Renessansskunst (4)

Keila Gümnaasium
Referaat
Renessansskunst
Koostas: Kati Lilienthal
Keila 2008
Vararenessanss
Arhitektuur
Murrangulised muutuses toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutised endiselt seotuks ristiusu kirikuga. Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Teerajajaks võib pidada Filippo Brunelleschit (1377-1446), kelle loodud ehitised Forenzes (eriti Firenze toomkiriku kuppel ) ning antiikehitiste uuringud palju imetlejaid ja järgijaid leidsid .
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille- ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäid tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. Palazzo ’d, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilimelised tänavafassaadid olid kaetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Sellises vanemat tüüpi palazzo’s elas ka Firenze mõjukam perekond- rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid, kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palazzo’de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugumaks ja pidulikumaks.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused. Sõnast palazzo tuleneb väljend palee .
Ilmalike hoonete kõrvale rajati ka kirikuid. Mantuas asuva Sant ’Andrea (Püha Andreas ) kiriku looja Leon Battista Alberti (1404-1472) sai tuntuks , kui põhjalik antiikehitiste uurija, tema töödest võtsid eeskuju hilisemad kõrgrenessansi arhitektid.
Skulptuur
Renessanss -skulptuuri ajalugu alustatakse aastaga 1402 , mil nooruke kullassepp Lorenzo Ghiberti (1378-1455) võitis Firenzes kujurite võitluse. Ta elutööks, millele kulus 50 aastat, sai ristimiskirikule kahe reljeefidega pronksukse valamine . Eriti teine uks tuli nii kaunis, et Michelangelo nimetas seda hiljem” paradiisi väravaks”.
Renessansiajastul vabanes skulptuur ehitiskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele , õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georgi (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit-noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.
Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. Kuulsa kujuri Donatello (1386-1466) nõtket karjuspoissi kujutavat ”taavet” on esimene alastisammas ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Donatelloga kutsub end võrdlema Andrea del Verrocchio (1435-1488), sest ka tema on ka ”Taavet” ning samuti lõi ta teiste ratsakuju renessansiaegses Itaalias- väejuht (e. kondotjeer-palgasõdurite pealik ) Colleoni monumendi Veneetsias. See on aga võimukam, karmim ja efektsem kui Donatello rahulikult mõjuv ratsakuju. Verrocchio lõi ka portree ühest mõjuvõimsamast mehest tolleaegses Itaalias- Lorenzo de medicist, suurest humanistist ja kunstisõbrast, kelle valitsuse all Firenze Itaalia kultuurikeskuseks muutus.
Kõrgrenessanss
Arhitektuur
Kõrgrenessansi ajal nihkus kunsti raskuskese Rooma, sest paavstidest eriti, Julius II-st, said kunsti toetajaid. Kõrgele järjele tõusis ehituskunst .
Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika, ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemis ohtlikuks muutunud. Selle asemel otsustati ehitada hoone, mis peegeldas ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsamais esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483- 1520 ) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimasest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täielikkuses kui monument oma loojale maapealsele inimesele.
Irooniline küll, kuid indulgentside ( patukustutuskirjade ) müük, mis Martin Lutherit nõnda ärritas ja mida võib pidada usupuhastuse ehk reformatsiooni üheks ajendiks, oli mõeldud just selle kiriku ehituse rahastamiseks.
Veneetsia arhitekt Andrea Palladio ( 1508 - 1580 ) võttis kõige otsemalt eeskuju antiikarhitektuurist. Oma hooned kaunistas ta rohkete sammastega ning püüdis nad kujundada välisekt nii harmooniliste ja sümmeetrilistena, et tõi sageli ohvriks siseruumide otstarbeka paigutuse. Palladio teostel on tohutu mõju hilisemate aegade arhitektuurile, eriti klassitsismile.
Suurmeistrid
Kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit, kelle elutöös peegeldub kogu see huvitav kunsti ja kultuurijanune ajastu. Need meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Kaks esimest neist olid niivõrd mitmekülgsed, et nende puhul on raske otsustada millisel kunstiajal nende saavutused kõige suuremad. Ka võib suurmeistrite kilda arvata veneetslase Tiziani tema tohutu mõju tõttu järgneva, barokiajastu kunstile.
Kõige tüüpilisemad kõrgrenessansi maalid on väga tasakaalustatud ülesehitusega, neist hoovab väärikat rahu ja enesekindlust. Tihti on tegelased paigutatud püramiiditaolise grupina ning nende taustaks olevad või läbi mõne ümarkaarelise aknaava paistvad maastikud nagu upuvad sinendavasse kaugusse.
Leonardo da Vinci (1452-1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused, samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärinevad ka esimesed jalgratta joonised samati oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist.
Leonardo töötas peamiselt MIlaano hertsohi juures inseneri , arhitekti ja kunstnikuna, mitmekülgsus jättis talle kahjuks vähe aega kunsti jaoks. Ühe Milaano kloostri söögisaali seinale maalis ta õnnetuseks aga halvasti püsivate värvidega suure ”Püha õhtusöömaaja”. Täna oskuslikule perspektiivikasutusele õnnestus tal selle töös eriti hästi ruumi kujutamine. Nüüdseks on see tolle aja kohta haruldaselt huvitava ülesehitusega maal osaliselt riknenud.
Leonardo kuulsaimal maalil ” Mona Lisa” (ehk ” Gioconda ”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevani. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistev.
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem enam valmis teha.
Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas Vatikani lossis asuv Sixtuse kabeli laemaal . Michelangelo veetis selle 40m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel palju muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri- need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täielikust inimesest. Kuid nende harmooniliste inimeste kohal hõljub nagu mingi rahutukstegev, kurjakuulutav õnnestuse eelaimus.
Suur fresko sama kabeli idaseinal, mille Michelangelo maalis 30 aastat hiljem, on aga hoopis rahutu ning isegi sünge. See kujutab viimset kohtupäeva, kus Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle. Tema käskivat käeviipel langevad patuste üksteisesse põimunud, vägivaldsetes poosides kehad mäsleva voona põrgusse. Selle maalis pole enam jälgegi kõrgrenessansilt omasest rahust ja selgusest ning siin on Michelangelo jõudnud juba järgmise kunstistiili- baroki piirimaile. Figuurid neil maalidel on haruldaselt tugevad ja musklilised, meenutades nagu ülevärvitud skulptuure. Ilmselt avaldus siis see, et Michelangelo oli ka suurepärane kujur .
Ise pidaski ta end eelkõige skulptoriks. Tema 5,5 m kõrgune võitluseks valmistuva Taaveti kuju on Donatello ja Verrocchio samanimeliste, leebelt mõjutavate töödega võrreldes hoopis jõulisem, isegi vägivaldne. Samasugune mulje jätavad Medicite kauakabelis paiknevad nagu piinamõtetes vaevlevad päevaaegade kujutised.
Kunstnikule endale valmistas kõige enam muret paavsti Julius II hauamonument . See pidi koosnema 40-st rohkem kui elusuurusest kujust; neist said päris valmis vaid kolm, sealhulgas ka võimas ”Mooses”. Aheldatud orjad samalt hauamärgilt jäid küll pooleli, luid on ikka väga mõjuvad; nad nagu pingutaksid, et kivipangast välja pääseda.
Michelangelo loomingutee kestis umbes kuus aastakümmet. Et ta töötas nii kaua, siis kajastuvad tema töödes need muutused, mis kunstis selle aja jooksul toimusid, kajastub ka renessansi asendumine barokiga.
Michelangelo on jätnud jälje ka arhitektuuri valda. Tema kavandatud hiigelkuppel katab Rooma Püha Peetruse kiriku nelitist.
Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega ka nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid.
Ta kujutas harmoonilisi, terviklikke inimesi rahulikus helges ümbruses, taustaks suurejooneline arhitektuur või kaunid maastikud. Niisugused on Raffaeli madonnad- inimlikud ja siiski luulelised, sellised on tegelased hiiglaslikel paljufiguurilistel freskodel, millega Raffael kaunistas Vatikani lossi saali (nn. stanza’d).
Raffaeli tuntuimais maale on ”Sixtuse madonna”- kullakast helendusest astub seal kergel sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud ideaalse täiuslikkusega.
Täiesti omalaadne oli maalikunst Veneestias. Sellesse saartele ehitatud linna ei sobinud freskomaal niiskuse tõttu, nii et vare , kui mujal Itaalias omandati seal Madalmaadelt pärinev, mugav ja kullakad toonid ning pidulik meeleolu.
Esimesed suurnimed Veneetsia kunstnike plejaadis olid Giovanni Bellini (1430-1516) ja Giorgione (1477- 1510 ).
Goierione õpilane Tizian (1477- 1576 ) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on pidulikud , suurejoonelised, rikkalikud ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreed andis ta oskuslikult edasi inimeste iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu Euroopa õukandades ning mitmete valitsejate ja tuntud isikute välismust teame just tänu tema maalitud portreedele. Tizian oli suur värvimeister, värvid hakkasid tema maalidel soojalt ja elavalt hõõguma, tolle aja kohta väga kerge, vaba ning hoogne oli Tiziani pintslitöö.