Kunsti portfoolio (1)

Renessanss
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi. Tolleaegsete helgete peade arvates sündis just siis uuesti antiikaegne kultuur.
Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse . Tõusis huvi "maiste asjade", tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt.
Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze (tänu kultuurihuvilisele Medicite suguvõsale), 16. sajandiks kandus keskus aga paavstide asupaika Rooma ; suurt osa mängis siis ka Veneetsia .
15. sajandil puhkes õitsele ka Madalmaade (laias laastus praegused Belgia, Holland ja Luksemburg ) kultuur. Sarnaselt Itaaliale oli sealgi juurdunud uutmoodi, kaubandusel ja tootmisel põhinev majandus. Madalmaade kunst on võrreldes Itaaliaga palju vähem antiigist mõjutatud, soojem ja kodusem. Eriliselt särava jälje on jätnud Madalmaade maalikunst , seevastu sealne renessanssarhitektuur ja - skulptuur praktiliselt puuduvad.
Renessansiajastul tekkis murrang usklike inimeste teadvuses. Seni jagamatult valitsenud katoliku kirik jäi oma kivinenud tõekspidamistega, dogmadega jalgu uutele tuultele. Mitmel pool Euroopas sündisid liikumised, mis taotlesid usu taaslähendamist inimesele, mida ühiselt nimetatakse reformatsiooniks. Selle tulemusena puhkesid 16.sajandil verised ususõjad, milles eriti rängalt said kannatada Saksamaa ja Prantsusmaa. Reformatsiooni vaen katoliku kiriku tavade vastu sünnitas ka pildirüüste, milles hävisid paljude kirikute ja kloostrite kunstiväärtused.
Sellegipoolest oli tekkinud uudishimu ka reaalse maailma imede vastu, mis leidsid väljenduse teaduse hoogsas arenemises ja maadeavastustes ( meretee leidmine Indiasse ja Ameerika avastamine).
Renessansskunst levis rahutustele vaatamata ka mujal Euroopas. Kõige itaaliapärasem oli saksa kunsti üürike õitseaeg 16. sajandi alguses, enne reformatsioonist ja talurahva ülestõusust põhjustatud vapustusi..
Omapärane on prantsuse renessanss. Prantslased olid oma vallutussõdadega teinud lõpu Itaalia renessansile, kuid sealt saadud mõjud sulatasid nad edukalt kokku omaenese traditsioonidega.
Eestisse jõudis renessanss väga segasel ajal, 16. sajandil, mil oli käimas laastav ja pikaajaline Liivi sõda. Sellegipoolest leidub meilgi kauneid teoseid, mis enamasti on suguluses Rootsi väga omapärase renessanss-kunstiga.
Itaalia vanarenessanssi skulptuur
Renessanss-skulptuuri ajalugu alustatakse aastaga 1402, mil nooruke kullassepp Lorenzo Ghiberti (1378—1455) võitis Firenzes kujurite võistluse. Ta elutööks, millele kulus 50 aastat, sai ristimiskirikule kahe reljeefidega pronksukse valamine . Eriti teine uks tuli nii kaunis, et Michelangelo nimetas seda hiljem “ paradiisi väravaks”.
Renessansiajastul vabanes skulptuur ehituskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele , õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georg (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit - noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.
Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. Kuulsa kujuri Donatello (1386-1466) nõtket karjuspoissi kujutav “Taavet” on esimene alastisammas ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Donatelloga kutsub end võrdlema Andrea del Verrocchio (1435-1488), sest ka temal on “Taavet” ning samuti lõi ta teise ratsakuju renessansiaegses Itaalias - väejuht (e. kondotjeer- palgasõdurite pealik ) Colleoni monumendi Veneetsias. See on aga võimukam, karmim ja efektsem kui Donatello rahulikult mõjuv ratsakuju. Verrocchio lõi ka portree ühest mõjuvõimsamast mehest tolleaegses Itaalias- Lorenzo de Medicist, suurest humanistist ja kunstisõbrast, kelle valitsuse all Firenze Itaalia kultuurikeskuseks muutus.
Verrocchoi:Taavet
Donatello:Taavet
Itaalia vararenessanssi maalikunst
Maalikunsti tõi renessansiajastu palju uut. Nüüd lähtusid maalijad loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist ning palju muid oskusi. Nende uute teadmiste omandamise aeg oli just vararenessanss. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilist helget ja pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; käsutatakse puhtaid värvitoone. Naiivse põhjalikkusega on ära toodud kõik kujutatava sündmuse üksikasjad, tihti on tegelased paigutatud ridamisi ning eraldatud taustast selgete piirjoontega. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst.
Esimeseks vararenessansi maalijaks peetakse 28-aastaselt surnud Masaccio ’t (1401-1429), kes Firenzes oma freskodega saavutas sellise inimlike tunnete väljenduse, millist varem veel polnud nähtud. Masaccio värvid on tumedad ja sügavad, inimesed tema freskodel tugevamad ja tüsedamad kui gootiaegsetel maalidel, nii et nende kehade kumerus tundub olevat lausa kombatav.Edasi järgnes terve rida omanäolisi maalijaid. Leebe munk Fra Angelico (1387-1455) maalis harda usutundega, säravalt puhastes toonides freskosid, ohtralt kasutas ta seejuures kulda. Inimesed on tal veel gootilikult saledad , harukordselt hingelised on ta haprad enesessetõmbunud madonnad ja inglid.
Paolo Uccello (1397-1475) lõi värvikaid lahingupilte, kus ta mõnuga demonstreeris oma oskusi ratsude ja rüütlite keerukate pooside edasiandmises.
Vaikselt suursugused on Piero della Francesca (1416-1492) kindla ja lihtsa joonega freskod ning mehised tema portreed.
Kuidagi kõle meeleolu õhkub Andrea Mantegna (1431-1506) maalidelt. Nendel on selge, läbipaistev, nagu liikumatult paigalpüsiv õhk, elutult mõjuvad puud ning paljaste kaljudega maastikutaustad. Teravajoonelised, karmid ja nagu altpoolt nähtud on Mantegna inimesed.
Paljudelt tolleaegsetelt portreedelt vaatavad meile otsekohese ja rahuliku pilguga vastu teotahtelised renessansiinimesed. Vararenessansi portreedest on aga muide suur osa maalitud külgvaates- nn. Profiilis .Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessansi maalikunsti Sandro Botticelli ( 1447 -1510). See mahedate madonnapiltidega kuulsaks saanud kunstnik muutus peagi Medicite soosikuks. Temalt telliti muu seas ka kaks antiikmütoloogia-ainelist tahvelmaali. Üks neist on “Primavera” (“Kevad”) ning teine “Veenuse sünd”, mis kujutab ilu- ja armastusjumalannat just merevahust sündinuna. Neis luulelise meeleoluga piltides on peenust ja graatsiat, sujuvat liikumist ning kauneid hingestatud nägusid.
Itaalia vararenessanssi arhidektuur
Murrangulised muutused toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga . Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Teerajajaks võib pidada Filippo Brunelleschit (1377-1446), kelle loodud ehitised Firenzes (eriti Firenze toomkiriku kuppel ) ning antiikehitiste uuringud palju imetlejaid ja järgijaid leidsid.
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille- ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. palazzo 'd, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilmelised tänavafassaadid olid käetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Sellises vanemat tüüpi palazzo's elas ka Firenze mõjukaim perekond - rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid, kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palozzo'de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugusemaks ja pidulikumaks.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused. Sõnast palazzo tuleneb väljend palee
Ilmalike hoonete kõrval rajati ka kirikuid. Mantuas asuva Sant ' Andrea (Püha Andrease ) kiriku looja Leon Battista Alberti (1404-1472) sai tuntuks , kui põhjalik antiikehitiste uurija, tema töödest võtsid eeskuju hilisemad kõrgrenessansi arhitektid
Kõrgrenessanss
Kõrgrenessansi ajal nihkus kunsti raskuskese Rooma, sest paavstidest eriti, Julius II-st, said kunsti toetajad. Kõrgele järjele tõusis ehituskunst.
Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika, ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483- 1520 ) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
Irooniline küll, kuid indulgentside ( patukustutuskirjade ) müük, mis Martin Lutherit nõnda ärritas ja mida võib pidada usupuhastuse ehk reformatsiooni üheks ajendiks, oli mõeldud just selle kiriku ehituse rahastamiseks.
Veneetsia arhitekt Andrea Palladio ( 1508 -1580) võttis kõige otsesemalt eeskuju antiikarhitektuurist. Oma hooned kaunistas ta rohkete sammastega ning püüdis nad kujundada väliselt nii harmooniliste ja sümmeetrilistena, et tõi sageli ohvriks siseruumide otstarbeka paigutuse. Palladio teostel on tohutu mõju hilisemate aegade arhitektuurile, eriti klassitsismile.
Leonardo da Vinci ( 1452 —1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused, samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärineb ka esimene jalgratta joonis samuti oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist. Leonardo kuulsaimal maalil “ Mona Lisa” (ehk “ Gioconda ”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevini. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistvat.
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem valmis teha.Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas - Vatikani lossis asuva Sixtuse kabeli laemaal . Michelangelo veetis selle 40 m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri - need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täiuslikust inimesest. Kuid nende harmooniliste inimeste kohal hõljub nagu mingi rahutukstegev, kurjakuulutav õnnetuse eelaimus.
Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid. Ta kujutas harmoonilisi, terviklikke inimesi rahulikus helges ümbruses, taustaks suurejooneline arhitektuur või kaunid maastikud. Niisugused on Raffaeli madonnad - inimlikud ja siiski luulelised, sellised on tegelased hiiglaslikel paljufiguurilistel freskodel, millega Raffael kaunistas Vatikani lossi saalid (nn. stanza'd).
Prantsuse renessanss
Väga omapäraseks kujunes renessansskunst Prantsusmaal. Sõjaretkedel Itaaliasse nägid Prantsuse kuningad seal uuelaadilist kunsti ning soovides ka omal maal midagi selletaolist saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale “ümber istutada” itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire 'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515 . aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest. Äärmiselt huvitav on Chenonceaux' loss, mis oleks just nagu sillale ehitatud.
16. sajandi keskel alustati Pariisis Pierre Lescot ' (1510- 1578 ) juhtimisel uue Louvre 'i lossi ehitust. Selle selge ülesehitus ning peened kaunistused on mõjutanud ka nende meistrite tööd, kellel hilisematel aegadel on tulnud lossile uusi osi lisada - Louvre'i ehitus kestis nimelt aastasadu. Valmis sai loss alles 19. sajandi II poolel, täpsemalt 1878. Praegu asub selles hiiglaslikus hoones üks maailma suuremaid kunstimuuseume.
Uuelaadiline ja kõrgetasemeline oli prantsuse renessanss-skulptuur . Kuulsaim kujur Jean Goujon (u. 1510-1568) oli kaastegev Louvre'i ehituse juures. Tema töödes ühinesid prantsuslik peenus ja elav loomulikkus. Goujoni naisetüüp - nõtke, pikajalgne, väikese pea ja korrapärase sirge ninaga - on taaskasutamist leidnud paljude hilisemate prantsuse kunstnike poolt. Sellised olid ka Goujoni veekruusidega nümfid nn. «Süütute kaevu» reljeefidelt Pariisis.
Prantsuse skulptuuri parimaid jooni esindas ka Germain Pilon (u. 1535-1590). Haaravalt mõjub ta hauamonument kuningapaar Henri II-le ja meile juba tuttavast Firenze suguvõsast pärit Katariina di Medici’ile. Just suurtele tupsulistele kivipatjadele nõjatuvad poolalasti surnufiguurid sarkofaagil olid oma aja kohta harukordselt kujutatud. Nad oleksid nagu alles asja elus olnud, sest neist tundub veel õhkuvat elu soojust. Selle hauamärgi erakordsus saab selgeks siis, kui teada, et tol ajal oli sedalaadi töödes kombeks kujutada surma selle kõige võikamal kujul - kolpade ja luukeredena, mida katavad alles kõduneva keha osad.
Prantsuse maalikunstnikest olid kõige renessanslikumad isa ja poeg Jean Clouet (1485- 1541 ) ning François Clouet (1522- 1572 ) - mõlemad õuekunstnikud. Isa Jean töötas François I juures ning temale võlgneme tänu suurepärase renessansikuninga portree eest. Suurejoonelisena ja rahulolevana oma siidiläikelises kollase-musta mustriga puhevil rüüs, esindab kuningas tõesti uue ajastu, renessansiajastu inimest.
Barokk
Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja toreduseihalus.
Sellised tunnused on kõige selgemini nähtavad katoliku kiriku mõju all olevates maades - Itaalias, Hispaanias, Madalmaade lõunaosas (ehk Flandrias) ja Lõuna-Saksamaal. Nimetagem seda lühiduse ja selguse mõttes pärisbarokiks.
16. sajandi suurte ususegaduste ajal sai katoliku kirikule selgeks, et reformatsiooni ajal kaotatud koha tagasivõitmiseks inimeste südames tuleb muutuda. Käivitus nn. vastureformatsioon , mille käigus katoliiklus üritas end inimestele taas lähedaseks muuta arusaadavaks teha. Reformiti nii jumalateenistuse korda, kiriklikku kirjandust, kooliharidust jne.
Heaks propagandarelvaks osutus taevaseid kõrgusi maa peale manav kunst, seda enam, et paljud reformeeritud usulahud kiriklikku kunsti silma otsaski ei kannatanud (tuletagem meelde pildirüüstet).
Jälle sai oluliseks kirikute rajamine ja nende kaunistamine seina- ja altarimaalidega. Paljud barokk-kirikud on seest nii kaunid, et tollasel lihtsurelikul võis tõesti tekkida tunne, et ta on paradiisi sattunud.
Barokk pidas oluliseks ka ilmaliku võimu ülistamist. Rajati palju paleesid, avalikke hooneid, hoolega kujundatud väljakuid ja suurejoonelisi monumente .
Sedalaadi barokk juurdus ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas, kus seda hispaania koloniaalstiiliks nimetatakse.
Itaalia meistrite kaudu jõudsid mõjud samuti seni eraldi olnud Venemaale, mille valitseja Peeter I 17. sajandi algul suure uuendamisliikumise algatas, nö. akna Euroopasse raius.
 
 
Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Carlo Maderna ( 1556 -1629) loodud Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad. See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud , maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised žestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Sageli kuulus skulptuur lahutamatult kokku arhitektuuriga. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Hollandi kunst
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland (põhjapoolsed Madalmaad) sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Seetõttu ei maksa hollandi kunstist otsida ka arhitektuuri ja maalikunstialaseid suurteoseid- neile kunstiliikidele ei pööratud seal suuremat tähelepanu. Seda võimsam, mõjurikkam ja imetlusväärsem on aga Hollandi 17. sajandi maalikunst.
Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama “väikesteks hollandlasteks”, ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati žanri- ehk olustikumaali . Pieter de Hooch (1629- 1684 ) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õuesid.
Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632- 1675 ) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu.
Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617— 1681 ) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole. Žanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid, nagu Jan Steen (1626- 1679 ) või Adriaen van Ostade (1610— 1685 ) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi, siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas.
Elumõnude näitamise ülesannet teenisid ka natüürmordid. Kallid hõbenõud, kristallpeekrid, läbi-paistavad klaasid või siis tumedal taustal erendavad lillekimbud, vaagnad küpse puuviljaga, mida võluva pisiasjana täiendab mõni putukas või liblikas , samuti terved laua-täied jahisaaki - selliseid asju armastati kujutada neil piltidel. Imehästi on hollandi natüürmortidel edasi antud erinevate esemete materjal.
Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalide loojad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682
Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal. Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised. Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid. Selliseid pilte lõi ka kuulsaim tolleaegne portretist Frans Hals (1580- 1666 ). Peamiselt maalis ta aga värvikamaid tüüpe: kõrtsikülastajaid, mustlasi, suurte pitskraede ja säärikutega ohvitsere, palgasõdureid jne. Halsi töödes on palju elurõõmu ja loomulikkust, eriti hästi õnnestusid tal naervad inimesed. Oma aja kohta ebatavaliselt lopsakas ja hoogne oli Halsi maalimisviis.Üks kõigi aegade suurimaid maalijaid on Rembrandt (1606—1669).
Barokk Eestis, Venemaal ja Rootsis
Põhjamaiselt tagasihoidlikum oli barokkstiil Põhja-Euroopas, ka meil Eestis. Ohtralt ehitati juba Rootsi võimu ajal Narvas. Sealsed väheldased ja lihtsad, kuid oma raidportaalide, ärklite ja muude kaunistustega kenalt ja koduselt mõjuvad kaupmehemajad hävisid II maailmasõja ajal. Barokseid kirikuid leidub Pärnus.
17. sajandil hakati püstitama barokseid tornikiivreid ka vanematele kirikutele. Sellised tornikiivrid kroonivad praegu näiteks Tallinna Niguliste ja Pühavaimu kirikuid ning ka Raekoda .
18. sajandi algul lülitus üleeuroopalisse kultuuriringi ka seni kunstis omaette arenenud Venemaa. Tsaar Peeter I kutsus välismaalt arhitekte ja kunstnikke, saatis vene meistreid välismaale õppima. Lühikese ajaga arenes välja omapärane ja kõrgetasemeline vene barokk. Neeva jõe aarde uut pealinna Sankt-Peterburgi (lühidalt Peterbur) rajades said arhitektid vabalt luua suuri võimsaid ansambleid. Kuni tänaseni on see üks kunstipärasemalt planeeritud linnu maailmas. Sealsetest arhitektidest nimekaim, itaalia päritoluga Bartolommeo Rastrelli (1700-1771) kavandas Talvepalee, kus praegu asub osa Ermitaažist, maailma ühest suuremast kunstimuuseumist. Peterburi lähedale ehitati mitmeid suveresidentse, millest tuntuim on Peterhof (praegu Petrodvorets) omapärase puskkaevude kaskaadiga.
Kui varem Eesti kuulus Euroopa ääremaadele, siis pärast liitmist Venemaaga aastal 1710 osutus ta järsku võimsa suurriigi pealinna lähistel asuvaks. See tähendas suurejoonelisemat suunda ka meie ehitustegevuses, millest annab tunnistust Kadrioru loss - nime said loss ja selle ümber laiuv park valitsejanna Katariina I järgi. Lossi kavandas itaallane Niccolo Michetti .
 
 
Michetti. Kadrioru loss
Jekaterina kirik Pärnus
Roosna- Alliku mõis Järvamaal
Klassitsism ja romantsim
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhidektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia ,
Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näit. Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause ), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.
Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad . Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.
Romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino ) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik.
Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Arhitektuuris on romantismiajastule iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Sisukord

• Renessanss
  
• Itaalia vararenessanssi skulptuur
  
• Itaalia vararenessanssi maalikunst
  
• Itaalia vararenessanssi arhidektuur
  
• Kõrgrenessanss
  
• Prantususe renessanss
  
• Barokk
  
• Hollandi kunst
  
• Barokk Eestis, Venemaal ja Rootsis
  
• Klassitsism ja romantism