Puškin ja Lermontov (5)

Lermontovi ja Puškini elu ja looming
Aleksandr Sergejevitš Puškin sündis 1799-dal aastal Moskvas. Ta oli põlisaadliku Sergei Puškini poeg. Ema poolt pärines Etioopia vürsti pojast.
Lermontov sündis samuti Moskavas, 1814 -dal aastal. Tema isa Juri Petrovitš põlvnes Šoti aadliperekonnast. Ema oli pärit rikkast perekonnast.
Puškini lapsepõlv oli rõõmutu. Tema vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Perekond oli pidevalt laostumise äärel ning lapsi kasvatasid pärisorjad, ammed ja hoidjad. Hiljem palgalised guvernöörid ja guvernandid.
Veidike sarnane oli ka olukord Lermontoviga. Veidi pärast Lermontovi sündi lahkus ema kodust oma rikka ema juurde. Ta suri kui Lermontov oli umbes 3-aastane. Isa ning vanaema, kes üksteist vihkasid, hakkasid Lermontovi pärast võitlema. Vanaema armastas last kirglikult, kuid isa suhtus pojasse silmnähtavalt ükskõiksusega. Isa lasi vanaemal poisi „ära osta”, millest Lermontov ise kunagi teada ei saanud.
Tänu prantslasest guvernöörile valdas Puskin juba varakult vabalt prantsuse keelt. Ka koduseks keeleks oli prantsuse keel. Kuna Lermontovi vanaema osutas suurt tähelepanu tema haridusele, valdas ka Lermontov varajases eas nii prantsuse, saksa kui ka inglise keelt.
Kumbki, ei Puškin ega ka Lermontov polnud välimuselt ilusad, kuid olid siiski naiste seas üpris populaarsed . Mõlemad nautisid seltskonnaelu ning armastasid naisi.
Luuletamise kõrval oli mõlemil ka muid meelistegevusi. Lermontovil ilmnesid juba varakult kunstikalduvused, eriti meeldis talle maalida, mida ta harrastas kogu elu. Puškin armastas väga füüsilist liikumist. Talle meeldis matkata, ratsutada ning tantsida. Ta oli osav vehkleja ning laskur. Samuti oli samadel aladel tugev ning osav ka Lermontov.
Puškin õppis Tsarskoje Selo lütseumis, kust leidis sõbrad kogu eluks. Ka edasises elus ja luules on sõbrad väga tähtsal kohal Puškini elus.
Lermontov käis Moskva ülikoolis, kuid õpingud teda väga ei köitnud. Talle oli oluline suhtlemine teiste üliõpilastega.
Mõlemi elus oli tähtsal kohal Kaukaasia . Lermontov oli 4-aastane, kui vanaema viis ta Pjatigorskisse rahhiiti ravima. Kogu kaukaasia õhkkond ning sealsed mägirahvad jäid alatiseks tema südamesse.
1820-dal aastal saadeti Puškin lõunasse, kus ta veetis 4 aastat. Pagendusaastat kujunesid romantismi õitseajaks Puškini loomingus.
Mõlemad luuletajad surid duellidel. 1841 . aastal kutsus kaassõjaväelane Lemontovi duellile, kus ta sai surmavalt haavata ning suri.
1837 . aastal lõpetas Puškini elu julmalt duell, kus ta püüdis end laimu ja õukonnaintriigide eest kaitsta.
Puškin ja Lermontov elasid erinevatel aegadel , ning see väljendub ka nende luules. Puškini lapsepõlve jääb Venemaa suuraeg. Ülistati Venemaad. Lütseumiaeg langes kokku poliitilise kõrgperioodiga vene rahva elus.
Lermontovi loometegevus langes aastaisse 1830-1840, mis on Vene ajaloos eriti pime ja umbne ajajärk. Dekabristide ülestõusu lüüasaamine ja talurahvarahutused purustasid kõik lootused, et ühiskonnas võiks niipea midagi muutuda.
Mõlemad hakkasid luuletama väga varakult. Puškini esimesed luuletused kirjutas ta juba 6-aastaselt.
Lermontov tegi varakult tutvust vene, saksa ja inglise romantilise luulega . Luges Žukovskit, Rõlejevit, Puškinit, Byronit ja Schillerit.
Lermontovi varasema luule põhiteemaks oli üksildus ja eraldatus. Ta kirjutas armastusest ja sõprusest pettunult ning suhtus Venemaasse ja selle korda lausa põlastavalt. Armastus tähendas tema jaoks truudusetust, sõprus petmist ning unistus illusiooni .
Las olla kurb su laul – ma rõõmuhelinaid
mu rängas saatuses ei talu.
Jah, laulik , meeles pea – ma vajan pisaraid,
või rinna kisub lõhki valu!
Puškini lütseumiaegses ja ka hilisemas luules on tähtsal kohal sõbrad. Ta kirjutab õnnest, lõbust ning armastusest. Kõigest sellest ülistavalt ning sügavalt hea tooniga.
Oma kurva lapsepõlve tõttu aga väldib ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimeta kordagi ema ja isa. Vaid aasta pärast ema surma pühendab ta talle üheainsa luuletuse . Küll aga pühendab tamitu luuletust oma hoidjale, kes oli talle ema eest.
Oh kaitselmus mu karmis elus,
mu armas memm, mu hoidja hea!
Kesk männimetsi vaikses pelus
mind ootad , kallis kulupea.
Oma lõuna pagenduse aastatel kirjutas Puškin nn. Lõuna-poeemide tsükli. Poeemide romantiline kangelane pürgib vabadusse , orjusest priiusse.
Lermontovi tuntuim luuletus on „ Puri ”, mis ühendab kaks põhimotiivi – priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu. Selles väljendub vabadusiha ja teotahe.
Mõned Lermontovi teised kuulsamad teosed on näiteks „Mõtisklus”, „…le”, „ Pistoda ”, „Laul…Kalašnikovist”, „Deemon” ja romaan „Meie aja kangelane”.
Puškini tuntumad teosed on näiteks „Bahtšisarai purskkaev ”, „Kaukasuse vang”, „Mustlased” ning „ Jevgeni Onegin ”.
Puškini luule oli Lermontovile suureks eeskujuks ning Puškini surm oli talle suur löök. Pärast Puškini surma kirjutas ta tast luuletuse „Poeedi surm”. See oli raevukas kuid ülistav. Luuletust ei avaldatud kunagi, kuid see levis väga kiiresti käsikirjaliselt.
Viimastel aastatel duundub Lermontov realismi, kuid säilitab samas romantismi. Luules väljandub mässumeelsus ning kaasaja hukkamõist.
Suur osa Lermontovi luulest on leitud pärast tema surma.
Puškin ja Lermontov on tänapäevani väga armastatud. Arvan, et üks suurimaid põhjusi selleks on see, et mõlemad nad olid oma mõtete kirja panekul nii andekad ja osavad, et me ka tänapäeval suudame nendega samastuda. Öeldakse ju, et aegade jooksul ühiskond tervikuna muutub, kuid inimene jääb sisemiselt siiski samaks oma mõtete ja tunnetega. Puškin on suurimaid sõnameistreid kogu Euroopa kirjanduse ajaloos, eriline osa on tal ka oma maa kultuuri ja vabadusliikumise arengus. Puškin õpetas oma elu ja luulega humanismi , õpetas austama inimest ainuüksi sellepärast, et ta on inimene. Realistliku kirjanikuna õpetas Puškin lugejat armastama karmi tõtt ning otsima kunstist mitte sentimentaalset lohutust ega odavat moraaliõpetust.