Klassitsism, romantism (2)

Klassitsism
Toretsev barokk ja mänglev rokokoo kaotasid oma tähtsuse koos absolutistliku kuningavõimu kukutamisega
Prantsusmaal. Võimule tõusnud kodanluse meelelaad oli kainem ja asjalikum, selles suunas arenes ka
kunst . Aastatel 1770- 1830 Euroopa kunstis valitsenud stiili, mis püüdis jäljendada antiikkunsti,
nimetatakse klassitsismiks. See on viimane stiil, mis haaras üheaegselt kõiki kunstiliike, rõhutades
reeglipärasust ja tasakaalu, lihtsust ja selgust. Samu põhimõtteid, küll oma vahenditega, väljendavad
klassitsismiaja kirjandus ja muusika .
Klassitsistlik kunst oli oma sünnimaal Prantsusmaal seotud revolutsiooniga, kajastades ümberkorraldusi
ühiskonnas, ülistades vabariiki, inimese allumist riigile, kodanikuvaprust ja kohusetunnet. Kui
vabariigist sai keisririik , pidi kunstis väljenduma Napoleoni võimsus ja Prantsusmaa suurus.
Klassitsistlik kunst leidis sageli oma ainestiku antiikmütoloogiast ja - ajaloost, kuid selles peitus
vihjeid ka kaasajale. Kunsti abil püüti inimesi õpetada ja kasvatada. Kunstnikud pidasid kinni
kindlatest ilunormidest, mis andis klassitsistlikule kunstile mõistuspärase ja kaalutletud ilme.
Hiljem hakkasid liiga ranged ettekirjutused kunsti arengut takistama . Klassitsismist kasvas välja
elukauge akadeemiline kunst.
Selgelt ilmnes klassitsism Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Venemaal, kuid jõudis Euroopast
kaugemalegi.
Arhitektuur . Antiikaja mõjud klassitsismile tulid kõige selgemalt esile ehituskunstis . Levinud võtteks
oli hoonete sissepääsu kujundamine kreeka templi esiküljena, kus dooria , joonia või korintose stiilis
sammastele toetus kolmnurkne viil. Ehitiste põhiplaanid olid lihtsad, vaid üksikud hooneosad eendusid
või taandusid õige vähe. Siledad, väheste kaunistustega seinapinnad, sümmeetria ja korrapära annavad
klassitsistlikele ehitistele range, mõnikord kõledagi ilme.
Sisekujundus. Klassitsismile omane sirgjoon hakkas välja tõrjuma rokokoo keerukaid vorme. Seinu
liigendasid seinapinnast pisut ettepoole ulatuvad nelinurkse läbilõikega poolsambad- pilastrid.
Tüüpilised kaunistused olid reljeefsed lilledest või lehtedest vanikud- girlandid ning kunstipäraselt
kokkuseotud relvadest trofeekimbud. Klassitsistliku arhitektuuri hilisemat ajajärku, mida mõnel maal
ampiirstiiliks nimetatakse, iseloomustab veelgi suurem lihtsus ja rangus. Punakaspruunist
mahagonipuidust ampiirmööblit, mis oli eriti armastatud Napoleoni- aegsel Prantsusmaal, ehitasid
rohked pronksilustused, mis olid laenatud Idamaade ja Rooma keisririigi aegsest kunstist.Moodi tulid majesteetlikud lõvi- ja kotkapeaga lõppevad toolileenid, ümmargused toolikorjud, looma- või kullijalga kujutavad mööblijalad. Ornamendid olid taas sümmeetrilised.
Maalikunst ja skulptuur . Klassitsistlik maalikunst armastas lihtsust ja selgust kujutamislaadis, ülevust
ja õpetlikkust teemades. Kuna antiikskulptuuri tunti hoopis paremini kui sama ajastu maalikunsti,
meenutavad inimesed klassitsismiaja maalidel oma selgete vormide ja rõhutatud piirjoontega pigem
skulptuure. Värvidele pöörasid kunstnikud vähe tähelepanu, need olid tihti tuhmid, varjunditeta. Klassitsistlik skulptuur sõltus täielikult antiikeeskujudest. Oma sileda marmorpinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud þestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Sirge "kreeka" nina tõttu on nad omavahel üsna ühte nägu. Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel , monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest sõjariistadest, nn. trofeekimbud. Klassitsismi põhinõueteks olid "üllas ilu ja rahulik suurus". Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu. VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus, antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased .

• Thomas de Thomon – Börsihoone .
  
• Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva Panthéoni eeskuju.
  
• Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima ehitise - Peterburis oleva Admiraliteedihoone autor. Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
  
• Carlo Rossi . Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum , Aleksandra teater, Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv
  
• Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail 1818-1858 ehitatud Iisaku katedraal . See teostati prantslase Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi.
  
• Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837 . a. tulekahju ning Uue Ermitaaži valmimisel.
  

Venemaaga seoses tuleks vaadelda ka SOOMET. Omal ajal oli see Rootsi ja Venemaa vahelises rivaalitsemises pidevalt huviobjektiks. 1808-1809 sõja järel pidi Rootsi kui kaotaja loovutama Soome Venemaale. Soomest sai küll autonoomne suurvürstiriik, kuid ikkagi Vene võimu all. Algselt oli pealinnaks Turu, kuid 1812 sai selleks Helsingi. Uus pealinn vajas keskust ja nii saigi oma praeguse väljanägemise Senati väljak. Selle ääres asuvad senatihoone (praegu Riiginõukogu hoone), ülikooli peahoone , Suurkirik e. toomkirik. Kõik need ehitised kavandas sakslane Carl Ludvig Engel , kes on ka Eestis tegutsenud. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas.
LISAKS triumfikaared,võidusambad ja auväravad (Tähe Võidkaar Pariisis, Brandenburgi väravad Berliinis, Aleksandri sammas ja Narva väravad Peterburis).
SKULPTUUR

• ANTONIO CANOVA, kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja meelelist värskust. Populaarsed teosed on tema "Kolm graatsiat " ja "Amor ja Psyche "
  
• Parim prantsuse skulptor ja portreebüstide meister oli JEAN ANTOINE HOUDON . Tema kuulsaim teos on Voltaire `i istuv figuur .
  
• Küpsklassitsismi kuulsaim esindaja on aga taanlane BERTEL THORVALDSEN , kes on teinud töö "Jason".
  

MAALIKUNST

• Jacques Louis David. Kuigi ta oli järjekindel klassitsist, leidus ta loomingus ka realismi sugemeid. Omamoodi tähiseks sai 1784 .a. valminud "Horatiuste vanne", kus esmakordselt olid kajastatud kõik eelnimetatud klassitsismi tunnused. Tema järgmised antiikkompositsioonid ei leidnud nii vaimustavat vastuvõttu. Seda rohkem tähelepanu pälvisid Davidi need maalid, mille ainestik oli võetud kaasajast. Suur Prantsuse revolutsioon ja hilisem Napoleoni valitsemisaeg pakkusid selleks ohtralt võimalusi. 1793.a. tapeti revolutsiooni üks juhte - Marat . Davidil valmis võib-olla tema parim teos "Tapetud Marat". + “Sabiinitarid”. Mõneti ootamatult sai Davidist, kes oli revolutsiooni ajal kaunis tähtis tegelane, Napoleoni usalduskunstnik. Selle aja eriti uhked teosed on " Bonaparte St. Bernard'is" ja "Napoleoni kroonimine ". Väga kõrgelt hinnatakse Davidi portreeloomingut. Kui varasemates töödes oli rokokoolikkust, siis hilisemad maalid olid lihtsad, sõbralikud ja selged, liigse särata. 1816.a. sunniti David Prantsusmaalt lahkuma ja ta läks Belgiasse. Seal valminud teosed olid enamasti mütoloogilise sisuga.
  
• Jean Antoine Gros . Tema töödes sai üle pika aja taas tähtsa koha värvikäsitlus ehk koloriit . Gros' esimene suurem ja ilmselt parim teos oli "Jaffa katkuhaiged", mis kujutas üht episoodi Bonaparte'i sõjakäigult Lähis-Itta ja Egiptusesse 1798-1799. Nii enne kui ka pärast seda maalis ta korduvalt Napoleoni enda tegemisi (" Napoleon Eylau lahinguväljal 1807") või temaga seonduvat ("Imperatriits Joséphine"). Pärast Davidi lahkumist Prantsusmaalt hakkas Gros juhtima tema ateljeed. Kui eelnevate aastate töödes oli teatud romantismi hõngu, siis sellest ajast on pärit tema ehtklassitsistlikud maalid "Bakchos ja Ariadne" ning "Taavet ja Saul". Niisuguste töödega saavutas ta kuninga soosingu ja oli mõnda aega õukonnamaalija.
  
• Pierre-Paul Prud'hon. Temagi tugevam pool oli portreemaal , kuid ta oli osav ka heleda-tumeda käsitluses ja tihti kasutas väga kontrastseid värvilahendusi. Samas olid ta teosed üsna intiimsed ja lüürilised, kohati isegi rokokoolikud. Selles oligi Prud'honi peamine erinevus Davidist ja ta õpilastest. Hilisemates töödes oli aga romantismi tunnuseid. Prud'honi laadi on nimetatud unistuslikuks klassitsismiks, sest ega ta päris "klassitsismivaba" ka ei olnud. Eelkõige viitasid sellele plastilised figuurid ja tööde temaatika . Prud'honi tuntumad maalid on "Keisrinna Joséphine'i portree" ja "Psyche röövimine".
  
• Jean Auguste Dominique Ingres. Harrastas samuti nii ajaloomaali kui ka portreed. Esmalt sai ta tuntuks portretistina. Ta kujutas ennast, tuttavaid, poliitilisi liidreid. Tema hilisem kuulsus põhineski esmajoones sellel maaliliigil. Samuti said tuntuks Ingres'i aktid . Ingres'i köitis renessansiaja kunst, eriti Raffaeli looming. Paljud tema tööd ongi seotud selle ajastu kujutamisega. "Homerose apoteoos ".Ingres oli klassitsismi andunud eestvõitleja ja viimane väljapaistev esindaja.
  
• Francisco Goya hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma . Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst . ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
  

Akademism e. ametlik kunst — eluvõõras, rangeid klassikalisi eeskujusid jälgiv kunstisuund ; arenes välja 19. saj. Prantsusmaal klassitsismi põhjal, võeti kunstiakadeemiate õppekavadesse ning leidis pooldajaid valitsevates ringkondades. Kunstiakadeemiates oli aukohal kipskujude joonistamine ja vanade meistrite kopeerimine. Tavaelu otsest kujutamist peeti labaseks, seda tuli parandada ja idealiseerida. Pariisis hakkas levima salongikunst : juba tunnustatud kunstnikutest žürii kujundades näitusesaalide ilme oma maitse järgi, andes seeläbi ehk vähemtuntule kunstnikule `tõelise kunstniku` tiitli .
Romantism
19. sajandi esimestel kümnenditel olid mitmed Euroopa riigid haaratud rahvaliikumistest võõraste
võimude või omamaiste rõhujate vastu. Rahulolematus kaasajaga, uute eeskujude ja ideaalide otsimine,
kangelaslikkus , mis seda ajajärku iseloomustavad, kajastus ka kunstis.
19. sajandi esimese poole vaimuelu suunaks oli romantism, mis ilmnes nii kunstis, kirjanduses kui
muusikas. Vastukaaluks valgustusaja liigsele mõistuspärasusele rõhutasid romantikud tunnete tähtsust,
hindasid vabadust ja isikupära.
Romantismile on omane kriitiline, st arvustav suhtumine oma kaasaega; huvi ajaloo, religiooni ja
kaugete maade vastu; ainestiku leidmine rahvaluulest, legendidest, saagadest jt kirjandusteostest.
Kujutav kunst. Romantism avaldub eelkõige maalikunstis ja graafikas, vähem skulptuuris. Romantism
hülgas klassitsistliku kunsti korrapära, lihtsuse ja selguse. Kuid romantismil pole rangeid
vormitunnuseid, tähtsaim on tundeväljendus, mille meeleolud ulatuvad õrnast nukrusest üleva
kangelaslikkuseni. Enamasti õhkub romantismiaja maaliteostest rahutust, jõudu ja liikumist. See
saavutati pildi ülesehituse ehk kompositsioonivõtetega ning valguse ja varju teravate kontrastidega.
Romantiline meeleolu võib avalduda aga ka väga rahulikes ja õrnades piltides . Kui klassitsistlikud
maalijad pöörasid värvile vähe tähelepanu ja nende maalid olid nagu viimistletud värvilised
joonistused, siis romantikud armastasid maalida erksate värvide ja hoogsate pintslilöökidega.
Romantism levis kõikjal Euroopas, kõige ilmekamalt väljendus see Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa,
ka Venemaa kunstis.
Arhitektuur. Ka 19. sajandi ehituskunstis kohtame minevikuihalust ja romantilist vaimu. Kiires tempos
arenevad tööstus ja tehnika viis uute hoonetüüpide- tehaste, büroohoonete, raudteejaamade-
ehitamiseni. Uut ühtset arhitektuuristiili aga välja ei kujunenud ja nii tuli uute ehitiste vormid
laenata minevikust.
Kujunes välja teatud seaduspärasus: uute kirikute arhitektuuris eelistati keskaegset romaani või gooti
stiili. Teatritele, pankadele ja teistele esinduslikele hoonetele valiti sageli suurejooneline barokk.
Tihti aga kasutatakse ühe ehitise juures mitmeid stiile.
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul ( neorenessanss , neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
MAALIKUNST

• THEODORE GERICAULT - " Meduse `i parv", mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose sisuks oli reaalne sündmus kaasajast - merehädaliste kaheteistkümnepäevane vaevlemine parvel.
  
• EUGENE DELACROIX pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine kuulsaim teos " Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele. + “Lõvijaht Marokos ” ; “Maroko keiser võtab vastu kaardiväe paraadi”
  
• CAMILLE COROT – lähtus elavast loodusest; hetkemeeleolu tabamine. “Tütarlaps Raamatuga” ; “ Heinakoorem ” ; “Mälestusi Montefontainest”
  
• JOHN CONSTABLE – looduse kujutamine. “Salisbury katedraal” ; “Heinavanker”
  
• WILLIAM TURNER , tema on üks kõigi aegade suurimaid mariniste (meremaalijaid). Turner alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne . Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija. “Fregatt “Temeraire'i” viimane teekond ”; “Matused merel”; “ Lumetorm ”
  
• CASPAR DAVID FRIEDRICH , kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil , kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid. “Naine hommikuvalguses” ; “Kahekesi kuuvalgel”
  
• KARL SPITZWEG – väikelinna elu kujutaja; “Kirjutaja”
  
• JOHANN HEINTICH FÜSSLI - “Luupainaja”
  
• WiILLIAM BLAKE – mütoloogia
  

SKULPTUUR
Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis.

• FRANCOIS RUDE . Tema kuulsaim teos on "Sõttamineku laul" e "Marseljees". Kõrgreljeef kujutab sõtta sammuvaid mehi ja neid innustavat võidujumalannat. Seda gruppi on võrreldud ka kivisse raiutud lauluga.
  
• ANTOINE LOUIS BARYE looming, mis kujutab peamiselt loomi (animalist). Barye eelistab kujutada loomi liikumises ja võitluses.