Kunstiajalugu (4)

Renessanss
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi.
Samuti arenes Itaalias välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse . Tõusis huvi "maiste asjade", tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt. Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze (tänu kultuurihuvilisele Medicite suguvõsale), 16. sajandiks kandus keskus aga paavstide asupaika Rooma; suurt osa mängis siis ka Veneetsia . Madalmaade kunst on võrreldes Itaaliaga palju vähem antiigist mõjutatud, soojem ja kodusem. Eriliselt särava jälje on jätnud Madalmaade maalikunst , seevastu sealne renessanssarhitektuur ja - skulptuur praktiliselt puuduvad.
Eestisse jõudis renessanss väga segasel ajal, 16. sajandil, mil oli käimas laastav ja pikaajaline Liivi sõda. Sellegipoolest leidub meilgi kauneid teoseid, mis enamasti on suguluses Rootsi väga omapärase renessanss-kunstiga.
Skulptuur
Renessanss-skulptuuri ajalugu alustatakse aastaga 1402, mil nooruke kullassepp Lorenzo Ghiberti (1378—1455) võitis Firenzes kujurite võistluse. Renessansiajastul vabanes skulptuur ehituskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele , õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georg (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit - noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.
Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. Kuulsa kujuri Donatello (1386-1466) nõtket karjuspoissi kujutav “Taavet” on esimene alastisammas ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Donatelloga kutsub end võrdlema Andrea del Verrocchio (1435-1488), sest ka temal on “Taavet” ning samuti lõi ta teise ratsakuju renessansiaegses Itaalias - väejuht (e. kondotjeer- palgasõdurite pealik ) Colleoni monumendi Veneetsias. See on aga võimukam, karmim ja efektsem kui Donatello rahulikult mõjuv ratsakuju. Verrocchio lõi ka portree ühest mõjuvõimsamast mehest tolleaegses Itaalias- Lorenzo de Medicist, suurest humanistist ja kunstisõbrast, kelle valitsuse all Firenze Itaalia kultuurikeskuseks muutus.
Kõrgrenessanss
Kõrgrenessansi ajal nihkus kunsti raskuskese Rooma, sest paavstidest eriti, Julius II-st, said kunsti toetajad. Kõrgele järjele tõusis ehituskunst. Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika, ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483- 1520 ) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
Irooniline küll, kuid indulgentside ( patukustutuskirjade ) müük, mis Martin Lutherit nõnda ärritas ja mida võib pidada usupuhastuse ehk reformatsiooni üheks ajendiks, oli mõeldud just selle kiriku ehituse rahastamiseks.
Veneetsia arhitekt Andrea Palladio ( 1508 -1580) võttis kõige otsesemalt eeskuju antiikarhitektuurist. Oma hooned kaunistas ta rohkete sammastega ning püüdis nad kujundada väliselt nii harmooniliste ja sümmeetrilistena, et tõi sageli ohvriks siseruumide otstarbeka paigutuse. Palladio teostel on tohutu mõju hilisemate aegade arhitektuurile, eriti klassitsismile.
Leonardo da Vinci ( 1452 —1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused , samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärineb ka esimene jalgratta joonis samuti oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist. Leonardo kuulsaimal maalil “ Mona Lisa” (ehk “ Gioconda ”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevini. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistvat.
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem valmis teha.
Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas - Vatikani lossis asuva Sixtuse kabeli laemaal . Michelangelo veetis selle 40 m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri - need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täiuslikust inimesest. Kuid nende harmooniliste inimeste kohal hõljub nagu mingi rahutukstegev, kurjakuulutav õnnetuse eelaimus.
Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid. Raffaeli tuntuimaid maale on “Sixtuse madonna” - kullakast helendusest astub seal kergel sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud ideaalse täiuslikkusega.
Renessanssaiad Prantsusmaal
Väga omapäraseks kujunes renessansskunst Prantsusmaal. Sõjaretkedel Itaaliasse nägid Prantsuse kuningad seal uuelaadilist kunsti ning soovides ka omal maal midagi selletaolist saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale “ümber istutada” itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire 'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515 . aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Chambord
Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest. Äärmiselt huvitav on Chenonceaux' loss, mis oleks just nagu sillale ehitatud.
16. sajandi keskel alustati Pariisis Pierre Lescot ' (1510- 1578 ) juhtimisel uue Louvre 'i lossi ehitust. Selle selge ülesehitus ning peened kaunistused on mõjutanud ka nende meistrite tööd, kellel hilisematel aegadel on tulnud lossile uusi osi lisada - Louvre'i ehitus kestis nimelt aastasadu. Valmis sai loss alles 19. sajandi II poolel, täpsemalt 1878. Praegu asub selles hiiglaslikus hoones üks maailma suuremaid kunstimuuseume.
Barokk
Ajalooliselt oli barokk-kunsti levikuaeg, 17. sajand, Euroopas vapustuste- ja sõdaderohke. Reformatsioon oli kontinendi jaotanud usulisel põhimõttel - katoliiklikuks ja protestantlikuks. Kumbki usuvool võitles teisega kõiki mõeldavaid vahendeid kasutades. Pealegi tekkis alatasa ka poliitilisi nägelusi. Suurimaks neist konfliktidest sai Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), mis haaras pea terve Euroopa ja mille ajal eriti rängalt sai kannatada Saksamaa.
Segaduste ja sõdade foonil tugevnes reas riikides keskvõim, eriti Prantsusmaal, jõudes välja kuninga absoluutse ainuvõimuni - absolutismini. "Riik - see olen mina", väitis Louis XIV. Barokiaeg oli teaduse hoogsa arengu ja maadeavastuste aeg. Euroopalik kultuur jõudis ka teistesse maailmajagudesse. Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid- skulptuurid .
Esimese suure stiilina juurdus barokk ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas. Barokk ei ole kuigi ühtlane ja üleeuroopaline stiil. Pigem on tegu erinevate stiilide kooslusega, milles on küll ühiseid jooni kuid samavõrra ka erinevusi. Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi kunstistiiliks, mõnevõrra ulatus see ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis isegi selle III veerandi lõpuni.
Hollandi kunst
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland (põhjapoolsed Madalmaad) sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama , kodusema ilme. Seetõttu ei maksa hollandi kunstist otsida ka arhitektuuri ja maalikunstialaseid suurteoseid- neile kunstiliikidele ei pööratud seal suuremat tähelepanu. Seda võimsam, mõjurikkam ja imetlusväärsem on aga Hollandi 17. sajandi maalikunst. Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama “väikesteks hollandlasteks”, ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati žanri- ehk olustikumaali . Pieter de Hooch (1629- 1684 ) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õue.
Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632- 1675 ) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu.
Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalide loojad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682)
Barokiajastu rõivastus
Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617— 1681 ) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole. Žanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid, nagu Jan Steen (1626- 1679 ) või Adriaen van Ostade (1610— 1685 ) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi, siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas.
Elumõnude näitamise ülesannet teenisid ka natüürmordid. Kallid hõbenõud, kristallpeekrid, läbi-paistavad klaasid või siis tumedal taustal erendavad lillekimbud, vaagnad küpse puuviljaga, mida võluva pisiasjana täiendab mõni putukas või liblikas , samuti terved laua-täied jahisaaki - selliseid asju armastati kujutada neil piltidel. Imehästi on hollandi natüürmortidel edasi antud erinevate esemete materjal.
Klassitsism
Klassitsistlik arhitektuur püüdis eeskuju võtta antiikehitistest. Selleks mõõdiststi ehitisi ja nende varemeid Itaalias ja Kreekas. Palju hakkas ilmuma selleteemalisi käsiraamatuid. Arhitektide eesmärk ei ole luua ainult ilusat ehitist, vaid ka ühiskonda reeglipärasemaks muuta. Renessanss arhitekti stiili hakatakse jäljednama- Andrea Paladio. Tema mõjul armastab klassitsismi kolossaalorderit ja sammasportikust.
Lihtsus, rangus, reeglipärasus ja suurejoonelisus on omased jooned. Ehitised on sümmeetrilised, plokiviisiliselt liigendatud. Moodustati ehitistest pidulikke ansambleid-hoonete siseruumid olid mõnikord ebapraktilised. Armastati eniselt ümarkaart ja kuppelehitisi. Kasvas ainult lihtsuse, sümmeetria ja tasakaalu taotlus . Armastati rippuvavaniku motiivi, trofeekimpu ja rätiku motiivi. Sisekujunduses domineeris tagasihoidlikkus , direktooriumstiil.
Stiil tärkas Inglismaal. Pargistiili rajaja William Kent , sisekujundaja Robert Adam.
Ameerikas Valge Maja, Prantsusmaal Pariisi Pantheon , Saksmaal Berliini teater, Eestis Tartu kesklinn, Saue mõisahoone.
Pantheon
Valge Maja
Kunst Rootsis, Venemaal ja Eestis 17-18 sajand
Rootsis Soome, Eesti, Läti, osa Poolast ja Saksamaast. Rootsis ei levinud katolike maade barokkstiil , tähtsamaks oli Hollandi kunst. Lossiehitis rüütelkonna hoone Stockholmis. Prantsuse losside eeskujul Rootsi arhitekt Nikodemus Tessin alustas Drottingholmi suvelossi ehitamist. Selle juurde kavandati Prantsuse aed.
Venemaal barokkstiil imõjud – mõned Moskva kirikud. Põhjasõja ajal puutus Venemaa kokku Euroopaga. Neva jõe aladele asutati Sankt- Peterburg . Samuti oli mõjutusi Hollandist. Tähtsaim Peetri ajal oli Domenico Trezzini- lavandas Peetrimaja Suveaias . Luksuslik Peterofi loss. Talvepalee on kujundatud Bartolommeo Rastelli poot, samuti Jelgara loss.
Skulptor - Etienne Maurice Falconet- Peeter 1 ratsamonument. Peterburi Paleeväljaku ansambel
Eestis- põhjasõda jagas barokiajastu Eestis kaheks oskaks. Eesti oli rootsi suurriigi idapoolne provints. Domineerisid kaitseehitised. Kõige baroksem oli Narva, kuid see hävis teise maailmasõja ajal. Barokistiili silmapaistvaim puunikerdaja oli Christian Ackermann, kes on teinud Tallinna Toomkiriku altari.
Stukk -dekoor- laekaunistus
Riisipere mõis
Romantism Prantsusmaal
19. saj teiseks pooleks kujunes Prantsusmaal uus kunstisuund - romantism(romantiline)
Tekke põhjused:

• Kunstnikud soovisid vastanduda klassitsismile
  
• Maailmapoliitika mõjutas
  
• Kirjandus mõjutas
  
• Tunti huvi eksootiliste maade vastu
  

William Turner (1775- 1851 ) maastikud ja meremaalid. Töödel kaevavad varjud. Tegi õlimaale, akvarell , spaatli või noa kasutamine.
David Friedrich - ideaalmaastike kujutamine
Ametlikud kunstid :

• Mütoloogia
  
• Religioon
  
• Allegooria
  
• Ajalugu
  
• Portreed
  

Maastikumaalid ja natüürmordid: mitteametlikud kunstid
Eugene Delacroix (1798-1875) „Vabadus viib rahva barrikaadidele” eelimpressionist.
Fransisco Goya ( 1746 -1828) Tegi nii maale kui graafikuid, samuti portreesid. Rokkokoolike vaiba motiive. Hästi kuulsad „Kapriis” sarjalehed
Maalid: „Alasti maja”