Sissejuhatus
keskaja muusikasse
Rooma Riigi kokkuvarisemine (395.a.) on ajaloosündmus, millega
tähistatakse keskaja algust.
Ristiusu teke ja levik mõjutas ka
muusikat. Nii juhatab varakristliku
muusika teke ja areng muusikas
sisse uue ajastu, mida hiljem nimetatakse keskaja muusikaks.
Keskaja
muusikakultuuris on kolm erinevat lõiku:
Keskaeg
hõlmab 4. – 16. sajandit.
Keskaja
muusikat periodiseeritakse mitmeti, kuid selgemalt võib välja tuua
kolm
perioodi:1)
varakristlik muusika
2)
gootiaegne muusika e. kirikumuusika ( sageli kasutatakse
varakristliku ja gootiaegse muusika puhul lihtsalt ühtset mõistet -
kirikumuusika
3)
renessanssmuusika
Pildil
16. sajandi Inglise
muusikud .
Kirikumuusika
sünd ja areng
Lääne
kirikumuusika sündi
seostatakse Milano piiskopi e. püha
Ambrosiusega
(333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a.
Ambrosius oli kõva
laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja
pani need viisid ka kirja.
Lääne
kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai
Rooma .
Keskaegse
muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid
kloostrid
(näit.
Tours Prantsusmaal, St.
Gallen Šveitsis).
590.
a. valiti
Rooma paavstiks
Gregorius Suur
(Gregorius I).
Ta
jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise
ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside
raamatu Peetri kirikus pruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada,
et raamat kaotsi ei läheks.
Gregorius
oskas ka
helisid oktavitesse järjestada.
Gregorius
juhtis ka läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta
ühtlustas
ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia .
Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu
aluseks -
Gregooriuse laulu
aluseks.
Gregorius
Suur ei olnud
muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu
koguja,
arendaja ja propageerija. Tegemist oli
vaimuliku laulu
arenguga.
Pärast
Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku,
mis andis võimaluse ja tõuke
ilmaliku laulu tekkeks.
Gregooriuse
laul levis
sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on
pärit 8. - 9. sajandist.
Liturgia
ja kristlik kirikulaul
Liturgia
on jumalateenistuse läbiviimise kord.
Lääne
kirik ei tundnud I aastatuhandel ühtset liturgiat. Selle põhjuseks
oli see, et Euroopa muusikakultuur oli sel ajal
suuline ning puudus
ühtne ja ühetähenduslik noodikiri. Nii ühtse noodikirja areng kui
ka ühtse liturgia väljakujunemine võttis aega veel mitu
sajandit.
Kristlik kirikulaul on seotud kahte liiki
liturgiaga:
officium e. tunnipalvus - lihtne, tavaliselt ilma erilite rituaalideta palvus, peetaks 8 korda päevas, peamiselt kloostrites
missa - igapäevane peamine jumalateenistus, koosneb kahest osast:
- eelmissa, kuhu kuuluvad sissejuhatavad palved ja sõnaliturgia
- peamissa, mille keskpunktiks on altarirituaal ja armulaud
Mõlemas
missas on tekste, mis jäävad alati samaks. Muutumatuid tekste nim.
ordinaariumiks.
Igal
päeval vastavalt kiriku kalendrile muutuvaid osi nim. propriumiks.
Missa -
katoliku jumalateenistuse põhivorm
Missa
ordinaariumi osad,
millest koosnevad ka tänapäeval kontsertilaval esitatavad missad,
on:
I Kyrie eleison - Issand halasta
II Gloria in excelsis
Deo - au (au olgu jumal kõrgel)
III Credo in unum Deum - usun
(mina usun ühte jumalat)
IV Sanctus/ Benedictus - püha/kiidetud
olgu
V Agnus dei - Jumala tall
Missa viiendas osas loetakse
"Meie Isa palve " (Pater noster)
Missa -
tsükliline kooriteos
Hiljem
kujunes välja ka iseseisev
muusikaline missa kui tsükliline kooriteos:
- mida esitatakse a´ cappella või instrumentaalsaatega
- võib sisaldada ka soolo- ja ansamblisolisti
- tekst on enamasti ladinakeelne
- 5 põhiosa on ordinaariumiga samad
- uuemal ajal esitatakse muusikalisi missasid eraldi kontserdina
Keskaegsed
muusikalise missa kirjutajad olid:
Dufai, Desprez , Palestrina .
Hilisemad missameistrid
on ka J.S. Bach , Mozart , Beethoven , Schubert, Liszt jne.
Reekviem
Reekviem on leinamissa ,
katoliku kiriku jumalateenistus, mida peetakse surnute
mälestamiseks.
Nii nagu missa, kujunes ka reekviem välja
liturgilistest lauludest muusikaliseks suurteoseks ning sai hiljem
kontsertžanriks.
Reekviemi esitab koor ja kaasategevad võivad olla ka solistid , orkester ja orel . Ta koosneb kindlaks kujunenud ladinakeelse tekstiga lauludest,
kuid teos ei sisalda kõiki neid osi.
Reekviemi laulud
langevad kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja
Credo.
Reekviemi
laulud:
1) Requiem aeternam-reekviemi avalaul,mis annab zanrile nimetuse.
2)
Dies irae -viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal.
3) Confutatis-kirjeldab patuste hirme ja
piinaseid.
4) Lacrimosa-annab edasi kurbust ja hingevalu.
Gregooriuse
koraal (laul)
Keskajal
tekkis gregooriuse
laul e. gregooriuse koraal .
Gregooriuse
laul on:
- roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a´cappella liturgiline laul
- laulu tekstid on tavaliselt ladinakeelsed
- retsitatiivne
- puudub perioodiline taktikorraldus e. taktimõõt
- rütm lähtus tekstist
- kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva värsiga vabavärssi koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lauljate grupp või ka koor
Nimetus
tuleneb paavst Gregorius
I järgi,
kes kogus ja süstematiseeris liturgilisi viise.
Gregooriuse
koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muusika aluse.
Gregooriuse
laul on üldnimetus, mille alla mahub palju erinevaid esitusstiile,
žanre ja lauluvorme:
- retsideerimine – palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes
- psalmoodia – psalmitekstide laulmine
- antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul
- hümn – stroofilise värsstekstiga laul Sekvents – üks enam levinud vaimuliku laulu vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud; tekstid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, mistõttu esinevad paikkondlikud erinevused
- reponsoorium – algselt koorirefrääniga soololaul, ekstaatiline, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega
Liturgiline draama ja müsteerium
- Liturgiline draama on teatraalne stseen jumalateenistuses, kus kanti lauldes ette selle püha (kirikupüha) juurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik.
Arenes
liturgilistele tekstidele lisatud troopidest ja sekventsiluulest.
Olid populaarsed veel renessanssi ajal.
Keskaja
lõpul kujunes liturgilisest draamast väljaspool kirikut etendatud
müsteeriumid.
- Müsteerium on piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud osad muusikas esitatud osadega.
Ilmalik
muusika keskajal
Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut.
Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid, kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud .
Suurim vagandilaulude kogu on " Carmina Burana" (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist.
Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.
Carmina Burana käsikiri
Rändlaulikud
ja rüütlilaul
Mil
ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on
need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja
külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute
elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise,
tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega.
Rändlaulikuid
nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid,
žanglöörid, spielmannid
jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende
elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega.
Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi kõigest.
12.
sajandil
lõi õitsele rüütlilaulikute kunst , mis esindas ilusa, peene elu kultust.
Rüütlilaul
e. keskaegne õukondlik luule.
- Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse Lõuna-Prantsusmaal 11. saj. lõpul
- Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11. saj. lõpust
- Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid.
Rüütlilaulude
peamiseks teemaks on:
- armastus
- kangelased
- Neitsi Maarja teema
Rüütlilaulus
on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud.
Tuntumad
rüütlilaulikud on:
Kangelaslaulude
peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste
vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega.
Erinevalt
rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja
vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:
- trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal
- truväärid - Põhja-Prantsusmaal
- minnesingerid - Saksamaal
Ränd-
ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine
vennaskondadeks.
Mitmehäälne
muusika
Mitmehäälsuse
teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb
juba 7.
sajandist
säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited
pärinevad 9.
sajandist.
Oletatakse,
et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii oreli levik
kui Briti
saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Oreliga
on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.
Organum
Esimene
mitmehäälse kirikulaulu tüüp tekkis 10.
saj.
ja seda nim. organumiks
(saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile).
Kuni
12. sajandini olid organumid kahehäälsed laulud, mille ülemiseks
hääleks oli gregooriuse koraal.
Organume oli kolme tüüpi:
1)
paralleelorganum,
kus hääled liiguvad paralleelselt
2) vaba organum ,
kus hääled liiguvad vabalt (häältes erinev rütm, vastupidine liikumine jms)
3) kaunistatud
organum
Organumid
olid polüfoonilised.
Motett
Umbes
12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina
organumi kõrvale motett , mis oli oli algselt kirikumuusika žanr,
kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti.
Peagi
motett täiustus ning selles võis olla:
- häälte rütm erinev
- erinevate sõnadega tekst erinevas häältes
- häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).
Sellist
"organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja
sai uue nimetuse - motett.
Motett
kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks . Sageli esines motetis
selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid.
Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18.
sajandini.
Motett
ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks.
Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks
ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu.
Populaarseks
seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.
Motett
tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku
kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja "kompositsiooni keerukuse tõttu". Seega
oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet -
kanda liturgilist teksti.
15.
saj tuli motett kirikusse tagasi.
Motett
ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi
selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja.
Motetist
kujunes keskaja muusika lemmikžanr.
Noodikirja
areng
8.
saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada
liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli
väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi,
et olulised laulud kirja panna.
Esimesed
märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad,
mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9.
sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti
kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada.
Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida , sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise
suunda.
Esimene
noodijoon tuli
kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi,
kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna
raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn.
kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.
11.
saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses
mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati
kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned
kui nende joonte vahed .
13.
saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
14.
saj. esineb esmakordselt 5- jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni
areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Tänapäevast
noodikirja hakati kasutama 15. sajandil:
taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.
Keskaegsed
neumad
Helilaadid
keskaegses muusikas
Keskajal
võeti kasutusele Vana-Kreeka muusikas kasutatud helilaadid ,
kuid keskajal helilaadide arv kasvas kaheksani. Nendest neli olid põhihelilaadid ja neli kõrvalhelilaadid.
Keskaja
põhihelilaadideks olid:
1)
dooria
- ehitati üles RE astmelt e. D-st
2) früügia
-
ehitati üles MI astmelt e. E-st
3) lüüdia
-
ehitati üles FA astmelt e. F-st
4) miksolüüdia
- ehitati üles SOL astmelt e. G-st
Igal
helilaadil on kaks tugiheli:
1
- finalis e. toonika
2 - tenor e. dominant
16.
saj. rahvuslikus muusikas kujunesid välja tänapäeval kasutusel
olevad mažoor
ja minoor
helilaad.
Pillid.
Heliloojad
PILLID
Keskajal
lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel, rebekk , harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin
- saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval
tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel,
flööt, viiul .
HELILOOJAD
Esimesed
nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leonius
ja Perotinus.
Keskaegne
koolisüsteem
Keskajal
kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid
kloostrikoolid,
ülikoolid
ja konservatooriumid.
Tähtis
roll oli kloostritel, sest kloostrikantorid olid muusikahariduse
juhid.
Keskaegne
koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist, mis koondasid
endasse nn. 7 vaba kunsti ( artes liberales).
- Esimene tsükkel e. trivium oli suunatud loogilisele mõtlemisele ja arutluskunstile. Esimese tsükli õppeained olid: grammatika, dialektika, retoorika
- Teine tsükkel e. quadrivium oli suunatud loodusteaduste tundmisele. Siia tsüklisse kuulusid: aritmeetika, geomeetria, astronoomia , muusika. Muusika oli selle tsükli kõige kõrgem ja olulisem, sest muusikas pidid leidma üldistuse kõik loodusteadused.
Renassansi
ajastu muusika 14-16 saj.
Renasaansi
ajastul toimus tagasipöördumine antiikaja iluideaalide poole nii
kultuuris kui kuntstis.
Inimene
oli kirikukammitsates vaba antiikeeskuijusi järgiv ilus, vaimsust
hindav inimene.
Tooni
andev oli madalmaad
16.
saj hakkas eralduma vokaalmusikast instrumentaalmuusika .
Võeti
kasutusele uued pilld.
Viola
da gamba
Leiutati
noodttrükitehnika.
Kooli
hariduse kuulus kindasti muusika õpetus.
Tekkis
vokaal polüfoonia
Carccia
Šansoon
Balleto
Villanella
Frotolla
On
kolm perioodi
Vararenesaans
Kõrgrenesaans
Hilisrenesaans
Missatsükkel
Motett ilmalik
polüfooniline laul
Uus
muusikasstiil
Madalmaade
kõrgaeg
Uus
kõlaideaal
Tekstiga
seotud
Lihtne
laulev meloodia
Motett
lihtsamaks
Ilmal´ik
polüfooniline laul
Kaanon
Esindaja
Desprez
Itaalia
Erinevad
ilmaliku laulutüübid(frotella, villenella, baletto, madrigal)
Esindaja:Orlando
di Lasso (lassus)-Palju kirikumuusikat kirjutas
70
missat, 450 ilmaliku laulu
Palestrina-
üle 100 missa, 400madrigali
Saksamaa
Martin
lutg´heri reformatsioon 1517
Luteri
koraale
Üle
20 teksti
Üle
30 viisi
Muusikal oli tähtis kohte Henry VIII õukaonnas
Ka
ta ise kirjutas muusikat
Heliloojad:
John taverner
Thomas Tallis
William
Burd
Keskaja muuika
Barokkmuusika
-Muusika ei ole mõeldud kuulamiseks
-Valitses vaimulik muusika
-muusika on liturgia osa
-Polüfoonilise muusika ajastu
-Muusika loodi kiriku tarbeks
-Lühiteose ajastu(laulužanr)
-Ilmalik laul levis rüütli- ja rändlaulikutega
-Heliloomingut hakati seostama heliloojaga
-Muusika mõeldud algselt õukonnapidustustel kuulamiseks
-Ilmaliku muusika võidukäik
-Muusikat hakati edukamalt esitama väljaspool kirikut , muusika jõuab avalikesse kontsertsaalitesse
- muusikat hakati looma ka tellimise peale
-Homofoonilise muusika võidukäik loodi palju suurteoseid
-instrumentaalmuusika ülekaal
Muusikažanrid
Sissejuhatus
barokkmuusikasse
Renessansiga
lõppes üks ajastu (keskaeg) ja ennustas järgmise ajastu sündi,
mis sai nimetuseks uusaeg.
Nii
nagu varakristlik muusika juhatas sisse keskaja muusika, nii juhatas
uusaaja sisse barokkmuusika.
Uusaja
muusika oli mitmeti keskaja muusika vastand.
Sõna
" barocco "
on pärit portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast lopergust
pärli. 18. sajandil sai sõnast " barokk " pilkesõna, mis
väljendas mitmeid hinnanguid/omadusi: kummaline, liialdav, ebaloomulik , väärnähtus jms.
Barokk
jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati
eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii
jätkus vaimuliku koorimuusika areng,
mille kõrvale tuli vaimulik
instrumentaalmuusika.
Kasvas huvi ilmaliku
muusika
vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika
vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika.
Barokk
kunsti- ja muusikastiilina sündis 16.
sajandi Itaalias,
kus kujunes enamik ajastu muusikažanritest (kunstis arenes barokk
enim Prantsusmaal) ning Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Muusikastiilina
võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel.
Muusikastiilid
Kuigi
Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks, ei
kujunenud Euroopa muusikas ühtset muusikastiili. Erinevates maades
olid erinevad stiilid, sest nii Inglismaa kui Saksamaa muusika oli
kord Itaalia, kord Prantsusmaa mõju all.
Kuid
siiski kujunesid välja 3 armastatumat muusikastiili:
I
- Vana e. kristlik stiil
jätkas pisut vabamal kujul polüfoonilist kirjaviisi kui see oli
keskajal
II
- Kammerstiil,
mis hõlmas sooloaariaid ja duette. Kirjutati teoseid soolopillidele
ja väikestele instrumentaalansamblitele. Iseloomustas intiimne
väljenduslaad, sest kammermuusikat esitati õukonnas.
III
- Teatraalne stiil,
mis oli kõige uudsem ja julgem, rõhutatult tundeline, kirglik
väljenduslaad, mis kujunes varases ooperis ja võeti üle ka
kirikumuusikas.
Muusikažanrid
Võrreldes
keskajaga oli barokkmuusika rikas muusikažanride poolest. Alates
barokist saab muusikažanre selgelt liigitada:
- Vokaalmuusika žanrid - missa, passioon , oratoorium , kantaadid, motetid, lihtsad laulud
- Instrumentaalmuusika žanriteks - tantsusüit, concerto grosso, süidid erinevatele pillidele, prelüüdid ja fuugad
- Lavateosed - ooper
Barokkajastul
loodi esimesed mitmeosalised instrumentaalteosed. Lemmikžanriteks
kujunesid concerto
grosso
ja tantsusüit.
- Tantsusüit oli mitmeosaline instrumentaalteos, mille osadest sõltumata kuulus sellesse kindlasti neli rahvusliku päritoluga tantsu. Vaheldusid aeglane, kiire, aeglane, kiire tants.
- Concerto grosso on mitmeosaline orkestriteos, kus väike rühm soolot mängivaid pille võistleb (vastandub) orkestriga. Need on pidulikud ja rõõmsad teosed, mis võimaldas ära kasutada orkestri kõlavärve ja luua efektseid kontraste
Väga
tähtsateks žanriteks kujunesid ka prelüüd
ja fuuga.
Fuugad
on enamasti mitmehäälsed (2-5), teemat korratakse kõikides häältes
muutumatul kujul.
Prelüüd
on tavaliselt fuugale sissejuhatavaks osaks, aitas kuulaja ette
valmistada fuuga meeleoluga.
Prelüüde
ja fuugasid kirjutati peamiselt õppeotstarbeks neile, kes soovisid oreli või klaverimängu õppida. Fuugade mängimine aitab omandada
mängijal mängu tehnilisi võtteid.
- Süidid on instrumentaalteosed, mida kirjutati esialgu soolopillidele (viiul, klaver, klavessiin ).
Esimene
ooper "Daphne"
etendati 1597.a. Firenzes. 1600.a. kanti Firenzes ette teine ooper
"Eurydike".
Need olid retsitatiivooperid.
Ooperižanri
sünd 16/17. vahetusel mõjutas oluliselt 17. saj. muusikat. Ooper
muusikažanrina oli küll täiesti uus, kuid tal on olnud sajandite
vältel mitmeid eeskujusid :
vanakreeka tragöödia, milles oli oma osa ka kooridel, kes esitasid osa ettenähtud monolooge lauldes
muusikalised etendused (liturgiline draama - jumalateenistuse osa, mille tekst esitati lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga , kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid
Varane
ooper oli eelkõige aadlike privileeg, sest kuna ja ooperietendus oli
väga kulukas , said seda endale lubada vähesed õukonnad.
1637.a.
avati Veneetsias esimene ooperiteater .
Kujunes
välja kaks barokkooperi koolkonda : Veneetsia ja Napoli
Veneetsia
ooper
oli dramaatiline ja vaatemänguline. Ooperis palju tegelasi,
lavaefektid, süžee pärit mütoloogiast.
Napoli
koolkond keskendus muusikale ja laulule, mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama
jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp .
Barokkooperit
iseloomustab:
- Hiilgav õukondlik lavateos
- Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon
- Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline
- Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega
- Numbriooper
- Rohkelt tantsunumbreid
- Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased
- Barokkooperi rajajaks peetakse esimest suurt ooperikomponisti, Itaalia heliloojat Claudio Monteverdi `t.
1607.a.
valmis tal 5- vaatuseline ooper " Orpheus ",
mille tellis hertsog Gonzaga oma karnevalipidustusteks.
- Prantsusmaa oluliseks barokkooperi komponistiks on Jean- Baptiste Lully (1632 - 1687), kes alustas oma karjääri toapoisina. Ta oli ka andekas viiuldaja, kes hiljem nimetati õukonna heliloojaks.
Ta
asutas 16 mängijast koosneva õukonnaorkestri, oli kuningaperekonna
muusikaõpetaja. 1672.a. sai õiguse luua ooperiteater, temast sai ka
ooperijuht.
- Inglismaa - Henry Purcell , G. F. Händel
Heliloojad
Itaalia
Prantsusmaa
- Jean-Baptiste Lully
- Jean Pilippe Rameau
Inglismaa
Saksamaa
Baroki
heliloojad
Jean-Baptiste Lully
Georg Friedrich Händel
Johann Sebastian Bach
Henry Purcell
Claudio Monteverdi
Heinrich Schütz
Jean-Philippe Rameau
Antonio Vivaldi
Domenico Scarlatti
Händel
–Oratoorium messias
Klassitsism
1-
a, b c
2-
b, c, d
3-
a, b, d
8-a,
c, d.
Franz
Joseph Haydn ( 1732 -1809)
Looming
Haydn
on muusikalukku läinud eeskätt instrumentaalmuusuka loojana. Haydni
muusika tegi läbi kõik ajastu olulised muutused
varaklassitsistlikus stiilist klassikalise kõrgstiili parimate
näidentinieelkõige peetakse teda keelpillikvarteti ja
sümmfooniažanri rajajaks. Tema loomingus arenes sümfoonia
õukondlikust meelelahutusest keskendunud kuulamist nõudvaks
kontsetteoseks. Haydni 104 sümfooniast on kuulsamad 6 ``Pariisi
sümfooniat ``, 12 ``Londoni sümfooniat``, ``lahkumissümfooniat``
Keelpillikvarteti
areng on Haydni loomingus vägagi sarnane sümfoonia omaga . Haydn on
kirjutanud üle 70 keelpillikvarteti
Haydni
vokaalloomingusse kuuluvad 24 ooperit, mitu oratooriumi ja hulk
vokaalseet kirikumuusikat.
Hydni
kaks tuntumat oratooriumi ``Loomine´´ ja ``Aastaajad´´ koosnevad
lüürilistest tseenditest, mis kujutavad loodust ning inimese suhet
sellega.
Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791)
Vaimuliku
muusikat on Mozarti loomingus üsna väike.
Mozarti
tähtsam vaimulik teos ``Reekviem´´jäi helilooja surma tõttu pooleli selle lõpetas tema õpilane Franz Süssmayr.
Mozart
kirjutas 19 ooperit, neist väljapaistvamaid
Kõik kommentaarid