Keel ja Kõne (0)

Ülikool Akadeemia Nord

KEEL JA KÕNE

Koostanud :
P1p
Ago Kitsemets
Tallinn 2009
Sissejuhtus………………………………………………………………………………………..2
Kõne sotsiaalne päritolu……………………………………………………………………….....5
Keele struktuur………………………………………………………………………………...... 6
Keele omadused……………………………………………………………………………….....8
Kõne areng lapsel...........................................................................................................................9
Kõne areng raskendatud tingimustes……………………………………………………………11
Kõnetegevuse liigid……………………………………………………………………………..12
Keel ilma helita ( Viipekeel , kehakeel , self-made signs)………………………………………..16
Kõik inimolevused kasutavad suhtlemiseks märgisüsteemi, mida nimetatakse keeleks . Maailmas on ligikaudu 3000 keelt, neist ainult 140 on sellised, mida mõistab ja räägib üle ühe miljoni inimesi. Keel on märgisüsteem; kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks . Märgisüsteemi ei kasuta ainult inimene. Paljud sotsiaalse eluviisiga loomad, eriti sipelgad ja mesilased , kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks ka märgisüsteeme. Näiteks töömesilane suudab oma tantsuga teatud kaaslastele, millises suunas ja kui kaugel on rikkalikud nekrativarud. Kuigi inimkeelel ja loomade märgisüsteemidel on sarnaseid jooni, erineb inimkeel oluliselt loomade omavahelise suhtlemise vahenditest.
Keel on kokkuleppelise tähendusega märkide süsteem, mis võimaldab meil edasi anda väga mitmekesiseid teateid ja neist aru saada. Keel on struktureeritud ja loov. Enne kui laps ütleb esimese sõna, oskab ta häälikuid ära tunda ja tema häälitsused muutuvad üha srnasemaks häälikutega, mida ta kuuleb . Ta kasutab suhtlemiseks žeste. Umbes üheaastane ütleb laps esimesi sõnu. Teise eluaasta teisel poolel hakkab ta ütlema kahesõnalisi lausungeid. Hoolimata suurtest erinevustest sõnavara ja grammatika omandamisel on 5-6 aastased lapsed keele suures osas omandanud. Mitmed teooriad on püüdnud seletada keele arengut. Mudeldamist, jäljendamist, harjutamist ja valikulist sarrustamist oluliseks pidavad teooriad ei ole enam eriti populaarsed . Uuemad teooriad rõhutavad suhtlemise ning hoidekeele osatähtsust ja lapse enda aktiivsust keele omandmisel. Keele puudumise keskkonnas kasvanud lastel on hilisem keele omandamine väga raske, isegi võimatu. Katsed õpetada keeli inimahvidele näitavad, et nad on võimelised õppima ja kasutama 2-3 märgist koosnevaid järjestusi, jõudes sellega kaheaastase lapse tasemele .
Keel on tihedas seoses mõtlemisega ning teadmiste ja kogemuste omandamisega. Pole kahtlust, et keel tekkis ennekõike suhtlemisvahendina, kuid peale selle kasutame keelt veel mitmel muul otstarbel: mõtlemiseks, meeldejätmisel ja mällusalvestamisel, keele kaudu inimene kavandab ja juhib oma käitumist, keele kaudu inimesed koguvad ja annvad järgmistele põlvkondadele edasi oma kogemusi. Inimene ei mõtle üksnes keele kaudu, on olemas ka kujundlik või piltlik mõtlemine. Kuid on ka selline mõtlemine, mis on võimtu ilma keeleta . Niisugune mõtlemine kasutab mõisteid ehk sõnade tähendusi mõtlemisvahendina. Selle mõtlemise teel saab inimene üles ehitada niisuguseid maailmu , mida teised olendid ei tee. Karu ei mõtle mõminal ja koer ei mõtle haukudes. Inimene on ainuke, kes on teinud endale keelest suhtlemisvahendi kõrval ja mõtlemisvahendi. Kuna keel on kõige tähtsam märgisüsteem, mid inimene kasutab ja et samal ajal keeled on väga erinevad, siis on korduvalt välja tuldud oletusega, et inimese ettekujutlus maailmast ja tema mõtlemisviis peaksid olema mõjutatud sellest missugust keelt ta kõneleb. See on keelelise relatiivsuse oletus , mida tuntakse Sapiri- Whorfi hüpoteesina. Hüpoteesi pakkusid välja keeleuurijad Edward Sapir ja Benjamin Whorf . Indiaani keelte uurijatena märkisid nad, et maailma kujutamine nendes keeltes erineb sellest, kuidas inglise keel maailma kujutab. Enamikus maailma keeltes öeldakse, et tuul puhub . Seevastu indiaani keeltes ei ole khte sõna, millest üks oleks tuul ja teine puhub, vaid on üksainuke tegusõna tuulepuhumine, mida eesti keelde saab tõlkida vaid tuule ja puhumise abil. On väidetud, et kummalgi juhul on ettekujutlus maailmast või maailma ühest väikesest tükist erinev, kuna keeltes on see erinev. Eesti ja teistes meile tuttavamates keeltes on niisugune ettekujutlus, et tuul on selline asi, mis vahel puhub ja vahel ei puhu. Aga tuul on olemas eraldi puhumisest. Seevastu nendes indini keeltes, millele pöörasid tähelepnu Sapir ja Whorf, on loodusjõudude kujutamine täpsem, kuna nad pole ju olems niisugust tuult mis ei puhuks. Sedalaadi näidetele toetudes on väidetud, et keel peaks määrma maailma nägemise ja maailmast mõtlemise viisi. Maailma kujutmises on ühisosa maailma keelte vahel kindlasti suurem sellest, mis neid eristab. Suuremad erinevused mõtlemises ei ole tingitud mitte keelest, vaid pigem sellest, kuidas, mis viisil keelt mõtlemises kasutatakse.
Kust saab alguse keelekasutus, ning milline on keele struktuur, on lahti kirjutatud järgnevates peatükkides. Samuti on käesolevas töös välja toodud eraldi peatükk erinevatest kõneliikidest ning keele omandamisest.

Kõne sotsiaalne päritolu

Ei ole teada, millal inimene hakkas keelt kasutama; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene umber 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.
Keel on tekkinud ühistegevuseks tarvilikus suhtluses arvatavasti hilispaleoliitilikumis.
Sellel on peamiselt kaks funktsiooni:
1) Keel on inimestele omane häälikuil rajanev märgisüstem. See on tihedalt seoses mõtlemisega: sõnda ja laused võimaldavad kinnistada ja väljendada mõtlemise abstraktseid vorme (nt. mõisteid,otsustusi). Soes abstraktse mõtlemisega tagab keelele võimaluse edastada ,mis tahes teavet,kõiki inimeste teadmisi ja kujutlusi maailmast.
2) Teine peafunktsioon on tegelikkuse kajastamine:Keele abil kujundatakse,kinnistatakse ja liigitatakse kogemusi ja teadmisi objektiivse maailma kohta – seega on keel teabemahukas ühiskondliku mälu kandja.
Eristatakse kahte keele olemisvormi - süsteemi,kui eripärast koodi ja kõnet kui selle koodi rakendust.Suulist kõnet võivad saata ja mõnel määral asendadagi žestid.Kõneoskus pole kaasasündinud,vaid ühiskondlikust kohemusest sugenev võime.Selle närvitalituslik eeldus on inimaju vasakus poolkeras paiknev kõnekeskus,mis juhib nii kõne tekitamist kui vastuvõttu ( loomadel see puudub ).Keelel kui märgisüsteemil on meeleliselt tajutav vorm – väljendusplaan – ja meeleliselt mittetajutav sisu – sisuplaan,mis seostub vormi kaudu. Sotsiaalne pärimus algab juba looteeas,mil loode uurib teda ümbritsevat maailma ( toimub kognitiivne areng).
Sensoorsed (meeleelunditega seotud) võimed: Vastsündinud suudavad palju. Nt keeravad pead inimhääle suunas, tunnevad ära ema hääle, eelistavad seda teistele häältele. Ema hääl saab tuttavaks juba looteperioodil (loode hakkab sellele reageerima umbes 26.nädala lõpul). See, mida väike laps kogeb ja õpib, ei jää talle veel meelde, kuid sellega valmistatakse aju ette mõtlemise ja kõne arenguks. Hakatakse objektide ja nähtuste tähistamiseks kasutama sümboleid (sõnu).
Keele struktuur
Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud " keelepuu " eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik.
Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi.
Vaatamata keelte rohkusele on nende kõigi sisemine ehitus ja funktsioonid sarnased. Seepärast võib kõnelda keelest üldiselt. Keel on inimestele omane häälikuil põhinev märgisüsteem. Inimkeelel on viis üldist omadust:

osutamine – keelemärgid tähistavad ümbritseva maailma asju, seisundeid ja sündmusi;

tähendus – iga sõna või sõnakombinatsioon väljendab mingit mõtet või tähendust;

suhtlemine – keel on inimestevaheline ehk kommunikatiivne: see võimaldab suhelda;

konstruktiivsus – keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide (tähed ja sõnad) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada või mõista lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud ;

reeglid – keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide ( foneemide sõnade jne) järjestusi.
Peale eeltoodu on kõik keeled hierarhilise ülesehitusega. Keele väikemaks ühikuks on häälikud ehk foneemid , millest moodutatakse sõnu või sõnaosi (näiteks käändelõpp). Sõnad on omakorda lausete ehituskivideks. Lausetest võib kokku panna aga sidusa jutususe või peatüki.
Foneem on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda. Näiteks sõnad veri ja vari erinevad vaid ühe hääliku poolest. Eri keelter on erinev hulk foneeme (15 kuni 85).
Morfeemideks nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühikuid. Moreemid koosnevad indlas järjestuses olevatest foneemidest. Sõna koosneb tavaliselt ühe või enama morfeemi kombinatsioonist, näiteks eba-sõbra-lik. Morfeemi tunneb ära selle järgi, et ta on eri sõnades sarnase tähendusega. Tähendus ei ole mitte ainult tüvel (sõber), vaid ka teistel sõnaosadel, näiteks pöörde- ja käändelõppudel (-lik). Morfeemi ei saa enam väiksemateks tähenduslikeks ühikuteks jagada, ilma et tähendus kaoks.
Süntaks on reeglite kogu, mille alusel moodustatakse keeles tähenduslikke frase ja lauseid. Eesti keeles koosneb lause kahest põhifraasist: nimisõnafraasist ja tegusõnafraasist. Leksikaalse sisu analüüs huvitub sellest, missuguseid sünu kasutatakse, samuti sõnade suhtelises sageduses. Keele süntaktilist sisu analüüsides pööratakse tähelepanu, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid, keele-elementide kombineerimise reeglitele – grammatrikale. Analüüsides keele tähendust ehk semantilist sisu, tahetakse teada, mis on lausungi sisu.

Keele omadused

Konstruktiivne , loov – Igas keeles saab lõputul hulgal erinevalt koostatud lauseid. Kuidas käsi käib vms. Saab kasutada vaid selliseid sõnu, mis koosnevad foneemidest vms. Kõik asjad mida me saame öelda ühes keeles, saame seda öelda ka teistes keeltes. Loovuse potentsiaal on samasugune
Struktureeritud, reeglid-piirangud (strukturaalsed ja ettekirjutavad) – Reeglid ja piirangud; mis ehitavad üles keele, ja misssuguseid foneeme keel kasutab; kuidas saab neid kasutada ja kombineerida, ning kuidas mitte. Kombinatsioonide muutmine- võib viia uute tähendusteni. Reegli rikkumise kaudu tunneme ära, et keel ei ole emakeel . Lause struktuur on teistsugune kui teistes keeltes. Ettekirjutatavad reeglid- Igapäevaelus pole probleemiks kui alustatakse lauset ja vms sõnaga
Mõtestatud – Keeles olevatel sõnades on tähendus. Me eeldame, kui keeles kasutatakse erinevaid sõnu, siis peavad nad midagi tähendama. Tähendus võib viidata erinevate asjadele ja meenutada meile eri asju. Kiil- parmusööja- kiil- mida lüüakse asjadele vahele. Kassid söövad hiiri - hiired söövad kassi- sõnadel on sama tähendus, kuid mõte erinevalt aga kättesaadav
Osutav, viitav (referential) – Keeles on kasutusel suvalised sündmused mis viitavad teatud objektile . Kokkuleppe alusel on vastu võetud otsus, kus mingi sõna tähendab midagi. 4000-10000 keelt. Nt sõnad lõvi, erinevates keeltes tähendavad sama asja, kuid kirjapilt on erinev, sümbolid erinevad.. Oluline suvaline seos annab võimaluse märkida asju mida vb pole kunagi näinud, kui või mida pole maailmas olemas. Puudub reegel et sümbol peab olema sarnane
Inimestevaheline, suhtlemiseks (interpersonal) – Inimestevaheline, mida kasutatakse suhtlemiseks. Keele abil on võimalik edastada vajalikku infot- mõtteid, soove, emotsioone mäletusi jms. keele vahendusel on võimalik väga efektiivselt suunata teiste käitumist. Suhtlemise seisukohalt uuritakse ka seda, kuidas oma mõtteid teistele selgeks teha. Nt kui ütleme vihahoos et ma ei taha sind enam kunagi näha - on neid suhteid väga raske taastada.
Dünaamiline – Keeled muutuvad ja arenevad kasutamise käigus- kombineeritakse uusi sõnaühendeid ja erinevaid väljendeid.
Kõne areng lapsel
Kas lapse kõnelema õpe on oskuslik või bioloogiline? Me õpime kõnelema, sest me kuuleme mida meie ümber räägitakse, kuid ainult sellest ei piisa. Kõne omandatakse sarrustamise kaudu- vanemad kinnitavad oma lapse teatud häälitsusi reageeritakse nt naeratusele vms. Kasutusel ei saa olla ainult imiteerimisel, sest lapsed kasutavad selliseid sõnu, mida nad varem kuulnud pole. Lapsed teevad vigu, mida ei pea parandama ja millest lapsed õpivad. Nt võivad lapsed öelda ka ema karvase kasuka või isa karvamütsi kohta kiss või kiisu . Jagatud tähelepanu- laps vaatab kõigepealt täiskasvanud inimese pilku ja seejärel alles eset, millest räägitakse. Nt kui ema ütleb lapsele: „Näe, see on jänes“, siis vaatab laps kõigepealt ema, ema pilku ja emotsioone, seejärel vaatab jänest. Ülevaatlikuma pildi, kuidas kõne lapsel areneb, annab alljärgnev table.
Sünd –Keele õppimine algab sünni hetkest.Nad kuulavad  neile suunatud kõnet ja hakkavad nutma ootamatu , võõra või ebameeldiva heli või müra peale.
0-3 kuud – Beebid õpivad teie kõne suunas pead keerama ja naeratavad teie häält kuuldes. Näib, et nad suudavad 'ära tunda' tuttavad hääled ja lõpetavad selle peale nutu..
4-6 kuud – Kusagil neljanda ja kuuenda elukuu vahel vastavad/reageerivad imikud sõnale “ei“.  Nad reageerivad muutustele teie kõnetoonis ja mittekõnelistele häältele/helidele.
7-12 kuud – Selle perioodi teeb huvitavaks ja lõbusaks lapse kõne kiire areng. Laps hakkab ära tundma tuttavaid sõnu- issi, mõmmi, kännud jne ja hakkab reageerima lihtsamatele tuttavatele küsimustele- tahad juua? Või ettepanekutele- anna issile!
1-2 eluaasta – Laps mõistab lihtsamaid küsimusi (nt. kus mõmmi on?). Teie põnnile meeldib kuulata lihtsamaid lugusid, laulmist ja luuletusi. Sel ajal soovib laps tuttavat juttu , laulu või salmi kuulata/ korrata mitmeid kordi järjest.
Lapse kõne arengu erinevad perioodid
Imikute häälitsemine
Prototüübiteooria

• Karjumine
  
• Koogamine (3-5-nädalal), meeldivad situatsioonid
  
• Lalisemine (3-4-kuul) - kõne
  
• Esimesed sõnad (10 kuu-aasta)
  

• Anglin, Keil: prototüübiteooria --> esimeste sõnade
  

tähendused tuginevad prototüüpidele

• Teooria toetuseks : tüüpiliste vs ebatüüpiliste kategooria
  

liikmete kategoriseerimine
Ühe-sõna period
Pertseptuaalsed ja kontseptuaalsed
piirangud sõna
tähenduse õppimisel

• Maailma objektide kategoriseerimine ja baastase.
  
• Sõna tähistab baastaseme objekti
  
• Sõna tähistab tervikobjekti
  
• Igale objektile vastab oma sõna
  
• Lause struktuuri abi
  

• Mõistavad sõnu 5-8-kuuselt
  
• Esimesed sõnad (10 kuu-aasta)
  
• Nimisõnad-tegevused; žestid,
  

intonatsioon

• Üleüldistused ja alaüldistused
  
• Sõna või holofraas?
  
• Mõistavad lauseid (katsed)
  

Telegraaf-stiilis keel

• 2-sõnalised laused umbes 2a vanuses
  
• Sisaldavad: nimisõnad, omadussõnad, tegusõnad
  
• Vähe morfoloogilisi tunnuseid
  
• Õige grammatiline struktuur
  
• Miks laused lühikesed: funktsioonisõnu raske õppida;
  

kohandatud kõne; töömälu piirangud
Kõne areng eelkoolieas

• 2,5a laused pikemaks
  
• 3ndal eluaastal morfoloogilised tunnused
  
• Tüüpvead: reeglite üleüldistamine
  
• Tüüpvead: üleüldistamine: uute sõnade moodustamine
  
• Kasutavad vaatamata sellele, et vanemad neid tihti
  

parandavad
Kõne areng koolis

• Konteksti abi vähenemine - keele dekontekstualiseerimine.
  

Me ei räägi enam asjadest mis on olemas vaid räägitakse,
mis on kuskil. Asjad mida ei saa, ei hetkel katsuda.

• Sümbolite kasutamine kirjutamine, teadlikult hakatakse
  

selgeks tegema, et märkidel on tähendus.

• Abstraktne sõnakasutus- hüpoteetilised asjad, mida ei ole
  

võimalik näha või katsuda.

• “Koolikeele” õppimine, kus treenima hakatakse korrektselt
  

rääkimist. Tähendab, et rääkida tuleb täislausetega.
Ning juurde tulevad ka sõnad, mis erinevad igapäeva-
kasutusest. Nt füüs. mõiste jõud.

Kõne areng raskendatud tingimustes

Hundilapsed (Aveyroni metsik poiss; Kamala ja Amala)- kas kõne areng on kaasasündinud või on vajalik ka õppimine. Esimesed teadaolevad juhtumid, leiti lõuna pr 8-9 aa poiss, kes ei kõnelenud. Tuli välja et laps õppis üksikuid fraase ja sõnu kuid voolavat kõnet tal ei tekkinudki. 1920- india kamala ja amala- 18 a ja 1,5 a. nad kasvasid huntide pesas. Emahunt oli nad lapsendanud. Vanem tüdruk jooksis neljakäpukil sõi toorest liha ja urises. Neil ei olnud kõnet, keeldusid voodis magamast. Amala suri. Kamala suutis ära õppida sõnu, kuid ka tema polnud võimeline päris voolavalt kõnelema. Üheks takistuseks on see, et pole teada kuidas lapsed metsa satuvad. Vb neil oli mingi defekt, kes viidi metsa elama.
Isolatsioonis kasvanud lapsed ( Isabelle , Genie)- nad on kasvanud inimeste keskel, kuid täiesti eraldatud. 50ndad aastad. Isabelle oli 6 a kui ta leiti, ennem seda oli teda hoitud koguaeg peidus. Laps pidi iseseisvalt hakkama saada, teda ei koheldud halvasti. Tema ema oli kurt. Lapsel oli olemas toit , kuid puudus suhtlemine. Ta saavutas umbes 2 aastase lapse taseme. 8 aastaselt läks kooli ja polnud täheldada mittemingisuguseid keelelisi mahajäämisi. Keele arengut on võimalik tagantjärgi taastada. Genie- kelder , toolikülge seotud, keegi ei suhelnud temaga, tema peale tehti minimaalseid kulutusi- vesi ja leib. Peres oli vanaisa, kes arvas , et laps oli viga. Ta õppis ära sõnad ja sõnavara oli suur. Ta suutis kombineerida lauseid sõnadeks, kuid ta ei õppinud ära reegleid nt teine maja on koer. Vaata youtubest.
Kurtide viipekeele areng- kuni lalisemise perioodini on kurtidel sama areng. Edaspidi kaovad häälitsused ära. Kõigepealt õpivad lapsevanemad ära viipekeele ja seejärel hakkavad lapsega suhtlema . Viipekeele õppimine on sarnane keele arenguga. Laps õpivad viipekeele paremini kui tema vanemad.
Pimedate keele areng- kuulevad, kuid puudub info sellest, millest räägitakse. Perioodid toimuvad samamoodi, kuid sõnavara on puudulik ja sõnad ei oma talle mingisugust tähendust nt sinine taevas. Nad pole oma kõnes vabad. Sõnatähendused võivad olla erinevad. Nt vaata nüüd üles, meie pöörame pea aga pimedad tõstavad üles oma käed. Lausungid kujunevad samamoodi, kui sõnavara on 100 sõna hakatakse kasutama telegraafkeelt.
Kõne areng mudeli puudumisel- keelekeskkond pole kättesaadav. Nt kurtide laste koolkond, kus ei hakata viipekeelt arendama vaid kasvatatakse last nii, et nad oskaks lugeda huultelt.

Kõnetegevuse liigid

Kõnetegevusega on seotud kõnelemine, kuulmine , lugemine ning kirjutamine. Teisisõnu jaguneb kõnetegevus:

Monoloogiliseks kõneks – Kus põhiliigid on jutustus ja ümberjutustus, mille lapsed
omandavad keskmises ja eriti vanemas koolieelses eas. Ümberjutustus kui vahendatud tekstiloome on lapse jaoks ühest küljest lihtsam – ta peab andma edasi varem tajutud teksti; teisest küljest raskem, sest lapsed kaotavad tuttava teksti puhul kergesti huvi. Seega tuleb huvi äratada ja ülal hoida.
Monoloogilist kõnet kasutakse sel juhul kui on tegemist; sõnavõtuga, millegi kirjeldamisel või jutustamisel, loengu pidamisel või pikema repliigi esitamisel. Rääkija peab toetuma täies ulatuses iseendale , oma mälule, arutlusele. Monoloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult kavandatud sisuga.
Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes, ilma välise toeta. Monoloogi arendamiseks tuleb kavandada juhtmõte ja seda toetav arutlus, valida sobivaid väljendeid, hoiduda grammatilistest vigades, kavandada süntaktilise konstruktsioonid ja kõnefiguratsioonid. Monoloogilise kõne kõrge programeeritus ja tahtelisus ning nõrgast tagasisidest tulenev alateadlik pinge ,teevad selle pidamise üpris väsitavaks. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus, ilmekus, veenvus, mõjukus.

Dialoogiliseks kõneks - kus õpetamise käigus luuakse eeldused kirjeldamis- ja
jutustamisoskuste valdamiseks. Sellele aitab kaasa dialoogi sidusus: vestluse teemaga määratletud repliikide järgnevus ja loogilis-mõtteline omavaheline seos eri väljenduste vahel. Sellepärast on oluline, et lapsed õpiksid kõigepealt vestlema : kuulama kaasvestleja küsimust, reageerima sellele asjakohase kommentaari, küsimuse või tegevusega. Laps peaks juba lasteaias omandama teadmise, millal kuulata, millal rääkida ja kuidas teemast kinni pidada.
Dialoogilne kõne – Suur osa argipäevast suhtlusest leiab aset dialoogi vormis - kaks või enam osapoolte osalejaid. Kõneaktid on nüüd situatiivsed- tihedalt seotud selle konkreetse olukorraga, kus suhtlus toimub. Dialoogilne kõne on kontekstiline. Nt üksikud väited, ütlused, hinnangud on tihedalt seotud teistega . Elavas suhtluses esitatud väide, märkus või hinnang omandab oma tegeliku tähenduse vastavalt jutuajamise iseloomule . Dialoogi vormist võib paljust niigi selgest loobuda . See lubab kõne kokku suruda ja kõige ülemäärase- seletuste, kirjelduste, põhjenduste hinnangute- vältimise arvel aega kokku hoida.
Elavas suhtluses asendavad, rõhutavad või täiendavad sõnu sageli zestid ja miimika . Mõnikord avab öeldu sügavama tähenduse üksnes hääletoon või pilgu keel. Üksikul repliikidel võib olla dialoogis järgmisi tähendusi: toetamine, lubamine , sund, andekspalumine, kahetsemine, heakskiit , meelitamine, ähvardamine, ahvatlamine.
Dialoogiline kõne on valdavalt reaktiivne , spontaanselt teiste kõnelejate ütlustele reageeriv, sageli leiab kasutamist ehholaalia ja öeldu muudetud sõnastuses ülekordamine. Tihti kasutatakse täitesõnu ja väljenduskliseesid. Dialoogi repliigid voolavad otsekui iseendast. Dialoogi tulemuslikkust näitavad inimestevaheline mõistvus, arutluse ladusus ja köitvus, ärgas või pinev õhkkond ning vastastikune loominguline stimulatsioon.

Sisekõneks - Midagi kavatsedes, otsust kaaludes, probleemolukorda lahendades astume tihti
otsekui iseendaga vestlusesse. Keele ja mõtlemise uuringud on näidanud et sisekõne toimub mingeis universaalseis, kultuurist ja rahvusest sõltumatuis ühikus. Me arutleme, kaalutleme, esitame mingi asja kohta poolt- ja vastuargumente, noomime ning julgustame ennast. Sisekõnele on omane fragmentaarsus, katkendlikkus.
Iseendaga tekkiv dialoog on alati situatsiooniline, see tuleneb inimese akuutsetest vajadustest ning on seotud konkreetse olukorra või probleemülesandega.
Huvitav on märkida, et sisekõne ajal võib hoomata vaevumärgatavaid artikulatsioonielundite )huuled, keel) liigutusi. Endaga mõttes nõu pidamine toetab keerukamate võõrkeelsete väljendite otsingut ning on loomulikuks toeks kirjaliku teksti koostamisel.

Kirjalikuks kõneeks - Kirjaliku teksti loomes on ühist nii monoloogilise kui sisekõnega.
Tagasiside puudumise tõttu ei saa me oma arutlust üles ehitada teiste toele ja küsimustele kostmisele. Kirjalikku kõnet peetakse küsimusi ennetavaks, oletavaks ja kompenseerivaks. Laiemale lugejaskonnale mõeldud tekste iseloomustab püüd asjad üksipulgi lahti seletada, ära kirjeldada. See tuleneb püüdest teha oma tekst üldarusaadavaks. Üleskirjutatud kõnel on mitu alaliiki. Madalama sisemise organiseerituse korral tekib tekst jaokaupa, otsekui iseendale dikteeritult, kõrge organiseerituse korral voolavad sõnad vabalt ja vahetult, nagu iseendast paberile. Nn protsessikirjutamise võtte rakendamisel sünnib kirjalik tekst juhtmõtete üleskirjutamisel, üksikute lõikude suvalises järjekorras ülestähendamise, teksti silumise, kohendamise, täiendamise loomingulise protsessina. Sellega vabastatakse kirjatöö monoloogilise kõne kramplikust korralikkusest, püütakse sellesse tuua dialoogi vahetust ja erksust ning sisekõne siirust ja sügavust. Arvuti ning tekstitöötlusprogrammid lubavad protsessilist kirjutamist varasemast märksa laiemalt kasutusele võtta.
Kõne liik
Kõnele omased tunnused
Monoloogiline
Tahteline, mitte reaktiivne,
Suure organiseeritusega,
Põhineb millegi meenutamisel, nimetamisel, kirjeldamisel,
Väljendust saab mittesõnaliste vahenditega arusaadavaks muuta,
Kõne kuulajatelt ei saa vahetut orienteeritud tagasisidet
Dialoogiline
Ulatuslik tagasiside, Situatiivne, Kontekstiline,
Elliptiline, Kokkusurutud, Kasutab suhtlejate ühismälu, Kõrvalseisjale arusaamatu,
Reaktiivne, Vähese organiseeritusega,
Palju täitesõnu, kliseesid, sabloone,
Eeldab vastastikust suunamist, orienteerimist,
Sisaldab ohtrasti küsimuse-kostmisi,
Taotleb seisukohtade kõrvutamist, lähendamist,
Kõrge ekspressiivsusega,
Otsekui akvarell : öeldut on raske kustutada
Sisekõne
Iseendaga tekkiv dialoog ,
sisekõne toimub mingeis universaalseis,
kultuurist ja rahvusest sõltumatuis ühikus
Kirjalik kõne
Tahteline, Põhineb sisekõnel, seesmisel dialoogil
Nõutav väljenduse suurem täpsus,
Sõnum edastatakse ühepoolses korras,
Puudub vahetu tagasiside,
Kõrge keerukus , Kasutatakse stiilivõtteid,
Meenutab õlimaali, mida saab lõputult viimistleda. Eriti arvutil töötades.

Keel ilma helita

Sõnumeid on võimalik edastada nelja kommunikatsioonisüsteemi abil:
a) loomulik keel
b) tehiskeeled (näiteks noodikiri, matemaatilised tabelid ja arvutused)
c) visuaalne kommunikatsioon (näiteks pildid, diagrammid)
d) mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel
Kehakeele liigitamine
Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. Tänase päevani käivad vaidlused, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, geneetiliselt päritavad või on neid võimalik omandada. P. Ekman, kes uuris viie erineva kultuuri esindajate miimikat, kinnitas Darwini oletusi kaasasündinud zestidest. Ta tegi kindlaks, et teatud emotsioonide väljendamisel oli erinevate kultuuride esindajate näoilme sarnane. Uuringute põhjal on jõutud tulemuseni, et žeste saab liigitada järgmisel moel: kaasasündinud, geneetilised, omandatud ja kultuuriliselt tingitud. Kaasasündinud žestid on näiteks naeratamine , viha, kurbuse ja rõõmu väljendamine. Üheks geneetiliseks žestiks peetakse käte ristamist . Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude žestide tähendus on kultuuriliselt tingitud.
Põhilised suhtlemisžestid ja nende päritolu.
Põhilised suhtlemisžestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust – näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust.
Tänapäevased üldiselt mõistetavad žestid on näiteks õlgade kehitamine, mis tähendab seda, et inimene on nõutu või kui ta ei tea, millest on jutt. Sellel liigutusel on kolm osa – laialilaotatud käed, kehitatud õlad ning kergitatud kulmud. Ühe rahvuse mitteverbaal- ne keel võib erineda teise rahvuse mitteverbaalsest keelest. Nii näiteks tähendab pearaputus mõnel pool eitust. Samuti võib olla nii, et ühel liigutusel on ühe rahvuse jaoks mingi kindel tähendus, omamata teise rahvuse jaoks mingit mõtet.
Kehakeel
Kehakeelt võib psühholoogide arust võrrelda ükskõik missuguse keelega – ta koosneb nagu iga teine keel sõnadest ja lausetest. Iga liigutus sarnaneb sel juhul sõnaga, millel on olenevalt kontekstist erinev tähendus. Väga tähtis on liigutuste kooskõla.Ühel teatud liigutusel - nt käte ristamisel-, võib olla mitu tähendust, olenevalt kontekstist. Me ei saa interpreteerida seda liigutust üheselt, vaatlemata eelnevat ja järgnevat liigutust. Ei tohi kunagi kujundada muljet mingi üksikliigutuse puhul, vaid peab vaatlema nii eelnevat kui järgnevat liigustust, s.t liigutuste kogumit. Ainus erand on käte kiilukujuline asend, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi ja mida kasutavad enesekindlad inimesed, kes annavad samaaegselt teistele nõu. Üldiselt peetakse kiilukujulist asendit jaatavaks liigutuseks.
Me ei lävi teistega mitte ainult sõnade, vaid ka sõnatu keele (miimika, liigutused, poosid , silmside) abil. Üle 50 % vestluses omandatavast infost kannavad žestid ja miimika. Eristatakse 135 kehakeele väljendit ning koguni 85 pea- ja näoliigutust.
Mitteverbaalseid signaale kasutatakse isiklike suhete hoidmiseks ja loomiseks, sõnu aga väliste sündmuste kohta käiva informatsiooni vahetamiseks. Michael Argyle’i andmetel moodustab verbaalne osa 7%, hääletoon 38 % ning visuaalne osa kogunisti 55% terviksõnumist. Seega on kõnel võrreldes hääletooni ning mittesõnaliste kujunditega suhteliselt väiksem osa. Seetõttu ei tule ainult selle üle muretseda, mida me teistele räägime, vaid ka seda, kuidas me seda edastasime.
Kui inimese sõnad ning liigutused ei lange kokku, siis tuleks otsustada liigutustest saadud info kaudu, sest see on tõesem. Samamoodi võib liigutuste kogumit jälgides jõuda otsusele, et üks liigutus liigustuste kogumis ei ühti ehk liigutuste kogum pole vastavuses. See annab meile alust arvata, et inimene kas püüab varjata oma tegelikke tundeid või ta valetab. Niisiis, eduka suhtlemise aluseks on kehakeele vastavus kõnega – kui me ütleme üht, mõtleme aga teist, annab kehakeel vastandliku teate, ning kehakeelt tajutakse tõena ning peetakse kauem meeles.
Mitteverbaalse kommunikatsioon etendab eriti tähtsat osa igasugust liiki läbirääkimistel, olgu see siis tipp-poliitikute kohtumine või müügiagendi tegevus.
Viipekeel – on keel, kus akustiliste helide asemel kasutatakse erinevaid märke ( puudutus , kehakeel ja huulte liigutamine). Kõikide nende asjade koostööna (kehakeel, näoilme ja liigutused) saab kõneleja soravalt ja kiiresti edasi anda oma mõtteid ja ideid.
Viipekeelt kasutatakse enamasti kurtide ja tummade kogukondades, kus inimestel on raskusi kuulmisega või rääkimisega. Senikaua kuni leidub kurte inimesi areneb viipekeel edasi. Sadu erinevaid viipekeele liike kasutatakse erinevates riikides üle maailma. Mõned nedest on saanud ka üleüldise heakskiidu, teised aga ei oma mingit staatust.
Viipekeele ajalugu.
Esimesed üleskirjutused viipekeelest pärinevad aastast 1620 mil Juan Pablo Bonet avaldas Madriidis raamatu “Reducción de las letras y arte para enseñar a hablar a los mudos”( tähtede kaotamine ja kunst õpetada tummad rääkima). Seda raamatut peetakse esimeseks, mis õpetab viipekeelt kasutama kurtide ja tummade seas. Boneti märkide keelest innustatuna avaldas Charles-Michel de l'Épée esimese viipekeele tähestiku 18ndal sajandil, mis on peaaegu muutumatuna säilinud tänapäevani.
1775 aastal asutas Abbé de l'Épée esimese erkooli kurtidele Pariisis. Üks tema kuulsamaid õpilasi oli Laurent Clerc kes peale kooli lõppu läks tagasi Ühendriikidesse et koos Thomas Hopkins Gallaudetiga panna alus sealsetele kurtide koolidele.
Üldises mõistes on igal keelel olemas ka viipekeelne vastand. Rahvusvahelist viipekeelt, tuntud ka gestuno nime all, kasutatakse rahvusvahelistel üritustel. Näiteks kurtide olümpial või muudel rahvusvahelistel üritustele.
Üldistus helitust keelest
Keeleliselt on viipekeeled sama keerukad ja mitmekülgsed kui mistahes kõnekeeled. Proffesionaalsed keeleteadlased on uurinud paljusid erinevaid viipekeele vorme ja on leidnud et kõik nende omadused ja ülesehitus on võrdväärne kõnekeelega. Seega võib neid pidada täisvaartulikuks keeleks maailmas.
Üks tüüpilisemaid väärarvamusi on, et viipekeel sõltub kõnekeelest. Arvatakse et viipekeel on kõnekeel märkidena, või et viipekeele leiutasid ja võtsid kasutusele kuuljad.
Manuaaltähestik (käe tähemärgid) on tihti kasutusel viipekeeles. Kuid peamiselt kasutatakse neid nimede ja tehnilste terminite jaoks kuna igale sõnale pole märki viipekeeles.
Üldiselt ei sõltu viipekeel kõnekeelest, pigem läheb ta oma arengus teisi radu kui kõnekeel. Näiteks Briti ja Ameerika viipekeel on üksteiset vägagi erinevad kuigi kõnekeel on praktiliselt sarnane.

Kasutatud materjal:

„ Basic Psychology” Gleitman
„Psühholoogia gümaasiumile” Jüri Alliki
„Psühholoogia põhisuund” Anti Kidron
ENE 4.Osa (lk 416-417:Keel)
Internet :
http://en.wikipedia.org/wiki/Origin_of_language
http://www.perekool.ee/index.php?id=87677
20