Leksikograafia (0)

Allikad:
Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn
Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn
ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn
Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus
Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn
Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat” Tallinn
Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud.
Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus.
Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569).
Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa kõnelejat ei tunne aga on vajalik, et inimesed üksteist õigesti aru saaksid, et seda võimaldada, koostatakse sõnaraamatud.
Suured sõnaraamatud valmivad kollektiivse töö viljana, sest neis kajastava materjali hulk on väga suur(M. Ehala 2001:182).
Sõnastik koosneb sõnaartiklitest.
Sõnaartikkel on lõik, mis annab infot ühe keeleüksuse kohta. Sõnaartiklil on kaks osa: märksõna ja kirjeldus ( M.Erelt 1997:569).
Sõnaraamatuid klassifitseeritakse kas märksõnastiku järgi, mis tähendab millist sõnavara kirjeldatakse ja missugune on märksõnastiku ülesehitus või kirjelduse järgi - missugust teavet kirjeldus pakub( M.Erelt 1997:569).
Sõnastiku ülesehitus võib olla alfabeetiline või mõisteline. Mõisteline sõnaraamat esitab sõnad mõisterühmiti ja vajab siis tähestikulist registrit. (Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat” Stockholm , 1958–1968, register: Uppsala, 1979.) Sagedussõnaraamat näitab sõnade sagedust ühe keele või allkeele tekstides ning sõnad on järjestatud selle alusel. (Heiki-Jaan Kaalep, Kadri Muischnek „Eesti kirjakeele sagedussõnastik” Tartu, 2002.)( M.Erelt 1997:56571-572).
Eesti keele sõnastikud.
Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara sisldavad keelesõnastikud. Need on eesti keele, eesti kirjakeele, kirjakeele allkeele, murde ja idiolekti sõnastikud( M.Erelt 1997:569).
Seletussõnaraamat
Esitab kirjakeele sõnavara. See on ühekeelne sõnaraamat, mis pakub sõnad ja kogu nende kohta käiva infot ühes keeles. Esimene kogu eesti kirjakeelt hõlmav seletussõnaraamat on Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Sõnaraamatu põhieesmärk on avada sõnade tähendus ja näitestiku kaudu välja tuua olulisemad semantilised ja süntaktilised seosed, milles nad esinevad. Sõnaraamatus esitatav materjal on liigendatud märksõnaga algavateks artikliteks. Märksõnad on järjestatud alfabeetiliselt. Iga sõna kohta antakse rikkalikult infot: seletakse sõna tähendusi ja tähendusvarjundeid, stiilinüansse ja grammatilisi iseärasusi.
Näiteks:
Leksikograafia – sõnaraamatute koostamise teooria ja praktika
Leksikoloogia - sõnavara ja selle arenemist uuriv keeleteaduse haru, sõnavaraõpetus.
Süntaks - lauseõpetus
sõnastik ‹- tiku , -tikku 30› s. korrastatud sõnavarakogu, sealhulgas (hrl. väiksem) sõnaraamat. Kakskeelne , tähestikuline sõnastik. Eesti keele, võõrkeelte sõnastikud. „Kalevipoja” sõnastik. Raamatu lõpul on uute sõnade sõnastik. Eri sõnakogud liideti üheks sõnastikuks. Ls. arvuti|sõnastik, eriala|sõnastik, oskus|sõnastik, pilt|sõnastik, sedel|sõnastik, tasku |sõnastik, termini|sõnastik, vestlus |sõnastik, võõr|sõnastik, ärisõnastik; märk|sõnastik, pöördsõnastik.
sõna|raamat eri raamatuna väljaantud süsteemipärane sõnastik. Ühe-, kahe-, mitmekeelne sõnaraamat. Üks-, kakskeelne sõnaraamat. Eesti murrete sõnaraamat. Eesti-saksa, rootsi-eesti sõnaraamat. Võõrsõnade sõnaraamat. Mõisteline sõnaraamat 'sõnaraamat, milles sõnavara on esitatud mõisterühmiti'. Sõnaraamatut koostama, kasutama. Vaatame sõnaraamatust järele, mis see sõna tähendab. Ls. etümoloogia|sõnaraamat, fraseoloogia|sõnaraamat, kirjakeele|sõnaraamat, kirjaniku|sõnaraamat, murde|sõnaraamat, ortograafia|sõnaraamat, pöörd|sõnaraamat, sagedus|sõnaraamat, seletus|sõnaraamat, slängi|sõnaraamat, sünonüümi|sõnaraamat, terminoloogia|sõnaraamat, tõlke|sõnaraamat, õigekeelsus|sõnaraamat, õigekirjutussõnaraamat; taskusõnaraamat.
Eesti keele sõnaraamat
See on kirjakeele sõnaraamat, mis hõlmab kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara( M.Erelt 1997:569).
Murdesõnaraamat
Esitab ühe keele kõigi või osa murrete või ühe murde sõnavara. („Eesti murrete sõnaraamat” Tallinn, 1994, „Väike murdesõnastik” Tallinn, I 1982, II 1989.)( M.Erelt 1997:569).
Slängisõnaraamat
Esitab ühe keele slängi sõnavara. Nt K.Vainola „Eesti slängi sõnaraamat“ T 2003. Sõnastikus sisalduvad grammatilised viited on ennekõike vihjelised ja abistavat laadi . Eesmärk on jäädvustada slängi selleselt, nagu elavas keeles kasutatakse.
Nt:
Kitukas - kaebaja
Flaier – väike reklaamleht kutsega mingile üritustele(Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat).
Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara sisaldavad võõrsõnade, nimede, fraseologismide, neologismide, arhaismide sõnastikud.
Võõrsõnaraamat esitab ühe keele või allkeele võõrsõnu (Nt., Võõrsõnastik M. Kuusk T 2005)
Uudissõnaraamat esitab uudissõnu ehk neologisme. Nt „Väike uudissõnastik” 2. tr Tallinn, 1989
Fraseoloogiasõnaraamat
Sisaldab püsiväljendid. Need on sellised keelendid, mis moodustavad mõistelise terviku ja mille tähendus ei tulene nende koostisosade, neile on omane metafoorsus, piltlikkus, nad ei ole sõna-sõnalt tõlgitavad teise keelde.
Nt.:
Kotiriided kandma - kedagi leinama, leinas olema
Kivi kotti – ütlus millegi kordamineku soovimisel
Kahe silma vahele jätma – märkamata, tähele panema jätma (A.Õim „Fraseoloogiasõnaraamat” Tallinn, 1993, 2. tr 2000)
Tõlkesõnaraamatud
Need on kahekeelsed või mitmekeelsed sõnaraamatud. Nad esitavad märksõna ühes keeles ja vasted või seletused teises keeles (vene-eesti sõnaraamat, inglise-eesti sõnaraamat).
Grammatilised sõnaraamatud
Need on:
Õigekirjutussõnaraamat. Kirjakeele sõnaraamat, mis esitab ainult ortograafianormingud, vahel minimaalselt ka muud infot. Nt., „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” Tallinn, 1918 näitab ka sõnade muutmist ja sisaldab tähtsamad keelereglid.
Vormisõnaraamat esitab kirjakeele sõnade käänamise ja pööramise info. Nt Ülle Viks „Väike vormisõnastik” Tallinn, 1992.
Etümoloogiasõnaraamat
On erinevalt teistest sõnaraamatutest diakrooniline, st ta seletab sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu . Alo Raun „Eesti keele etümoloogiline teatmik” Maarjamaa kirjastus, 1982. Seda valemiku ülesandeks on anda lugejale mingit aimu eesti keele sugulastest. Välja jäetud kõik võõrsõnad, uuemaid oskussõnu ja onomapoeetilisi ning deskriptiivseid sõnu. Välja on jäetud ka vananenud sõnu. Teatmiku esituskord on järgmine: vasakult esimene on eestikeelne märksõna, millele klambreis järgneb tähendus või seletus. Kui märksõnal on vasteid hõimekeeltes, siis see on märgitud vastavate lühenditega. Kui mingi sõna esineb ainult eesti keeles, siis on ta kas omapärane või laenatud (tähendatakse