Meister ja Margarita (Mihhail Bulgakov) (67)

Meister ja Margarita (Mihhail Bulgakov )
Eessõna
“Noh ütle, kes oled siis?”
“Ma olen osa jõus, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”
Goethe “ Faust ”
Tegelased
Mihhail Aleksandrovitš (M) – MASSOLIT ( kirjanduslik assotsiatsioon ) juht
Ivan Nikolajevitš Ponõrev (I) – poeet
Woland (W) – saatan
Pontius Pilatus (P) – Juudamaa prokuraator (elas Jerlaimis, linnas mida ta vihaks)
Marcus Rotitapja (R) – tsensuurio
Ješua Ha-Nostri (J) – surmamõistetu
Levius Matteus (L) – Ješua õpilane
Kaifa (K) – ülempreester
Stjopa Lihhodejev (S) – Varieteeteatri direktor , Mihhail Aleksandrovitš-i korterinaaber
Stravinski (DR) – närvikliiniku arst
Nikanor Ivanovitš Bossoi (B) – Sadovaja 302-b korteriühistu esimees (seal oli M korter )
Korovjev (KO)– W abiline
Varenuhhina (V) – Varietee administraator
Rimski (RI) – finantsdirektor
Meister (ME) -
Margarita (MA) – ME armastatu .
Žorž Benglaski (Ž) – kuulus konferansjee
Vassili Stepanovitš Lastotškin (VS) – teatri raamatupidaja
Maksmillian Andrejevitš Poplavski (MP) – M tädimees
Azazello (A) – W abiline
Nataša (N) – MA teenijanna
Hella (H) – alasti nõid, W abiline
Peemot (PE) – kass , W abiline
Afranius (AF) – salateenistuse ülem.
Sisu
I Raamat
I
Ivan ja Mihhail jalutasid Moskavas Patriarhi tiikide juures ja istusid pingile. Nad arutlesid jumala eksisteerimise üle ja jõudsin otsusele, et jumalat pole olemas. Seda kuulis pealt Woland, kes välismaalast teeseldes nende vestlusesse sekkus. Ta suhtus irooniliselt mõttesse, et jumalat ja saatanat pole olemas. Woland väitis, et on vestelnud Pontius Pilatusega. Samuti väitis W, et Mihhail ei jõua MOSSULIT koosolekule ning sureb naise tõttu, kes lõikab tal pea otsast. I ja M pidasid W-d hulluks.
II
Pontiuas Pilatus vihkas roosilõhna, mis oli teda ümbritsenud hommikust peale. Seetõttu oli ta väga ärritunud. Ta pidi hakkama otsustama ühe surmamõistetud Galilealase surma mõistmise otsuse kinnitamise üle. Marcus Rotitapja tõi süüaluse Ješua P juurde. J seletas, et ta on süütu ja teda on valesti mõistetud. J rääkis, et ta ei soovi kellelegi halba ja usub, et kõik inimesed on head. P tahtis J aidata, kuid J rääkis kõigest väga ausalt ja lõpuks ei jäänud P-l üle muud, kui surmaotsus kinnitada. J ei kartnud midagi, kuna ta väitis, et kõik inimesed on head ja lõpuks läheb kõik ikkagi hästi. P-d ärritas J jutt, kuid ta soovis J ikkagi aidata.
Kuna surma oli mõistetud 4 inimest, siis pidi tava kohaselt ühele surmamõistetule kingitama elu. P üritas veenda Kaifat J-d vabastama, kuid K keeldus. Pettunud ja vihane P kuulutas välja kohtuotsuse ja vabastas K käsul mõrvari Bar-Rabani. J jäi hukkamist ootama.
III
Moskvas vestlesin endiselt omavahel M, I ja W. M arvas , et W on hull ja läks helistama , et abi kutsuda. M aga libises ja kukkus trammirööbastele. Tramm , mida juhtis naine, sõitis üle M-i ja trammirattad lõikasid M-il pea otsast. Ennustus oli täide läinud…
IV
Toimunust šokeeritud I hakkas toimunus W-d süüdistama. Sellepeale W põgenes ja I hakkas teda taga ajama . I takistas aga W abiline. Kui I W abilisest lõpuks mööda sai, siis jooksis ka abiline koos W minema ja nendega ühines veel suur must kass, kes kõndis tagumistel käppadel. Kass hüppas trammi peale ja ulatas konduktorile kümnekopikalise. Ta visati küll trammist välja, kuid kass hüppas tagumise vaguni peale ja pääses põgenema. I hakkas endale ette kujutama , kus W põgeneda võis ja hulkus linnas ringi. Ta läks ka Moskva jõkke ujuma ning veest välja tulles olid tal riided varastatud. I hakkas seejärel ainult aluspüksid jalas MASSOLIT poole liikuma, arvates, et W läks sinna.
V
I jõudis MOSSULIT majja kus juba teati M kurvast saatusest. Ta hakkas rääkima, mis temaga juhtus ja kõik pidasid teda hulluks. Teda hakati kinni võtma ja seetõttu algas kaklus. Lõpuks suudeti I kinni siduda ja saadeti närvikliinikusse.
VI
Närvikliinikus üritas I kõigile selgeks teha, et W tuleb peatada ning mõrvareid tuleb otsima saata kuulipildujatega miilitsad. Ta rääkis ka Pontius Pilatusest ja tagajalgadel kõndivast kassist . Loomulikult teda ei usutud ja ta jäeti haiglasse ravile
VII
Stjopa Lihhodejevärkas ärkas suurte mälulünkadega oma korteris ja nägi seal W-d. Ta ei tundnud W-d ja tahtis teada, kes ta on. W tutvustas end musta maagia professorina. Ta ütles, et S oli temaga lepingu teinud, et W saaks Variteeteatris esineda. Korterin oli ka suur kass, kes jõi pitsist viina ja sõi kahvliga viinerit. W ütles, et neil läheb seda korterit vaja ja S on üleliigne. S kaotas teadvuse ja ärkas üles olles Jaltas…
VIII
I ärkas hommikul üles ja talle tuli meelde, et on ravilas. Ta oli väga vihane ja rääkis vähe. Arstid uurisid I-lt tema perekonna haiguste jms kohta ning I vastas vastumeelselt küsimustele. Arstid jõudsid lõpuks otsusele, et I-l on skisofreenia. Pärast vestlust arstiga nõustus I haiglasse ravile jääma.
IX
Kuna M oli hukkunud , läks B ta korterisse (nr 50) ja kõik asjad pitseeriti. Hommikul läks B uuesti korterisse ja astus kabinetti . Seal nägi ta istumas KO-d. KO ütles, et S andis korteri W-le ja tema abilistele rendile ning sõitis ise Jaltasse. KO maksis B-le korteri eest küsitust tunduvalt suurema summa ja B lahkus. Kuna W ei tahtnud, et B sinna tagasi tuleks. KO helistas ja kaebas, et B hoiab korteris valuutat. B korter otsiti läbi ja sealt leitigi dollareid (rublad olid muutunud dollariteks). B arreteeriti.
X
RI ja V olid teatris ja arutlesid W etenduse üle. Neile ei meeldinud selle toimumine. Nad hakkasid saama telegramme Jaltast, kus S oli politsei poolt kinni peetud. Nad ei uskunud S Jaltas olekut, kuid S saatis ka oma käekirjanäidise. Siiski arvasid nad, et S teeb nalja . V läks välja, kus teda ründas W rääkiv kass ja viis ta korterisse nr 50.
XI
I oli haiglas oma palatis, kuhu tuli rõdu kaudu teine patsient – meister.
XII
Algas W etendus. Seda olid vaatama tulnud väga paljud inimesed. W kasutas oma võimeid ja korraldas vaatemängulise show. Ž soovis, et W näitaks, kuidas ta oma trikke teeb. See ei meeldinud W-le ja ta käskis kassil Ž-l pea otsast kiskuda. Kuna rahvas sattus paanikasse, siis pandi pea tagasi ja Ž jäi ellu. Ta viidi kiirabiga minema. W pakkus daamidele vahetada oma vanad kleidid uute ja uhkete vastu. Kui etendus läbi sai, siis avastasid daamid tänaval, et uued kleidid on haihtunud ja neil on seljas ainult pesu.
XIII
ME rääkis, et see, keda I nägi oli saatan. ME rääkis, kuidas ta kirjutas raamatu Pontius Pilatusest, kui seda ei avaldatud ja ta läks hulluks. Ta oli olnud koos ME-ga, kuid põgenes ja läks ise hullumajja.
XIV
RI oli oma kabinetis, kuhu tuli ka V. Seejärel sai RI aru, et tegemist pole V-ga, vaid hoopis W abilisega. Hirmunud RI põgenes ja sõitis Leningradi .
XV
B toimetati samuti närvikliinikusse. Ta oli rääkinud, et korteris 50 on saatan. Tema väidet mindi kontrollima ja eest leiti tühjus ning puutumata pitserid . Sellepeale toimetatigi B ravile.
XVI
Kolgata mäel hakati korraldama hukkamist. J ja veel kaks kurjategijat jäeti ristidele surema. L tahtis J surma kergendada ja ta noaga tappa, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks jäi ta ootama, kuna J lõpuks sureb. Ristil olevale J-le pakuti juua, kuid ta keeldus. Seejärel hukkas timukas kõik kolm surmamõistetut. Pärast hukkamist läks L ristide juurde ja võttis hukatud ristidelt maha. J keha viis ta minema.
XVII
Teatris oli suur segadus , kuna kogu juhtkond oli kadunud. VS läks kassat rahandussektorisse ära viima. Taksojuht keeldus 10 rublalist vastu võtmast, kuna W etendusel jagatud 10 rublalised muutusid tavalisteks paberiteks. Panga komisjoni esimehe keha oli aga kadunud. Ainult ülikond istus laua taga ja kirjutas. VS läks filiaali , kus kõik töötajad laulsid. Lõpuks sai ta hakata oma raha ära andma, kuid paki avades olid rublad muutunud mitmesugusteks valuutadeks. VS arreteeriti.
XVIII
M tädimees MP tuli Moskvasse ja tahtis M korterit endale päranduseks saada. Lõpusk jõudis ta korterisse nr 50, kus KO ta minema hirmutas. W-ga käis rääkimas ka einelauapidaja, kes tahtis rääkida teatri einelauast. Talle öeldi, et ta sureb 9 kuu pärast maksavähki. Šokeeritud einelauapidaja läks arsti juurde, kes teda hulluks pidas.

II Raamat

XIX
MA polnud ikka meistrit unustanud. Ta läks parki ja istus pingile. Ta kõrvale istus A ja kutsus teda W juurde ballile . Lõpuks MA nõustus. MA pidi täpselt 21.30 end kuldses karbis oleva kreemiga kokku määrima. Seejärel lubas A talle helistada ja täpselt öelda, mida ta tegema peab.
XX
21.30 määris MA end kreemiga kokku ja muutus palju nooremaks/ilusmaks. MA otsustas oma mehe maha jätta ning kirjutas talle ka sellekohase kirja. Ta oskas nüüd ka lennata . A helistas MA-le ja käskis tal jõe kaldala lennata. MA istus harja selga ja lendas sellega minema, jättes enne N-ga hüvasti.
XXI
MA muutis end nähtamatuks ja lendas mööda linna ringi. Lõpuks jõudis ta ka jõe äärde. Seal istus ta autosse ning sohvrist vares juhtis auto (mis lendas) W maja juurde.
XXII
MA läks W juurde. Korter oli muutunud hiiglaslikuks. KO rääkis MA-le, et MA-st saab balli perenaine . Seal olid ka A, PE ja H. Ballile jõudis ka N, kes oli kasutanud ka MA kreemi.
XXIII
MA pesti verega ja talle pandi riided selga. Kaela pandi musta puudli kujutisega kett. Ballil mängis orkester, mida juhtis Johann Strauss. Kõik balli külalised olid kuulsad , kuid nüüdseks surnud inimesed.
XXIV
Pärast balli sõi MA koos W-ga ja jõi piiritust . W küsis, kas MA-l on talle mingeid soove esitada. Lisaks muudele teenetele soovis MA ka meistriga jälle kokku saada. W täitis MA soovi ja tõi ME MA juurde. MA ütles N-le, et ta koju läheks, kuid N soovis jääda nõiaks. W ütles, MA-le ja ME-le, et nad saavad ka oma vana korteri tagasi. Korteri uus omanik visati sealt välja. W kinkis MA-le teemantidega kaetud kuldse hobuseraua.
XXV
P kuulis, et surmamõistetud on hukatud ja käskis AF-l nende surnukehad maha matta. Ta kuulis ka seda, et J oli keeldunud joomisest. P ütles AF-le, et Juudas , kes oli reetnud J, tapetakse öösel ja käskis teda kaitsta.
XXVI
Niza meelitas Juudase õlipressi juurde, kus Juudas tapeti . Ta raha rööviti ja visati koos kirjaga üle Kaifa palee aia. Seega ei suutnud AF oma tööga hakkama saada. Hukatud õnnestus aga matta. L, kes oli koos J laibaga, toodi P juurde. P pakkus L-le oma raamatukogus tööd. L keeldus kuna vihkas P-d. Ta lubas ka Juudase tappa, kuid P vastas, et tappis ise Juuda .
XXVII
ME ja MA olid oma korteris. Samal ajal käis juurdlus W tegevuse üle. Küsitleti kõiki W ohvreid ja uuriti läbi ka korter nr 50. Sealt leiti PE, keda hakati taga ajama. See lõppes suure tulevahetusega. Olgugi, et kuulid tabasid, ei saanud keegi viga. Lõpuks pani PE korteri põlema ja hüppas korterist välja. Leekides korterist lendsid akna kaudu välja ka W, A, KO ja H.
XXVIII
KO ja PE läksid kirjanike majja sööma. Alguses ei tahetud neid sisse lasta, kuid külalised ära tundes, nõudis Artšibaldovitšnende sisse laskmist, kuna ta oli kursis nende võimetega. Varsti pärast seda tungisid restorani relvastatud mehed, kes avasid PE ja KO pihta tule. Seejärel süttis restoran põlema ning W abilised põgenesid.
XXIX
W rääkis L-ga ja L palus W-d, et ta võtaks ME ja MA endaga kaasa ning annaks neile rahu.
XXX
A pakkus MA-le ja ME-le veini, mis oli tegelikult mürk. Nad surid, kuid ärkasid jälle üles ja nad läksid koos A-ga kaasa. Enne lahkumist jättis ME veel I-ga hüvasti.
XXXI
ME ja MA lendasid koos W-ga kuu poole.
XXXII
Lennates muutus PE inimese kõhnukeseks noormeheks ja polnud enam kass. Nad jõudsid lõpuks kohale ja nägid seal istumas P-d, kes kahetses, et polnud saanud J-ga piisavalt pikalt rääkida. Lõpuks said ME ja MA koos olla…
Epiloog
Moskvas arvati, et W oli osav hüpnotiseerija ja kõik toimunu oli olnud ainult hüpnoos. Ka I sai lõpuks närvikliinikust välja, kuid käis igal täiskuul Patriarhi tiikide juures.
Lisad
Vene ühiskond Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita”
Bulgakovi romaanis “Meister ja Margarita” on kaks Venemaad – revolutsioonijärgne Moskva ning Juudariigi Jeršalaim ( ehkki kujutatakse Juudamaad, on siiski aru saada, et tegemist on koodiga ). Mõlemas tasandis jooksevad üksteisega paralleelselt, kohati isegi põimudes lood tõeuskujast ja –kuulutajast ning süsteemist, mis viimast vaigistada püüab.
Üks liinidest - revolutsioonijärgne Venemaa, tugines totalitaarsel ideoloogial, Stalini isikukultusel. Tavainimese teadvusse ei jäetud ruumi religioossete tõekspidamiste jaoks. Usk jumalikku vägevusse, Piiblisse oli tabu , midagi keelatut, karistatavat. Ametlikust seisukohast hoolimata eksisteeris süsteemis renegaate, kes tunnistasid jumala olemasolu, astudes sellega vastu üldkehtestatud normidele. Üks neist oli romaani peategelane meister, anonüümne literaat , kelle teosele Pontius Pilatusest ja Ha-Notsrist kehtestatakse ametnike poolt veto , mistõttu kirjanik murdub ja vaimuhaiglasse läheb.
Süsteem, mis kehtestab reegleid, väänab ajalugu ja religiooni enda suva järgi, oleks otsekui võitnud, teisitimõtleja on murtud . Kuid romaan ei lõppe siinkohal, sekkub hoopis deus machina – Woland, langenud ingel koos oma saatjaskonnaga, kes näiliselt täiesti juhuslikult peatub Moskvas, annab meistri armastatud Margaritale võimaluse meister päästa. Romaani lõppedes jätavad armastajad oma maise kesta ning pääsevad jumalariiki, hüljates uskmatu Venemaa ning riigikorra, mis keeldus uskumast meistri esitatud varianti Jeesusest ning mis kirjaniku peaaegu hukutanud oleks.
Sama süžee on ka “Meister ja Margarita” teisel dimensioonil – Juudamaa liinil: usuvastane mässuõhutaja Ha-Notsri reedetakse Juudase poolt ning lüüakse Kolgata mäel koos kahe teise kurjategijaga risti. Probleem on sarnane, isegi kattuv Moskva liiniga : Ješua, kes kuulutab alternatiivset usku Rooma riigi poolt seadustatule, pannakse ühiskonna põlu alla ning lõpuks hukatakse. Ka siin liinis on deus machina – isegi kahel kujul: üks neist on Pontius Pilatus, kellel on võimalus oma vetoõigusega tühistada sünedrioni otsus ning vabastada Ješua, teine on Afranius, kes arvatakse kujutavat Wolandit (ometi ju kõikvõimas saatan). Mõlemal neil on võimalus ning jõud sekkuda, ent ei tee seda isiklikel, ehk isegi omakasupüüdlikel põhjustel – üks positsioonilistel kaalutlustel, teise motiivid jäävad segaseks.
Siiski, järgides Hegeli ajaloofilosoofia teooriat, ajalugu kordub, kuid seekord meister, Ješua tänapäevane kehastus, saab päästetud. Hegel käsitles ajalugu spiraalina, mis suundub üha kõrgemale, kordudes keerukamal, täiuslikumal moel. Vead saavad parandatud. Ajaloo teisel ringil sekkub Afranius/Woland isiklikult ning võtab meistri ja Margarita kaasa. Wolandi sekkumine lõpetab selle liini spiraalse liikumise ning paneb punkti – Pilatusele andestatakse ning ta vabastatakse piinadest, Kristus saab päästetud ning armastajad jäävad kokku.
Romaan, mis on täis sümboleid, mitmetimõistetavusi, päästab meistri ja Margarita uppuvalt Venemaalt nagu Noa sai päästetud. Bulgakov ei nõustunud muudatustega, mis Venemaal kahekümnendatel-kolmekümnendatel läbi viidi, ta teadis, mis toimus tegelikult, ta nägi selle allakäiku. Ülistati valesid muusasid , valesid väärtusi. Romaan, mille ta kirjutas, pidi olema tema kirjanduslik testament , täis pikitud autobiograafilisi kujundeid, mis pidi kirjeldama maailma läbi tema silmade, ausalt ja valetamata.
Tema kirjeldatud revolutsioonijärgne Venemaa, armastajatest mahajäänud, püüdis üles ehitada kommunistlikku riiki, kartis teisitimõtlejaid, innovaatoreid. Usk, mis pidi olema rahvale oopiumiks, keelati. Vähemalt usk Jumalasse, asemele pakuti reaalsemat, lihtsamini hoomatavat Stalini isikukultust. Kogu süsteem ja maailmakorraldus pidi olema ratsionaalne , selge mõistusega seletatav . Seetõttu on mõistetav, et meister oma raamatuga unustati, Woland saatjaskonnaga tembeldati pelgalt kõhurääkijateks ja silmamoondajateks – kõigele leiti ratsionaalne seletus. Arvan, et riigikord, mis oli kõrvale heitnud meistri, kaotas kõige rohkem. Oma kitsarinnalisuses ei suutnud see eristada terasid sõkaldest ning eelistas tõeliselt innovatiivsele romaanile lihtsaid, isegi lapsikuid luuletusi traktoristidest ning viljapeadekoristamisest. Bulgakov naerab tolleaegse literaatide kõrgkihi üle, nende tõusiklikkuse üle. Naeruvääristab tolleaegset situatsiooni. Ehk arvab Bulgakov, et see Venemaa, mida tema tundis, ei olnud väärt meistri romaani, ei olnud väärt tõde. Süsteem, mis püüdis välja juurida tõde, ei pidanud saama Kristust risti lüüa. Kristus sai päästetud – teisel ringil. Kuid parem hilja kui mitte kunagi.
Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”
Kuna on väga tore ja kasulik tappa kaks kärbest ühe hoobiga, siis otsustasin oma essee kirjutada samast teemast, millest ma valmistasin ette seminarigi - Mihhail Bulgakovi raamat “ Meister ja Margarita”.
Raamat koosneb kahest osast.Selle teose kirjutamine võttis Mihhail Bulgakovil küllaltki kaua aega - ta kirjutas seda 1929-1940 s.t. 11 aastat.Teos on kirjutatud kõrvalvaataja silme läbi.Esimese osa sündmused ei järgne üksteisele loogilises ajalises järjekorras, vaid on esitatud läbisegi.Selletõttu võiks paralleele tõmmata Quentin Tarantino filmidega (n: “Pulp Fiction ”).Ainukesed raamatut läbivad tegelased on maag Woland ja tema kaaskond (kass, kes oskab rääkida; alasti naine, kellel on arm kaelal ja mees katkiste näpitsprillidega ning ühe kihvaga).Tegevus toimub Moskvas ja selle ümbruses.
Lühidalt võiks sisu kokku võtta järgmiselt.Ühel päeval saabub Moskvasse must-
kunstnik Woland, kes annab kohalikus Varieteeteatris etenduse.Kohe tema saabumise hetkest on kõik pea peale pööratud, hakkab juhtuma igasuguseid imelikke asju ja enamus inimesi, kes Wolandiga natukenegi rohkem kokku puutuvad, lähevad hulluks.Põhimõtteli-
selt ongi kogu esimene osa täidetud kirjeldustega, kuidas erinevad inimesed mustkunstnikuga mingil moel kohtuvad ja selletõttu peaaegu alati ühte ühisesse punkti (selleks punktiks on hullumaja ) jõuavad.Esimene ja teine osa on teineteisega seotud ainult mustkunstnik Wolandi ja mõne väiksema tegelase kaudu.Sisulist kokkuminekut minu arvates eriti ei ole.Raamatu teine osa jutustab noorest naisest Margaritast, kes armastab ühte kunstnikku.Margaritat ja seda kunstnikku on korraks mainitud ka esimeses osas (kunstnik on samuti hullumaja patsient).Margarita elust ja oma mehe hülgamisest räägitakse natukene raamatu alguses.Kogu ülejäänud lehepinna koos väikeste kõrvalepõigetega hõlmab Margarita ja Wolandi kohtumise kirjeldus.Woland korraldab balli, mille perenaiseks ta kutsub Margarita.Natukene mainitakse vahetevahel ka kunstnikku.
Minu arvates on see raamat täielik jama ! Esimese osa võis veel kuidagi läbi lugeda, kuid teine osa oli liig, mis liig.Üldmulje “Meister ja Margaritast” oleks ehk veidi parem jäänud kui Bulgakov oleks teise osa kirjutamata jätnud, kuid kahjuks ta seda ei teinud.Miinuspunkte annab minu arust ka see, et on liiga fantaasia valdkonda laskutud.Paljusid kohti lugedes , tekib tunne, et teos on nõdrameelse inimese kirjutatud (kuuldavasti Bulgakov pärast raamatu kirjutamist seda oligi).Raamatu esimene osa on tei-
sest selletõttu parem, et esimeses osas vahetuvad tegevus ja tegelaskujud kiiremini, see ei lase jutu igavusel nii mõjule pääseda.Bulgakovi lohutuseks võiks öelda, et teoses oli miski (ma ei suutnudki selgusele jõuda, mis), mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, vaid sundis seda kuidagimoodi lõpuni lugema.Kui “Meister ja Margaritat” võrrelda teiste kohustusliku kirjanduse nimekirjas olevate raamatutega (mida mina lugenud olen), siis mina asetaksin selle teose pingerea lõpukohale.
Lõpetuseks võiks natukene selgitada minu teooriat raamatute jagamisest, kuna see tekitas seminaril, kus ma ettekandega esinesin, palju vaidlusi.Mina jagan ilukirjanduslikud raamatud meeste- ja naisteraamatuteks.Naised loevad meesteraamatuid kui ka mehed naisteraamatuid, kuid üldine maitse on siiski eristatav .Täpset piiri nende vahele ei saa panna, sest üleminek meesteraamatust naisteraamatuks on sujuv.Tüüpiline naisteraamat on piltlikult öeldes selline, kus umbes iga kolme lause tagant on mainitud sõna “armastus” jms., tekstinäide peaks olema midagi taolist: “ Metsavaht võttis leedi Chatterley oma lihaseliste käte vahele ja suudles teda kirglikult huultele.” Kui Te tahate näha mõnda tüüpilist naisteraamatut, siis minge raamatupoodi “Homeros”.Kohe paremal pool välisukse kõrval on neid igavene hunnik.Ma ei taha küll naisi solvata, kuid kahjuks kipub nii olema, et tüüpilist naisteraamatut võib iseloomustada sõnadega “ loll ja seebine jutt”.Enamus tüüpilisi naisteraamatuid (kui mitte kõik), on kirjutatud naiste poolt (mis peaks nii mõndagi ütlema).Muidugi on väga palju erandeid .Ka “ Meister ja Margarita” teises osas võib märgata naisteraamatu (mitte tüüpilise naisteraamatu) sugemeid.
Kõik raamatud, mis üle jäävad, on minu arvates meesteraamatud.
12