Ilukirjanduse põhiliigid (5)

ILUKIRJANDUS
EEPIKA
LÜÜRIKA
DRAMAATIKA
• esikohal jutustamine
• rahulik, üksikasjalik käsitlusviis
• jutustatakse juba toimunust
• autori suhtumine avaldub kaudselt
• mõtete, tunnete, meeleolude vahetu esitamine; elamuslikkus
• lüürilise luuletuse 3 vormitunnust on riim, värss ja stroof
• lavalisus
• põhineb dialoogil e kahekõnel
• jagunemine vaatusteks e piltideks, need omakorda stseenideks e etteasteteks
EEPIKA ŽANRID:
eepos – eepika suurvorm , lugulaul
• ulatuslik
• jutustava sisuga
• värssides kirjutatud
• põhineb rahvalikel kangelaslauludel
• tegelasteks vägilased või muinasjumalad
• Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg”;
kreeklaste „ Ilias ”; „Odüsseia”
romaan – ulatuslik jutustav kirjandusteos
• tavaliselt kirjutatud proosas
• avar elukujutus
• mitmeplaaniline tegevustik
• keerukas sündmustik
• probleemirohkus
• arvukas tegelaskond
• pika ajavahemiku kujutamine
• Tammsaare „Tõde ja õigus”, Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil”
jutustus – novelli ja romaani vahepealne žanr
• sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum, romaanist tagasihoidlikum
• ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele
• ei ole sedavõrd pingestatud nagu novell
• tegelasi kujutatakse arengus
• miljöö võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti
• Oskar Luts „Kevade”, Bornhöhe „Tasuja”
novell – eepika väikevorm
• lühijutt
• tihe sündmustik
• vähe tegelasi
• üks keskne teema
• tegevus areneb kulminatsiooni suunas
• lõpeb puändiga
valm – õpetliku sisuga
mõistuluuletus või –jutt
• tegelasteks enamasti loomad, kes kujutavad inimesi
• naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid
• koosneb kahest osast : 1. osa on sündmus, 2. osa -õpetlik järeldus e moraal
• Aisopos, Ivan Krõlov, Jakob Tamm
müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus (ka muistend )
• tegelasteks jumalad või pooljumalad
• räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jms
• Friedrich Robert Faehlmann „Koit ja Hämarik”, „Emajõe sünd”
LÜÜRIKA ŽANRID:
lüüriline luuletus –
• värss – luuletuse rida. Värsirida ei pea moodustama terviklauset, mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
• stroof – salm. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe .
• riim – häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba), ristriimideks (abab).
täisriim – täielik häälikute kokkukõla (maid-said);
irdriim – häälikute osaline kokkukõla (lint- kink ).
sonett – 13. saj Itaalias loodud luuležanr
• 14 värsirida
• itaalia ja prantsue soneti värsid jagunevad stroofidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2
LÜROEEPIKA -
Ilukirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule.
LÜROEEPIKA ŽANRID:
ballaad – lüüriline jutustav luuletus
• fantastiline, ajalooline, heroiline (kangelaslik) sisu
• keskendub ühele sündmusele
• kangelastes tuuakse esile vaid kõige olulisemad iseloomujooned
• üksikasjadel tavaliselt ei peatuta
•sageli kasutatakse kahekõnet
• Friedrich Schiller „Kinnas”, Marie Under „Merilehmad”
poeem – lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos
• jutustav süžee
• sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente
• tegevusaega ja –kohta tavaliselt üksikasjalikult ei kirjeldata
• Betti Alver „Leib”
DRAMAATIKA ŽANRID:
komöödia – koomilise sisuga näidend
• naeruvääristatakse inimeste pahesid ( rumalus , ahnus jne) ja ühiskonna negatiivseid jooni (võimuliialdus jne)
• situatsioonikoomika – olukorrakoomika; koomikavõte, mis põhineb tegelaste asetamisel naljakasse olukorda (mehe riietumine naiseks )
• sõnakoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaste karikeeritud kõnel
• karakterikoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju naljakal, veidral välimusel ja kõnel
• Eduard Vilde „Pisuhänd”
tragöödia – kurbmäng, kurva sisuga näidend
• õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ja hukkub ebavõrdses võitluses
• August Kitzberg „ Libahunt ”, William Shakespeare „ Hamlet ”
draama – tõsise sisuga näidend
• keeruline konflikt
• eluline sündmustik
• ühendatud koomiline ja traagiline
• uuritakse tegelaste psühholoogiat
• kõige hilisem dramaatika žanr (kuj alles 18. saj)
• Eduard Vilde „Tabamata ime”
Sõna draama kasutatakse ka üldmõistena näidendi tähenduses.
Veel mõisteid:
remark – autori selgitav märkus draamateoses tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
monoloog – kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette ; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid
dialoog – kahekõne; algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele
dramatiseering – kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks.
lavakujundus – rekvisiidid (mööbel ja muud laval kasutatavad esemed) ja dekoratsioonid, millega tähistatakse tegevuskohta ja –aega.
Rahvaluule
ehk folkloor – rahva suuline sõnalooming. Erineb ilukirjandusest selle poolest, et on anonüümne (puudub konkreetne autor) ja kollektiivne.
RAHVALAULUD
RAHVAJUTUD
RAHVALUULE LÜHIVORMID
regivärsiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• algriim – algushäälikute kordus värsis (härrad jäid härisemaie)
algriim
/ \
alliteratsioon assonants
alliteratsioon – algriim, sarnaste kaashäälikute kordus sõnade alguses värsis
härrad jäid härisemaie
assonants – algriim, sarnaste täishäälikute kordus sõnade algul värsis
udu rikub uue kuue
• parallelism – mõtteriim, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks
Küll saab siiski vaita olla,
kui saab alla musta mulla
kena kirstu keskeelle,
valge laudade vahele.
• neljajalaline trohheus – värsimõõt, mille puhul vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid neli korda
Liigu linnu keelekene
- v / - v/ - v/ - v
uuem e lõppriimiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• lõppriim – häälikute kokkukõla värsside lõpus
• värsside rühmitumine salmideks
muinasjutt – rahvajutt , mis pajatab väljamõeldud sündmustest
• loomamuinasjutt – tegelasteks loomad, kes on isikustatud
• imemuinasjutt – üleloomulik sündmustik, imeesemed
• tõsieluline muinasjutt – puudub imepärane aines, sündmustik areneb tavaelu raames
Iseloomulikud jooned:
• kindel algus ja lõpp (Elas kord..., Kui nad surnud ei ole...)
• vastandamine (hea – kuri, rikas – vaene, ilus – inetu)
• sündmustiku kordumine (3 takistust tuleb ületada)
• kolmarvsus
• õnnelik lõpp
On ka kunstmuinasjutte – need on muinasjutud, millel on kindel autor.
muistend – rahvajutt, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks.
• vägilasmuistendid – tegelasteks kalevipoeg, Suur Tõll, Vanapagan
• tekkemuistendid – seletavad maa, inimeste, loomade, erinevate nähtuste jne tekkimist
• kohamuistend – on seotud mingi kindla kohaga
Ka kunstmuistendid – Faehlmann „Emajõe sünd”.
vanasõna – pärimuslik õpetussõna, lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamine, kodu jne).
Kuidas töö, nõnda palk.
Terav kirves leiab kivi.
Vaga vesi, sügav põhi.
mõistatus – rahvaluule lühivorm, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest).
Valged kanad punasel õrrel (hambad), Ümber ilma ulatavad, ümber pea ei ulata (silmad).
kõnekäänd – rahvapärane väljend, lühike piltlik ütlus, mis iseloomustab poeetilises vormis mõnda olukorda, nähtust, eset või isikut.
Ta ei seisa pudeliski paigal.
Talle oli see nagu hane selga vesi.
Ajakirjandusžanrid:
UUDIS – üks ajakirjanduse põhižanr:
• lühike, laadilt jutustav tekst
• eesmärgiks teate (uudise) edastamine
UUDISE ÜLESEHITUS:
Sündmused on esitatud tähtsuse järjekorras.
Uudisel on 3 osa:
• täpne, tabav pealkiri, mis äratab tähelepanu
• jämedas trükis uudise pea e juhtlõik – esitab lühidalt sõnumi
• sündmus või nähtus lahtikirjutatult
• uudis ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid
• keelelt lihtne ja üldmõistetav
INRERVJUU – üks ajakirjanduse žanr, ajakirjaniku eesmärgipärane vestlus kellegagi.
• kaks peamist osa: küsimus ja vastus
• algab sageli jämetrükis juhtlõiguga, milles tuuakse esile põhiprobleem
• küsimused ja vastused eristatakse taandridade ja erineva trükiga
REPORTAAŽ - üks ajakirjanduse põhižanr:
• jutustav – kirjeldav tekstiliik – jutustatakse mingist sündmusest, kirjeldatakse sellega seonduvat ning vahendatakse taustandmeid
• stiililt asjalik , kasutatakse publitsistlikku keelt, mõnikord ka kujundlikkust
• autori kohalolu : ta peab olema sündmuse (spordivõistluse, näituse avamise , meeleavalduse vm) pealtnägija või selles osaleja
JUHTKIRI – päevaprobleemi käsitlev avaartikkel ajalehes või ajakirjas
ARVAMUS – loo autor avaldab oma arvamust ja mõtteid
ARVUSTUS – retsensioon, üks ajakirjanduse põhižanr.
• omane kriitiline laad , käsitletakse uusi raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi jne
• ülesandeks nii teost analüüsida kui ka tutvustada-reklaamida
ARVUSTUSE ÜLESEHITUS:
• näiteks tutvustatakse alguses autorit ja teost
• teemaarenduses käsitletakse ja hinnatakse teost mõnest probleemist lähtudes
• lõpetuses tehakse kokkuvõte ja antakse kokkuvõttev hinnang
Kirjandusvoolud
ROMANTISM – tundeid ja ideaale rõhutav kunsti- ja kirjandusvool; kujunes Lääne-Euroopas valdavaks 18. saj lõpus ja 19 saj esimesel kolmandikul. Eestisse jõudis 19 saj keskel.
ROMANTISMILE ISELOOMULIKUD JOONED:
• taotleb isiku- ja loominguvabadust
• kujutatakse erakordseid sündmusi ja kangelasi
• tähtsustatakse tundeelu , inimese sisemaailma
• tegelikkuses pettununa otsitakse ideaale minevikust – lemmikajaks on keskaeg
• ülistatakse loodust
• ülistatakse armastust (nii teise inimese, looduse kui ka kodumaa vastu)
• romantikud sageli hardalt usklikud
ROMANTISMI TÄHTSAMAD ESINDAJAD:
Lydia Koidula luule, Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused, näit „Vürst Gabriel”,
prantslane Victor Hugo, inglane Walter Scott , sakslane J.W. Goethe
REALISM – kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis 1830. aastatel Prantsusmaal.
REALISMILE ISELOOMULIKUD JOONED:
• taotleb tegelikkuse tõepärast kujutamist
• elu käsitletakse tasakaalukalt
• inimesse ja ühiskonda suhtutakse kui uurimisobjekti
• taotleb objektiivsust
• kriitilise suhtumisega püütakse ühiskonda paremaks muuta
REALISMI TÄHTSAMAD ESINDAJAD:
inglane Charles Dickens („Oliver Twist”),
venelane Lev Tolstoi . Eestisse tõi realismi Eduard Vilde („Külmale maale”, „Mahtra sõda”).
Teisi ilukirjandusega seotud mõisteid
miljöö – teose aeg-ruum; kirjandusteoses kujutatud olustik, milles tegelane elab ja mis teda mõjutab
teema – teoses käsitletav nähtuste ring. Traditsioonilised teemad on näiteks armastus, võitlus, sõprus, kodumaa, sõda, töö jt
süžee – teose sündmuste tegelik järjestus, mis lähtub kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest.
• süžeel on 6 osa:
ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta.
sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku.
dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng.
kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt.
pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni .
konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
kompositsioon – teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks.
stiil – suhtlusolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis; iseloomulik kujutus- või väljenduslaad (näit ametlik stiil - seadusandluses ja ametlikus suhtlemises kasutatav keel, mida iseloomustab täpsus ja ebaisikulisus; argistiil – kõnekeelne igapäevane suulise suhtlemise stiil; ilukirjandusstiil – ilukirjanduses kasutatav stiil, millega mõjutatakse lugejaid esteetiliselt.
karakter – kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused .
idee – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.
kõne – eesmärgistatud suuline esinemine.
proosa – sidumata kõne, luulele vastanduv sõnakunsti valdkond .
sümbol – võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga (näit ankur – lootuse sümbol, loorber – kuulsuse sümbol).
žanr – ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm ( näit dramaatika žanrid on komöödia, tragöödia, draama).
tegelane – teose sündmustiku kandja või selles osaleja. Tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Peategelane on teose idee kandja ning tal on sündmustikus keskne osa. Teosel võib olla mitu peategelast, enamasti moodustavad nad tegelaspaari. Kõrvaltegelased moodustavad peategelase lähikonna, nende kaudu avaneb sageli peategelase iseloom ja tegutsemismotiivid. Neid kirjeldatakse harilikult põgusamalt, neil on tegevustikus episoodiline osa. Peategelase käekäiku jälgitakse teose algusest lõpuni, kõrvaltegelase oma mitte.
Kõnekujundid: võrdlus – nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase, kuid tuntud nähtusega. Algab tavaliselt sidesõnaga kui, nagu. (Ta oli paljas nagu porgand ).
epiteet – kaunistav lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad (sinkjas taevas).
metafoor – tähenduse ülekanne sarnasuse alusel, sisult on see peidetud võrdlus(sinitaeva silm (päike). Personifikatsioon e isikustamine – elusolendi tunnuste ülekandmine elutule (lill nutab).