnigad kuulsad maalid, mis Jacques-Louis käe all on valminud. Kronoloogilises järjekorras.
„Horatiuse vanne“ (1784)
„Liktorid toovad Brutusele tema
poegade surnukehad“ (1789)
„Tapetud Marat“ (1793)
„Sabiinitarid“ (1799)
„Bonaparte Alpe ületamas“ (1801) „ Paavst Piius VII“ (1805)
"Napoleoni I ja Josephine´i kroonimine" (1806)
„Napoléon Bonaparte“ ( 1812 )
Kokkuvõtteks
Jacqcues -Louis David oli 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse üks tunnustatumaid klassitsismi järgijaid. Ta tõi klassitsismi Prantsusmaale ja oli tähtis tegelane revolutsiooni ajal, enamikel suurtel teostel olid rahva mõjutamiseks poliitilised tagamõtted. Tema tööd on tundelised, väljendusrohked ja kaunid. Nii mõnigi tema töödest on praegu väga hinnas .
Seega on Jacques-Louis David 18. sajandi üks kuulsaim kunstnik, kes rikastas oma kunstiteostega Roomat, Itaaliat , Luxemburgi, Brüsselit ja kõige rohkem tervet Prantsusmaad. Teda toetas alati tema naine, Charlotte.
David oli emotsoniaalne, tormakas ja rahutu hing. Isegi 60-aastasena maalis ta ikka samasuguse kirega nagu noorukina. Ta võitles oma tahte eest maalida ja olla parim juba väiksest peale. Peale tema surma kirjutas tema naine Charlotte enda ja Davidi elu kohta päeviku, mis hiljem ülesleituna tehti ümber raamatuks „Madamé David“
Kasutatud kirjandus
Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandil.................................................lk 143-151
50 Klassikut Maalid...............................................................................lk 154-159
Üldine kunstiajalugu .............................................................................lk 683-690
Kunstilugu .............................................................................................lk 115-116
Madame David.......................................................................................lk 5-128
http://et.wikipedia.org/wiki/Jacques-Louis_David
http://en.wikipedia.org/wiki/Jacques-Louis_David
http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/sabin.html
http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/brutus.html
1 Üldine kunstiajalugu lk 683-685
2 „Prantsuse maalikunst IX-XIX sajndil” lk 143-151
3 „Kunstilugu” lk 115-116
4 Iseloomustus pärit leheküljelt http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/sabin.html
5 Iseloomustus pärit leheküljelt http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/brutus.html
6 Iseloomustus pärit raamatutest: „50 Klassikut. Maalid” lk 154-159, „Üldine kunstiajalugu” lk 683-690 ja „Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandil” lk 143-151.
7 „Prantsuse Maalikunst IX-XIX sajandil” lk 143-151
8 „50 Klassikut. Maalid” lk 158
9 „Üldine kunstiajalugu” lk 683-690