Referaat (1)

VILLEM REIMANI HARIDUSKÄIK
Referaat
KOLGA - JAANI 2009
Hariduskäik viis Villemi 10- aastaselt patriarhaalsest kodus eemale. Esimesi hariduse- algeid sai ta küll naabertalus Lätil, kus elas metsnik Valdmann, kel oli koduõpetajaks preili Jürgens Viljandist . See õpetus aga oli Reimanile üsna lühiajaline. Peagi läks preili Viljandisse tagasi ema juurde, kes voorimehe või veoäriettevõtja lesena elas oma väikeses majakeses vastu praegust Lasteparki, omaaegset tiiki. Pr. Jürgens pidas seal kostilapsi ja teine tütardest andis tunde. Sinna Jürgensite juurde viidi Villem 1871.a. sügisel, ja ta nähtavasti õppis seal 2 semestri, valmistudes sisse astuma Viljandi elementaarkooli. Toidumoon viidi poisile kodust järele. Nii algas V. Reimani Viljandi – kooliaeg, mis kestis tervelt 6 pool talve.
1872. aasta sügisel astus Villem Reiman Viljandi elementaarkooli, mille juhatajaks oli Friedrich Kuhlbars. Elementaarkoolis ta õppis poolteist aastat.
Need esimesed kuud ja aastad võõras linnas, võõrkeelses koolis olid noorele erksale maapoisile nii võrra olustiku , kuid eriti saksa keele oskamatuse tõttu väga rasked.
Hoopis üksikasjalikult võib jälgida Villemi õppimist Viljandi kreiskoolis 1874 . aasta jaanuarist 1877 . aasta detsembrini.
Kui V. Reiman jaanuaris 1874 astus kreiskooli, oli seal kõige alamas, see on kolmandas klassis. Õpilaste järjestus polnud tolle aja koolides mitte tähestikuline nagu nüüd, vaid oli liikuv paremusjärjestus. Kevadeks jäi Reiman paremustabelis 26.kohale. Koolitunnid oli 8- 12 ja 2-3. Õppetöö kestis ligi jaanipäevani ja algas uuesti juba 7. augustil.
Reiman käis koolis usinasti ja puudus väga harva. Kuid septembris- oktoobris 1874 puudus ta koolist ühtejärge 3 nädalat, põdedes nähtavasti mõnd epideemilist haigust. Ühes temaga puudus veerand klassi. Sügispoolaasta keskel oli Reiman 11. ja selle lõpul 8. kohal. Kuid teda ei peetud veel küllalt küpseks II klassi jaoks ja jäeti veel semestriks tertsiasse. Uue semestri kesekel aga oli ta klassis 2. kohal ja kevadel saab sekundasse (teise klassi).
Kui 5.augustil kool uuesti algas, oli sekundas 25 õpilast. Oli tähele-pandav, et Reiman semestri keskel oli 15-nes, kuid semestri lõpul nihkus 16. kohale. Kreiskooli numbriraamatus leidub Reimani sekundas saadus esimese koolitunnistuse algtekst. See sisaldas hinnangutena enamasti „hea“, „õige hea“ ja „üsna hea“. Üldotsuses tõstis õpetaja Kuhlbars teiste seas esile ka Villem Reimani usinust ja hoolt. Järgmisel semestril – 1876. a. I poolel – kerkis Reiman kiiremini ettepoole : veerandaasta lõpuks 6. ja kevadeks 3. kohale 26 seast ning viiakse sügisest 1876 priimasse. Seejuures rõhutas Kulhbars üldhinnangus nelja muu õpilase seas V. Reimani küpsust, õpetaja Paetzen kiitis teda ja veel kolme muud õpilast „igas suhtes“, inspektor Fowelin oli ajaloos ja maateaduses eriti rahul ainult Reimaniga.
Priimas saavutas V. Reiman jõuluks parimad hinnangud ajaloos, maateaduses ja ladina keeles. Siiski ei olnud Reimani edukus küllalt suur, kevadeks ta jäi 19 õpilase seas 9. kohale ega lõpetanud, vaid jäi veel semestriks klassi.. Õppinud priimas kolm semestrit, lõpetas Reiman 1877. aasta detsembris kooli paremuselt 2. õpilasena. Üldhinnangus tõstis Reimanit eriti esile usuõpetaja A.v. Stryk.
Et gümnaasiumi astumiseks oli vaja ladina keelt, õppis Villem Reiman seda 5- rublase semestrimaksu eest eraldi. Ometi oli seda gümnaasiumi jaoks vähe, ja kui ta 1878. aasta jaanuaris 16- aastase poisin Pärnu gümnaasiumi astus, ei pääsenud ta kaugemale kui kvartasse (neljandasse klassi).
Kreiskoolis õppimisega aegu oli V. Reimani Viljandis pikemat aega elanud praegusel Tallinna tänaval endises Kohvri, praeguses Tartoffi majas nr. 27. V. Reimani õppimistingimused Viljandis olid suhteliselt rahuldavad.
Pärnu gümnaasium oli alles 1877. aastal arendatud täielikus 7- klaasiliseks gümnaasiumiks. Seal õppis 1878. aastal I semestril 239 õpilast. Õppemaks oli maalastel 40 rubla aastas + 2 rubla võimlemisõpetuse eest. Õpilaste enamiku moodustasid linnakodanike ja aadlike lapsed, kuna maapoisse oli neil aastail Pärnu gümnaasiumis vaevalt veerand.
Villem Reimani õppimise kohta kvartas ei leidu gümnaasiumiarhiivis andmeid, sest arhiivi vanem osa oli maailmasõja ajal evakueeritud ja Venemaale jäänud. Seevastu oli andmestik tertsiast (kolmandast klassist ) alates täielik. Tertsiasse pääses ta 1879 . aasta jaanuaris, ja oli lihavõtteks klassis 8. kohal. Ladina ja vene keeles, samuti ajaloos sai Reiman üldhinnangus tunnustust, seevastu matemaatikas jäi Reiman nende õpilaste kilda, kellest üldiselt öeldakse, et nad „osutasid silmapaistvat aeglust mõtlemises ja vastamises“. 1879. aasta jaanipäevaks oli V. Riman tertsias 17 õpilase seas kuues ja sai ladina keele eest kiita. Hinnanguks oli neljas aines „väga hea“ ja kuues „hea“. Sügissemestril tõusis Reiman 2. kohale ja viidi uuest aastast sekundasse (teise klassi). Sekundas oli ainult 9- 10 õpilast ja V. Reiman oli nende seas I semestril neljas, II semestril esimene. I poolaasta tunnistusel oli seitse ainet „head“ ja kolm „väga head“. Tähelepanu ja koduse usinuse hinnang matemaatikas oli erandlikult „hea“, muis aineis „väga hea“. II semestril oli ainetest kuus „väga head“, nende seas ka matemaatika , ja ainult kolm „head“. Selle eeskujuliku õppetagajärjega pääses ta esimese õpilasena priimasse (esimesse klassi).
Priimas õppis aasta jooksul 13- 14 õpilast. V. Reiman oli nende seas I semestril kaheksas, II semestril teine. Ainete hinnangud: I semestril 5 „head“ ja 4 „väga head“. Ühtlasi leidus numbrilehel märkus: „Tubliduse ja küpsuse tõttu lubatakse tal juba jõuluks küpsuseksamite sooritamisele asuda .“ II semestril hinnati ta teadmisi viies aines „hea“ ja viies aines „väga heaga“. „Väga head“ olid usuõpetus, kreeka keel, vene keel, vene ajalugu ja üldajalugu.
Küpsuseksamitegijaid oli seekord kolm: V. Uva, V. Reiman ja A. Luckin (viimase semestri paremusjärjestus). Töid ja vastuseid hinnati I, II või III. Ladina keeles sai V. Reiman kirjaliku töö eest II; suulisevastamise eest I, keskmine hinne II. Usuõpetus, kus ainult suuline vastamine oli, sai Reiman I. Ajaloos ja maateaduses oli samuti suuline vastamine, igal 4 ulatuslikumat küsimust. Reiman vastab hästi ja saavutas kokkuvõttes I, kuna kaaseksamnandi II. Vene keeles saavutasid kõik kolm I b hinnangu. Saksa keeles saavutas Reiman I, Uva II ja kreeka keeles Reiman I ja Uva isegi III. Ainult matemaatikas jääb Reiman alla, kuna ei jõu ühtegi ülesannet valmis. Siiski sai ta hinnangu III. Suulisel vastamisel küsiti talt logaritme, korrapäraseid hulknurki, trigonomeetrilisi arve ja erikaalu. Ta vastas hästi ja saavutas I ning kokkuvõttena II.
Nii lõpetas Reiman Pärnu gümnaasiumi sel korral kõige paremini. Siiski jääb tal kuldauraha saamata, kuid ainult vormilistel põhjustel.
Villem Reiman oli gümnaasiumi lõpetades küll 21- aastane (temast vanemaid oli koolis veel 2 õpilast), see- eest aga ka silmapaistvalt küps, mida näitas seegi, et ta lõpetas priima ühe aastaga.
Villem Reiman oli olnud gümnaasiumiõpilasena vaikne, tõsine ja omaette poiss, kes peaasjalikult raamatute juures istunud ju vähe omasugustega läbi käinud.
Pärnus käis ta ka leeri ja õnnistati Eliisabeti koguduses 21. veebruaril 1879.
1882. aasta jaanuaris astus Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Teaduskonna valiku oli tal otsustaud juba gümnaasiumis ja võib olla ka isa poolt aegsasti ette nähtud. 11. jaanuaril 1882 võttis ta selleks Suure- Kõpu vallavalitsuse või „tallorahva koggokonna“ käest saksakeelse „Koggokonna Passi “ . Mõni päev hiljem võttis ta Viljandist pastori A. Dollilt ristimistunnistuse Wilhelm Kreimanni nimele ja 1882. aasta 18. jaanurail kanni ta Tartu ülikooli matriklisse.
Villem Reiman polnud ülikooli minnes enam päris noor ja ammugi mitte kujunemata ja meelsusetu, nagu näitas teadlik ja visa opositsioon saksastamispüüete vastu gümnaasiumis. Ta oli erksa kõrvaltvaatajana kaasa elanud ärkamisaja tulisemad aasta ja oli juba koolipoisieas rahvuslikult ärganud. Seepärast polnud kindlasti mitte juhus , et ta Eestis Üliõpilaste Seltsi (EÜS) „põrandaaluse“ „Vironia“ algringkonnaga liitus ja niiviisi EÜS-i asutajate hulka sattus.
„Eesti Üliõpilaste Selts“ oli koht, kus nooris inimesis küdev tuli sai õhutust, hapnikku, nii et see võis leegitsema lüüa ega sumbunud õhupuudusel“ EÜS-is oli komme koosolekuil kõnesid pidada rahvuslikkude ainete kohta. V. Reimani osaks sai kõneleda priiuse järjekordsel aastapäeval 1883, oma teisel ülikooliaastal.
Suvevaheajad ta veetis kodus ja töötas gümnaasiumiõpilasena ja üliõpilasenagi, pastlad- rätid jalas , oma talu väljadel ja luhtadel, aga ka mõisaväljal. Üliõpilasena käis vahel pühapäevahommikuti karjaste eest karjas või viis neile süüa. Üliõpilasena oli ta kodus heinaajal alati kuhjategija. Paunal oli palju heinamaad ning palju heina, ja kuhje sai palju, nii et Villemil tulnud ühtelugu kuhja otsas olla.
Üliõpilasaja- kulud n V. R. enda ülestähenduste järgi olnud ligi 2300 rubla, see oleks meie rahas üle 5000 krooni, seega küllaltki suur summa. Ei ole kindlasti teada, kas V. Reiman selle raha kõik isalt sai. Ühe lähedase sugulase teate järgi polnud isal küll rahast puudust, aga ta oli andnud napilt. Raha jooksvaiks väljaminekuks saanud ta tädi Ann Eckbaumilt ja eriti vend Jaanilt.
Ülikoolis töötas Reiman virgasti ja süvenedes. Eriti köitsid ja arendasid teda ta enda tunnustust mööda prof . A. v. Oettingeni loengud dogmaatikast ja eetikast ning ta praktikumid. Ülikoolis kuulas ta emakeele õppimiseks ka dr. Mihkel Veske loenguid.
Nagu öeldud oli V. Reiman nende kaheksa mehe seas, kes 1883. aasta algul asutajatena Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirjale alla kirjutasid. Õppimise kõrval andus Reiman ülikooliajal eriti intensiivselt just oma akadeemilise organisatsiooni tegevusele.
EÜS-is toimis V. Reiman kirjatoimetaja, laekurina, abiesimehena ja lõpuks esimehena, nimelt 1886 . aastal 1. ja 2. semestril. Ta oli hingega kõige juures, nagu see oli tema loomuses ja nagu ta oli igal pool ja alati. Esimehena valmistas ta põhjalikult ette päevakorra, nii et koosolijail oli vähe põhjust sõnavõtuks, ja ta semestriaruandes pidi kaebama, et koosolekute ametlikult osal puudus elavus. Ettekandes, mis ta seltsis pidas, olid ikka hästi läbi töötatud, mis iseloomustas ta hoolikust ja põhjalikkust.
Peale muu teostas ta juba 1883. aastast saadik seltsi toimetuste komisjonis, ja oli see, kel lõpuks pärast üliõpilasaega õnnestuski toimetuste mõtet EÜS- i albumi kujul teoks teha. Eriti intensiivselt töötas ta seltsis esimeheks oleku aastal 1886. Kuigi juba üliõpilasaastail ta olemus oli sügavalt tõsine, ja ta enese ning teiste vastu oli nõudlik kohusetunde suhtes, ei soovinud ta ometi seda tõsiduse rasket ilmet anda seltsi siseelule. Ta pani suurt rõhku seltsi lõbulisele küljele ja avaldas kahetsust, et seltsi koosviibimistel oli tihti vähe elavust ja rõõmsust.
Eesti Kirjameeste Seltsist võõrdus Reiman ja võõrdusid muudki EÜS-i liikmed ikka enam. Reiman arvustas EÜS-i kroonikas teravalt Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle juhte, „kes punase läätseleeme eest rahva ja ma pühama vara äraandjaks said“, ega usu, et Eesti üliõpilased olevais tingimusis seltsi oma osavõtuga päästa ja parandada suudaksid. Ka arvas Reiman, et on õige, kui üliõpilane avalikust tegevusest osavõtuga oli tagasihoidlik ja enam teadusega tegemist tegi, sest „kes oma rahvale ükskord küpset toitu pakkuda tahab, see kogugu ise enne vaimukamber varaga kuhjani täis“.
Reimani enda huvid aga liikusid palju laiemalt, kui seda oli eriala ülikoolis, ja haarasid kogu eesti kirjandust, teadust, kultuuri, rahvuspoliitilist seisukorda. Ta elas kaasa eesti ühiskonna käärimisele ja tundis tõsise isamaalasena muret rahva tuleviku pärast. Eriti südamel lähedal oli talle kõige arvustuste peale vaatamata Eesti Kirjameeste Selts, kuhu ta ülikooli tulles ilmse vaimustusega liikmeks astus, mis talle aga aastata jooksul suurt pettumust oli valmistanud. Kui 1886 EÜS-i vilistlane K.A. Hermann „ Perno postimehe“ ostis ja Tartus „Postimehena“ käima pani, siis kutsus ta EÜS-i liikmed kaastööd tegema. Tagantjärele dateeris ka V. Reiman enda ajakirjandusliku töö algust 1886. aastaga. Siiski leidus esimene vaidlematult kindlaks tehtav V. Reimani kirjutais „Postimehes“ 1887.aasta kevadel. Sama aasta suvel oli Reimani sulest ilmunud veel teine kirjutis, milles ta nimemärgi V. all arvustas Eesti Kirjameeste Seltsi võidupidu ja eriti J. Kunderi peokõnet, kaitstes nii nimetatud baltlasi. Koos 1883 avaldatud ja eespool käsitletud kõnega on Reimani üliõpilasajast kindlasti teada ainult need kolm ajalehekirjutist.
Nii arenes ja küpses V. Reiman ülikooliaja jooksul teadlikuks rahvuslaseks ja idealistiks. Samal aastal, kui ta oli esimees EÜS- is, avaldas ta 1886. aastal semestrikroonika lõppsõnas otsekui usutunnistusena enda vaateid ja veendumusi.
Kui Reiman peale ülikooli lõpetamist Peterburisse prooviaastale sõites lahkus oma kaasvõitlejaist, ja talle lahkumissõnu öeldi ning klaasi tõstes elagu lauldi, milles ka vihje armsamale, siis oli Reiman vastanud, et tema armsam ainult Koidula mõttes - „Mu isamaa on minu arm“- on mõeldav ja oli jätkanud: „Isamaa, kallis Eesti isamaa, olevat tema armukene, keda ta igavesti armastada tahtvat, ja et kaasvõitlejad isamaale ja Eesti rahvale truiks jääksid, olevat tema palavam palve ja viimane soov.“
Niisuguses vaimus lahkus Reiman ülikoolipingilt, et otsida võimalusi oma elukutseliste teadmiste, maailmavaateliste veendumuste ja töökavatsuste ellurakendamiseks. Aga ta jäi kogu eluks lähedalt seotuks oma akadeemilise seltsiga, tegi suure osa oma elutööst selle märgi all ja püüdis uusi akadeemilisi põlvi rahvusidealistlikus vaimus juhtida.