Renessanss ja Barokk (4)

Kuressaare Ametikool
Aärikoolituse osakond

Arvutiteenidus

Renessanss ja barokk

Referaat
Õpetaja:
Urve Pulk
Kuressaare 2006

RENESSANSS

Sissejuhatus

Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi. Tolleaegsete helgete peade arvates sündis just siis uuesti antiikaegne kultuur.
Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse . Tõusis huvi "maiste asjade", tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt.
Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze (tänu kultuurihuvilisele Medicite suguvõsale), 16. sajandiks kandus keskus aga paavstide asupaika Rooma; suurt osa mängis siis ka Veneetsia .
15. sajandil puhkes õitsele ka Madalmaade ( laias laastus praegused Belgia, Holland ja Luksemburg ) kultuur. Sarnaselt Itaaliale oli sealgi juurdunud uutmoodi, kaubandusel ja tootmisel põhinev majandus. Madalmaade kunst on võrreldes Itaaliaga palju vähem antiigist mõjutatud, soojem ja kodusem. Eriliselt särava jälje on jätnud Madalmaade maalikunst , seevastu sealne renessanssarhitektuur ja - skulptuur praktiliselt puuduvad.
Renessansiajastul tekkis murrang usklike inimeste teadvuses. Seni jagamatult valitsenud katoliku kirik jäi oma kivinenud tõekspidamistega, dogmadega jalgu uutele tuultele. Mitmel pool Euroopas sündisid liikumised, mis taotlesid usu taaslähendamist inimesele, mida ühiselt nimetatakse reformatsiooniks. Selle tulemusena puhkesid 16.sajandil verised ususõjad, milles eriti rängalt said kannatada Saksamaa ja Prantsusmaa. Reformatsiooni vaen katoliku kiriku tavade vastu sünnitas ka pildirüüste, milles hävisid paljude kirikute ja kloostrite kunstiväärtused.
Sellegipoolest oli tekkinud uudishimu ka reaalse maailma imede vastu, mis leidsid väljenduse teaduse hoogsas arenemises ja maadeavastustes ( meretee leidmine Indiasse ja Ameerika avastamine).
Renessansskunst levis rahutustele vaatamata ka mujal Euroopas. Kõige itaaliapärasem oli saksa kunsti üürike õitseaeg 16. sajandi alguses, enne reformatsioonist ja talurahva ülestõusust põhjustatud vapustusi..
Omapärane on prantsuse renessanss. Prantslased olid oma vallutussõdadega teinud lõpu Itaalia renessansile, kuid sealt saadud mõjud sulatasid nad edukalt kokku omaenese traditsioonidega.
Eestisse jõudis renessanss väga segasel ajal, 16. sajandil, mil oli käimas laastav ja pikaajaline Liivi sõda. Sellegipoolest leidub meilgi kauneid teoseid, mis enamasti on suguluses Rootsi väga omapärase renessanss-kunstiga
VARARENESSANSS
ARHITEKTUUR
Murrangulised muutused toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga . Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Teerajajaks võib pidada Filippo Brunelleschit (1377-1446), kelle loodud ehitised Firenzes (eriti Firenze toomkiriku kuppel ) ning antiikehitiste uuringud palju imetlejaid ja järgijaid leidsid.
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille- ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused.
Ilmalike hoonete kõrval rajati ka kirikuid. Mantuas asuva Sant' Andrea (Püha Andrease) kiriku looja Leon Battista Alberti (1404-1472) sai tuntuks , kui põhjalik antiikehitiste uurija, tema töödest võtsid eeskuju hilisemad kõrgrenessansi arhitektid.
SKULPTUUR
Renessanss-skulptuuri ajalugu alustatakse aastaga 1402 , mil nooruke kullassepp Lorenzo Ghiberti (1378—1455) võitis Firenzes kujurite võistluse. Ta elutööks, millele kulus 50 aastat, sai ristimiskirikule kahe reljeefidega pronksukse valamine . Eriti teine uks tuli nii kaunis, et Michelangelo nimetas seda hiljem “ paradiisi väravaks”.
Renessansiajastul vabanes skulptuur ehituskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele, õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georg (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit - noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.
Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. Kuulsa kujuri Donatello (1386-1466) nõtket karjuspoissi kujutav “Taavet” on esimene alastisammas ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Donatelloga kutsub end võrdlema Andrea del Verrocchio (1435-1488), sest ka temal on “Taavet” ning samuti lõi ta teise ratsakuju renessansiaegses Itaalias - väejuht (e. kondotjeer- palgasõdurite pealik ) Colleoni monumendi Veneetsias. See on aga võimukam, karmim ja efektsem kui Donatello rahulikult mõjuv ratsakuju. Verrocchio lõi ka portree ühest mõjuvõimsamast mehest tolleaegses Itaalias- Lorenzo de Medicist, suurest humanistist ja kunstisõbrast, kelle valitsuse all Firenze Itaalia kultuurikeskuseks muutus.
MAALIKUNST
Maalikunsti tõi renessansiajastu palju uut. Nüüd lähtusid maalijad loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist ning palju muid oskusi. Nende uute teadmiste omandamise aeg oli just vararenessanss. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilist helget ja pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; käsutatakse puhtaid värvitoone. Naiivse põhjalikkusega on ära toodud kõik kujutatava sündmuse üksikasjad, tihti on tegelased paigutatud ridamisi ning eraldatud taustast selgete piirjoontega. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst.
Esimeseks vararenessansi maalijaks peetakse 28-aastaselt surnud Masaccio ’t (1401-1429), kes Firenzes oma freskodega saavutas sellise inimlike tunnete väljenduse, millist varem veel polnud nähtud. Masaccio värvid on tumedad ja sügavad, inimesed tema freskodel tugevamad ja tüsedamad kui gootiaegsetel maalidel, nii et nende kehade kumerus tundub olevat lausa kombatav.
Edasi järgnes terve rida omanäolisi maalijaid. Leebe munk Fra Angelico (1387-1455) maalis harda usutundega, säravalt puhastes toonides freskosid, ohtralt kasutas ta seejuures kulda. Inimesed on tal veel gootilikult saledad , harukordselt hingelised on ta haprad enesessetõmbunud madonnad ja inglid .
Paolo Uccello (1397-1475) lõi värvikaid lahingupilte, kus ta mõnuga demonstreeris oma oskusi ratsude ja rüütlite keerukate pooside edasiandmises.
Vaikselt suursugused on Piero della Francesca (1416-1492) kindla ja lihtsa joonega freskod ning mehised tema portreed.
Kuidagi kõle meeleolu õhkub Andrea Mantegna (1431-1506) maalidelt. Nendel on selge, läbipaistev, nagu liikumatult paigalpüsiv õhk, elutult mõjuvad puud ning paljaste kaljudega maastikutaustad. Teravajoonelised, karmid ja nagu altpoolt nähtud on Mantegna inimesed.
Paljudelt tolleaegsetelt portreedelt vaatavad meile otsekohese ja rahuliku pilguga vastu teotahtelised renessansiinimesed. Vararenessansi portreedest on aga muide suur osa maalitud külgvaates- nn. profiilis .
Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessansi maalikunsti Sandro Botticelli ( 1447 -1510). See mahedate madonnapiltidega kuulsaks saanud kunstnik muutus peagi Medicite soosikuks. Temalt telliti muu seas ka kaks antiikmütoloogia-ainelist tahvelmaali. Üks neist on “Primavera” (“Kevad”) ning teine “Veenuse sünd”, mis kujutab ilu- ja armastusjumalannat just merevahust sündinuna. Neis luulelise meeleoluga piltides on peenust ja graatsiat, sujuvat liikumist ning kauneid hingestatud nägusid.
BAROKK

Sissejuhatus

Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja toreduseihalus.
Sellised tunnused on kõige selgemini nähtavad katoliku kiriku mõju all olevates maades - Itaalias, Hispaanias, Madalmaade lõunaosas (ehk Flandrias) ja Lõuna-Saksamaal. Nimetagem seda lühiduse ja selguse mõttes pärisbarokiks.
16. sajandi suurte ususegaduste ajal sai katoliku kirikule selgeks, et reformatsiooni ajal kaotatud koha tagasivõitmiseks inimeste südames tuleb muutuda. Käivitus nn. vastureformatsioon , mille käigus katoliiklus üritas end inimestele taas lähedaseks muuta arusaadavaks teha. Reformiti nii jumalateenistuse korda, kiriklikku kirjandust, kooliharidust jne.
Heaks propagandarelvaks osutus taevaseid kõrgusi maa peale manav kunst , seda enam, et paljud reformeeritud usulahud kiriklikku kunsti silma otsaski ei kannatanud (tuletagem meelde pildirüüstet).
Jälle sai oluliseks kirikute rajamine ja nende kaunistamine seina- ja altarimaalidega. Paljud barokk-kirikud on seest nii kaunid , et tollasel lihtsurelikul võis tõesti tekkida tunne, et ta on paradiisi sattunud.
Barokk pidas oluliseks ka ilmaliku võimu ülistamist. Rajati palju paleesid, avalikke hooneid, hoolega kujundatud väljakuid ja suurejoonelisi monumente .
Sedalaadi barokk juurdus ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas, kus seda hispaania koloniaalstiiliks nimetatakse.
Itaalia meistrite kaudu jõudsid mõjud samuti seni eraldi olnud Venemaale, mille valitseja Peeter I 17. sajandi algul suure uuendamisliikumise algatas, nö. akna Euroopasse raius.

Arhitektuur

Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealtkirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Carlo Maderna (1556-1629) loodud Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad. See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Üleeuroopalise kuulsuse saavutas Lorenzo Bernini (1598-1680), kelle käe all sai lõpliku lihvi Rooma Püha Peetri kirik . Tema kujundas kirikuesise väljaku, muutis tunduvalt renessanssmeistrite kavandatud hoonet ja teostas sisekujunduse.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika , kuid uudselt ümberkujundatuna. Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn. Zwinger Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad.
SKulptuur
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud , maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised žestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Sageli kuulus skulptuur lahutamatult kokku arhitektuuriga. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Silmapaistvaim 17. sajandi skulptor oli ka ahitektina tuntud itaallane Lorenzo Bernini (1598-1680). Ta tuntumad skulptuurid on antiikaineline röövimisstseen valgusejumala Apolloni ja nümf Daphnega, samuti ka altarikuju “Püha Theresa ekstaas” ühes Rooma kirikus. Oma maaliliste, marmorist väljaraiutud pilvedega ning nagu tuule käes voogavates rõivastes tegelastega väljendab see tundeid rõhutav teos väga selgelt barokkskulptorite taotlusi.
Täiesti erandlikku skulptuurilaadi harrastati 17. sajandil Hispaanias. Sealsetele värvitud puuskulptuuridele lisati suurema loomulikkuse saavutamiseks klaassilmad ja kristallpisarad ning mõnikord pandi kujudele isegi päris riided selga.
KASUTATUD KIRJANDUS
Illustreeritud lasteentsüklopeedia
Õhtumaade muusikalugu I
Renessanss (Dorling Kindersley)
http://et.wikipedia.org
http://www.paideyg.ee
Kunstiraamat noortele