Kirjanduse põhimõisted (0)

Algriim - alliteratsioonil või assonatsil põhinev kokkukõla. N: härrad jäid härisemaie, möldreid mörisemaie.
Allliteratsioon – algriim, sarnaste konsotantide koruds sõnade algul värsis. N: venda kuulis , vasta kostis
Antonüümid- vastandsõnad, mida seob vastandussuhe. N: madal-sügav
Assonants – algriim, sarnaste vokaalide koruds sõnade värsi algul. N: udu rikub uue kuue.
Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline .
Dialoog- kahekõne
Draama - tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali( Libahunt ). Kolm žanrit – tragöödia,komöödia ja draama.
Draamakirjandus – kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus , sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks.
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi .
Eepos - eepika suurvorm, enamasti värsivormiline.
Epiteet - täiendsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna.
Folkoor- rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud , rahvajutud ja rahvaluule lühivormid.
Fraseologism - mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega terikväljend.
Homonüümid- samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. N: kangur -kuduja.
Humoresk - lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali.
Idee- kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist.
Iluskirjandus- üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval.
Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas .
Isikustamine- personifikatsioon on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule.
Jutustus- novelli ja romaane vahepeale žanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujtuamiesle, ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö võib hõlmata piki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti.
Karakter - kirjandusteose tegelane.
Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks.
Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid.
Kordus- stilistilne võte, is seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamisel.
Kulmintatsioon- teose süžee osa, tegevuse pinge haripunkt.
Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses.
Kõnekäänd- rahvapärane väljend, mis annab lühidalt piltikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omdause iseloommustuse. N: Tõnu ei seise pudeliski paigal.
Lugulaul - jutsutav luuleteos .
Lõik- tekstiosa taandreast taandereani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid . Lõik on proosateksti põhiühik.
Lüroeepika- kirjanduse põhiliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule.
Lüürika- kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja emeeleolude esitamisel. Kolm peamist vormitunnust on riim värss ja stroof .
Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel.
Miljöö- teose aeg-ruum. Miljööd kirjeldatakse peamiselt selleks et iseloomustada tegelasi, põhejndada nende käitumist ja väljendada autori mõtteid.
Miniatuur- eepika väikevorm, mida iseloomustavad lühidus, napp sündmustik, detailne sõnastus, lüüriline meeleolu ja poeetilisus.
Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette.
Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele. Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nede iseloomudele vastavalt.. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed. Muinasjuttudel on omad seadus: kindel algus ja lõpp, sündmustiku kordumine, muinasjuttude tegelased on vastanlikud. Enamasti on muinasjutud õnneliku lõpuga.
Muistend - rahvaluuule liik, mille sündmustik on seotud kinda koha, aja, inimeste või sündmustega.
Mõistatus- rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Koosneb kahest osast : küsimusest ja vastusest.
Mõtteriim- regivärsilisele rahvalaulule iseloomulik võte, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks.
Müüt- usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad vüi pooljumalad ning räägib maailma ja elu tekkimisesst, loodusnähtustest jms.
Naljand - lühike, humoristliku ja satiirilise sisuga rahvajutt. Naljandite sündmustik on valdavalt sõsielune. Olulisel kohale on liialdused, sõnamäng ja kiimoika mäng.
Novell- tiheda sõndmustiku ja väheste teelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga.
Parallelism - regivärsilisele rahvalaulule iseloomulik võte, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks.
Populaarteaduslik kirjandus- aimekirjandus, krijandus, mis tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavutusi.
Proosa- sidumata kõne, luulele vastanduv sõnakunsti valdkond .
Publististka- üks kirjanduse põhiliike teaduskirjanduse ja ilukirjanduse kõrval. Publistiska vahendab arvamusi, aateid ja ideoloogiaig.
Poeem - lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutsutav süžee.
Puänt- üllatav kuid loogiline novelli, andekdoodi, epigrammi ja soneti lõpplahendus.
Rahvalaul - seotud kõnes ravhaluuletoes, mida esitatakse lauldes võu laulvalt kõneldes.
Rahvaluule- rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud, rahvajutud ja rahvaluule lühivormid.
Regivärsiline rahvalaul- rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim ja parallelism
Remark- märkus
Riim- häälikute kokkukõla
Romaan- ulatuslik jutustav kirjandusteos , mis on tavaliselt kirjutatud proosas .
Salm- luuletuse siu tervilik osa ning vormi põhiline väljendaja.
Stroof- luuletuse sisu tervilik osa ning vormi põhiline väljendaja.
Stseen - lavateose väikseim tervilik osa; etteaste .
Sümbol- võrdkuju, mis tekib abstaktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. N: koit- nooruse
Sünonüümid – häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased sõnad. N: nägu- pale
Süžee- kirjaniku kuntsikavatuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Kuus põhilist koostisosa: 1) ekspositsioon – teose sissejuhatav osa. 2) sõlmitus – sündmus,
mis toob esile tegelastevaheliste vastuolu.3) Dispositsioon - teose arendus.4) Kulminatsioon- tegevuse pinge haripunkt. 5) Pööre- sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni. 6) Konkulusioon- teose lõpetus.
Žanr- ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm.
Teema- teose käsitletav nähtuste ring.
Tegelane- teose sündmustiku kandja või selles osaleja.
Temaatika - kirjandusteoses käsitletavad teemad, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks.
Tragöödia- kurbmäng
Trohheus- värsimõõt. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis -rõhulises värsisüsteemis aga rühulisest ja rõhuta silbist.
Ulmekirjandus- teaduslik-fantastiline kirjandus.
Uudis- üks ajakirjanduse põhižanr. Lõhike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate edastamine.
Uuem ravhalaul- rahvalaulu liik, mida iseloomustab lõppriim ja värsside türgmitumine salmideks.
Vaatus - draamateose suurim koostisosa
Valm- õpetliku sisuga mõistuluuletus või –jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutava inimesi.
Vanasõna- lõhike, tervilik, piltklik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta ( töö, lastekasvatamine, õppimine, kodu, ilm jm) Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja – tõde.
Võrdlus- nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel.
Värss- luuletuse rida
Värsimõõt- värsipikkus