Kõpu mõis (1)

Ajalugu.
Kõpu Mõis.
Juhendaja : Olev Teder.
Koostaja : Aivar Rähn
Viljandi Ühendatud kutsekeskkool
2008 a.
Suure-Kõpu mõisa ajalugu
Mõisate rajamine kulges kõige kiiremini Harjus ja piiskoppide valdustes, kus juba 14. sajandil tehti algust talupoegadelt maa vägivaldse äravõtmisega ja nende sunnismaiseks muutmisega. Ordu valdustes oli see protsess palju aeglasem . Sakalas rajati esimene mõis alles 1454. a.
Mõisate rajamine kiirenes 16. sajandil. Kõpu mõisat mainitakse esmakordselt 1593. aastal. Selleks ajaks oli asustus Kõpus omandanud üldjoontes hilisematest sajanditest tuntud ilme. Rootsi võimu perioodil jõudis lõpule talupoegade pärisorjastamine. Mõisnike arvates oli pärisorjus vajalik talupoegade vaoshoidmiseks ja mõisatööle sundimiseks.
Hiljem eramõisaks muudetud Kõpu mõis tagastati riigile 1698 . aastal suure reduktsiooni käigus. Suure osa riigile kuulunud Suure-Kõpu mõisast kinkis keiser Paul I 19. detsembril 1800 admiral Ušakovi lesele Ekaterina Ušakovale (neiupõlvenimega Grünberg).
17. jaanuaril 1804 müüs sama proua 120 000 rubla eest selle Weimari salanõunikule Paul Ludvig von Oettingenile. Viimane pantis Suure-Kõpu mõisa 8. septembril 1805 132 033 rubla eest 10 aastaks maakonna peamehele Bernhard-Heinrich von Strykile, kellele mõis 27. oktoobril 1820 ka päriseks kirjutati. 1819. aastal kaotati Liivimaal pärisorjus. Tegelikku vabadust see talupojale veel ei andnud, küll oli aga see esimene samm selle suunas. Pärisorjus asendus teoorjusega. Kuigi talupoeg oli vaba, puudus tal isikuvabadus .
Bernhardi ja tema laste vahel 20. aprillil 1822 sõlmitud pärandusakti järgi sai mõisa endale poeg (maakohtunik) Aleksander-Georg-Gottlie von Stryk (14.XII 1787 - 14. X 1845) 53 300 rubla eest. See kinnitati aktiga 8. juulil 1842. 5. oktoobril 1845 tehtud testamendi järgi omandas Suure-Kõpu mõisa 60 000 rubla eest tema tookord veel alaealine poeg (hilisem abiõpetaja) Alexander -Otto-Heinrich von Stryk (1839-1903), kellele mõis 23. novembril 1854 ka kinnitati.
Alexander - Georg-Goettlieb von Stryk oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Juliane Charlotte Frederice von Dochenhausen, lesestunud majaproua , kes tegelikult pärines Hannoverist ja peatus tol ajal Liivimaal. Ta oli 15 aastat vanem kui abikaasa Alexander-Georg- Gottlieb . Tal oli esimesest abielust väike poeg Julius de la Nöe, kes varases lapseeas suri ja puhkab Riidajas perekonna kalmistul .
1825. a. põles maha Suure-Kõpu mõisa elumaja . Mõlemas tütred hilisemast abielust Alexandrine (Alla) ja Mathilde abiellusid hiljem. Juliane von Stryk suri pärast 17 aastat kestnud abielu 25. märtsil 1825. Ka tema on maetud Ridaja kabelisse. Alexander-Georg-Gottlieb elas palju aastaid lesena ja pärast Kõpu mõisa põlemist kolis üle Viljandi mõisasse.
15. mail 1836 (49-aastasena) sõlmis ta teistkordse abielu noore daamiga, kes vanuse poolest oleks võinud tema tütar olla. Helene von Maydell oli sündinud 12. detsembril 1814 (oli seega 22-aastane). See daam pärines Eestimaalt. Helene (teda kutsuti Nellyks) kinkis oma abikaasale 3 tütart ja ühe poja. Helene suri pärast õnnetut abielu 15. detsembril 1843 29-aastasena.
Pärast selle õitsva daami surma langes Alexander-Georg-Gottlieb kurvameelsusesse, tal tekkis elutüdimus. Tugev keha oli murdunud. Ta suri 14. oktoobril 1845 Viljandi mõisas ja maeti tema soovi kohaselt teise naise kõrvale Kõpu kirikuaeda.   Alexander-Georg-Gottlieb von Stryki alustatud uue elumaja ehitamine ei jõudnud lõpule tema eluajal. Ta oli mõelnud, et tema noor abikaasa Helene peab seal pärast tema surma oma lesepõlve.
Uus maja valmis alles 1847. aastal. See ongi tänaseni säilinud mõisahoone (nüüdne koolimaja ) kaunis Kõpu pargis .
Alexander-Otto ostis 25. augustil 1865 kihelkonnakohtunik Wilhelm von Wahli käest Sürgavere mõisast juurde kogu Metsküla. Selle maa väärtus oli 211 taalrit ehk 28 716 rubla. Vastavalt Liivimaa valitsuse patendile anti see 19. novembril 1871 Suure-Kõpu mõisale. Nii sai viimane suure hulga maid juurde.
Suure-Kõpu suuruseks oli 1919. aastal 10 843 ha mõisamaad ja 7 948 ha talupoegade käsutuses olevat maad.
Viimane mõisaomanik oli Alfred -Georg-Alexander von Stryk. Ta oli maapäeva saadik. Tema abikaasa oli Anna Baronesse Stael von Holstein .  Sellest abielust sündis 5 last: 3 tütart (Anne-Marie- Jenny -Aleke; Birgitte-Jenny-Anna; Doreothea-Jenny-Anna-Ida) ja kaks poega : Alfred-Dietrich-Alexander-Reinhold (1906-1944) ja Alexander-Reinhold-Karl (1900-1940). Alfred-Georg-Alexander langes vabadussõjas vabatahtlikuna võideldes bolševike vastu ühel öisel rünnakul Külvando küla juures Kose kihelkonnas. Sõjaliste auavalduste saatel maeti ta Tallinnasse Ziegeskoppeli surnuaeda. Hiljem on ta ümber maetud Viljandisse nn sakslaste surnuaeda.
On huvitav teada, et neile kuulus üle 21 mõisa.
Ajastu ja elu kohta Suure-Kõpu mõisas ei saa rääkida ilma Alfredi vanemaid iseloomustamata. Nad olid igatahes väga omapärased inimesed. Ema oli äärmiselt võimukas mitte ainult oma majas , vaid väljaspool majapidamistki. Ta oli väga tark naine, tohutu energiline, sihikindel, orienteerus hästi maailma asjades ja teda peetigi maailmatargaks. Oma elus püüdis ta selle poole, et viia kõik täide, mida ta oli eesmärgiks seadnud. Vaatamata headele suhetele nii kokkade, kammerteenrite kui ka teiste õukonnaliikmetega, oli tal täielik ülevaade kogu majapidamisest. Ta juhtis majapidamist kindla käega ja jälgis sedagi, et keegi midagi ei näppaks. Tal olid varutud suured tagavarad, nii nagu balti aadlidaamid seda alati olid teinud. Kokk ja aednik pidi ilmuma täpselt kindlaks määratud kellaajal , et anda aru tehtust ja võtta vastu uusi ülesandeid. Enam kui perekonna majapidamine huvitas teda siiski rüütelkondlik poliitika, hea muusika , perekonnasuhted.
Kindlasti ei toimunud rüütelkonna valimised Pärnu-Viljandi maakonnas ilma proua Anna mõjutusteta. Tema elu keskpunktiks olid mõlemad lapsed: Alfred-Georg-Alexander ja Anna- Nelly ning nende edukus balti aadlike seas. Proua Anna võttis pikkadeks aastateks oma hoole alla poja ka siis, kui see õppis juba ülikoolis ja kuulus Livoonia korporatsiooni Tartus.
Härra oli oma naisest 11 aastat vanem. Oli lühike ja paksuke , terava kikkhabemega ning võrreldes oma väga liikuva ja ühiskondlikult aktiivse prouaga jäi viimasele üsna varju. Härra rääkis vähe, aga targalt ja teravmeelselt. Oma nooruses oli ta palju reisinud. Tal olid kunsti- ja kirjanduslikud huvid. Alexander oli väga hea arvutaja ja finantsist.
Sel ajal, kui proua Tartus oli, elas härra enamasti üksinda, Suure-Kõpus. Ta kandis elegantseid ratsasaapaid, mis teda suhteliselt ümmarguse figuuri tõttu kummaliseks tegid. Naljakas oli teda kujutada pikka piipu tossutamas. See mõjus tema keha pikkuse juures koomiliselt. Ise paksuke, ümmargune ja lühike, piibud aga hiigelsuured. Tal jätkus neid piipusid igas mõõdus. Kammerteener ja härra parem käsi Heinrich Faktorum, kes oli ka omamoodi veidrik, pidi neid piipe puhastama, korras hoidma ning toppima ja vastavalt vajadusele läitma. Ma arvan, et vanahärra Alexander oli tagasihoidlik , üldsuse poolt armastatud mees, kellele tema naise võimupüüdlused päris hästi ei meeldinud.
Alfred von Stryk oli oma pere ainuke poeg, kelle kõrval oli poolteist aastat noorem tütar Anna. Noormeest kasvatas ema juba väikesest peale heaks tantsijaks, vaimukaks seltskonnainimeseks, rüütlivalitsuse tulevaseks liikmeks. Jahimees ja loodusesõber poiss ei olnud, sellepärast me ei sobinud hästi kokku. Suvel ei lubanud ema poisile mingisuguseid lõbustusi. Alfred pidi valmistuma gümnaasiumi astumiseks. Kogu hommikupooliku pidi ta hoolsalt töötama. Ainus, mis talle lubati oli suplemine jões pärast tööd. Õhtuti võis ta minuga tunnikese tennist mängida või ratsutada. Sinna oli lubatud tulla ka õel Annal koos inglannast guvernandiga. Poisil oli suvel kaks lõdvestuspäeva. Üks neist oli isa sünnipäev. Tolleaegse balti aadli traditsioonide järgi peeti seda pidusöögina, kuhu tulid külalised naabrusest ja sõpruskonnast. Teine vaba päev kulus looduses viibimisele. Mõisas oli kujunenud traditsiooniks mööda jõge 35 km kaugusel asuvasse mõisa metsa. See osa metsast oli nn alammetsniku kontrolli all ja sinna korraldati ikka igasuguseid väljasõite. Ka paat , millega sõideti, oli eriline, See oli voolitud ühest haavapuu tüvest ( haabjas ). Sõites see kõikus ja oli üldse kuidagi ebakindel. Enne õhtusööki käis Alfred meelsasti ratsutamas. Kuni pimedani võis ta neidudega tennisemängu harjutada .
 
Suure-Kõpu mõisa hooned 
1825. aastal põles maha vana härrastemaja, mille asemele ehitati esinduslik kahekorruseline klassitsistlikus stiilis mõisaloss. Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken.
Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis , esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud toetuvad metallkonsoolidel. Rõdudel on valatud metallrinnatis, mida on elustatud noodivõtmekujulise spiraaliga. Keskristaliidi ees on kõrge trepiga palkon, mille varikatus toetub neljale saledale sambale. Sammaste vahel on rinnatis.
Ka hoone interjöör on tähelepandav: saal on kunstmarmorist seintega, laes stukkdekoor , tiibuksed, klassitsistlikus laadis lukusildid ja kahhelahjud. 
Kõpu hariduselust
Esimesed kinnitatud kirjalikud andmed kooli olemsolust Kõpus pärinevad 1768 aastast. Kirikuõpetaja kooli kontrollimise protokollis on öeldud:
"Abikoguduse kihelkonnakooli maja seisund oli vilets. Kooli peetakse taluperes. Koolmeistriks on Johann Thomsen , 58 aastat vana. Laste kooliskäimine on korratu. Kontrolli ajal oli kohal ainult kolm last."
1834-1836 a. tegutsesid Kõpus Rästiku külakool Peeter Rüteli ja köstrikool Gustav Glüki juhtimisel. Nende õppeasutuste sulgemise järel avati Taki vallakool. Esimeseks õpetajaks oli Märt Rosental. 1872. aastal avati Kõpu luteriusu kihelkonnakool (II astme algkool ). Esimeseks õpetajaks H. Tammist. Õpilasi oli 20 ringis .
1885. aastal asutati Kõpu mõisa kool Supsis (1885-1921). Esimene õpetaja oli Jaan Terrien.
Suure-Kõpu 6 - klassiline algkool moodustati Kõpu kihelkonna kooli ja Supsi kooli ühendamise läbi 1921 aasta novembris. Kõpu vald koos Viljandi Maakonnavalitsusega ostis kooli tarvis Suure-Kõpu mõisa peaelumaja (herrastemaja), mis juba mõisa planeerimise ajal seks otstarbeks määrati. Esimeseks koolijuhatajaks kinnitati 1922. aasta 8. jaanuaril Johan Kütt. Järgnevate aastakümnete jooksul toimus mitmeid kooli reorganiseerimisi.
Seoses nõukogude võimu kehtestamisega muudetakse 1940. aastal Kõpu 6. klassiline algkool seitsmekompleksiliseks. VII klass saab nimetuseks Kõpu Täienduskool.
Alates 1. jaanuarist 1941 on koolil uus nimi - Kõpu Mittetäielik Keskkool. Kool muutub 7-klassiliseks. Juhatajast saab direktor. SAksa okupatsioon 1841 toob tagasi Kõpu Algkooli. Sõja lõppedes Eestimaa pinnal 1944 saab kool tagasi nime Kõpu Mittetäielik Keskkool. 1951 hakkab kool kandma Kõpu 7 -klassilise kooli nime, 1959 Kõpu 8-klassilise kooli nime.
Seoses 6- aastaste laste koolitulekuga muutub kool 1989 aastal Kõpu 9-klassiliseks Koolis. Eesti Vabariigi taassünd 1991 tõi koolile tänase nime - Kõpu Põhikool.
Väljavõtteid kooli kroonikast
1924-1925
Õppereisile Tallinna mindi 13. juunil, millest võtsid osa 47 õpilast. Õppereisil vaadeldi kõik tähtsamad kohad läbi, käidi kirikutes ja muuseumides, Piirital ja Ülemiste järvel. Iseäralikudest juhtumites võiks märkida sündmust, mis peaaegu õnnetusega oleks lõppenud ja nimelt: V kl. õpilane J. Ekbaum sattus auto alla, aga jäi õnnelikul kombel vigastamata.
1925-1926
Aga üldse võib öelda, et meie uue kooli sihid ja püüded on rahva massile alles arusaamatud, sellega on seletav asjaolu, et suurem hulk vanemaid oma laste käekäigust ja nende tööst koolis suurt ei hooli . on laps kooli saadetud , leivakott kaasa pandud ja riided seljas - siis näitab asi korras olevat. Sellest võib järeldada, et ka kodune kasvatus ei ole soovitaval kõrgusel, mis õpilaste ülespidamises ja korras soovimatuid tagajärgi annab. Üldse paistab, laste elu jälgides, et mbruskonna rahva moraalne elu on allamäge libisemas: joomine, kerge lõbu - simmanid ja muud labased lõbud on igapäevaseks nähtuseks saanud.
1927-1928
Elavat läbirääkimist kutsus esile prl. M. Sarve (õpetaja) referaat laste karistamisest. Tuldi otsusele: äärmistel juhtumistel võib kasvatamises ka füüsilist karstust tarvitada. Üldiselt aga rõhutati, et praeguse ajal laste normaalne kasvatus kodudes palju soovida jätab. Õpilaste ülalpidamises ja elukombetes tuli ette kurvastavaid nähtusi, iseäranis V kl. poisslaste seas. Tuli ilmsik, et V kl. õpilane J. Mihkelson tarvitab liikvat ja oli seda ka kaasõpilastele pakkunud. Pedagoogika nõukogus oli asi harutusel, kus jaoskonna arst toonitas, et liikva tarvitamine ei ollagi kahjulik
1936-1937
Edasi anti hea Riigivanema Konstantin Pätsi kingitus koolile "Täielik Entsüklopeedia".
1937-1938
Vabariigi Aastapäeva Aktus õpilasile peeti 23. veebruarul. Aktus kujunes ülevaks, kuna osavõtjaks peale õpilaste ja nende vanemate, oli kutsutud veel Suure-Kõpu vallas elutsevad Vabadusristi Kavaleerid, nimelt praegune vallavanem Märt Meet, Lohu talust; Tõnis Saarepera , Aratsaare  veski omanik; Viktor Vilmann, Suure-Kõpu meiereist, ja Juri Seitman, talupidaja Vanamõisas. Vabaduseristi kavaleeridele annetati rohelisi oksakesi ja elavaid lilli. Aktuse kõnega esines kooli juhataja V. Koor.
Suure-Kõpu vallast langenute auks oli N.-kotkaste ja kodutütarde käes vastav arv põlevaid küünlaid ja kõneleja küsides nende saatust teatas v/risti kavaleer - Isamaa eest langenud - mis peale sümboolne elu küünal kustus. Peale aktuse ühine rongkäik mälestussamba juurde, kus südamlike sõnadega esines N. Kodukaitse Suure-Kõpu jaoskonna esinaine proua Elly Tasane Naistevallast.
1940-1941
14. juunil tabas meie kooli väga kurb sündmus. Nimelt vangistati meie kooli kauaaegne õpetaja Jaak Laane ühes abikaasa Emma Laanega, kes oli meie kooli õpetaja kohusetäitja ja tütre Ade Laanega, kes oli meie kooli VI kl. õpilane ja saadeti sunniviisil Venemaale, arvatavasti Uuralite ümbrusesse või Siberisse asumisele. Peale eelnimetatud perekonna sai sama raske saatuse osaliseks ka õpetaja Peeter Rängel ühes kahe tütrega. Loodame, et nad veel Eesti pinnale pääsevad.
1961-1962
Uueks õppeaastaks ettevalmistamise ja koolimaja kapitaalremondi käigus toimusid suvel enneolematud ümberehituselikud tööd. Mõisaaegsete vanade lagunendu puutreppide asemele ehitati kaasaegsed betoontrepid. Tekkis kaks trepikoda . Keskmisest osast varem ei pääsenud keldrikorrusele ja õpilastele tuli kogu aeg liikuda riietusruumidesse ühte kitsast treppi mööda. Koolimaja lõunapoolses otsas aga kaotati trepp teise ja keldrikorruse vahel, kuna kogu see osa, s.t. kaks endist magamistuba võeti ümberehituslikus korras direktori ja kojamehe korteri alla (korterid valmisid 1962 a. veebruariks). Saal ja kolm klassiruumi said samal suvel uued puitpõrandad. Kogu koolimajas viidi läbi põhjalikud värvimistööd.
1963-1964
Eriti rikkalik ja väärtuslik kingitustekott oli alati "Valguse" kolhoosil. Oktoobri revolutsiooni aastapäeva pidustustele koolis tuli "Valguse" kolhoosi esimees Karl Õunap nagu näärivana kunagi, käed täis kingituspakke, nägu sõbralikus muheluses.
1984-1985
Eraldi pean rääkima võidu 40. aastapäeva üritustest, mis algasid juba eelmisel õppeaastal ja jätkusid sellel. 23. septembril välgatas hommikuse sügispäikese helke punakuldses vahtralehestikus. Vana pargi põlispuude all oli vaikne, sügiskirjud lehed sahisesid ootavalt, kui oma koolimaja ette rivistusid pioneerid ja kommunistlikud noored, kohal olid ka kõik õpetajad. Saabusid külalised: Suure Isamaasõja veteran Karl Õunap ja parteiveteran Ivvo Ama, samuti meie kooli endine õpilane, paraadmundris miilitsa vanemleitnant Mats Kask ja erumiilitsavanem Oko Ama. Kõlavad traditsioonilised pioneerikäsklused, rivi tardub ja Maire Ekbaum raporteerib: "Kõpu 8-kl. kooli pioneerimalev ja kommunistlikud noored valmis pidulikuks rivistuseks, mis on pühendatud Eesti NSV ja Viljandi rajooni fašistlikust okupatsioonist vabastamise 40. aastapäevale". Vanempioneerijuht annab raporti edasi kooli direktorile , kus õnnitleb õpilasi, õpetajaid ja külalisi suure pidupäeva puhul.
Raketisaluudi saatel heiskavad sümboolse võidulipu Karl Õunap ja hukkunud partisani isa Ivvo Ama. Siidne lõpp lööb tuules lehvima ja kõlavad pidulikud riigihümni helid.
See oli ammu ...
Need mälestused Kõpu valla koolidest ja koolielust on Kõpu inimestelt kogunud ja kirja pannud Ants Vihman 1926 aasta suvel.
Tõnis Jürisson (86), sünd 1840 a. Upsil, isatalus. Ainult 4 aastat mujal, muidu kõik aeg Kõpus elanud. Elab Puna kõrtsis.
"Tipu kool avati endises kõrtsis 35 a. tagasi umbes. Supsi ehitati kohe umbes 40 a. tagasi koolimaja. Taki ja Metsküla koolid on juba Rootsi ajal asutatud."
Anu Reimann (80), sünd 1846 Vanaveskis. Kõik aeg Kõpus olnud. Elab Puna Kõrtsis (eelmise naine).
"Minu isa oli ainuke tark lugeja Kõpus. Holsti härra ütles, et kes lugeda oskab, sellel ei ole enam tarvis kooli minna. Ainult kirjutamise kooli pandi mind veel Takile. Hommikul viisime magamiskotid välja aia pääle, et kusagil ulu alla. Säält tõime õhtul nad sisse, raputasime lume päält ära ja heitsime kohe pääle. Plakatit ja tekki ei olnud, palitu või jaki võeti pääle. Söögiks oli rapandse leib, kartulipuder , räim, kapsad ja harva ka liha. Pühadeks tehti taludes puhast leiba, niisugust, kui praegu iga päev süüakse. Koolmeister oli siis Märt Roosental. Tema abi Andres tuli siis kui lapsed juba pikali olid kottide pääl ja laulis äraminnes:
"Hääd ööd, hääd ööd, kõigile kes väsinud, hingab kõik, kes tööd on teinud, sest see päev on otsa saanud, homme jälle jõudu saame, hääd ööd, hääd ööd ja läks siis minema.""
Jaak Laane (41), sünd 1885 a., Holstres 1902 tuli, 1904-1907 oli Kõpust ära. Praegu Taki algkooli õpetaja.
"Taki kooli oli õige vana. Dokumentaalsed teated on pärit 1862 aastast saadik. Vana sekretäri jutustuse järele olevat kool esialgu ja nimelt Rootsi ajal, praeguse vallamaja lähedal olnud. Praegugi nimetatakse veel vallamajast möödajooksvat oja Kooli ojaks ja moonakaid, kes sääl lähedal elasid, koolimoonakateks. Vallamajja minejad ütlevad kah vahel, et läheme Kooliojale. Vene ajal kooli sääl enam ei olnud, siis algas juba Takis hernhuutide palvemajas. Saksa okupatsiooni ajal töötasid koolid vahetpidamata. Puiatu Krüdener oli Amtsvorsteher ja pidi allkirja nõudma, et koolis midagi Saksa vastu ei õpetataks. Need allkirjad jäid aga andmata. Stryk oli Viljandis suur mees, kreisiülem; kohapääl ei olnud ta mõju tunda."
Eva Vatlik (81), sünd 1845 a. Mulgi talus Suure-Kõpus sulase lapsena. Läks 1-aastasena Metskülla, hiljem tuli tagasi Tõrvale ja oli 20-aastane , kui Tõrva perenaiseks sai. Vanaperenaine praegu.
"Kooli Aadu oli esimene koolmimeister Metskülas. Olin 13-aastane, kui kirjutsie koolis olin. Siis oli ametis juba poeg Märt, aga Aadu ise elas veel. Suurearu juures Tupe talu lähedal oli siis Kooli Aadu maja: rehealuse tare otsas oli koolituba. Märt magas koolilaste seas, kuid sõi isa-ema juures. Sooja ilmaga olid laste leivakotid rehe all tellete pääl ja vatje otsas (vadi - punnkiil seina löödud), külma ilmaga olid aga koolitoas vatje otsas.
Magamiskotid viidi läbi tare päevaks rehe alla. Koolmeister magas poiste vahel, tal omal asiti magamiskotti ei olnud. Tüdrukud ja poisid olid ühes toas. Olin juba Tõrval perenaine (1865), kui praegune koolimaja ehitati. Iga talu pidi viima ehituseks 2 palki ja suuremad talud veel rohkemgi . Takil oli minu mees esimene koolipoiss, ta oli siis 9-aastane. Surres 19 aastat tagasi, oli ta 80 aastat 8 kuud vana. Taki talust oli Tõnis esimene koolmeister. Enne jõulu olid poisid ja tüdrukud koolis. Õpiti ainult lugemist."
Juhan Roosi (63), sünd 1868 a. Heimtalis. Suure-Kõpus juba 31 aastat. Endine Supsi ja praegu Suure-Kõpu 6-klassilise algkooli õpetaja.
"Supsi kool avalti 1885 aastal kooli jaoks ehitatud majas. Mõis kandis ehituskulud. Tipu kool avati 1895 aastal endise kõrtsi ruumides. Kõrts jäi kinni ja tehti mõisa kulul koolimajaks. Kihelkonna ja Supsi koolid ühendati ja siis avati nende asemele Suure-Kõpu 6-klassiline algkool 1.XI 1921."
Jaan Taalman (76). Kõik aeg Puiatus elanud ja Veneküla mees.
"Vene kool oli kuni sakslaste tulekuni Väike-Kõpu endise mõisa hoonetes. Esialgu rändas kool. Olin 7-aastane kui kooli läksin. Kool oli siis Matsima talus. Kusta Tompson oli õpetaja, ühe laua otsa pääl seadis team linu ja teise otsa pääl olid lapsed. Tompsoni järele tuli Jaan Saar, see oskas natuke juba vene keelt. Tompson oli Matsioma peremees . Endises venekoolimajas on nüüd baptisti õpetaja ja palvekoht."
Õpilasi Kõpu koolis
1922  -  188
1932  -  122
1935  -  161
1940  -  207
1942  -  199
1952  -  190
1955  -  157
1962  -  168
1968  -  153
1977  -  95
1982  -  89
1987  -  112
1994  -  107
1999  -  99
2003  -  112
2005  -  70
Kõpu kooli juhte
H. Tammist 1870 - 1875
Johan Laane 1875 - 1883
Johan Teekel 1883 - 1890
Hans Lepik 1890 - 1899
Peeter Ruubel 1899 - 1914
Johan Kütt 1914 - 1934
Viktor Koov 1934 - 1940
Huko Soolepp 1940 - 1941
Artur Koort 1941 – 1945
Richard Urla 1945-1947
Johan Jõgi 1947 - 1948
Voldemar Rebane 1948 - 1949
Hans Rannala 1949 - 1956
Arnold Vares 1956 - 1990
Toomas Vares 1990 - 1992
Andrus Veskioja 1993 - 1998
Thea Pärnamets(kt.) 1998 sept - 1998 dets
Vello Bärengrub 1999 - 2003
Mare Tõnisson 2003 – 2004
Dea Mürk (kt.) 2004 dets – 2005 juuli
Linda Soots 2005 -
· Kõpu on Viljandi maakonna edelapoolseim vald pindalaga 258,8 km2
· Kõpu alevikus ja valla üheksas külas elab kokku ligikaudu 778 inimest (seisuga august 2007 ) 
· Valla keskus on Kõpu alevik , mida esmakordselt mainiti 1481 . aastal
· Valla tunnussõnad on ürgne loodus ja elujõulised, töökad inimesed
· Kõpu vallas asub Soomaa Rahvuspargi külastuskeskus ja suur osa rahvuspargist
· Soomaal on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi
· Kõpu on Eesti ühe tuntuima folkloristi Oskar Looritsa sünnikoht
· Vallas areneb põllumajanduslik tootmine
Kõpu mõisa kaart.
http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?uid=3ca0846df4a11dae0b77df1af6981075