Keskaja kultuur ja muusika (0)

Vana- Vigala Tehnika- ja Teeninduskool
Keskaja kultuur ja muusika
Referaat
Koostaja : Aare Sepper
14KS1
Vana-Vigala 2014
Sisukord
1.Romaani ja Gooti stiil
2. Vaimuliku muusika areng
3. Missa
4.Noodikirja kujunemine
5.Ilmalik muusika
6. Pillid keskajal
Romaani ja Gooti stiil
Romaani stiil on esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil .
See oli valdav 10. sajandist kuni 13. sajandini. Romaani stiil tekkis pärast karolingide kunsti umbes 10. sajandi lõpus ja püsis kuni gooti stiili tekkimiseni.
Eeskätt avaldub romaani stiil arhitektuuris.
Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint- Denis ' kloostri kiriku koor. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääseb mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis–Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika peale teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmetes Euroopa katedraalides.
Sarnaselt romaani stiilile ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas teisi kunstiliike.
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi :
varagootikat (u 1140–1200)
kõrggootikat (u 1200–1350)
hilisgootikat (u 1350–1525).
Vaimuliku muusika areng
Keskajal tekkis gregooriuse laul e. gregooriuse koraal .
Gregooriuse laul on:

• roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a´cappella liturgiline laul
  
• laulu tekstid on tavaliselt ladinakeelsed
  
• retsitatiivne
  
• puudub perioodiline taktikorraldus e. taktimõõt
  
• rütm lähtus tekstist
  
• kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva värsiga vabavärssi koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lauljate grupp või ka koor
  

Nimetus tuleneb paavst Gregorius I järgi, kes kogus ja süstematiseeris liturgilisi viise.
Gregooriuse koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muusika aluse.
Gregooriuse laul on üldnimetus, mille alla mahub palju erinevaid esitusstiile, žanre ja lauluvorme:

• retsideerimine – palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes
  
• psalmoodia – psalmitekstide laulmine
  
• antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul
  
• hümn – stroofilise värsstekstiga laul Sekvents – üks enam levinud vaimuliku laulu vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud; tekstid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, mistõttu esinevad paikkondlikud erinevused
  
• reponsoorium – algselt koorirefrääniga soololaul , ekstaatiline, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega
  

Missa
Liturgia on jumalateenistuse läbiviimise kord.
Lääne kirik ei tundnud I aastatuhandel ühtset liturgiat. Selle põhjuseks oli see, et Euroopa muusikakultuur oli sel ajal suuline ning puudus ühtne ja ühetähenduslik noodikiri . Nii ühtse noodikirja areng kui ka ühtse liturgia väljakujunemine võttis aega veel mitu sajandit.
Kristlik kirikulaul on seotud kahte liiki liturgiaga:

officium e. tunnipalvus - lihtne, tavaliselt ilma erilite rituaalideta palvus, peetaks 8 korda päevas, peamiselt kloostrites

missa - igapäevane peamine jumalateenistus, koosneb kahest osast:

eelmissa, kuhu kuuluvad sissejuhatavad palved ja sõnaliturgia

peamissa, mille keskpunktiks on altarirituaal ja armulaud
Mõlemas missas on tekste , mis jäävad alati samaks. Muutumatuid tekste nim. ordinaariumiks.
Igal päeval vastavalt kiriku kalendrile muutuvaid osi nim. propriumiks.
Missa ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontsertilaval esitatavad missad, on:
I Kyrie eleison - Issand halasta
II Gloria in excelsis Deo - au (au olgu jumal kõrgel)
III Credo in unum Deum - usun (mina usun ühte jumalat)
IV Sanctus /Benedictus - püha/ kiidetud olgu
V Agnus dei - Jumala tall
Missa viiendas osas loetakse "Meie Isa palve " (Pater noster)
Noodikirja kujunemine
8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna.
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad , mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida , sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.
Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.
11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed .
13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
14. saj. esineb esmakordselt 5- jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.
Mitmehäälsuse kujunemine
Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandist säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist.
Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.
Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp tekkis 10. saj. ja seda nim. organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile).
Kuni 12. sajandini olid organumid kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli gregooriuse koraal.
Organume oli kolme tüüpi:

1) paralleelorganum , kus hääled liiguvad paralleelselt
2) vaba organum , kus hääled liiguvad vabalt (häältes erinev rütm, vastupidine liikumine jms)
3) kaunistatud organum
Organumid olid polüfoonilised.
Umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett , mis oli oli algselt kirikumuusika žanr , kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti .
Peagi motett täiustus ning selles võis olla:

• häälte rütm erinev
  
• erinevate sõnadega tekst erinevas häältes
  
• häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).
  

Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett.
Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks . Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini.
Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu.
Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.
Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja "kompositsiooni keerukuse tõttu". Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet - kanda liturgilist teksti.
15. saj tuli motett kirikusse tagasi.
Motett ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja.
Motetist kujunes keskaja muusika lemmikžanr
Ilmalik muusika
Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu ) ja esines väljaspool kirikut.
Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid , kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud.
Suurim vagandilaulude kogu on "Carmina Burana " (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist
Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.
Pillid keskajal


Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel , rebekk, harf , põikflööt , käsitrumm , tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid : orel, flööt , viiul.
harf
 
plokkflööt
 
põikflööt
 
šalmei
 
trumm , tamburiin
 
organum
 
lauto
 
šohvar
 
rebekk
 
psalteerium
 
serpent
 
tenorkornet