"Meie aja kangelane" (46)

Kirjandusteose analüüs
Meie aja kangelane
Mihhail Lermontov
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Mina-tegelane kohtub Maksimiga. Maksimõtš jutustab loo Petšorinist. Toimub ball, Petšorinile hakkab meeldima Bela . Azamet tahtis saada endale Kazbitši hobust. Azameti ja Petšorini kokkuleppe. Azamet sai hobuse ja Petšorin Bela. Maksim ja Petšorin läksid jahile, tagasi tulles kuulsid pauku ja nägid, et Kazbitš röövib Belat. Bela surm. Siinkohas lõppes Maksimõtsi jutustus ja nad läksid lahku. Maksim ja mina-tegelane kohtusid taas ning tuli välja, et samas kohas viibis ka Petšorin. Mina-tegelane sai endale Petšorini päeviku. Järgev lugu on Petšorini päeviku põhjal. Petšorin saabus Tamanisse, kohtus pimeda poisi ja tütarlapsega. Näitsik tahtis teda uputada. Tuppa jõudes märkas Petšorin, et ta asjad on varastatud . Minek Pjatigorskisse. Petšorin kohtus seal Veeraga, armastus lõi taas lõkkele. Petšorin tutvus Maryga ning pani ta endasse armuma. Grušnitski ja Petšorini tüli Mary pärast. Duell . Petšorin sai haavata ja Grušnitski hukkus. Veera lahkus Pjatigorskist. Petšorin oli kasakate staniitsas.Vuli©i ja Petšorini kihlvedu. Vuli© hukkus joodiku käe läbi. Petšorin võttis joodiku kinni.
2. Teoses esilekerkinud probleemid

Mis on elu mõte?

Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid!

Liigsel enesearmastusel võivad olla halvad tagajärjed.

Sõpruse ja vihkamise vahel on õrn side, kui seda lõhuda võivad järelmõjud olla traagilised.
2.1. „ROSINKÜSIMUS”: MIS JUHTUS?
Lermontov kirjeldas „Meie aja kangelases“ kogu tolleaegset inimkonda ühe inimese Petšorini käitumise kaudu.
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Teose peategelaseks oli Grigori Aleksandrovitš Petšorin. Maksim Maksimõts kirjeldas teda nii, tore poiss oli, ainult natuke imelik.Näiteks vihma ja külmaga päev otsa jahil, teised külmetavad aga temal ei ole sellest midagi. Teinekord istus toas, käis tuulehoog ning ta rääkis, et ta on külmetanud. Vahest ei rääkinud ta tundide kaupa mitte midagi, see-eest mõnikord hakkas jutustama, siis naera kas või lõhki. Petšorin oli keskmist kasvu; tema sale, peenike piht ja laiad õlad andsid tunnistust tugevast kehaehitusest, mis on võimeline tundma kõiki ränduri elu raskusi ja kliimavahetusi ning millest pole jagu saanud pealinnaelu kombelõtvus ega hingelised tormid. Kandis pimestavalt puhast pesu, mis andis mõista korraliku inimese harjumusi. Tal olid kahvatult peenikesed sõrmed. Petšorini kõnnak oli hooletu ja laisk, ei vehelnud kätega, mis peaks olema kinnise iseloomu kindel tunnus. Grigori oli umbes kolmekümne ringis mees. Petšorini naeratuses oli midagi lapselikku. Tema nahk oli naiselikult õrn, lokkis blondid juuksed piirasid kahvatut, suursugust laupa. Vurrud ja kulmud olid musta värvi, pisut püstine nina, pimestavalt valged hambad ja pruunid silmad. Petšorin oli suur naistemees, ta oskas väga hästi mesijuttu puhuda ning sellepärast meeldis ta naistele. Ta oskas hästi jutte enda kasuks pöörata. Kõik kuulasid teda suu ammuli ja kõht kõveras. Ballil tahtis ta Maryt kadetaks teha ning hakkas rääkima, palju inimesi kogunesid tema juurde suure huviga kuulama ning kui Mary seda nägi, pidi ta teda väga ülbeks inimeseks. Aleksandrovitš oskas olla suur džentelmen kui ta tahtis, aga mõnikord oli ta mühakas. Ballil tuli Mary juurde purjus mees ja tahtis teda tantsule paluda , Mary oleks peaaegu maa alla vajunud kui Petšorin ei oleks teda, sellest olukorrast välja päästnud. Petšorin pani Mary endasse meeletult armuma. Mary tahtis Petšoriniga abielluda aga Grigori ütles talle külmalt, et ta ei armasta teda. Petšorinile meeldis naisi tagaajada, aga kui ta oli nad kätte saanud, kadus tal huvi ära nende vastu. Petšorin sai kokkulepe alusel endale Bela, kuid alguses ei teinud Bela temast väljagi. See pani Grigori liigutama , ta kinkis Belale uhkeid riideid . Ajapikku hakkas Bela sulama ning ta hakkas Petšorinit armastama aga siis kadus Grigoril huvi tema vastu. Petšorin nimetas eluks seda, kui ta peab kogu aeg olema valvel, püüdma iga pilku, iga sõna tähendust, aimata kavatsusi, purustada salanõusid, teeselda petetut. Aleksandrovitši võib pidada aumeheks sellepoolest, et ta ei olnud nõus oma sõpra Grušnitskit laskma , kui aga Grušnitski teda jalga tulistas ei jäänud tal midagi muud üle ja ta pidi teda tulistama. Kõige sügavamad tunded olid Petšorinil Veera vastu, sest nagu ta ütles, et Veera mõistab teda kõige paremini. Kui Petšorin kuulis ,et Veera lahkub, hüppas ta hobuse selga ja kappas Veera juurde,kuid kahjuks ta sinna ei jõudnud. Petšorinit võib samastada Don Juaniga, sest mõlemale mehele meeldis naisi taga ajada ja kui nad kätte said, kadus huvi ära. Nad ei armastanud naisi, vaid kasutasid neid ära. Samas võib Petšorinit samastada ka Faustiga sellepärast,et mõlemad mehed otsisid elu mõtet. Petšorini elu oli muutunud väga õnnetuks kuna ta oli kõik kätte saanud, mis ta oli oma elus tahtnud. Oli inimesi, kes lausa vihkasid Petšorinit. Grušnitski vihkas teda sellepärast, et ta napsas Mary tema käest ära. Grigori Aleksandrovitš Petšorin töötas N… alluvana. Petšorin ei oska ujuda . Kui ta oli näitsikuga laevapeal ja ta tahtis Petšorinit uputada, tuli välja, et ta ei oska ujuda. Petšorinit võib pidada ka hulljulgeks, sest ta läks sinna hutti, kus oli joodik oma noa ja püssiga ning tegi ta kahjutuks. Petšorin oli Pärsiast tagasi tulles surma saanud.
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Kõrvaltegelase valimine läks mul suhteliselt kaua. Otsustasin võtta kõrvaltegelaseks Maksim Maksimõtsi sellepärast tänu temale sai mina-tegelane endale Petšorini päeviku.“Meie aja kangelane“ põhinebki sellel päevikul ja Maksim Maksimõtsi jutustusel . Maksim olevat viiekümne aastane mees. Tal oli seljas ilma õlakuteta ohvitserikuub ja peas karvane tšerkessi müts. Maksim oli tõmmu näojume,hallid vurrud ning kindel kõnnak ja reibas ilme. Kui Aleksei Petrovitš piirle tuli oli Maksim alamleitnant. Tema ajal sai ta juurde kaks aukaraadi-mägilaste vastu võitlemises. Nüüd kuulub ta kolmandasse piirivalvepataljoni. Maksimil oli suur austus Petšorini vastu. Kui Maksim ja Petšorin ei olnud üle pika aja näinud ja Maksim kuulis, et nad ööbivad samas majas , kuid Petšorin on N.. i juures praegu, jäi Maksim teda ootma pingi peale. Ta ootas ja ootas, teda aga ei tulnud, siis lõpuks õhtul läks ta siiski pikali . Pärastlõunal kohtus ta Petšorinit,kes suhtus temasse väga külmalt ja see solvas Maksimi südame põhjani. Mina- tegelane kuulas huviga Maksimi jutustust ja küsis omalt poolt juurde. Maksim sai väga hästi läbi Belaga,ta pidas teda isegi oma tütreks, Maksimõts oli kurb sellepärast, et enne surma ei küsinud Bela,midagi tema kohta. Ta jättis joomise maha, sest ükskord oli häire ja ta läks nokastanud olekus rivi ette. Kui Aleksei Petrovitš sellest kuulis, vihastas ta täiega. Oleks ta peaaegu kohtu alla andud.
5. Küsimus(ed) tegelas(t)ele

• Tõugates Maryt endast eemale, mida sa tahtsid selle käitumisega mõista anda?-Petšorin
  
• Mida tegi su mees siis, kui ta sai teada, et sa armastad Petšorinit?-Veera
  

6. Teose miljöö
Teose tegevustik leiab aset põhiliselt Venemaa eri linnades.Peategelaseks on rändaja hingega mees. Petšorin saabub Tamanisse, mis on kõige viletsam linnake Venemaa mereäärseist linnadest. Petšorin pidi Tamanis ööbima ühes hurtikus, kus elutingimused ei olnud kiita. Tamanis oleku ajal varastati Petšorini asjad ühe pimeda poisi poolt. Hommiku saabudes lahkus Petšorin linnast. Järgmisel päeval saabus ta Pjatigorskisse, kus üüris endale linna servas korteri, kõige kõrgemal kohal, Mašuki jalamil. Äikese ajal pidavat pilved laskuma katuseni. Tuba täitub murelipuude lõhnaga. Pjatigorsk on tuntud kuurortlinn paljude mineraal - ja kuumaveeallikatega. (Linna servas sai 1841 . aastal duellil surma Mihhail Lermontov). Petšorin oli väga osav rääkimises, ta suutis kõik naised endasse armuma panna. Kui Petšorin oli naise kätte saanud tüdines ta kiiresti temast ära. Kõige soojemad tunded olid tal Veera vastu. Kui Veera hakkas Pjatigorskiast lahkuma , võttis Petšorin hobuse ja ratsutas nii kiiresti kui sai Veera juurde, kuid kahjuks oli hobune väsinud ja kukkus ning Petšorin ei saanud temaga edasi minna. Maryga ta lihtsalt mängis, ta tahtis teada, kas ta suudab teda ära võluda ning endale saada oma nn sõbra Grušnitski käest. Maksim lausa jumaldas Petšorinit. Üldiselt ei hoolinud Petšorin peale iseenda mitte kellestki. Tapmistesse suhtuti sellel ajal väga halvasti. Samuti usuti hauatagusesse ellu, et kui üks on kristlane ja teine uskumatu, siis nad hauataguses elus ei kohtu.
7. Huvitavaid tsitaate teosest

• „Kustpoolt tuul, sealtpoolt ka õnn“-Mary
  
• „Kahest sõbrast on üks alati teise ori“-Petšorin
  
• „Naised armastavad ainult neid, keda nad ei tunne“-Petšorin
  
• „Mu armas,ma ei salli inimesi sellepärast, et neid mitte põlata, sest et muidu kujuneks elu liiga vastikuks farsiks“-Grušnitski
  
• „Mu armas, ma põlgan naisi sellepärast,et neid mitte armastada sest muidu kujuneks elu liiga naeruväärseks melodraamaks“-Petšorin
  

8.1. Teised teosest

• Oskar Kruus: Imetlesin romaani “Meie aja kangelane” moodsat kompositsiooni ja jutustaja vaatepunkte (Mõjunud...2008.Mõjunud raamatud.- http://www.sirp.ee/2000/28.04.00/Kirjand/kirjand1-5.html ).
  
• T.J.Binyon: Lermontovi tehnika on üllatavalt keeruline, mis on andnud edasiarenduse Vene kirjanduse romaanidele. Lermontov mitte ainult ei paiguta ümber kronoloogiat,et saavutada oma tulemust; võrdselt geniaalne viis kasutada erinevaid kaasaegseid kirjandusžanre....et luua lõpus tervik (A...2008.A Hero of Our Time(Everyman's Library).- http://www.powells.com/biblio/62-9780679413271-0 ).
  
• Vladimir Nabokov : „Meie aja kangelases“ õnnestus Lermontovil luua väljamõeldud tegelane, kelles oli romantilist elumehelikkust kuni künismini välja. Tiiger-kuni kotkasilm,kuum veri ja külm pea, hellus ja sõnaahtrus, elegantsus ja toorus, õrnuse taju, järsk kirg domineerida, halastamatus ja teadlikkus sellest, äratades huvi lugejates, paljudes riikides ja sajandeid (A...2008.A Hero of Our Time.- http://www.amazon.com/gp/product/product-description/0679413278/ref=dp_proddesc_0?ie=UTF8&n=283155&s=books ).
  

8.2. Minu nägemus
Kui nüüd aus olla, siis meeldis mulle see teos rohkem, kui need eelmised, mis ma olen pidanud kohustuslikus korras läbi lugema. Lermontovi kui kirjaniku suureks eeliseks on see, et ta suutis väga lihtsalt kirjutada, muutes sellega lugemise meeldivaks. Ta ei kirjutanud üht ja mõelnud teist, vaid kirjutas nii nagu asjad on(Ei kasutanud allegooriat). Ja kui tagasi minna teose juurde, siis ma arvan, et Petšorin ei olnud tegelikult nii halb inimene nagu teoses mõista anti, kuigi tal olid kõik need isikuomadused olemas, mida Vladimir Nabokov välja tõi. Ma arvan, et ta ei olnud lihtsalt leidnud enda teed ning sellepärast tahtis Petšorin kõike järgi proovida. Ning, kas seda saab inimesele ette heita?
9. Aita õpetajat

• Kuhu kohta lõi Kazbitš surmava löögi Belale? (Selga)
  
• Mida nimetas Petšorin eluks? Lk114
  

10. Autorist
Mihhail Lermontov sündis 15. oktoobril 1814. aastal Moskvas. Luuletaja isa Juri Lermontov põlvnes šoti aadlikest , ema Maria pärines rikkast perekonnast. Nende abielu oli õnnetu. Mihhail polnud veel kolmeaastanegi, kui ta ema suri tiisikusse. Isa ja vanaema vahel, kes vihkasid teineteist, algas võtlus lapse hooldusõiguse üle. Poisi kasvatamine jäi vanaema hooleks.
Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu, sest tal ei olnud ema ega isa. Lapsepõlves põdes ta rahhiiti ja tema jalad jäid kõveraks. Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega, luges Puškinit, Byronit, Schillerit jt.
1828. aasta septembris läks Lermontov Moskva ülikooli aadlipansioni. 5.klassis hakkas Lermontov luuletama . 1830. aastal esitas Lermontov pansionile lahkumisavalduse, sest ta ei olnud rahul Nikolai I otsusega muuta pansion tavaliseks gümnaasiumiks. 1830. aasta augustis esitas 16. aastane Lermontov avalduse Moskva ülikooli moraalsete ja poliitiliste teaduste osakonda astumiseks. 1. juulil 1832 oli Lermontov sunnitud esitama lahkumisavalduse, sest ta osales üliõpilasrahutustes. Seejärel tegi ta läbi väljaõppe Peterburi alamlipnike koolis.
Lermontovil tekkis Pjatigorskis tüli oma vana tuttava ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Martõnov tulistas poeeti surmavalt. Lermontov oli hukkudes kõigest 26-aastane.Taoline duell leidis ka kajastust Lermontovi „Meie aja kangelases“.
Loomingu üldiseloomustus
Olulisemad teosed
Lermonton oli mitmekülgselt andekas inimene, ta kirjutas luuletusi, poeeme, draamateoseid ja proosat .
Tema luules eristatakse kahte perioodi: varase noorukiea luule (1828–1832) ja küpse loomingu periood (1836–1841). Tema varasemad romantilised poeemid on küll jäljenduslikud, kuid ereda vene rahvusliku koloriidiga, nt. „Oleg“ (1829), Poeemide kangelased on stiihilised mässajad, sündmused arenevad dramaatiliselt. Küpsel perioodil kirjutas ta lõpetamata romaani „Vürstinna Ligovskaja“ (1836). Selle perioodi luules võib eristada operaatorlikku, deklamatsioonilist laadi („ Surev gladiaator“ (1936), „Poeedi surm“ ( 1837 ). Leidub ka luuletusi, mis meenutavad lüürilisi novelle nt „Vang“ (1837).
„Meie aja kangelane“ on Lermontovil ainuke proosa teos. Teos koosneb mitmest iseseisvast osast ("Taman", "Maksim Maksimõtš", "Petšorini päevik", "Bela", "Vürstitar Mary", " Fatalist "), mida ühendab ühine peategelane Petšorin.