Itaalia renessanss (0)

Sisukord:

• Sissejuhatus ( 2.lk )
  
• Itaalia vararenessansi arhitektuur ( 3.lk )
  
• Itaalia vararenessansi maalikunst ( 4.lk )
  
• Itaalia kõrgrenessansi arhitektuur ( 5.lk )
  
• Itaalia kõrgrenessansi suurmeistrid ( 6.-8.lk )
  
• Kasutatud kirjandus ( 9.lk )
  

SISSEJUHATUS
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi. Tolleaegsete helgete peade arvates sündis just siis uuesti antiikaegne kultuur.
Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad .
Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze (tänu kultuurihuvilisele Medicite suguvõsale), 16. sajandiks kandus keskus aga paavstide asupaika Rooma ; suurt osa mängis siis ka Veneetsia .
Omapärane on prantsuse renessanss. Prantslased olid oma vallutussõdadega teinud lõpu Itaalia renessansile, kuid sealt saadud mõjud sulatasid nad edukalt kokku omaenese traditsioonidega. Eestisse jõudis renessanss väga segasel ajal, 16. sajandil, mil oli käimas laastav ja pikaajaline Liivi sõda. Sellegipoolest leidub meilgi kauneid teoseid, mis enamasti on suguluses Rootsi väga omapärase renessanss-kunstiga.
Itaalia renessanss jaotatakse ajaliselt tavaliselt kaheks:

• 15. sajand - vararenessanss - itaaliakeelne, ka muus maailmas laialt levinud nimetus quattrocento
  
• 16. sajand - kõrgrenessanss – cinquecento.
  

ITAALIA VARARENESSANSI ARHITEKTUUR
Murrangulised muutused toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga. Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille - ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. palazzo 'd, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilmelised tänavafassaadid olid käetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused. Sõnast palazzo tuleneb väljend palee .
ITAALIA VARARENESSANSI MAALIKUNST
Maalikunsti tõi renessansiajastu palju uut. Nüüd lähtusid maalijad loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist ning palju muid oskusi. Nende uute teadmiste omandamise aeg oli just vararenessanss. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilist helget ja pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; kasutatakse puhtaid värvitoone. Tihti on tegelased paigutatud ridamisi ning eraldatud taustast selgete piirjoontega. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst.
Esimeseks vararenessansi maalijaks peetakse 28-aastaselt surnud Masaccio ’t (1401-1429), kes Firenzes oma freskodega (värskele niiskele krohvipinnale maalitud pilt) saavutas sellise inimlike tunnete väljenduse, millist varem veel polnud nähtud. Masaccio värvid on tumedad ja sügavad, inimesed tema freskodel tugevamad ja tüsedamad kui gootiaegsetel maalidel, nii et nende kehade kumerus tundub olevat lausa kombatav.
Edasi järgnes terve rida omanäolisi maalijaid. Leebe munk Fra Angelico ( 1387 -1455) maalis harda usutundega, säravalt puhastes toonides freskosid, ohtralt kasutas ta seejuures kulda. Inimesed on tal veel gootilikult saledad , harukordselt hingelised on ta haprad enesessetõmbunud madonnad ja inglid .
Paolo Uccello (1397-1475) lõi värvikaid lahingupilte, kus ta mõnuga demonstreeris oma oskusi ratsude ja rüütlite keerukate pooside edasiandmises.
Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessansi maalikunsti Sandro Botticelli ( 1447 - 1510 ). See mahedate madonnapiltidega kuulsaks saanud kunstnik muutus peagi Medicite soosikuks. Üks tema maalidest on “ Primavera ” (“Kevad”) ning teine “Veenuse sünd”, mis kujutab ilu- ja Sandro Botticelli. „Primavera“ kujutab armastusjumalannat just merevahust sündinuna. Neis luulelise meeleoluga piltides on peenust ja graatsiat, sujuvat liikumist ning kauneid hingestatud nägusid.
ITAALIA KÕRGRENESSANSI ARHITEKTUUR
Kõrgele järjele tõusis ehituskunst . Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika , ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483- 1520 ) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
Püha Peetruse kirik Roomas
ITAALIA KÕRGRENESSANSI SUURMEISTRID
Kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit, kelle elutöös peegeldub kogu see huvitav kunsti ja kultuurijanune ajastu. Need meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Kaks esimest neist olid niivõrd mitmekülgsed, et nende puhul on raske otsustada millisel kunstialal nende saavutused kõige suuremad. Ka võib suurmeistrite kilda arvata veneetslase Tiziani .
Kõige tüüpilisemad kõrgrenessansi maalid on väga tasakaalustatud ülesehitusega, neist hoovab väärikat rahu ja enesekindlust.
Leonardo da Vinci ( 1452 —1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused , samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärineb ka esimene jalgratta joonis samuti oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist.
Leonardo töötas peamiselt Milano hertsogi juures inseneri , arhitekti ja kunstnikuna; mitmekülgsus jättis talle kahjuks vähe aega kunsti jaoks. Ühe Milaano kloostri söögisaali seinale maalis ta - õnnetuseks aga halvasti püsivate värvidega - suure “Püha õhtusöömaaja”. Tänu oskuslikule perspektiivikasutusele õnnestus tal selles töös eriti hästi ruumi kujutamine. Nüüdseks on see tolle aja kohta haruldaselt huvitava ülesehitusega maal osaliselt riknenud.
Leonardo kuulsaimal maalil “ Mona Lisa” (ehk “ Gioconda ”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevini. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistvat.
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem valmis teha.
Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas - Vatikani lossis asuva Sixtuse kabeli laemaal . Michelangelo veetis selle 40 m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri - need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täiuslikust inimesest.
Suur fresko sama kabeli idaseinal, mille Michelangelo maalis 30 aastat hiljem, on aga hoopis rahutu ning isegi sünge. See kujutab viimset kohtupäeva, kus Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle. Tema käskival käeviipel langevad patuste üksteisesse põimunud, vägivaldsetes poosides kehad mäsleva voona põrgusse. Selles maalis pole enam jälgegi kõrgrenessansile omasest rahust ja selgusest ning siin on Michelangelo jõudnud juba järgmise kunstistiili - baroki piirimaile. Figuurid neil maalidel on haruldaselt tugevad ja musklilised, meenutades nagu ülevärvitud skulptuure. Ilmselt avaldus siin see, et Michelangelo oli ka suurepärane kujur .
Ise pidaski ta end eelkõige skulptoriks. Tema 5,5 m kõrgune võitluseks valmistuva Taaveti kuju on Donatello ja Verrocchio samanimeliste, leebelt mõjuvate töödega võrreldes hoopis jõulisem, isegi vägivaldne.
Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid.
Ta kujutas harmoonilisi, terviklikke inimesi rahulikus helges ümbruses, taustaks suurejooneline arhitektuur või kaunid maastikud. Niisugused on Raffaeli madonnad - inimlikud ja siiski luulelised, sellised on tegelased hiiglaslikel paljufiguurilistel freskodel, millega Raffael kaunistas Vatikani lossi saalid (nn. stanza'd).
Raffaeli tuntuimaid maale on “Sixtuse madonna” - kullakast helendusest astub seal kergel sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud ideaalse täiuslikkusega.
Täiesti omalaadne oli maalikunst Veneetsias. Sellesse saartele ehitatud linna ei sobinud freskomaal niiskuse tõttu, nii et varem kui mujal Itaalias omandati seal Madalmaadelt pärinev, mugavam ja suuremaid võimalusi pakkuv õlivärvitehnika. Veneetsia maalijate ühisjooneks on erilised soojad kullakad toonid ning pidulik meeleolu.
Tizian (1477—1576) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on pidulikud , suurejoonelised, rikkaliku ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreedes andis ta oskuslikult edasi inimese iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu Euroopa õukondades ning mitmete valitsejate ja tuntud isikute välimust teame just tänu tema maalitud portreedele. Tizian oli suur värvimeister, värvid hakkasid tema maalidel soojalt ja elavalt hõõguma, tolle aja kohta väga kerge, vaba ning hoogne oli Tiziani pintslitöö.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/
Google pildiotsing
Miksike
http://www.miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fwww.miksike.ee%252Fdocs%252Freferaadid2006%252Frenessanss_2006_liinametskula.ht m