Keskkonnapoliitika ja –juhtimissüsteemid eksamiks (0)

EKE0011 Keskkonnapoliitika ja – juhtimissüsteemid
Kordamisküsimused eksamiks
1.Keskkonnapoliitika sisendid ja väljundid.
Igal olelusringi etapil on sisendid ja väljundid. Sisenditeks on toore ja energia ning väljunditeks tavaliselt jäätmed ning mitmesugused heitmed õhku, vette või pinnasesse. Igal sisendil ning väljundil on keskkonnamõju või –mõjud. Näiteks fossiilsete kütuste baasil toodetud energia kasutamine vähendab taastumatute loodusressursside varu, õhuheitmed aga põhjustavad globaalset ilmastiku muutumist, hapestumist ning mitmeid terviseprobleeme. Olelusringi hindamine ongi toote keskkonnamõju hindamise protsess läbi erinevate olelusringi etappide . Keskkonnakoormus hõlmab kõiki keskkonnamõju tüüpe, nii erinevate loodusvarade kaevandamist, ohtlike ainete heidet kui ka erinevat tüüpi maakasutust.
2.Eesti ja EL jäätmekäitluspoliitika peamised lähtekohad ( hierarhia , elutsüklile tuginev lähenemine ).
Jätkusuutliku arengu seisukohast peab kõige olulisem suund olema jäätmete tekke vältimine , seejärel korduskasutus, siis taaskasutus ning kõige viimase vahendina jäätmete keskkonnaohutu kõrvaldamine. Jäätmehierarhiast võib kõrvale kalduda, kui see tagab parima keskkonnaalase üldtulemuse asja kogu olelusringi arvestades.
3.Eesti ja EL veepoliitika peamised lähtekohad ( pinnavesi , põhjavesi , Veeseadus , EL Veeraamdirektiiv).
Pinnavee moodustab Maa pinda kattev vesi. Pinnavee hulka kuulub nii soolane kui ka mage , nii tahke kui ka vedel maapinnal olev vesi. Pinnavesi moodustab jõed , järved, ookeanid , mered, liustikud , loodusmaastikus asuvad tehisveekogud, ka lumikatte jne.
Põhjavesi on maakoore ülaosa kivimite ja setete poorides ning lõhedes olev vaba vesi. Põhjavesi on maapinnaalune vesi. Vaba vesi tähendab seda, et põhjavee hulka ei kuulu kapillaarvesi, kilevesi , hügroskoopsusvesi, niiskus mullas, keemiliselt mineraalide koostisse seotud vesi jne. Põhjavesi liigub maakoores gravitatsioonijõu ning rõhu vähenemise suunas. Salvkaevudes on vesi stabiliseerunud teatud kõrgusel, mida nimetatakse põhjaveetasemeks. Sellest allpool olev vesi ongi põhjavesi. Allpool põhjaveetaset on setted ja kivimid veest küllastunud. Seda maakoore osa nimetatakse küllastusvööks, ülalpool küllastusvööd on aga aeratsioonivöö . Aeratsioonivöös olev vesi ei kuulu põhjavee hulka.Ülemiste horisontide põhjavesi moodustub peamiselt maasse imbuvatest sademetest ning on seetõttu enamasti mage. Põhjavett uuriv teadusharu on hüdrogeoloogia . Põhjaveest eristatakse pinnavett, mis paikneb veekogudes ning mille uurimisega tegeleb hüdroloogia . Atmosfäärse vee uurimisega tegeleb meteoroloogia .

Veeseadus: Seaduse ülesanne  (1) Veeseaduse ülesanne on sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine.  (2) Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid.  (3) Vee kaitse osas laienevad käesoleva seaduse sätted ka majandusvööndile.

Veepoliitika raamdirektiiv (ka vee raamdirektiiv, lühendatult VRD; inglise Water Framework Directive ehk lühendatult WFD) on Euroopa Liidu üks raamdirektiividest (2000/60/EÜ), mis kehtestab liikmesriikidele ülesande jõuda kõigi veekogude (kaasa arvatud mereakvatoorium kuni ühe meremiili kauguseni rannikust) hea kvalitatiivse ning kvantitatiivse seisundini aastaks 2015. Traditsiooniliste piirväärtuste määramise asemel kirjeldab raamistik ühist eesmärki ning meetmeid selle saavutamiseks. Direktiiv defineerib termini "pinnavee seisund" kui üldmõiste , mis tähistab pinnaveekogu seisundit , mis määratakse kindlaks tema ökoloogilise või keemilise seisundi põhjal olenevalt sellest, kumb on halvem. Seega on "pinnavee hea seisund" saavutatud juhul, kui nii selle ökoloogiline kui ka keemiline seisund on vähemalt "hea". Ökoloogilise seisundi kaudu väljendatakse pinnavete veeökosüsteemide struktuuri ning toimimise kvaliteeti. Kuna vesi (ja selle puhtus) on tähtis kõige elusa ülevalpidamisel, siis kehtestab direktiiv muu hulgas standardid, et tagada ohutu juurdepääs veele kui ressursile.Direktiiv nõuab liikmesriigilt kuue rakendamisaasta jooksul mitut võtmedokumenti. Olulisimad neist on vesikonna veemajanduskavad, millest esimene tuli avalikustada aastatel 2009, teine ja kolmas tuleb avalikustada vastavalt 2015. ning 2021. a. Veemajanduskava projekt tuleb avalikustada konsultatsiooniks ning märkuste tegemiseks vähemalt aasta enne kavas käsitletava ajavahemiku algust.
4.Ökotsentrism ja tehnotsentrism, inimese ja looduse suhete tõlgendamine.
Looduskesksus ehk ökotsentrism on keskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest [1]. Looduskesksuse vastand on inimkesksus. Ökotsentrismiga kattub osaliselt mõiste "biotsentrism", nende eristus on kirjanduses sageli hägune. Mõned allikad väidavad, et ökotsentrism väärtustab nii elus- kui eluta süsteeme (ökosfääri), biotsentrism aga eelkõige elussüsteeme (biosfääri) Looduskesksuse rõhutamine on keskkonnapoliitilistes säästvat arengut põhjendavates aruteludes sageli edukas vahend, sest emotsionaalselt ja sümboli mõttes on "looduskesksus" mõjuv mõiste.Kõige fundamentaalsemaks lahknevuseks keskkonnakaitse mõtesta­misel peetakse jätkuvalt inimkesksuse ja looduskesk­suse eristamist. Looduskeskne mõtteviis eeldab kõigi eluvormide väärtustamist, neile omase "sisemise väärtuse" ja elueesmärgi tunnustamist - seega, inimene kui üks paljudest eluvormidest peaks esmalt mõtlema sellele, kuivõrd tal ikka on õigust teistega manipuleerida.
5.Säästva arengu põhimõtete rakendamine keskkonnapoliitikas (tugevused ja nõrkused).
Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk mahemajandus on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui " arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve." Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid , et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.Jätkusuutlikkus on võimalik ökosüsteemi tasakaalutingimuste täitmisel.
Loodusvarade säästev kasutamine ning ökoloogiliste globaalprobleemide lahendamine saab toimuda vaid tihedas riikidevahelises koostöös, kus töötatakse välja rahvusvahelised arengustrateegiad ning sõlmitakse riikidevaheliseid kokkuleppeid. Üheks olulisemaks dokumendiks on 178 riigi poolt heaks kiidetud Agenda 21.
Agenda 21 on ulatuslik ülemaailmne tegevusprogramm, mille eesmärgiks on 21. sajandil saavutada keskkonnasõbralikum majanduslik ja sotsiaalne areng. Rõhutatakse, et nii looduskeskkond , inimese majanduslik tegevus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng on omavahel lahutamatult seotud.
Tänases majandustegevuses tuleb üha enam arvestada järeltulevate põlvede vajaduste ning ressursibaasiga: tänapäevane majandustegevus , loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi.
Kõikidele riikidele seatakse ülesandeks alustada rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamisega . Oluliseks peetakse siin avalikkuse kaasamist, omavalitsuse, üksikisikute koostööd jms.
Dokumendis käsitletavate teemade ring on üsna lai, alustades sotsiaalsetest ja majanduslikest vastuoludest kuni hoiakute ja igapäevaste käitumisharjumusteni. Püütakse välja tuua võimalikud lahendusteed nii liigilise mitmekesisuse säilitamiseks, metsade kaitseks kui maa degradeerumise, õhu ja vee saastumise ärahoidmiseks. Tähelepanu alla võetakse ka inimeste hariduse ja terviseprobleemid ning tarbimisharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisega seotud küsimused. Pikaajalises arenguperspektiivis vaadatuna on Agenda 21 olulisim dokument, mis käsitleb ühiskonna ees seisvaid probleeme ning avab säästva arengu idee.
Eesti keskkonnapoliitika:
Eesti nüüdisaja keskkonnapoliitika tugineb riiklikele seadustele ja määrustele ning kogu elanikkonna keskkonnateadlikkusele. Eesti keskkonnapoliitika täpsustamiseks on Riigikogu vastu võtnud arvukalt õigusakte nagu mersaseadus, veeseadus, maapõueseadus, ranna ja kaldaseadus säästva arengu seadus, jahikorralduse seadu jt.
Agenda21 põhimõtetest lähtudes võttis Riigikogu 1995. aastal vastu Säästva arengu seaduse, mis paneb paika eelkõige looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused.
Sellele tuginedes koostati 1997 a Eesti keskkonnastrateegia, mille uuendatud variant Eesti keskkonnastrateegia 2010 valmis 2005 aastal. Selle põhieesmärgiks on inimesi rahuldava tervisliku keskkonna ja majanduse arenguks vajalike ressursside tagamine nii, et ei kahjustaks loodust ning säiliks maastike ja elustiku mitmekesisus .
Strateegias eelistatakse ennetuslikke meetmeid, sest loodukahjulike tagajärgede kõrvaldamine on tunduvalt kulukam . Loodussäästliku arengu kohustatakse tootjat tasuma keskkonna kasutamise eest ning hüvitama kõik kahjustuste kõrvaldamisega seitud kulud. Tootja vastutab ka oma toodangu jäätmete kokkukorjamise, ümbertöötamise ja taaskasutuse eest.
Olulisel kohal on ka Århusi konventsioon , mille eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele.
6. Reduktsionism ja positivism kui teadusliku lähenemise metodoloogiad. Gaia hüpotees .
Reduktsionism on metodoloogiline lähenemine, mis tegeleb ainult ühe probleemi tahuga mitmest võimalikust dimensioonist.Reduktsionism vastandub süsteemikäsitlusele (holismile), mis peab keskseks komplekssust. Näiteks rahaline reduktsionism väljendab keskkonnaprobleemi vaid rahalise mõõtmena, eirates huvirühmade vaatenurki ja käsitlusi.
Metodoloogia on õpetus metoodikatest. Metodoloogia vaatleb (uurib), kuidas metoodikat luua, mis on metoodikate eesmärgid jms. Metodoloogia võrdleb (võrreldavaid) metoodikaid. Ingliskeelse sõna methodology tähendus ei lange kokku eesti sõna "metodoloogia" tähendusega.Metodoloogia võib ka olla

• distsipliinis kasutatava postulaatide reeglistiku ja metoodika printsiipide analüüs
  
• distsipliinis rakendatud ja võimalike meetodite süstemaatiline õpetus;
  
• distsipliini uurimisprotsessi projektide haldamise dokumenteeritud protsess mis hõlmab informatsiooni kogumise, salvestamise, analüüsi ja esitluse definitsioone ja protseduure.
  

Gaia hüpotees on poolteaduslik vaade, mis väidab, et planeet Maa tervikuna funktsioneerib kui elav organism. Selle vaate esitas niisuguse nime all 1960ndatel keemik James Lovelock. Aastaks 1970, kui Vikingi programm lõpuks Marsile jõudis, oli Lovelock juba arutlenud palju Marsi atmosfääriolude üle. Ta leidis, et kõik elusorganismid planeedil peavad ära kasutama ka planeedi atmosfääri ja selle läbi ka seda muutma, kuid Marsi atmosfäär oli peaaegu täielikus keemilises tasakaalus. Sellest järeldas ta Maa näite põhjal, et Marsil ei saa olla ühtegi elavat organismi. NASAle sellest teooriast ei piisanud.Lovelock seletas, et organismid ammutavad keskkonnast toorainet, töötlevad seda oma tarbeks ning paiskavad jääkained keskkonda tagasi. Seega saaks elu tuvastada planeedi atmosfäärigaaside järgi. Nüüd, kus Marsil on avastatud metaani, ongi käimas kõva arutelu selle üle, kas metaan on keemiliselt tekkinud või on seda tootnud mingid organismid. Lovelocki elu otsimise rakendusteooria hakkas aga tema sõnastamise hetkest alates elama iseseisvat elu. Darwin õpetas omal ajal, et organismid kohanevad keskkonnaga ning ellu jäävad ja arenevad tugevamad. Lovelocki loogika aga viis järelduseni, et organismid kujundavad omakorda ka keskkonda ehk organismid ja keskkond on tervik, mis ka ise käitub nagu elusorganism . Uus teooria sai kirjanik William Goldingi abiga Kreeka maajumalanna nime Gaia. Niisiis selle teooria järgi on ka maakera üks suur elusorganism, mis ennast ise reguleerib ja optimeerib. Näiteks on Maa atmosfääris väga palju hapnikku ja metaani. Need kaks gaasi ei saaks omavahel koos eksisteerida, kui nende taset pidevalt ei õgvendataks. Õgvendaja on elu ise, s.t elusorganismide kooslus. Lovelock sõnastas Gaia hüpoteesi 1972. aastal järgneval:” Maa on elus ja iseorganiseeruv süsteem. Maa pole hunnik kive ja tükike tuld selle keskel ning õhuke elu kiht selle pinnal. Vaid midagi enamat. Maa pole organism. Kuid Maa on keha, mida peavad üleval ja mille keskkonda reguleerivad keerulised eluprotsessid.”Gaia teoorial on kaks põhilist vormi: tugev Gaia ja nõrk Gaia. Esimese järgi on maailm suur eluvorm, mis hoiab enda atmosfääri sellisena nagu vaja, et hoida elus enda organisme. Nõrk Gaia väidab aga, et maa atmosfäär on selline just tänu organismide ühisele tööle. Üks põnevamaid Gaia käsitlusi on ulmefilosoof Isaac Asimovilt. Esimest korda nimetab ta Gaiat Asumi sarja neljandas raamatus "Asumi äär", mis esmakordselt ilmus 1982. aastal. Gaia on planeet, kus iga indiviidi Mina on seoses kogu planeedi Meiega. Otsuseid tehes konsulteerivad kõik tegelased mõtetes kõigi teiste asjaosalistega. Otsuste tegemisel kaasatakse kogu planeet, kuna mälu paikneb kogu planeedis - ka planeedi anorgaanilises osas (taimed, kivid). Kokkuvõttes on Gaia väga harmoonilise ühiskonna kujund. Tolles raamatus on Gaia Asumi epopöa üks kõrvalepõige. Hilisemates raamatutes ("Asum ja Maa") selgub , et just Gaia ongi ideaal, mille poole Asimovi ülivõimekad (kuid robootika seadustest tulenevalt piiratud otsustusvõimega) robotid ühiskonda suunavad. Harmooniline ühiskond, kus kõik elusorganismid moodustavad omakorda veel ühe suurema ja tervikliku elusorganismi.Aastani 1975 ei tehtud sellest teooriast pea üldse välja. Siis avaldati selle kohta artikkel populaarses teadusajakirjas "New Scientist " ning tuli välja ka sellest rääkiv raamat. Sellele oli algusest peale palju pooldajaid kui ka vastaseid nii teadusringkondades kui ka tavainimeste hulgas. Aastal 1971 hakkas Lovelockiga seda teooriat arendama ka tuntud ja tunnustatud mikrobioloog Lynn Margulis.Gaia teooriat on ümber lükatud korduvalt, kuid mitte kunagi põhjapanevalt. Peamiselt on väidetud, et kuna looduslik valik vaatab iga organismi eraldi, siis ei saa olla Maad, kui organismi, mõjutavat tervikut olemas. Kuid kuna Maa uurimine on alles lapsekingades, ei saa praegusel ajal neid teooriaid ei kinnitada ega välja arvata.
7. Keskkonnarisk . Keskkonnariski haldamise peamised etapid.
Keskkonnariski ehk keskkonnaohtu laiemas tähenduses hinnatakse kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid , tolmeldajate vähenemine) . Kitsamas tähenduses nimetatakse keskkonnariskiks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. Keskkonnariski vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Keskkonnariski hindamine on keskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Keskkonnariski hindamine on oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid , õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. Keskkonnariski hindamine on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest teavitamist huvirühmadele
8.Parim võimalik tehnika (BAT) ja parim keskkonnapraktika (BEP), nende sisu, määramise alused.
Parim võimalik tehnika (inglise best available technology või technique(s), lühendatult BAT) on tegevusala ja selles rakendatavate töömeetodite kõige tõhusam ja arenenum aste, mis osutab, et mingit tehnikat võib pidada põhimõtteliselt sobivaks heite piirväärtuste aluse määramisel, et vältida või (kui see ei ole võimalik) vähendada heidet ja selle mõju keskkonnale. Fraasis tähendab "parim" kõige mõjusamat ja tõhusamat viisi, mille abil on võimalik kõrgetasemeliselt keskkonda kaitsta. "Tehnika" hõlmab nii käitises kasutatavat tehnoloogiat kui ka käitise kavandamist, ehitust, hooldamist, käitust ja tegevuse lõpetamist. "Võimaliku tehnika" all mõeldakse mingis ettevõttes sellisel arengutasemel olevat tehnoloogiat, mis majanduslikult ja tehniliselt on ettevõtjale vastuvõetav ja kättesaadav.
PARIM VÕIMALIK TEHNIKA
1. Parima võimaliku tehnika kasutamisel pööratakse põhitähelepanu jäätmevabale tehnoloogiale, kui see on olemas.
2. Termin "parim võimalik tehnika" tähendab uusimal arenguastmel protsesse, seadmeid või töömeetodeid, mis sobivad praktiliseks kasutuseks teatud meetme puhul, et piirata heitmeid. Et määrata kindlaks, kas protsessid, seadmed ja töömeetodid kujutavad endast parimat võimalikku tehnikat üldiselt või üksikjuhtudel , tuleb võtta arvesse järgmist: a) võrreldavaid protsesse, seadmeid või töömeetodid, mida on hiljuti õnnestunult katsetatud; b) tehnoloogilised uuendused ja muutused teaduslikes arusaamades ja teabes; c) sellise tehnika majanduslik teostatavus; d) nii uute kui olemasolevate seadmestike paigaldamise ajalised piirangud; e) heitmete laad ja hulk.
3. Seepärast on arusaadav, et see, kas teatud protsess on "parim võimalik tehnika" või mitte, oleneb tehnika muutumisest ajas ning majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest, samuti teaduslike arusaamade ja teadmiste muutumisest.
4. Kui saaste ja heitmete vähendamise parima võimaliku tehnika rakendamine ei anna keskkonnakaitse suhtes vastuvõetavaid tulemusi, tuleb kohaldada lisameetmeid.
5. "Tehnika" hõlmab nii kasutatavat tehnoloogiat kui käitise projekteerimise, ehitamise, hooldamise, käitamise ja tegevuse lõpetamise viisi.
PARIM KESKKONNAPRAKTIKA
6. Termin "parim keskkonnapraktika" tähendab sobivaimate keskkonnakaitsemeetmete ja -strateegiate koosluse rakendamist. Valides üksikjuhtumite jaoks kõige sobivamaid meetmekooslusi, tuleb võtta arvesse alljärgnevat järkjärgulist meetmete nimekirja: a) avalikkuse ja kasutajate teavitamine ja õpetamine teatud tegevuste ja toodete valiku kohta ning nende kasutusest ja kasutuselt kõrvaldamisest tulenevate keskkonnamõjude kohta; b) hea keskkonnapraktika arendamine ja rakendamine toote kogu olemasolu vältel ja kõigi sellega seotud toimingute osas; c) kohustusliku tootetähistuse kasutamine, mis teavitab kasutajat toote ja selle kasutuse ning kasutuselt kõrvaldamisega seotud keskkonnaohtudest; d) loodusvarade, sealhulgas energia säästmine; e) jäätmekogumise ja käitlemise süsteemide ligipääsetavaks tegemine; f) ohtlike ainete või toodete kasutamise ning ohtlike jäätmete tekke vältimine; g) ringlussevõtt, taaskasutamine ja korduskasutamine; h) majandusmeetmete rakendamine tegevuste, toodete ja tooterühmade puhul; i) piiranguid või keelde sisaldava litsentsimissüsteemi kehtestamine.
7. Et määrata kindlaks, mis meetmetekooslus sisaldab parimat keskkonnapraktikat üldiselt või üksikjuhtudel, tuleb erilist tähelepanu pöörata alljärgnevale: a) toote, selle tootmise, kasutamise ja hilisema kõrvaldamisega seonduv keskkonnaoht; b) asendamine vähem saastavate tegevuste või ainetega; c) kasutusulatus; d) asendusmaterjalide või -tegevuste võimalik kasu või kahju; e) uuendused ja muutused teaduslikes arusaamades ja teabes; f) rakendamise ajalised piirangud; g) sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud.
8. Seepärast on arusaadav, et see, kas teatud tegutsemisviis on parim keskkonnapraktika või mitte, oleneb tehnika muutumisest ajas ning majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest, samuti teaduslike arusaamade ja teadmiste muutumisest.
9. Kui saaste ja heitmete vähendamise parima keskkonnapraktika rakendamine ei anna keskkonnakaitse suhtes vastuvõetavaid tulemusi, tuleb kohaldada lisameetmeid ja parim keskkonnapraktika määratleda uuesti.
9.Ettevõtte keskkonnajuhtimissüsteem, eesmärk, sisu, rakendamise etapid.
Keskkonnajuhtimissüsteem on osa organisatsiooni juhtimisest, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. Keskkonnajuhtimissüsteem (KKJS) on osa organisatsiooni üldisest juhtimissüsteemist. KKJS-i rakendamine on vabatahtlik ja selle eesmärgiks on parendada organisatsiooni keskkonnategevust vähendades mõju keskkonnale ja ka inimesele. KKJS sisaldab struktuuri, tegevuskavasid, määratletud vastutust, toiminguid, protseduure, protsesse ning ressursse, mis on vajalikud süsteemi rakendamiseks ja alalhoidmiseks. KKJS juurutamiseks on mitmeid põhjusi. Tänapäeval tegutsev organisatsioon või ettevõte ei saa ignoreerida karmistunud õigusaktide nõudeid, meedia huvi ja mõju keskkonnaküsimuste kajastamisel ega hea äritava nõudeid. Määravaks võib saada ka ettevõtte eesmärk tõsta oma mainet, vähendada tooraine ja energia tarbimist, kulusid jäätmekäitlusele jms. KKJS olemasolu lihtsustab nende nõuete täitmist ja eesmärkide saavutamist. Keskkonnajuhtimissüsteemi võib juurutada mitmel moel ja tulemuseks võib olla nii formaalne , näiteks ISO 14001 standardi või EMAS määruse nõuetele vastav ja sertifitseeritud/kinnitaud süsteem, kui ka mitteformaalne süsteem, näiteks ettevõtte jäätmekäitluse süstemaatiline korraldus.
Keskkonnaprobleemid on osa meie igapäevaelust: iga inimene on kuulnud lekkivatest naftatankeritest, hävivatest vihmametsadest, hääbuvatestpõlevkivivarudest jne. Kahjuks on see kõik inimtegevuse otsene tagajärg. Olukorra leevendamiseks ja tulevaste probleemide ennetamiseks on vastu võetud mitmeid õigusakte ja välja mõeldud erinevaid keskkonnaprobleeme reguleerivaid meetmeid. Paljude organisatsioonide jaoks ei ole see aga piisav. Nad tahavad enamat: näidata, et nad arvestavad keskkonnaprobleemidega, mida nende tegevus võib põhjustada ning otsivad pidevalt võimalusi oma keskkonnaalase tegevuse parandamiseks. Selleks juurutavad nad keskkonnajuhtimissüsteeme ja keskkonnamärgiseid. Keskkonnajuhtimissüsteem (KKJS) on osa organisatsiooni juhtimissüsteemist ning kujutab organisatsiooni tegevusest tuleneva keskkonnamõju kontrollimist, vähendamist ja ennetamist ning seeläbi konkurentsivõime parandamist. Ökomärgis on vabatahtlikkuse alusel taotletav ning toodetele ja teenustele erapooletu institutsiooni poolt antav keskkonnamärgis
10. Keskkonnaaudit , selle eesmärk, sisu ja rakendamine.
Keskkonnaaudit on süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. Keskkonnaauditiga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad keskonnaauditi tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit.
Audit on süstemaatiline, sõltumatu  ja dokumenteeritud protsess auditi tõendusmaterjalide saamiseks ja nende objektiivseks hindamiseks, et määrata kindlaks määr, mille ulatuses auditi kriteeriumid on täidetud. Auditis osalejateks on auditiklient, audiitorirühm, auditeeritav, tehniline ekspert. Keskkonnaauditeerimise eesmärk on perioodiliselt hinnata toimunud või toimuva tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele, keskkonnapoliitikas, keskkonnajuhtimissüsteemis ja keskkonnakavas kavandatule või standardites ja lepingutes sätestatule auditikliendi määratud kriteeriumide alusel. Keskkonnaauditi erinevus keskkonnamõju hindamisest on erinevalt keskkonnamõjude hindamisest tegeleb keskkonnaaudit tegelike ja potentsiaalsete keskkonnamõjudega, mille põhjus eksisteerib või on varem eksisteerinud. Keskkonnamõju hindamine tegeleb prognoosimisega, kui mõjuallikat veel ei ole. Keskkonnaauditi tüübid on vastavusaudit, vastutusaudit, asukohaaudit, omaniku vahetusega kaasnev audit, eriauditid, sertifitseerimisaudit,  keskkonnajuhtimissüsteemi audit.Eriauditid on jäätmekäitlusaudit, veekasutusaudit, tootmisriskide audit, toote elutsükli audit, keskkonnariski audit, tööohutuse audit jm.Auditeerimise sagedus - Keskkonnajuhtimissüsteemi auditid on üldjuhul regulaarsed, sagedus võib olla määratletud seadusega. Tavalised auditid on reeglina vabatahtlikud, kuid mõnel juhul Eestis tehtud ka kohustuslikuks (kui organisatsiooni tegevusest lähtub kõrgendatud keskkonnarisk, peab ta laskma auditeerida oma keskkonnajuhtimissüsteemi vähemalt üks kord kolme aasta jooksul).
11.Majandushoovad keskkonnapoliitika elluviimiseks.
Majandushoob on keskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid ( subsiidiumid ) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. Majandushoovad pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmist, sest osa loodusest pole majanduslikult hinnatav
Keskkonnapoliitika vahendid saab jagada kolme rühma:

seadusandlik ehk sundiv (nt keskkonnanormid, saasteload);

finantsmajanduslik ehk stimuleeriv (nt keskkonnamaks , kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem);

sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised , vabatahtlikud keskkonnalepped).
Teise jaotuse järgi, mis baseerub riigi sekkumise määra ja valitsuse käitumise järgi, eristatakse:

kõrvalehoidvat

apelleerivat

tasakaalustavat

stimuleerivat

otsustavat

osalevat

ettekirjutavat

direktiivselt planeeritavat
12. Keskkonnamaksud keskkonnapoliitika elluviimiseks.
Keskkonnamaks (ka keskkonnakaitsemaks, "roheline" maks) on maks, mille eesmärk on mõjutada nii tootjaid kui tarbijaid kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ning vältima keskkonna saastust. Keskkonnamaksud võivad olla kehtestatud nii kohalike kui ka riigimaksudena. Keskkonnamakse on mitut tüüpi, näiteks keskkonnatasu, ergutusmaks, fiskaalne keskkonnamaks
13.Eesti ja EL atmosfääriõhu kaitse peamised lähtekohad.
Atmosfääriõhu kaitse programm on osa keskkonnaprogrammist ning selle eesmärk on toetada välisõhu kvaliteedi parandamist, kliimamuutuste tagajärgede leevendamist ja kiirgusohutuse tagamist. Toetust saab taotleda igal aastal (üldjuhul kaks korda aastas) ning toetuse taotlemine ja projektide elluviimine käib vastavalt keskkonnaprogrammi reeglitele ning keskkonnaministri määrusele.
Välisõhu kvaliteedi parandamine:
1) välisõhu saasteainete puhastussüsteemide renoveerimine ja ehitamine, sealhulgas parima võimaliku tehnika rakendamine;
2) kütuse kvaliteedi tagamiseks vajalike seire ja järelevalvesüsteemide arendamine;
3) osoonikihti kahjustavate ainete kontroll ja kasutamise piiramine;
4) välisõhu kvaliteedi tagamiseks vajalike seire ja järelevalvesüsteemide arendamine;
5) meteoroloogilise vaatlusvõrgu kaasajastamine;
6) suurõnnetustes ja hädaolukordades välisõhu saastetaseme operatiivse hindamise ja info edastamise süsteemi arendamine;
7) kliimamuutustega, saasteainete kaugleviga, osoonikihi kaitsega ja välisõhu kvaliteediga seotud rakendusuuringute ja analüüside koostamine ning nimetatud valdkondadest ülevaate andmine avalikkusele.
Transpordisaaste vähendamine:
1) transpordist põhjustatud välisõhusaaste vähendamise meetmete rakendamine, sealhulgas ühistranspordi ja alternatiivsete liiklusvahendite kasutamise soodustamine ning liikluse ohjamine;
2) rakendusuuringute teostamine keskkonnasõbralikumatele mootorsõidukitele soodustuse tegemise võimalikkusest;
3) rakenduslikud uuringud alternatiivkütuste kasutamise võimalikkusest transpordis ;
4) transpordis kasutatavate alternatiivkütuste ja alternatiivsete liiklusvahendite kasutamise propageerimine. 
Kiirgusohu vähendamine:
1) radioaktiivsete jäätmete nõuetele vastava käitlemise tagamine;
2) elanikkonna tervise kaitse ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest, sealhulgas rakenduslikud uuringud ja antud valdkonnast ülevaate andmine avalikkusele;
3) radioaktiivse saaste avastamise ja kiirgusohu korral elanike kiire informeerimise süsteemi arendamine;
4) kiirgusmõõtmiste meetodite ühtlustamine ja akrediteerimine. 
Keskkonna füüsikalistest saasteallikatest tingitud reostuse vähendamine:
1) füüsikalistest saasteallikatest tingitud reostust vähendavate süsteemide ehitamine, sealhulgas parima võimaliku tehnika rakendamine;
2)  füüsikalistest saasteallikatest tingitud reostuse vähendamise tegevuskavade ja rakenduslike uuringute koostamine ning antud valdkonnast ülevaate andmine avalikkusele.
Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine:
1) erinevate põletusseadmete välisõhu saasteainete puhastussüsteemide ehitamine, sealhulgas parima võimaliku tehnika rakendamine;
2) elektri ja soojuse koostootmise arendamine;
3) katlamaja üleviimine taastuvale kütusele või taastuval kütusel töötava katlamaja rajamine;
4) päikeseenergial, tuuleenergial või soojuspumbal põhineva elektritootmise või küttesüsteemi rajamine.
14.EL kemikaalipoliitika ( REACH ) eesmärgid ja peamised erinevused varasemast kemikaalipoliitikast
2006. aasta lõpus võeti vastu ning alates 1. juunist 2007 jõustus Euroopa Uus Kemikaalipoliitika REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) ehk Kemikaalide Registreerimine, Hindamine ja Autoriseerimine. REACHi eesmärgiks on ühtlustada registreerimise nõudeid olemasolevate ja uutele kemikaalide vahel ning seeläbi tagada kemikaalide ohutu kasutus ning ohutus nii inimese tervisele kui ka keskkonnale.
REACH määruse põhieesmärgid on:

• Inimeste tervise ja keskkonna kaitsmine
  
• Euroopa Liidu keemiatööstuse konkurentsivõime säilitamine ja innovaatilisuse tõstmine
  
• Siseturu killustatuse vältimine
  
• Kemikaale puudutava informatsiooni läbipaistvamaks muutmine
  
• Mitte-loomsete katsete soodustamine.
  

Uus EL kemikaalimäärus REACH eeldab, et keemilised ained, mis esinevad ainetena või valmististes või mis on ette nähtud toodetest eralduma, tuleb registreerida Euroopa Kemikaaliametis.
REACH määruse rakendamisel saame tulevikus rohkem teavet turul olevate kemikaalide ohtlikest omadustest, selline info võimaldab aga paremini kemikaalide kasutamisel riske maandada. Elanikkonnale oluline info kemikaalide ohtlikest omadustest saab olema pikemas perspektiivis ka üldsusele kättesaadav.
15.Seadusandlus kui poliitika elluviimise vahend: tugevused ja nõrkused