REFORMATSIOON JA MARTIN LUTHERI PANUS KOOLI AJALUKKU (0)

REFORMATSIOON JA MARTIN LUTHERI PANUS KOOLI AJALUKKU
SISSEJUHATUS
Töö eesmärgiks seadsin endale tutvuda Martin Lutheri reformatsiooni panusega kooli ajalukku ja süveneda selle tagajärgedesse Baltimaades. Vaatlen reformatsiooni põhiseisukohti , reformieelset ja -järgset perioodi Baltimaades ja kuidas toimus õpetamine sada aastat hiljem Eesti aladel. Sada aastat hilisemat perioodi püüan kirjeldada usutegelase Paulus Lempeliuse, kes oli Eesti aladel kirikuõpetaja, näite varal . Oli ju õpetamine tol ajal usaldatud kirikuõpetajate kätte. Peamiste allikatena kasutan H. Piirimäe koostatud „Tartu Ülikooli ajalugu I osa“, L. Andreseni „ Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajaloo I osa“ , A. Põldvee kirjutist „ Ajalugu Aino Kalda lugudes“ ja K.Trasbergi loengu- ja internetimaterjale.
REFORMATSIOONIEELNE AJAJÄRK BALTIMAADES
Alustan ülevaatega reformatsioonieelsest ajajärgust Baltimaade koolides , kus ei olnud veel jõutud seitsme vaba kunsti õpetamisest kaugemale. Seitsme vaba kunsti – aritmeetika, geomeetria , planimeetria, stereomeetria , astronoomia , harmoonia , dialektika – õpetamisel õpiti triiviumi aineid – grammatikat, dialektikat ja retoorikat. Ainult üksikud jõudsid toomkoolides kvadriiviumini s.o. aritmeetika, muusika , geomeetria ja astronoomia õppimiseni. Mehaaniline ja dogmaatiline õppeviis oli endiselt au sees. Kahjuks ei saa mööda sellest, et tuima päheõppimist tuleb ka tänapäeva koolis ette. Mulle vähemalt tundub, et kui võõrkeele tunnis antakse õpilasel koduseks ülesandeks 50 sõna tuimalt pähe õppida, siis on kasutegur aktiivses keelekasutuses küsitav. Aelius Donatase grammatika sõnasõnaliseks päheõppimiseks kulus suur osa kooliajast. Meenub oma kooliaeg , mil tuli pähe õppida grammatikareegleid nii emakeeles kui ka võõrkeeles.
Õpetamise puhul ei olnud välistatud ka õpilaste kehaline karistamine. Selle iseloomustamiseks võib ära tuua fakti, et koolmeistrile anti pidulikul ametisseseadmisel tema kutse sümbolina vitsad ja kepp .(Andresen 1997, 58)
Uued pedagoogilised tõekspidamised, mis hülgasid vana askeetliku suuna, pääsesid maksvusele kõigepealt Itaalias. Isiksuse arenemise põhimõte jõudis humanistide vahendusel Baltimaadesse 16.sajandil. Euroopas oli tol ajal juba üle 60 ülikooli ja murrang toimus ka Baltimaade hariduses. Kohalik haritlaskond hakkas kujunema 15.sajandil. Pärast Tallinna linnakooli avamist suundusid paljud lõpetanud õppima Lääne-Euroopa kõrgkoolidesse. Kui 14.sajandil õppis ülikoolides seitse tallinnlast, siis 15.sajandi esimesel poolel juba 45. Tartust läks 16.sajandil stuudiume jätkama 29 noormeest. Kõrgkoolidesse läksid ka esimesed eestlastest endised talupojad. ( Piirimäe 1982 , 34)
REFORMATSIOONI SEISUKOHAD
Vana- Liivimaa linnade majanduslik tugevnemine langes aega, kui Wittenbergis algas (1517) usuline reformatsioon. Wittenbergi ülikool oli saanud humanismi keskuseks 1502. aastal. Seal seati ametisse koguni kolm humanitaarteaduste (humanis litteris) professorit. Oma tekkemomendil astus luterlik reformatsioon välja keskaegse skolastika vastu, seda otseselt teoloogias. Reformatsiooni algust tähistavates „Teesides“ väitis noor Luther 44. teesis, et ainult ilma Aristoteleseta saab teoloogiks ja seda, et Aristoteles kuulub nagu pimedus valguse juurde (50. tees). Tegelikult oli Luther eelkõige teoloog , keda ainult teoloogia oli teaduse juurde viinud ja kellele tõeline humanism jäi sisemiselt võõraks. Noor Luther ründas ilmalikku haridust, mis kiskuvat hinge jumala juurest eemale. Luther ütles, et Cicero ja Vergilius ei teadnud midagi patust ega lunastusest. Karmi hinnangu annab reformatsiooni haridusvaenulikkusele Rotterdami Erasmus , kes ütles, et sinna, kuhu siseneb luterlus , sealt lahkub ka teadus. Reformatsioon koondas ühiskonna peatähelepanu religiooni probleemidele. Religiooni katte all arutati ka majanduslikke ja poliitilisi probleeme, kuid see nõrgestas siiski humanismi löögijõudu. Reformatsiooni tähtsamaks tulemuseks tuleb siiski pidada seda, et kooli- ja haridusloos oli püüe levitada luterlikku ideoloogiat trükisõna ja koolihariduse kaudu. Selleks tuli aga asutada uusi koole ja õpetada rahvast lugema ja levitada haridust. Tänu sellele tõusis rahva kirjaoskus maades, kus oli levinud luterlik reformatsioon. Need impulsid avaldasid mõju ka Baltimail. (Piirimäe 1982 ,31)
Uued ideed jõudsid Baltimaadele tänu Saksamaa ülikoolides õppinud noormeestele. Martin Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis kirikliku hierarhia kaotamist, kiriku- ja kloostrimaade likvideerimist, kirikutalituse lihtsustamist ja rahvuskiriku loomist. Uus õpetus ja evangeeliumi esiletõstmine jumalasõnana äratas kiriku huvi rahva-keelte vastu. Alguse sai emakeelne õpetus, kasutusele võeti mitmeid uusi kooliraamatuid. Iga koguduse liige pidi jõudma kristliku õpetuse mõistmiseni vaimuliku kirjanduse lugemise abil. Vana- Liivimaal levis protestantism esialgu ainult linnades. Reformatsiooni võidukäik algas siin 1524 . aastal.
REFORMATSIOONIJÄRGNE AEG EESTI ALAL
Reformatsiooni tulemusel asendus vana haridussüsteem uuega. Kloostrikoolid suleti, toom- ja linnakoolid said uue sisu. Tartus tegutses reformijärgsel ajal vähemalt kaks kooli, mis võimaldasid astumist ülikoolidesse. Toomkooli kõrval alustas tööd ka ladinakool ehk triviaalkool Philipp Melanchtoni reformitud koolikava alusel. Pärnu linnapäevadel, mis toimusid 1527. aastal, arutati kooliküsimusi põhjalikumalt. Leiti, et igas suuremas linnas peaks olema korralik kool. Tartu teatas juba siis, et tuleb palgata tööle uusi õpetajaid. Ladinakoolist oli juttu ka Tartu rae protokollis 1553. aastal. Selleks ajaks oli Tartus ka kirjutuskool, mis hakkas eelmistega võistlema. Seati sisse nõuded, et laste vanusepiir ei tohtinud olla alla kümne aasta ja ladina keelt ei lubatud õpetada. Tallinnas hakkasid kooliasju ümber korraldama Wittenbergis kõrgema hariduse omandanud mehed. Martin Luther ja Philipp Melanchton juhtisid oma kaheksas kirjas, mis nad Liivimaale saatsid , tähelepanu sellele, et kohaliku rahva seast võetaks noormehi koolidesse ja hiljem saadetakse nad ülikoolidesse teoloogiat õppima. ( Andresen 1997,61)
Hariduse ümberkorraldamine toimus neljas suunas:

• linnakooli reorganiseerimine
  
• eesti noormeeste suunamine usuteaduse õpingutele välismaal
  
• kirikukirjanduse tõlkimine ja välja andmine eesti keeles
  
• katekismuse õpetamise alustamine kogudustes
  

Juhtiv osa Põhja-Eesti hariduselus oli Tallinna koolidel. Tegevust jätkas toomkool , Oleviste kiriku juures tegutsenud ladinakool reformiti ümber triviaalkooliks. Kaotati skolastikal põhinenud meetodid. Õpilased jaotati klassidesse, eeskujuks seati humanismiideed, palju loeti antiikklassikute töid.( Andresen 1997,62)
Väga kaasaegse meetodina tundub mulle see, et ettenähtud lektüüri alusel korraldati dramatiseeringuid ja vaidlusi. Kasutan võõrkeeleõpetajana taolist võtet sageli oma tundides . On ju dialoogi koostamine ka väike dramatiseering . Lisaks kanti ette värsse ning tehti stiiliharjutusi. Tarkuse ja kõneosavuse kõrval rõhutati vagaduse kasvatamise vajadust. Õpilastel oli vaja läbida kolm astet:

alamaste (tertia) lugemise selgeks

teine aste ( secunda ) ladina keele grammatika, usuõpetus , muusika

kõrgem aste (prima) ladina keel
Alamastmes tuli lugemine selgeks saada. Esimeseks õpikuks oli Melanchtoni „ Hand-Büchlein“, mis tõlkes tähendab käsiraamatuke.
Teises astmes jätkati ladina keele grammatika õppimist, muusika ja usuõpetuse õppimist.
Kolmandas astmes loeti Ovidiuse ja Vergiliuse luulet, Cicero kõnesid, õpiti dialektikat ja retoorikat, lõpetati Donatuse ja Melanchtoni grammatika läbitöötamine. Märkimisväärne on see, et õppeaastate arv ei olnud ette määratud. Õpilane viidi ühest astmest teise teadmiste omandamise põhjal. Kogu programmi läbivõtmiseks kulus tavaliselt 10-12 aastat.
Melanchtoni emakeelse usuõpetuse kooliprogramm nõudis palvete, usuõpetuse, meieisapalve ja kümne käsu ja nende juurde kuuluvate Lutheri seletuste päheõppimist, kirikulaulude ja katekismuse tundmist ning Uue Testamendi lugemist .(Andresen 1997, 62)
Õpetuse korraldusest annab ettekujutuse ringkiri, milles nõuti, et katekismust mitte ainult ette ei loeta, tuleb ka katekismuse tundmist kontrollida. (“ Kui mõned on „ lapsikud ja veel teadmisteta“, siis “õpetatagu neile esmalt katekismuse tekst tükk tüki järel pähe nii kaua, kuni nad selle selgeks õpivad“. Need, kes on teksti pähe õppinud, „õppigu lihtsalt ära härra Lutheri seletused , ükshaaval, tükk tüki järel, kuni nad neid mõistavad“. Kui siis mõned on seda suutnud, tuleb pastoril neid osavalt küsitleda. Neid, kes „hukatusliku põlguse ja hoolimatuse tõttu püha katekismuse õpetust õppida ei taha, ei tohi ta sootuks mitte lubada armulauda ega vaderiks, vaid peab hoopis püüdma, et krahvlikud komandandid neid asjakohaste sunnivahenditega selleks ergutaksid, ja kui seegi ei aita, siis tuleb neid hirmutada kirikukohtu ette kutsumise, avaliku põlu ja kristliku matuse keeluga . Kui nad aga sellises riivatuses surevad, visatakse nad sohu.“ (Andresen 1997, 123)
Väga oluline oli, et 1546. aastal tegi Tallinna triviaalkooli rektor M. Loe raele ettepaneku hakata õpetama lugemist ja usuõpetust emakeeles. Eesti oludes tähendas see eestikeelse algõpetuse algust ja luterlike kirikuraamatute tõlkimise hoogustumist. Kahtlemata oli see pöördepunktiks Eesti kooli ajaloos.
SADA AASTAT PÄRAST REFORMATSIOONI
Saja aasta möödudes reformatsioonist oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti ja see tähendas sõdade lõppu. Esijoones huvitas Rootsi valitsust kirikuasjade parandamine. Kirikuvõim hakkas innukalt protestanismi rahva hulka kandma. Algas kirikukultuuri ja koos sellega ka kirjakultuuri levitamise uus aste. 1631.aastal avati Eesti esimene trükikoda ja võimalikuks sai kiriku- ja õpperaamatute väljaandmine rahvakeeles – algas eesti kooliraamatu ajastu. (Andresen 1997, 99 -103)
Sellel perioodil tegutses Eesti aladel kirikuõpetajana Paulus Lempelius ja tema elukäigu näite varal püüangi luua pildi valitsevast olukorrast nii koolis kui ka kirikuelus.
Paulus Lempelius on sündinud Soomes ja omandanud hariduseTuru toomkoolis, kus talle anti välja ka vastav tunnistus. Lempelius oli Tallinna toomkoolis õpetajaks aastail 1622- 1624 ja rektoriks aastail 1624-1625. Pärast aastast rektoriametis olekut ta tagandati. Lempeliuse enda arvates ebaõiglaselt. Lempeliuse ajal oli Tallinna toomkool võrdlemisi väike kaheklassiline kool, kus oli umbes 30 õpilast, keda kantseldasid rektor ja kolleeg kahekesi. Vahel pidi seda tegema ka rektor üksinda. Õppimine käis rootsi, saksa ja ladina keeles. Lisaks pidi rektor abistama ka toomkiriku pastorit jutlustamisel.( Põldvee 2008 ,161)
Lempeliuse tagandamise ühe põhjuse illustreerimiseks toon siinkohal katkendi Aino Kalda „ Reigi õpetajast“. („See sündis nimelt päeval, kui kooli uuriti parajasti Erasmi libellus de civilitate morum, et üks Doomskooli poiss, kes oli suurest ja vägevast maa-aadeli suguvõsast, kuid muidu kõige suurem võrukael ning üleannetu, torkas enese ees istujat poissi pussnoaga selga , labaluie kohale, pilgates nõnda Erasmuse vagasid õpetusi.
Senest üleannetusest (kuigi haav oli hoopis tühine!) sündis suur kisendamine ning kära, ja Rector ise kutsuti sinna. Siis jäin mina kahekesi süüalusega, ega olnud muid päältnägijaid juures.
Ja kuigi mina peaksin kõik otsast pääle kannatama , mis minu hing ja ihu on kannatanud, ja mina peaksin põlema puhastamise tules, nagu õpetab, tõsi küll valesti Paapst, seesinane Rooma Valekristus, ma võiks oma surelikkude huultega ommeti muud hüüda kui tõtt, nõnda kui tegingi seda kõrge kohtu ees.
Ja see tõde, mida järeltulijad teadku, kui nad minu üle kohut mõistavad: Kui mina algasin poisi noomimist, siis hakkas tema üleannetult nägu krimsutama, ilma häbi tundmata, lootes oma suure suguvõsa kaitse pääle. Siis lõi äkki veri minu pähe, ja silmad said sõgedaks vihast , nii et mina ei võinud enam selgesti näha enese ette. Siis tõstsin mina äkilises vihas oma käe, et vastupanelikule poisile anda mööda kõrvu. Aga enne kui minu hoop sai plaksatada, kargas aadelivõsu kõrvale ühes oma kõrvaga, ning minu hoop sattus tühja õhku. Aga et minu saatus ja Jumala kavatsus läheks täide, siis lõi süüalune ägedas põgenemise hoos oma meelekoha vastu pingi teravat nurka ning vajus surnult maha sinnasamasse paika.“)
Selle tsitaadi lisamisel oma referaati oli mul kaks põhjust: esiteks arvan, et tänu Friedebert Tuglase Aino Kalda jutustuse „Reigi õpetaja“ tõlkele saan ettekujutuse kasutatavast kõnelaadist, mis on iseloomulik perioodile, mida oma referaadi selles osas käsitlen. Teiseks on tsitaadis ilmekalt juttu sellest, millised tagajärjed võivad olla enesevalitsuse kaotanud õpetaja käitumisel. Kahjuks ei leidnud ma oma kasutuses olnud ajalooallikatest viidet sellele, kas tsitaadis kirjeldatud sündmus ka tegelikult aset leidnud on. Ajalooallikana kasutan Põldvee kirjutist „ Ajalugu Aino Kalda lugudes“ ( Kallas 2008 ,162).
Lempeliust süüdistati vallandamisel esiteks korralageduses. Ta ise ütles, et tema elamine ja säng olid koolimajas, mis asus toomkiriku kõrval ja ta manitses poisse kümme korda päevas, Jumal ise võib seda kinnitada.Teiseks süüdistati teda rootsi keele mitteoskamises. Ise kinnitas ta aga, et ei keeldunud kunagi jutlustamast, kui pastor palus ja oli isegi siis nõus, kui öösel kell kümme toodi sõna, et hommikul kell kaheksa on vaja jutlust pidada. Kolmandaks patuks pandi talle koolimajas tütarlastega läbikäimist. Sellepeale kostis härra Paulus, et mõnede koolipoiste õed on saatnud oma vendi kooli, nagu seda ka mujal ette tuleb. Kui neist mõni pesigi tema riideid , siis alati poiste juuresolekul. Mitte keegi ei saavat aga väita, et ta oleks neist kedagi puudutanud. (Põldvee 2008 ,162-163)
Lempeliuse täht lõi uuesti särama 1627.aasta suvel. Hiiumaal vabanes pastor Johann Teufeli surma järel Reigi õpetaja koht ja nii kinnitati härra Lempelius 23.oktoobril Pühalepa kabeli juures Reigi kirikhärraks. Elu Reigis ei kulgenud muretult. Olles küll ettevõtlik, kuid samal ajal isepäine, tekkisid tal ka siin probleemid. Lempeliusele heidetakse ette kroonuvõlgu, meele-paha tekitas ka tema eraelu, kangekaelse inimesena otsustas ta ametiasju oma peaga, ilma et oleks praostiga nõu pidanud. Talle pandi süüks, et viis asehaldurilt luba küsimata pastoraadi teise kohta, alustas praosti ja asehalduri teadmata Kõpu kabeli ehitamist, pidas laeva Schute, mis oli pastoriametile sobimatu. Värvikaks ja intriigiderohkeks teeb Lempeliuse eraelu suhtekolmnurk ta enda, tema proua ja Reigi diakoni Jonas Kempe vahel. Lootusetu on neis asjus otsida täit tõtt, vaevalt teadsid või veel vähem rääkisid seda asjaosalised isegi. (Põldvee 2008 ,168)
Paulus Lempelius suri 1665.aasta mihklipäeval. Tänu legendaarsele tegelasele ja tema sündmusrohkele elule, mis oli kirjanikule ilmselgelt inspiratsiooniaalikaks, on meil võimalus lugeda suurepärast jutustust „ Reigi õpetaja“.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtvalt võib öelda, et reformatsiooni tähtsaim tulemus kooli ja hariduselus oli püüe levitada luterlikku ideoloogiat trükisõna ja koolihariduse kaudu, seega pandi alus lugemise ja usuõpetuse õpetamisele emakeeles, mis tähendas meie mail eestikeelse algõpetuse algust. Referaadi koostamise käigus materjale otsides sattusin Paulus Lempeliusele ja tema saatus pakkus huvi. Olgugi et ta tegutses sada aastat pärast reformatsiooni läbiviimist, on ta siiski ere näide sellest, kuidas puudutas reformatsiooni ideoloogia ühte kirikuõpetajat, kes oli seatud nii lapsi kui ka täiskasvanuid harima.
KASUTATUD MATERJALID
Andresen, L. 1997. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Tln.: Avita 264 lk.
Hirsijärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. 2005.Uuri ja kirjuta. Tln.: Medicina 313-390
Kallas, A. 2008. Reigi õpetaja; Püha Jõe kättemaks; Ajalugu Aino Kalda jälgedes. Eesti Päevaleht AKADEEMIA 188 lk.
Piirimäe, H. 1982. Tartu Ülikooli ajalugu I. Tln.: Valgus 31-42
Trasberg, K. http://www.annaabi.com/Martin-Lutheri-panus-kooli-ajalukku-mx56167.html 22.11.12