3. Erinevad morfeemid väljendavad erinevat liiki tähendusi: 1) Leksikaalsed (tüved) väljendavad leksikaalsed tähendust 2) Grammatilised (tunnused, lõpud, kaassõnad, abiverbid, pronoomenid, sidesõnad jne) väljendavad grammatilist tähendust Vahe kahe vahel pole alati selge. Inimese teadvus toimib nii, et leksikaalne tähendus võib tuhmuda ja selle arvelt tekib grammatiline tähendus. See ongi teine võimalus, kuidas defineerida grammatikaliseerumist. Oma leksikaalse tähenduse tõttu on teatud keeleüksused eriti tõenäolised grammatikaliseerumise kandidaadid (nt ruumilise või ajalise tähendusega, verbid piisavalt üldise tähendusega või need, mis väljendavad tegevuse alustamist, momentaalsust jms ( 'minema', 'tulema', 'saama', 'hakkama', 'alustama'). 4. Näide: Abiverbid inglise, saksa, prantsuse jms keeltes: Will he come tomorrow? 'Kas ta tuleb homme?' Verb will algse tähendusega 'tahtma' on tänapäeval puhtgrammatilise tähendusega, s.o
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v tuletis), mille kasutus ja tähendus on moodustusest motiveeritud.
• Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika Sageli ületavad sõnade viitesuhted lausepiiri, selliseid sõnu uurides tegeleme leksikaalse tekstisemantikaga. Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr
Marcus Portius Cato Põhiteos „De agri cultuure“ – räägib maaharimisest, hinge harimine Cicero „Tuscullum“ – arutelud, selle üle, et kultuur on hinge harimine, hinge armastus tarkuse vastu Vaba inimese tunnusena(mis teda orjast eristab) on hinge harimine ja vaimu kasvatamine. 18.sajandi valgustajad on võtnud kasutusele mõiste „kultuur“ leksikaalse ühikuna ja sellest alates on alati välja toodud inimetegevuse valdkond, mitte jumala poolt loodud. Kultuurilugu on eelkõige inimese vaimu poolt loodud. Erinevad väljendusviisid – jäävad vabaks, enesemääratleda. Kultuuri algallikad Usk ja religioon Mäng – vabatahtlik tegevus Ilumeel Kasvatamine, eneseareng KESKAEG 1. Mõiste Bibliotekaar Giovanni Andrea 1469. A Medio Aevo – Aegade vahe 2
Areng arvutileksikograafia sees on kulgenud arvutisse sisestatud sõnastikutekstidelt leksikaalsete teadmusbaasideni. Arvutisõnastike maht sõltub sisuliselt sellest, milleks seda kasutatakse õigekirjakontrolli puhul on oluline mahukas kuid ülesehituselt lihtne sõnastik, masintõlke jaoks on aga vaja dünaamilist süsteemi. Suureks puuduseks on toodud põhjaliku ,,tänapäevase elektroonilise inglise Eesti ja Eesti inglise sõnastiku puudumine." (Arvutimaailm, 2002). ,,Leksikaalse andmebaasi all mõistetakse arvutileksikoni, kus nii selles sisalduvad andmed kui ka selle struktuur on esitatud täiesti eksplitsiitselt ning tänu sellele on võimalik koostada paindlikult liigendatud päringuid." (Arvutimaailm, 2002). Leksikaalse andmebaasi üheks alaliigiks on tesaurus, mis põhineb mõistete omavahelistel seostel. Üks tuntumaid semantilisi arvutileksikone on WordNeti, milles kajastuvad mitmed seosed : · " hüponüümia/hüperonüümia (nt inimeneelusolend)
osundav sõnavara on üles ehitatud. -‐ Leksikaalne hüpotees: see mis inimeste elus ja omavahelises suhtluses on oluline, leiab peegelduse keeles; eluliselt olulised mõisted kodeeritakse keeles sageli ühe sõnaga -‐ Leksikaalse analüüsi etapid: 1) Sõnade valik sõnaraamatust, 2) kuidas kahandada valimi suurust? 3) kuidas jõuda õige taksonoomiani? • Viiefaktoriline mudel – empiirline üldistus selle kohta, kuidas on mugav kirjeldada isiksuse seadumusi -‐ Põhilisi isiksuse omadusi on vaid viis (+/-‐ 2)
MLUd on lihtne arvutada ja seda kasutatakse palju, kuid see toetub keelekesksetele analüüsireeglitele. Näiteks morfoloogiliselt rikastes keeltes tekivad morfoloogilised struktuurid lapse keeled varem kui inglise keeles. DSS (Developmental Sentence Score) ja IPSyn (Index of Productive Syntax) – keelekesksed, kohandatakse keelte jaoks Profiilianalüüsid Tüübi/eksemplari suhte meetod – leksikaalse arengu mõõtmise meetod. Tüüp – sõnaliik, eksemplar – sõna ise. MacArthuri suhtlemise arengu test – leksikaalse arengu mõõtmiseks kasutatav küsitlus vanematele. Koostati kuni 30-kuuste laste suhtluskäitumise hindamiseks. Kvalitatiivse meetodi järgi jagatakse keele varane areng nelja faasi: Keele-eelne ja keeleline arengufaas - hetk, mil laps omandab esimese tähendusega sõna
vahetasid keelt): Vene 'mul on vend' PREP mina: DAT olema: 3P vend Läti Man ir brlis mina: DAT olema: 3P vend vrd omama-verbi konstruktsiooniga: Saksa: Ich habe einen Bruder mina omama:1SG ART: ACC vend Ühine sõnavara võib olla seletatav 1) laenamisega ühisest allikast või 2) vastastikkuse leksikaalse laenamisega. Ühised (alam)saksa laenud: Eesti Läti kool skola arst arsts üür re Leksikaalne laenamine: olge ettevaatlikud! Mis mulje tekib selle kolmkeelse sildi põhjal? Seenesupp Su zupa Gryb sriuba Seetõttu on ajaloolise keeleteaduse abiks vaja ajalugu, etnograafiat, antropoloogiat, arheoloogiat jm distsipliine. Geneetilise suguluse tõendiks on reeglipärased hääliku- ja tähendusevasted nii suurel arvul ja
2) suhtelise tähendusega sõnad, mis sõltuvad teistest sõnadest ja vajavad neid oma tähenduste avamiseks, nt peal tema peal oli valus; kass istus diivani peal; eksida võib milleski, millegi vastu, millegi suhtes; aga ka kuhugi jne; 3) osutussõnad e deiktikud, nt seal ta seisab deiktik seob lausungi ja kõnehetke olukorra või keeleväljendi ja konteksti tähendus sõltub kasutussituatsioonist, saab mõistetavaks konteksti toel (kus? millal? kes?); 4) ilma leksikaalse tähenduseta sõnad need on foneetilis-ortograafilised sõnad, mis ei kanna omaette tähendust ja mida kasutatakse morfoloogiliste afiksite asemel. Verbiparadigmas on sellised nt abiverbid, substantiiviparadigmas nt artiklid. Neid sõnu nimetatakse sageli sünsemantilisteks e semantiliselt tühjadeks sõnadeks. Vaieldav on konjunktsioonide ja adpositsioonide pidamine sünsemantilisteks sõnadeks, kuna neis on sageli olulisi tähenduselemente
)( M.Erelt 1997:569). Slängisõnaraamat Esitab ühe keele slängi sõnavara. Nt K.Vainola ,,Eesti slängi sõnaraamat" T 2003. Sõnastikus sisalduvad grammatilised viited on ennekõike vihjelised ja abistavat laadi. Eesmärk on jäädvustada slängi selleselt, nagu elavas keeles kasutatakse. Nt: Kitukas - kaebaja Flaier väike reklaamleht kutsega mingile üritustele(Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat). Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara sisaldavad võõrsõnade, nimede, fraseologismide, neologismide, arhaismide sõnastikud. Võõrsõnaraamat esitab ühe keele või allkeele võõrsõnu (Nt., Võõrsõnastik M. Kuusk T 2005) Uudissõnaraamat esitab uudissõnu ehk neologisme. Nt ,,Väike uudissõnastik" 2. tr Tallinn, 1989 Fraseoloogiasõnaraamat Sisaldab püsiväljendid. Need on sellised keelendid, mis moodustavad mõistelise terviku ja mille
kas konkreetsed elulised asjaolud on kooskõlas õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses tegema lõppjärelduse õigusliku tagajärje osas. 17. Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu (mõte).Tõlgendamise liigid: 1 Tõlgendusvõtete järgi: a grammatiline e. filoloogiline e. keeleline (hõlmab nii leksikaalse kui ka puhtgrammatilise) b loogiline c süstemaatiline d ajalooline 2 Tõlgendamise ulatuse järgi: a sõnasõnaline e. adekvaatne b kitsendav ja laiendav 18.Grammatiline tõlgendamine lähtub grammatikast, kirja põhjal, sõnade tähendus. Teleoloogiline tõlgendamine suuline tõlgendamine, normi mõtte tõlgendamine.Rakendatakse, kui tekst on udune. Tõlgendame mõtte kohaselt. Nt
Tegusõna infinitiivi ehk algvormi lõpp võiks olla: -ть- говорить (rääkima), -ти- нести (kandma), -чь- беречь (hoidma) (Taskutark, s.a.). Tulevikuaja vormid jaotatakse liht- ja liitvormideks. Lihtvormid koosnevad perfektiivsetest verbidest isikuliste lõppudega. Liitvormid koosnevad abiverbist быть (olema) ja imperfektiivse aspekti põhiverbi infinitiivist. Selline sõnaühend ei ole vaba, sest see on grammatiline vorm ja tegusõna быть kaotab oma leksikaalse tähenduse ning määrab arvu ja pöörde (Topkina, 2016). Süntaks Riifi keeles tavaliselt kasutatav sõnajärjestus on järgmine: verb-subjekt-objekt, kuid võib kohata ka teist järjestust: subjekt-verb-objekt (Britannica, 2016). Vene keeles on kaks sõnajärjetüüpi: neutraalne ja inversiivne ehk pöördjärg. Neutraalne sõnajärg on omane emotsionaalselt varjundita (st teaduslikule ja ametlikule) keelele. Inversiivne sõnajärg
suunata.Tema arvates võib inimene käituda erinevalt situatsioonides erinavalt, nt ta võib ühes seltskonnas olla jutukas, töökaaslastega aga hoopis vaoshoitud.Walter Mischel avaldas raamatu, mille keskne sõnum oli et inimese käitumist pole võimalik ennustada. Epstein aga arvas, et kõik ei ole määratlev keskkonnast. Et teha usaldusväärseid otsuseid inimese kohta tuleb teda jälgida erinevates olukordades. Leksikaalse lähenemise olemus Galton oli esimene, kes tuli sellepeale, et võtta kätte sõnaraamat ja kirjutada sealt välja omadussõnad, mis on keeles inimeste iseloomustamiseks. Ta koostas nimekirja 1000 omadussõnast, mis kirjeldavad inimese iseloomu ja muid psühholoogilisi omadusi. Allport ja Odberti tööd: Kokku said 17954 sõna, mis jagati kategooriatesse: 1. Sõnad, mis tähistavad isiksuse seadumusi 2. Sõnad, mis kirjeldavad hetkeseisundeid või käitumisi. 3. Sõnad, milles
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa
vaid tüvedel, vaid ka teistel sõnaosadel, nt pöörde- ja käändelõppudel; morfeemi ei saa enam väiksemateks tähenduslikeks ühikuteks jagada, ilma, et tähendus kaoks · Sõna- koosneb enamasti ühe või enama morfeemi kombinatsioonist · Süntaks- reeglite kogu, mille alusel luuakse keeles tähenduslikke lauseid ja fraase o Eesti keeles koosneb lause kahest põhisõnafraasist: nimisõnafraasist(must kass) ja tegusõnafraasist(läks üle tee) · Leksikaalse sisu analüüs- huvitub sellest, missuguseid sõnu kasutatakse, samuti sõnade suhtelisest sagedusest · Keele süntaktilise sisu analüüs- pööratakse tähelepanu sellele, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid, keele-elementide kombineerimise reeglitele- grammatikale. · Tähenduse ehk semantilise sisu analüüs- tahetakse teada, mis on lausungi sisu · LASTE KEELE ARENG o Koogamine- kolmanda elukuu alguses; suurte inimeste jutule vastu häälitsemine
Sõnamuutmissufiksid kuuluvad sõnadega opereerimise reeglistikku, väljendavad märkide-sõnade omavahelisi suhteid ja seoseid. (Vt M. Hint ,,Häälikutest sõnadeni" 260-262). Tuletusliited: liidetel on kategoriaalne tähendus (liigitavad objekte/nähtusi/tegevusi, nt lik-liide, janna-liide, le-liide, el-liide jne). Diagrammilisus II Samas ei kehti diagrammilisus tuletiste puhul nii rangelt kui muutesufiksite puhul. Tuletis võib hakata uue leksikaalse üksusena uut elu elama ja talle võib tekkida lisa- ja kõrvaltähendusi (heli + sta (tegusõnaliide) = helistama e heli tekitama, nüüd telefoniga helistama). Veelgi lõdvem on diagrammilisus liitsõnade puhul. Kuigi enamasti tuleneb liitsõnade tähendus osiste tähendusest (manna + puder on mannast tehtud puder), võib samas liitsõna tähenduse tuletamine osistest olla raske, nt marjakorv ei ole marjadest tehtud korv (vdl veel pudrupea jt kujundlikud ehk
Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt `maja', `valge', `ehita-' vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. 2. Sõnavara rikastamise teed Eesti kirjakeelt rikastatakse nii: moodustatakse püsiühendeid, liidetakse sõnu e moodustatakse liitsõnu, tuletatakse(otsetuletus, tagasituletus), annetakse sõnadelle uusi tähendusi. Eesti murretes on peamiselt laenatud sõnu. Muudes keeltes on tsitaatlaenud, pärislaenud, tõlkelaenud, tähenduslaenud, kreeka ja ladina morfeemid. Lisaks on võimalik ka tehiskeelendite loomine
Nad näitasid, et keeltevaheline sugulus on tõestatav ainult häälikumuutuste alusel. Nn Grimmi seaduse juures ütleb ka ise, et seda häälikumuutust alati ei järgita. 10. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele. Keele ja rahvusliku eripära seos oli 19.sajandi põhilisi keeleteoreetilisi oletusi. Wilhel von Humboldti sõnul on keel loov energia, mitte grammatikute kirjeldatud produkt. Igal keelel on sisemine vorm, mis määrab keele foneetilise ja grammatilise ja leksikaalse vormi. Keel on abstraktne võime inimteadvuses, mis suudab luua lõputul hulgal üksusi, igas keeles on tema ajalugu. Kõige tuntum Humboldti jaotus on keelte jaotamine isoleerivateks, agluteerivateks ja flekteerivateks keelteks. 11. Keel kui bioloogiline olend Schleicheri käsitluses. August Schleicher uuris indoeuroopa keeli, muuhulgas leedu keelt, arendas välja keelepuu teooria - vahendi keelte ajaloo esitamiseks, tänapäeval on
selline, kus teemasüzeed hoitakse hästi enda telje ümber. laulik kasutab erinevaid tehnikaid: kontaminatsioon-tervikteemade liitmine, eriti p-eestis. improvisatsioon-on mingi teema, mida saab laulda osistena. seda kasutavad rohkem lõ-eesti laulikud. usundiline tähendus on kõigel suurem ja laulud on sina-vormis. 2)mõttetasandil: a)teemad ja süzeed b)laulu seotus esituskontekstiga c) ? Juhan Peegli 3 seadust: 1. leksikaalse ühtsuse seadus- kui sünonüüm valitakse lindude seast, siis ongi nad linnud, st valida tuleb sama mõiste piirkonnast, muidu parallelism laguneb, kui seda ei järgita. 2.pisenduse esteetika- põhinimi on alati suurem, poeetiline sünonüüm on väiksem 3. seadus ütleb, et inimest ei asenda loom (midagi puudu jälle) *Laulu seotus elustiiliga: a)lauljatest pärimusrühma tegevusalad(töö, millest elatakse) b)pärimusrühma sotsiaalsed suhted *regilaulude liigitus:
üks aluseid. Nimetamisoskus eeldab sõnade olemasolu mälusalves, sealt sõnade 7 kättesaamise ning artikuleerimise automatiseeritust. Nimetamisoskus ei ole samane sõnavara kasutuse ja mahuga. Raskused nimetamisoskuses: · Sobivate sõnade mitteleidmine; · Mittesobivate sõnade aktiviseerumine ning kasutamine; Mittesobivad sõnad võivad aktiviseeruda semantilise ja/või leksikaalse kokkukuuluvuse alusel, nt maja asemel kodu või kõlalise sarnasuse alusel, nt nirk asemel kirp; · sõna või sõna laguse kordamine, nt auto-auto, ma-maja; · ühe või mitme sõna vahelejätmine; · vead real liikumisel (järje kaotus) ridadena esitatud nimetamisüksuste korral ning raskused üleminekul ühel realt teisele; · aeglus sõnade kättesaamisel mälust ning kasutamisel; · sõrme kasutamine järje pidamisel. (Lukanenok, 2008, 20)
Wilhelm von Humboldt 1767-1835 • H. oli palju reisinud, oskas paljusid erinevaid keeli (sh mõnda indiaanikeelt). • Tema teos “Inimkeele struktuuri erinevused” ilmus postuumselt raamatu “Jaava saare kaavi keelest” sissejuhatusena. • Keel on loov energia, mitte grammatikute kirjeldatud produkt.(loov energia ehitab rahvuse üles) • Igal keelel on oma sisemine vorm (innere Sprachform), mis määrab keele foneetilise, grammatilise ja leksikaalse vormi. • Keel on abstraktne võime inimteadvuses, mis suudab luua lõputu hulga üksusi. • Keelevõime on omane inimesele kui liigile, kuid igal keelel on oma iseloom. • Igas keeles elab tema ajalugu. • Erinevad keeled sobivad erineval määral abstraktseks mõtlemiseks, kõige arenenum on sanskrit. • Erinevad keeled põhjustavad erineva maailmavaate → Sapiri ja Whorfi keelelise relatiivsuse hüpotees 20. saj. • Alles 19. saj eristas tüpoloogia ja etümoloogia omavahel.
ja universaalsest grammatikast" 1751. Esimesed tõsised kased keeli võrrelda. 5. 19. sajand Murrang keeleteaduses. Keele olemuse otsimine ajaloo kaudu Võrdlev-ajalooline, laiemalt diakrooniline keeleuurimine. 18.-19. saj vahetus - huvi pöördumine keelte ajaloo, muutumise, aga selle kaudu eriti nende suguluse vastu. 18. saj lõpp - võrdlev-ajaloolise keeleteaduse teke. János Sajnovic (1733-1785) tõestas leksikaalse ja grammatilise võrdluse abil (1770), et ungari ja lapi keel on geneetilises suguluses. 3 Sir William Jones Calcuttas Royal Asiatic Societys loeng (1786), näitas, et sanskriti, ladina, kreeka ning germaani keeled on omavahel suguluses. a) võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd (Rask, Bopp, vennad Grimmid); Uue keelematerjali avastamine. Esmatähtis keelkondade selgeks tegemine. Taust: - William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine
• pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga (alusega); • Eesti keeles on tegumoe kategoorial kaks liiget: o isikuline tegumood ehk personaal o umbisikuline tegumood ehk impersonaal Laad ehk aspekt • lauses väljenduv suhe situatsiooni kulgemise ja vaatluspunkti vahel • tegemist on öeldise ja kogu lause süntaktiliselt tähtsa leksikaalse kategooriaga. Aspekti seisukohast on situatsioonid: o piiritlemata ehk imperfektiivsed (imperfektiivne aspekt) vaatluspunkt jääb situatsiooni kulu sisse algus- või lõpp-piir ei ole märgitud vaatluspunkti seistukohalt on situatsioon toimuv o piiritletud ehk perfektiivsed (perfektiivne aspekt)
Leksikoloogia uurib sõnade tähendust ehk sõnasemantikat, sõnade päritolu ehk etümoloogiat, sõnade stiilivarjundeid, sõnade omavahelisi tähenduslikke suhteid (sünonüüme, antonüüme, homonüüme), sõnade püsiühendeid ehk fraseologisme.Nii grammatika kui ka leksikoloogia uurivad õigupoolest keeleüksuse vormi vahekorda tähendusega. Keeleteaduse haru, mis seab selle vahekorra uurimisel esiplaanile tähenduse (kas leksikaalse või grammatilise) nimetatakse tähendusõpetuseks ehk semantikaks. Keeleteadusehk lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. 20. saj domneeris keele olemuse kohta Saussure'i keelesüsteemi autonoomsuse tees keelesüsteem ja keelekasutus on autonoomses lähenemises üksteisest lahutatud; keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist konteksutaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest (kriitika: keelesüsteem kui abstraktne
Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele. Lekseemi sõnavormi esindajat sõnaraamatutes nimetatakse sõnaraamatuvormiks või algvormiks. Fonoloogiliste sõnade all mõeldakse sõnavorme, mille sõnaks klassifitseerimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume. Näiteks eesti keele esimesele silbile langev seotud pearõhk annab märku sellest, et selle (pearõhulise) silbi ees on sõnapiir. Seotud pearõhk
grammatiline. Õigusnormi looja lähtub keeletarvitamisel oma aja nõuetest. Grammatilisel tõlgendamisel peab sellega arvestama. Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda või omandada hoopis uue tähenduse. Sellist nähtust nimetatakse mõistete killunemiseks. Normatiivaktide grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. See hõlmab leksikaalse ja süntaktilise tõlgendamise. Piiritleda tuleb keele üldmõisted ja juriidilised erimõisted, tunda õigusnormide erilisi lausekonstruktsioone. Grammatilise tõlgendamise all peetakse silmas eelkõige orienteerumist "seaduse tähele". Iga seaduse tõlgendamine algab sõnade mõtte, tähenduse selgekstegemisest. Grammatiline tõlgendamine on juriidiliste erialaterminite ja muude õiguskeeles kasutatavate tähistuste semantika selgitamine,
hiljem või varem, mis on seaduses sätestatud. Kodanikud, teised isikud ja riigiametnikud on kohustatud seda täitma asuma. 26. Õigusaktide tõlgendamise mõiste ja tõlgendamise liigid: Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu (mõte). Tõlgendamise liigid: 1) Tõlgendusvõtete järgi: a) grammatiline e. filoloogiline e. keeleline (hõlmab nii leksikaalse kui ka puhtgrammatilise) b) loogiline c) süstemaatiline d) ajalooline 2) Tõlgendamise ulatuse järgi: a) sõnasõnaline e. adekvaatne b) kitsendav ja laiendav 27. Tõlgendamine tõlgendusvõtete järgi: Normatiivaktide nn. grammatiline (õigem oleks alustada - filoloogiline e. keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust
Morfeemi tunneb ära selle järgi, et ta on eri sõnades sarnase tähendusega. Tähendus ei ole mitte ainult tüvel (sõber), vaid ka teistel sõnaosadel, näiteks pöörde- ja käändelõppudel (-lik). Morfeemi ei saa enam väiksemateks tähenduslikeks ühikuteks jagada, ilma et tähendus kaoks. Süntaks on reeglite kogu, mille alusel moodustatakse keeles tähenduslikke frase ja lauseid. Eesti keeles koosneb lause kahest põhifraasist: nimisõnafraasist ja tegusõnafraasist. Leksikaalse sisu analüüs huvitub sellest, missuguseid sünu kasutatakse, samuti sõnade suhtelises sageduses. Keele süntaktilist sisu analüüsides pööratakse tähelepanu, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid, keele-elementide kombineerimise reeglitele grammatrikale. Analüüsides keele tähendust ehk semantilist sisu, tahetakse teada, mis on lausungi sisu. 7 Keele omadused
Pealause predikaat VS kõrvallause 19. Nimisõna kategooriaid: arv, klass, kääne, definiitsus · ARV - ainsus ehk singular - mitmus ehk pluural - kaksus ehk duaal - triaal Uurali ja indoeuroopa keeltes on olnud ka duaal, aga tänaseks on see alles vaid 3 keeles. Triaal on ainult Uus- Guinea keeltes. 3-liikmeline arvukategooria on vahel selline: 1-vähe-palju. Tihti ei saa ainesõnadest mitmust moodustada. Mõnes keeles (nt vene k) võib mitmus degrammatikaliseeruda = leksikaalse tähenduse võtta. Peale loendamise on arvukategooriatel muidki kasutusvaldkondi: - ainsus näitab geneerilisust, üldsust (nt koer on kiirem kui tigu = koerad kui liik ehk mitmus on kiiremad kui teod) - mitmus tähistab ebamäärast hulka (nt meil on külalised = seda öeldakse nii ühe kui mitme külas oleva inimese kohta). Mitmus võib olla assotsiatiivne, liita sarnaseid, kokkukuuluvaid (nt hispaania k
kogemusel 21. Mida tähendab õiguse grammatiline tõlgendamine? Selgita! Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine, milles õigusnormid on väljendatud. Grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ka seadusandja püüab kasutada võimalikult lihtsaid sõnu, et muuta seadustekst arusaadavaks.Grammatiline tõlgendamine hõlmab: 1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust 2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid. 22. Mida tähendab õiguse süstemaatilis-loogiline tõlgendamine? Selgita! Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid.
Heiki-Jaan Kaalepi (1998) andmeil on liitsõnamoodustus eesti keeles isegi produktiivsem kui tuletus ja liitsõnu on eestikeelsetes tekstides keskmiselt 12%, ajalehetekstides veelgi rohkem. * Tuletised rakendavad omakeelseid vahendeid sõnaloomisel. 1) süntaktiline vajadus muuta sõnaliiki lause struktuuri nõudmistele vastavaks (tuletis täidab kindlat süntaktilist funktsiooni); 2) semantiline vajadus tähistada uusi mõisteid (tuletis saab kindla leksikaalse tähenduse, nt terminiloomes); 3) pragmaatiline: tõukejõuks on subjektiivne väljendus- ja mõjutustarve (nt juhumoodustised, släng); 4) praktiline vajadus väljenduda lühidalt ja selgelt. * Tähenduse muutus. Suur liitsõnade arv reedab, et tähendus on mingil viisil nihkunud ega ole selgesti läbinähtav. Metafoorseid ja metonüümseid sõnu leidub argi- ja slängikeeles.
Suuline kultuuriata Suulisuse paradigma- kirjutamata kirjandus Rahvaluule kui iseseisev looming Suulisele kultuurile on omane: Kordamine Mälu abivahendid- inimeste tegevused, looduses ja keskkonnas Regilaulu poeetika Korduslaulud Häälikutasandi kordus Sõnatasandi kordus( anafoor, epifoor,) Mõttekordus- parallelism Vormelid *Algriimi vormelid *Parallelismi vormelid ( sinine/ punane/ valge) nimetatakse paralleelsõnadeks. Peetiline sünonüümika -leksikaalse ühtsuse seadus -pisendusesteetika Suulist kultuuri iseloomustab Keskendumine korduvatele nähtustele mitte sündmusele vajadus korduvaks taasesituseks. Episoodiline mälu. Mälu abivahendud nii kooduslikud kui ka inimese loodud sümbolid toimingutes osalemise kaudu talletatakse mällu toiming ja selle kaudu ka see, mida tometatakse iseloomulik on kaemuslikkus. Kirjalikku kultuuri iseloomustab:
põhjustavad kõnelejaskonna vähenemine, tugev võõrkeelte ning internetikeele mõju (Liin jt. 11). See aga puudutab väga olulisel määral eesti asjaajamiskeelt, mis põhineb eesti kirjakeele normidel. Nii on näiteks ametlikus tekstis kasutatud pikad ja paljude täienditega nimisõnafraasid ning mine- vormidega nominaalstiil, võõrsõnade ning terminoloogiliste väljendite kasutus tugev võõrkeelte mõju. Peale selle võib lugeda võõrkeelte mõju hulka sõnavara abstraktsust, leksikaalse eituse, lauselühendite ning bürokraatlikke kaassõnade kasutust. (Kasik 2007: 58) Lisaks eelnevale on üha rohkem näha, et ametlikus tekstis kombineeritakse kahte peamist keeleregistrit, mis on puhas e-keele ehk netikeele mõju, sest internetis suheldes on võimalik väga lühikese ajavahemiku jooksul vahetada palju informatsiooni. Hennoste ja Pajusalu järgi (2013: 39) on register allkeel, millel on kindlad korduvad
kõnekuulmine, foneetiliste üksuste äratundmine ja eristamine, lugemistehnika, ütluse säilitamine operatiivmälus, kõne mõistmise kognitiivne baas (kujutlused, teadmised), keelevaist. b. Kommunikatiivse ülesande mõistmine ja säilitamine mälus: milleks kuulata või lugeda. c. Sõnatähenduse mõistmine: sõna (sh liitsõnad ja tuletised) ja kujutluse seostamine, sõna leksikaalse tähenduse (sh ülekantud tähenduse) mõistmine kontekstis, sõnavormi grammatilise tähenduse mõistmine. d. Lause (lausungi) tähenduse ja mõtte mõistmine: grammatiliste struktuuride (sõnaühend, lause) äratundmine, lausungiintonatsiooni mõistmine, lause mõistmiseks vajalike (muute)operatsioonide valdamine, lause (lausungi) pragmaatilise tähenduse ehk mõtte mõistmine. e
Eri keeltes on eri hulk foneeme 15 kuni 85. Morfeem on keele väikseimaid tähenduslikke ühendeid. Morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest. Sõna koosneb tavaliselt ühe või mitme morfeemi kombinatsioonist, näiteks eba-sõbra-lik. Süntaks on reeglite kogu, mile alusel moodustatakse keeles tähenduslikke fraase ja lauseid. Psühholoogid tunnevad huvi kõigi keele tasandite vastu. Keele leksikaalse sisu analüüs huvitub sellest, missuguseid sõnu kasutatakse ja sõnade suhtelisest sagedusest. Süntaksilist sisu analüüsides põõratakse tähelepanu, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid, keele-elementide kombineerimise reeglile grammatikale. Keele tähendust ehk semantilist uurides, tahtakse taeda, mis on lausungi sisu. Oluliseks uurimisobjektiks on ka, kuidas toimub sõnade säilitamine mälus. Laps häälitseb juba sünnimomendist alates
silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus. Rõhusüsteem tähtsus tänapäeva eesti keeles toimuvate struktuurinihetes ja arengutendentsides, nt rõhu siirdumine esisilbile võõrsõnades (tomat, kotlet, taburet), sõna leksikaalse kuju muutumine rõhumudeliga seoses, nt sümptoom sümptom, kefiir keefir, oktaav oktav. 44. Millised on kolm rõhulisuse astet eesti keeles? Tooge näiteid!Kolm rõhulisuse astet: pearõhk, kaasrõhk, rõhutu Pearõhk tavaliselt esisilbil (v.a hüüdsõnad, liitega sõnad, võõrsõnad) nt o|´hoo, a|´hoi, ai|´täh, kar|´sumdi, juh|´hei, en|´näe; laul|´janna fo|´nee(t)|ti(k)|ka) Ühes sõnas võib mõnikord olla ka mitu pearõhku: ´raud| ´tee, ´ami´dobü´riin
Suurde kirjandusse hakkas tulema teistsuguseid kirjandusi. Väikese-suure kirjanduse opositsioon on seotud kaanoni küsimusega. Krull kutsub üles ümber mõtestama. ,,Kunst kunsti pärast. Teese" Wellesto infolehes. Luulemenetlus peaks seisnema luulekeele puhastamises kõigest kogemusel põhinevast, võimalikult jäägitus keskendumises ,,grammatilisele kujundile" ja rõhutatud hoolimatuses ,,leksikaalse komponendi" vastu. 4. Üldised muutused 90ndate luule poeetikas. Kõigepealt ja kõige silmatorkavamalt muutis ilmet KEEL. Luulesse paiskuvad kõikvõimalikud allkeeled (släng, võru murre), võõrkeeled, keeledeformatsioonid, eri ajastukeelte stilisatsioonid, taasavastatakse Aaviku keeleuuenduse äärmisi võimalusi jne. Aegamööda saab eriti oluliseks nende ,,teiste" keelte omavaheline mäng, sageli ka ühe ja sama luuleteksti piires. ,,Lüürilise mina" muutus
2) Tähenduse seletus 3) Grammatiline teave 4) Info leksikaalsete suhete kohta teiste sõnadega. 5) Päritolu kirjeldus 6) Info esinemissageduse kohta 7) Kirjeldav või normatiivne · Iga konkreetse sõnaraamatu tüübi saame nende tunnuste kombineerimisel. · Märksõnastiku ülesehitus võib olla: alfabeetiline, kirjeldust arvestav · Märksõnastik võib sisaldada: Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara; Kõikide aegade või mingi ajaperioodi sõnavara; Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara 16. Semantika uurimismeetodeid ja tulemusi. Põhisuunad: kognitiivne, fraseoloogia uurimine, grammatiseerumisprotsessid, tähenduste omavaheline seostumine, sõnarühmade semantiline kirjeldamine, kontrastiivsed uurimused, antropoloogiline ja tüpoloogiline uurimine, arvutilingvistika, keeleuuendus ja keelekorraldus Uurimiskeskused: TÜ, EKI 8
Tõlgendusvõtete järgi: grammatiline e filoloogiline loogiline e teleoloogiline süstemaatiline ajalooline Tõlgendamise ulatuse järgi: sõnasõnaline e adekvaatne kitsendav või laiendav 43. Grammaatiline tõlgendamine määrab kindlaks sõnade ja terminite tähenduse, ning lause ehituse (iga punkt iga koma omab tähenduse) Grammatiline tõlgendamine hõlmab: leksikaalse tõlgendamise, mis uurib üksikute terminite või terminist koosnevate fraaside tähendust puht grammatilise tõlgenduse, mis uurib süntaktilisi seoseid sõnade ning fraaside vahel Tõlgendamise puhul on väga tähtis tunda juriidilisi termineid. Väga sageli kasutatakse juriidilises kirjanduses ja normatiivaktides muude elualade termineid, kuid mõneti teises tähenduses. Seega tuleb eristada: keele üldmõisteid ja, juriidilisi erimõisteid
puudutab ainult värsiridu. sõnatasandi kordus (anafoor, epifoor, epanastroof jms)> ei küsi! mõttekordus parallelism> värsside omavaheline seotus, konkreetsete asjade kaudu antakse üldmõiste. Nt: öö ja päev = ööpäev, isa ja ema = vanemad. Viib regilaulus mõtte lõpuni. vormelid: 1) algriimivormelik (must muld; valge vahel; Riia rist) 2) paralleelvormelid (sinine/punane/valge) poeetiline sünonüümika: 1) leksikaalse ühtsuse seadus kui peavärsis on ühtne mõiste, siis peab sarnane mõiste olema ka teises värsis (~linnud; värvid) 2) pisendamisesteetika ilmnes, et põhimõiste on alati suurem asendusmõistest. Rahvaluule kui iseseisev loominguvorm rahvaluule on iseseisev loominguliik, võrreldav keelega (teemad, stereotüübid on nagu grammatikavormid jne; realiseerub ainult individuaalse kõne kaudu; võimaldab väljendada väga paljut.)
· indoeuroopa algkeele b,d,g vanagerm. p,t,k · indoeuroopa algkeele p,t,k vanagerm. Ablaut vokaali kvaliteedi muutus sama sõna eri vormides või tüve tuletistes, nt sks sprechen, sprach, geschprochen, sprich!, ingl sing, sang, sung, a song 10. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele Humboldt: Palju reisinud, valdas mitut keelt. ,,Keel on loov energia, mitte grammatikute kirjeldatud produkt" . ,,Igal keelel on oma sisene vorm" määrab foneetilise, grammatikalise, leksikaalse vormi. Igas keeles elab ta ajalugu. Keelevõime on omane inimesele kui liigile, kuid igal keelel on oma iseloom. Eri keeled sobivad erineval määral abstraktseks mõtlemiseks, arenenuim on sanskriti k. Alles 19. saj eristas tüpoloogia ja etümoloogia omavahel. Kõige tuntum on Humboldti jaotus isoleerivateks, aglutineerivateks ja flekteerivateks keelteks. Herder oli juba 1770 postuleerinud selle, et keel ja mõte on lahutamatud. Keele ja rahvusliku eripära seos oli üks 19
Õigusnorm valitakse välja, arvestades ütlusi. Subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. 4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid 4.3.1. Grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine, milles õigusnormid on väljendatud. Grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Grammatiline tõlgendamine hõlmab: 1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust 2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid. 4.3.2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Loogilist tõlgendamist on nimetatud veel: õigusteaduslikuks, teleoloogiliseks.
o Fonoloogilised variaablid: ühel ja samal leksikaalsel üksusel on alternatiivsed fonoloogilised struktuurid, nt `kontsert ja kont`sert, pluus ja pluusi (sg nom). o Morfoloogilised variaablid: samal sõnal on alternatiivsed morfoloogilised struktuurid, nt onu ja onut (sg part); suhkrut ja suhkurt; mõrult ja mõrudalt; jõkke ja jõesse; ma oleksin ja ma oleks; ilusaim ja kõige ilusam. o Leksikaalsed variaablid: sama tähendust saab väljendada kahe erineva leksikaalse üksuse ehk sõnaga, nt sool ja naatriumkloriid; saama ja hankima; mobiil ja mobla; radikas ja radiaator; tšikk, beib(e), tibi; küpsis ja biskviit. o Süntaktilised variaablid: sama tähendust väljendatakse eri süntaktiliste struktuuride abil, nt raamat, mille ma ostsin ~ minu ostetud raamat ~ minu poolt ostetud raamat; kas sa tuled täna? ~ tuled sa täna? 17. VARIAABLEID MÕJUTAVAD TEGURID. TOO NÄITEID 1) Keelekasutaja: geogr. päritolu, rass, sots
Rekursiivsed algus- ja kesksisestused on praktiliselt võimatud, kuna nende valmistamine ja mõistmine on väga keeruline. 39. Süntaktilised transformatsioonid. Tekstilaused e pindlaused Tuumlausete muutmist kirjeldatakse süntaktiliste transformatsioonide abil. Kõik ühtekuuluvad pindlaused moodustatakse süntaktiliste transformatsioonide abil ühest ja samast süntakilisest süvastruktuurist. Markeerimata pindlause on kõige lähemal süvastruktuurile, kuid pole identne. SÕNAVARA 40. Leksikaalse info liigid. Kõnelejal peab olema lekseemi kohta järgnev info (kui valdab seda korrektses kasutuses kõnes ja kirjas): hääldus ja selle variandid õigekiri ehk ortograafia muutumine süntaktilised omadused (sh valents ja rektsioon) kollokatsioonid e kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega põhitähendused kõrvaltähendused, sobibus erinevatesse stiilidesse
Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel. Morfeem - keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne.
Rahvaluule kui iseseisev looming: Suulisele kultuurile on omane: - Kordamine - Mälu abivahendid inimeste tegevused, looduses ja keskkonnas Regilaulu poeetika: Korduslaulud: - Häälikutasandi kordus - Sõnatasandi kordus (anafoor, epifoor,) - Mõttekordus- parallelism - Vormelid o Algriimi vormelid o Parallelismi vormelid (sinine/punane/valge) nimetatakse paralleelsõnadeks. Peetiline sünonüümika: - leksikaalse ühtsuse seadus - pisendusesteetika Suulist kultuuri iseloomustab: - Keskendumine korduvatele nähtustele mitte sündmusele - Vajadus korduvaks taasesituseks. Episoodiline mälu. - Mälu abivahendud nii looduslikud kui ka inimese loodud sümbolid - Toimingutes osalemise kaudu talletatakse mällu toiming ja selle kaudu ka see, mida toimetatakse Kirjalikku kultuuri iseloomustab: - keskendumine ainulaaadsetele sündmustele, mis on erandlik, toimub esimest korda:
ta pole varem kuulnud 5) Reeglid keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide järjestusi. Foneem (pm. täht)on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teistest erineda. Nt. veri ja vari Morfeemideks (pm. silp) nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühendeid. Süntaks on reeglite kogu, mille alusel moodustatakse keeles tähenduslikke fraase ja lauseid. Leksikaalse sisu analüüs huvitub sellest, missuguseid sõnu kasutatakse, samuti sõnade suhtelistest sagedustest. Süntaktilist sisu analüüsides pööratakse tähelepanu, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid. 9.2. Laste keele areng Kolmanda elukuu alguses hakkab laps koogama suurte inimeste jutule vastu häälitsema või ise nendega häälitsedes kontakti võtma. Neljandal kuul algab lalisemine. Lalisemisel kasutab laps peamiselt kaas-
Tekstiloomeoskuse õpetamine 42 Mikrostukruuri puhul hinnati lapse jutustuste lausungite pikkust, keerukust ja erinevate sidususe vahendite kasutamist. Eeltestis oli lapse jutustustusest piltide toeta kohati raske aru saada, kuna laps ei viidanud objektidele või tegelastele (lausungid on elliptilised). Kui eeltestis kasutas laps erinevaid asesõnu leksikaalse sidususe vahendina vähe, siis järeltestis kasutas laps leksikaalse sidususe vahenditena ka asesõnu (sõnade poiss, tüdruk, ema, isa asemel tegelaste nimesid) (vt. lisa 6). Seega toimus märgatav areng kontekstisidusate lausete kujunemisel. Uuringu alguses kasutas laps kas valesid või ainult üht tüüpi sidendeid (põhiliselt sidendeid ja, siis, ja siis) või sidendeid lausungite ühendamiseks ei kasutanudki (vt. tabel 6)
ilma takistusteta. Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. 107. Semantika metakeele rakendamine tähenduse seletamine Loomulik semantiline metakeel ehk NSM (Natural Semantic Metalanguage) on semantilise komponentanalüüsiga umbes samal ajal tekkinud leksikaalse dekompositsiooni meetod, mille alusepanijaks on poola lingvist Andrzej Boguslawski ja hilisem tuntuim edasiarendaja samuti poola päritolu, kuid tänapäeval Austraalias elav ja töötav Anna Wierzbicka (nt 1996). NSMi aluseks on samuti oletus universaalsete tähenduskomponentide olemasolust, kuid neid komponente ei peeta loogiliselt tuletatavateks, vaid universaalseteks primitiivideks, inimmõtlemise väikseimateks defineerimatuteks koostisosadeks
keelest ja universaalsest grammatikast" 1751. Esimesed tõsised kased keeli võrrelda. 5. 19. sajand Murrang keeleteaduses. Keele olemuse otsimine ajaloo kaudu Võrdlev-ajalooline, laiemalt diakrooniline keeleuurimine. 18.-19. saj vahetus - huvi pöördumine keelte ajaloo, muutumise, aga selle kaudu eriti nende suguluse vastu. 18. saj lõpp - võrdlev-ajaloolise keeleteaduse teke. János Sajnovic (1733-1785) tõestas leksikaalse ja grammatilise võrdluse abil (1770), et ungari ja lapi keel on geneetilises suguluses. Sir William Jones Calcuttas Royal Asiatic Societys loeng (1786), näitas, et sanskriti, ladina, kreeka ning germaani keeled on omavahel suguluses. a) võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd (Rask, Bopp, vennad Grimmid); Uue keelematerjali avastamine. Esmatähtis keelkondade selgeks tegemine. Taust: - William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine - Friedrich Schlegel: sanskrit ja keelesugulus
annaabi.ee 
